Ööpilte Malist III - Dogonimaa

Olgem ausad, Dogonimaale ma eriti keskendunud ei olnud, seetõttu olid mu ootused mõnevõrra hägusemad kui muude Mali piirkondade osas - ja seetõttu olen ma sellest nüüd tänu seal järsku saadud positiivsele emotsioonile Dogonimaast hullus vaimustuses. Kuigi mulle meeldis lõppkokkuvõttes siiski Timbuktu ja Põhja-Mali eluviis ja ümbruskond rohkem. Aga no olgu peale.

Maastik muutus kardinaalselt. Teed ei olnud ka enam eriti suremad asjad - kuna ma istusin džiibi tagumise ratta peal ja lendasin sealt igast kivist üle sõites peaga vastu lage, jõudsin ma Dogonimaale valutava peaga ja süda oli ka nii paha, et anna olla. Hämmastav... mitte kunagi oma teadliku elu jooksul ei ole mul üheski sõiduvahendis süda pahaks läinud, aga näete... kõik jõuab kord kätte. Tegelikult peaksin ma ju hämmastunud olema, et ülejäänud Malis nii korralik maantee oli.

Juhin tähelepanu, et puuvõrade taga kesk kaljuseina on maa ja taeva vahele ehitatud dogonite küla

Seesama paistab siit lillede tagant ka

Kuna eelmisel päeval saime me autos peksa ja tagumikud olid kõigil üsna kanged, otsustasime me sellel päeval, et autosse ei istu. Dogonimaa külad on üksteisest keskmiselt viie kilomeetri kaugusel, nii me siis vantsisimegi nende vahel, turnisime astangut mööda ja marssisime 48-kraadises kuumuses kilomeetrite kaupa mööda poolkõrbe...

See astang seal on põhimõtteliselt püstloodis kaljusein, mille ülal ääres on külad, all ääres on külad ja mille keskel on ka külad. Kaljuseinal on kõrgust ütleme... 500 meetrit. Ja naised käivad sealt igapäevaselt üles-alla haokoormate ja veega. Hingematvalt ilus, tuleb tunnistada. Siin olen ma juba peaaegu alla jõudnud...

Seda oli üsna jube vaadata, isegi need naised hoidsid kümne küünega kaljuseinast kinni, kui alla läksid. Ja nemad käivad seal iga päev viis korda. Kui me aga ise hakkasime turnima, polnudki nii hull.

Dogoni maskid suveniiripoes

Külatanum. Küla nimi vist oli Teli.

Teli küla mošee. Need on neil nii vahvad!!! Nagu liivalossid rannas...

See on seal keset kaljuseina olevas külas... Suurelt jaolt on nüüd tühjaks jäänud need hooned, inimesed on läinud lihtsama vastupanu teed. Aga need sellised kunkud olid kõik nende sahvrid...

Ega see turnimine seal päriselt ohutu ei olnud. Aga väga lõbus!!! Väääääga tore, kui ei ole rohelisi EXIT-märke ja ajuvabasid ameeriklastest turiste.

Keegi oli külale kanala ehitamiseks raha annetanud ja kohe pandi püsti tänutantsulka...

Seal taga see kolmnurkse mütsiga on meie A ja ülejäänud kamba näol on tegu tema perekonnaga. Korra ööbisime me tema kodukülas tema kodu kõrval ja siis ta viis meid hommikul oma missuse ja lastekarjaga kohtuma. Tal oli neid "kõigest viis" (aga jõuab veel).

Ühes külas oli kirik ka. Uks oli lukus, aga aknast nägi sisse küll. Täitsa kiriku moodi oli kohe...

Kõiki neegreid kutsusime me seal öödeks, sest pimedas neid lihtsalt absoluutselt näha polnud - kui nad just ei naernud, siis olid hammashelkurid näha. Aga isegi keset päist päeva, kui valges päikese käes tahtsid mõnda murjamilapsukest kaadrisse saada, pani aparaat automaatselt välgu peale, sest nad nii pimedad olid :-D. Ja isegi kitsed olid neil ööd...

Ilus sahvriplatsike

Jänesemask ilmub külatanumat mööda meile dogoni maskitantsu esitama

Tänu sellele, et meie maskitantsu tellisime, oli kohe kogu küla parajasti mittetöötavatel isenditel lõbu laialt

Dogonimaalt lahkudes jäi me üks auto liivadüüni kinni ja nii me selle sinna jätsimegi, hakkasime aga astuma...

Oh, ühes kohas sattusime me tunnistama maailma esimest Tour de Malit. Juhtgrupp põrutas just mööda, üks üksik mahajääja jäi kaadrisse...

Sellised korvid ostsime ühest lõunasöögipeatusest. Ja meie A ei saanud kuidagi aru, miks meie neid pea peal kanda ei oska. Ta siis näitas ette, kui lihtne see on.

Pesupäev Ségous.

Ségou-Koro esimene mošee

Reisi viimasel päeval õnnestus meil mangopuude vahelt siiski ka päikesetõusu näha. Hoolimata kõikidest senistest katsetest oli päike tõusnud säärases tolmupilves, et seda enne kuidagi näha polnud, kui ta juba kõrgel taevas välja ilmus.

Astusime ühte peresse sisse sheavõid ostma

Siin parajasti kuumutati sheapähkleid

Ja siin keedeti kuumutatud pähklitest võid välja

Rahvusmuuseum üllatas mind. Hoovi peal oli lavastatud isegi pildikesi Mali igapäevaelust, samas kui kollektsioon oli väga huvitav ja hoone üleni korras.

Turul oli arvutult sääraseid lette, kust sai osta kellegi kolpasid, kellegi sabasid, kellegi jalgu ja varbaid ja muud säärast, et nendest siis nõiajooki keeta.

Ja nüüd aitab. Õhtupoole saan ilmutatud filmid ka kätte, ehk leian sealt midagi lisada.

Aga Mali on paradiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis :)