Ma lihtsalt pean kirja panema selle toreda loo, kuidas ma eelmisel pühapäeval emme sünnipäevalt Pärnu lähistelt Tallinnasse kontserdile tormasin. Ma tõesti ise ka ei tea, kuidas mind nii kaugele viidi, et ma LUBASIN pühapäevasel kella poole kahesel kontserdil kohal olla - algselt olin ma öelnud, et esimesele kontserdile ei jõua ja et tulen kella kolmesele esinemisele. No aga kuna ma kuidagi mingis meeleseisundis olin LUBANUD, eks ma siis tormasin - ja see oli lihtsalt totaalhuumor! No kõigepealt juba see, kuidas me sealt talust Pärnusse jõudsime ja mul bussi peale tormamisega hästi kiire oli... Tänu taevale, mul oli olnud mõistust kõik esinemisriided ja aksessuaarid ammu kotti ära toppida, nii et ma sain selle lihtsalt jooksu pealt kaasa haarata, sest loomulikult kipub peojärgsel hommikul kõik venima, alustades üles ärkamisest, lõpetades bussi peale jõudmisega. Aga heakene küll, see selleks. Jõudsin nibin-nabin bussi peale, higimull otsa ees, saabusin Tallinnasse kell 12.30 ja ma otsustasin Pääskülas maha minna, sest mul oli tunne, et kella arvestades on sealt Rocca al Maresse kontserdile jõudmine tõenäolisem kui pool tundi hiljem bussijaamast seiklema hakkamine.
Ronisingi Pääskülas bussilt maha ja hakkasin taksofirmadesse helistama. Jõudsin kolme kohta ära helistada, ühelgi polnud taksot pakkuda, siis tuli buss nr. 10. Kobisin peale, mõtlesin, et vähemalt jõuan ehk kuskile asustatud paika. Uurisin reisisaatjalt, kuidas kõige parem sõita oleks, helistasin Liisile ja küsisin, kuidas kõige parem sõita oleks, siis palusin tal taksofirmade numbreid otsida... Tänu taevale, et mõne inimese jaoks säärane ajahetk juba suurt lõunat tähendas ja et ta kodus arvuti taga oli, eks... Helistasin läbi kaheksa taksofirmat, aga arvake ära - ühelgi polnud pühapäeva lõuna ajal taksot anda! Lõpuks läksin Nõmme keskuses bussi pealt maha, sest mõistus hakkas vaikselt otsa saama. Tuiasin sea ka ringi, püüdsin ikka veel taksot leida, kuni lõpuks nägingi Pappa pitsa ees mingit iidvana logu taksomärgiga autot seisma jäämas. Mingi läkiläkiga vana ronis sealt välja, tegi auto kapotikaane lahti ja vaatas eriliselt mureliku näoga sinna sisse. Ma igaks juhuks läksin küsima ikka, et kas auto sõidab - no ja papi ütles, et sõidab, kui vaja. Hästi, istusin sisse, papi virutas ukse kinni mu järel (see oli nii vana auto, et ikka kogu jõuga tuli ust lüüa, muidu kinni ei jäänud) ja istus ise rooli. Kuna mul oli selleks hetkeks jäänud kontserdi alguseni aega täpselt umbes 15 minutit, helistasin ma dirigendile ja teatasin talle, et jõuan vist väga täpselt, et venitagu viis minutit, kui saavad. Ju ma vist kõlasin närviliselt, sest kui ma kõne lõpetasin, päris vene rahvusest sohver mu käest põnevil häälega, et kas mul on kiire, ta võib talda ka anda! Nojah, see auto muidugi oli nii vana, et vist ei andnuks niikuinii enam kui 40km/h välja, aga kena žest tema poolt, eks. Kuidagi väga filmilik. Ainult jälitav auto veel puudus... No igatahes, mina kostsin, et mida varem jõuame, seda parem, aga et mul on vaja tal autos ka riietumistseremoonia teha. Ajasingi siis aga teksad tagaistmel maha, sikutasin sukad ja seeliku selga, tegin ruttu kiire meigi, lõin muuseas paar korda pea vastu lage ära, pistsin kaks kotist avastatud saiakest pintslisse - ning kui me vabaõhumuuseumi ukse ette jõudsime, oli kell täpselt pool. Natuke veel lumehangedes jooksmist ja jõudsingi kohale täpselt sel hetkel, kui teised programmi juurde asusid. Viskasin kolm kotti kuuse alla nurka ja tormasin jooksust hingetuna ja ähkides laulma. Olgu aga mainitud, et esimene kontsert läks meil kõigil suht aia taha. Vastupidiselt minule olid teised seal mitu tundi Rocca al Mare "vabas õhus" külmetanud ja hääled olid neil jõudnud täiesti ära minna, nii et kõik kõlas... väga huvitavalt. Kahe esinemise vahel saime aga sooja kõrtsi kuuma suppi sööma ja tulist teed (dirigendi eest salaja ka hõõgveini) ja teine esinemine läks täiesti vastupidiselt väga kenasti. Nagu kaks erinevat koori oleks laulnud... Naljakas.
Novat. Aga õhtul oli meil veel jõulupidu ka - sai verivorsti ja hapukapsaid tehtud, mängitud ja kinke jagatud... Ja tore oli. Hästi tore.
Vot nii siis. No ja järgmisel päeval oli muidugi järjekordne pidu, kust ma jõudsin koju alles kell kuus hommikul. Siis tuli pralletamises vahe ja ma jõudsin otsapidi Pärnusse tagasi, kus nüüd on siis mitut puhku veel pärast seda jõulu peetud ja päkapikkudega kohtutud. Hämmastav, kui palju pühadeaega toredaid hetki mahub... See aeg oleks justkui ka kummist...
Aga hästi, praeguseks aitab ka, ülejäänust juba jälle hiljem.
Häid pühi, pühkige hästi!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar