Jaanist, liftidest, hollandi keelest ja muust

On jaanipäev. Üldse pole sellist tunnet, et on aasta pikim öö. Või et on mingi tähtpäev. Oli ette nähtud, et veedan tänase öö tööl, tähtsal ja etteaimamatul triloogil. Aga eelmise nädala lõpus hakkas lihtsalt etteaimamatu kiskuma veel mitmendas astmes etteaimamatuks, nii et tänaseks lõunaks hakkas selguma, et kohtumine jääb hoopis ära. Selle asemel oli vaja kärmesti kokku klopsida pressikonverents ja anda välja paar statementi, aga õhtu vabanes kui võluväel ning kaheksaks olin juba kodus. Ja nüüd ei oska ma enam kuidagi diilida faktiga, et võiks ju siis töö asemel jaani tähistada või midagi. Võtsin lihtsalt ette ühe Jaapani reisikirja, mekin kõrvale Portost tellitud portveini ja naudin seda, et üks kord on meil 32-kraadistele ilmadele vahelduseks ka jälle selline jahedam, 16-kraadine õhtu. Aga jaanipäeva tunnet - seda pole üldse. 

Ma ei oska tegelikult praegu üldse kuidagi ajas kuskile paigutuda, sest jaanipäev on mõnes mõttes ju alles suve algus, st soojad ilmad ja suvevaheajad-puhkused on alles ees. Aga minul on tunne, et suvi on juba nii-nii kaua kestnud. Siin hakkasid sel aastal 24-kraadised nädalavahetused pihta juba veebruari lõpus, nii et nüüd võiks küll hakata varsti juba ilmatunde järgi sügis tulema. Hirmus palju on vahepeal ringi reisitud, nii et need viimased paar kuud kvalifitseeruksid mõnes mõttes ka suveks, kui hästi tahta. Ja ma saan selle nädala lõpuks ka esimese kollase tomati põõsa otsast. Küll kirsstomati, aga no siiski :). Mõned Hiiu rohelised on ka juba rusikasuurused ja vist nüüdseks pigem valmivad kui kasvavad. Noja kui kõik sellised väikesed asjad kokku panna, siis - põhimõtteliselt oleksin valmis uskuma küll, et paari nädala pärast on tegelikult september. Ma lausa ootan natuke uue hooaja alustamist. Vaim on valmis alustama korralikult trennis käimist, uut kontserdihooaega, õhtusöökide ja lauamänguõhtute tava ning sügiseks kavandatud põnevaid tööetappe mõningate huvitavate tööteemade kallal. 

Ma hakkan võib-olla sügisest töö juures hollandi keelt ka õppima. Tähendab, noh, ülemus oli nõus ja ma tegin taotluse ka ära. Aga eks siis paistab. Võib ka olla, et lõpuks ikkagi kõrgemalt poolt ei lubata. Praegu on igal pool rahadega kitsas, küll leiab põhjuseid, miks seda ikka poleks väga tarvis. Või siis pakutakse mingisuguseid selliseid tunniaegu, mis ei ühildu kohe üldse mu töögraafikuga. Või läheb tööl nii kiireks, et ma ikkagi ei jõua nendesse tundidesse. Aga ma vähemalt proovin, kui saab, sest ma muidu natuke tahaksin küll üleüldiseltki jälle mingit keelt õppida. Flaami keel ei oleks iseenesest muidu olnud vbla mu esimene valik, aga ma juba oskavat üldlevinud arvamuse kohaselt niigi palju keeli, mul polevat ilmtingimata vaja midagi uut alustada, nii et muude keelte vajalikkuse põhjendamine oleks mu jaoks väga keeruline. Ainult flaami keel tuleb kuidagi kõne alla, sest see on mu töökohariigi ametlik keel. Nii et jah. Aga no eks vaatame, kas mängib välja.

Tegelt oleks muidu täitsa tore ka vähemalt selle keele algtõed selgeks saada. Iga kord, kui mul on vaja hääldada mingit hollandikeelset sõna, kellegi nime või kohanime, panen ma muidu mingisse suurde kolisevasse pange. Mõni aasta tagasi käisin Hoge Weluwe rahvuspargis Hollandis ja siis üritasin oma Hollandi kolleegile selgitada, kus ma siis täpselt käisin. Ütlesingi - käisin Hooge Veluuves. Ta pidi kolm korda üle küsima, enne kui kohale jõudis: "Aaaa, Hrõurhhe Veeeluves käisid, aa, seal on tore jah!" Jeesus küll.

