Akude laadimisest

Ma läksin poolteist tundi tagasi magama, aga uni ei tule. Ma tean küll, see on sellest õhtusest kohvist. Ja sellest, et ma pole mitu nädalat liigutanud. Kohe üldse, noh. Siin Pärnus on mu graafik alati umbes selline, et ajan end hommikul teleka ette, joon kohvi ja pusin tõlkida, siis käin koeraga kümme minutit jõe ääres mudas plätserdamas, siis istun uuesti arvuti taha ja käin õhtul veel koeraga kümme minutit jõe ääres mudas plätserdamas :-D. Mõni ime, et õhtul uni ei tule :-D.

Samas on mul siin Pärnus alati kuidagi nii hea olla, et ma kohe ei tahagi mitte midagi füüsilist või asjalikku teha :-D. Aega justkui ka pole selle jaoks (õigupoolest ma ei raatsi muudelt toredatelt asjadelt seda aega ära võtta) ja päevad lähevad kuidagi iseenesest penil kõrvu näperdades, piiksupalli loopides ja kassi torkides, telekat klõpsides, raamatuid lehitsedes ja klaverit klimberdades. Noh, tööd sebin ikka ka teha, tõlkeid või midagi, aga palju vähem kui Tallinnas olles. Ma ei tea, no ei ole siin kodus seda keskendumist enam :). Pärnus olen ma niisama ja laadun. Mujal aga asjad lendavad käes.

Praegu olen kolm nädalat jutti Pärnus vedelenud :). Ma justkui ei mäletagi, millal ma viimati nii kaua järjest siin olin. Seda ka ei mäleta, millal mu patareid pärast mõnda reisi viimati nii tühja olid, et ma kohe kolm nädalat kellegagi suhelda ei jaksanud. Aga igatahes, hästi tore on vahelduse mõttes nii pikalt kodus olla. Pärast mitmeid reise ja äraolemisi on täiesti fantastiline lihtsalt päevi õhtusse veeretada. Ma arvan, et saan nüüd ette ja taha nii kõvasti ära puhatud, et kohe on. Tunde järgi ütleks, et kolm pügalat neljast on täis laetud ja varsti saavad patareid nii täis, et ülemäärane energia hakkab silmist-kõrvust välja pritsima. Ootan juba, sest tegelikult on natuke imelik ka nii passiivne olla. Ah, aga ma juba tunnen, et kui nüüd uue aasta uued sihid ette näidatakse, kus ma siis alles põrutan värske hooga...