Ka näiteks me majahaldur eelistab suhelda igast firmade ja töömeestega flaami keeles. Ilmselt selleks, et temast aru ei saadaks. Ja ma tegelikult tahaksin küll temast aru saada, enda eest seismise huvides. Sest temaga ei saagi muudmoodi suhelda üldse kui kaitsepositsioonilt ja enda eest võideldes. 

Viimatine kokkupuude temaga oli mul paar nädalat tagasi, kui meil oli siin linnas jälle 33 kraadi. Asfalt sulas, elektroonika pani pildi taskusse ja inimesed vaevlesid. Tulin mina pärast tööd poekottidega koju, kobisin lifti ja siis otsustas lift, et ka temal on töötamiseks liiga palav. Jäi jõnksuga seisma ja hakkas püüdma uksi avada, püüdis kohe iga kolme sekundi tagant, tund aega, aga ei saanud hakkama. Helistasin siis muidugi liftist tehnikafirmasse, aga need pidid kõigepealt hakkama oma tehnikuid otsima ja kuskilt teisest linna otsast tipptunnil läbi ummikute siia saatma. Põhimõtteliselt soovisd nad mulle vaprust ja kannatlikkust ning lubasid tegutseda. Nooh, 40 minutit hiljem helistasin neile tagasi, et kus nad siis on. Ummikus. Tund hiljem helistasin tagasi. Küll tulevad. Olin juba päris pahane, seal liftis oli sellise kuumalainega nagu saunas. Õhku ei olnud, vett mul kasaas ei olnud. Naabrid ukse taga arvasid juba, et see on nüüd küll nii naeruväärne lugu nende tehnikutega, et äkki nad ikkagi ei tulegi veel mitu tundi, et parem on ikkagi vist tuletõrjujad kutsuda. Aga üks naaber helistas siis ka majahaldurile. Ja too kuulis naabrite plaani tuletõrjujad kutsuda ja karjatas mikrofoni nii, et kõik kuulsid, et oot-oot, oodake ikka tehnikuid, nendele maksmine on lihtsam, nad saadavad arve otse omanikule ja kõik. 

Urr. Mis krdi kaalutlus see on, kui neil istub inimene tund aega juba kuskil kuumas karbis kinni, kleit palavas täiesti ligumärjaks higistatud? Selle peale tekkis mul natuke tahtmine justnimelt tuletõrje välja kutsuda. Seisin seal liftiukse kõrval, käed tigedalt rinnal risti, ja mõtlesin parajasti selle võimaluse üle tõsisemalt järgi. Kui järsku läks uks ise lahti. Lihtsalt niisama. Keegi ei püüdnud teda lahti kangutada ega midagi. Naabripoiss siiani naerab, et ta oleks tahtnud minust sellel hetkel pilti teha, ma olevat olnud turris nagu väike Müü :). Nojah. 

Hüppasin muidugi ruttu välja, sain toidukotidki kätte, enne kui uks jälle sulgus. Ja käin sellest ajast saadik trepist. Vabatahtlikult. Aga nädal pärast minu liftisaagat jäi samasse lifti kinni mu naabripoiss oma külaliste, sh 2-aastase jõnglasega. Nemad istusid üle poole tunni neljakesti kuuendal korrusel. Ja kui nemad välja said, siis pandi lift üldse seisma, sest selgus, et see on nüüd põhjalikumalt katki ning seda ei anna enam hõlpsasti parandada. Noja, nüüd ei jää kellelgi siin majas midagi muud ülegi kui kondiaur. Ütleme siis nii, et ma siin kogungi parajasti vaimujõudu, et täna prügikotid ka veel alla viia. On täna neid treppe vantsitud juba kah, see võimalus üldse väga ei vaimusta...

Positiivsemast küljest - praegu ootan kõige rohkem pühapäeva, sest siis läheme me naabripoisiga Waterloosse selle lahingu 210. aastapäeva puhul korraldatavale läbimängule. Lubatakse tuhandeid mundris näitlejaid, sadu hobuseid ja mida kõike veel. Ootused on mul igatahes kõrged, sest ma olen seda üritust juba hea mitu aastat nillinud, siiani pole ainult õigel ajal löögile saanud või kodus olnud. Aga muidu belglased teevad igasuguseid selliseid kostümeeritud üritusi päris ägedalt. Ommegang näiteks osutus ootamatult ägedaks, siinsed karnevalid on väga lahedad jne. Ilm peaks ka tulema ilus suvine, aga mitte päris tapvalt palav. Nii et ehk on vägev!

Vot. Ja siinkohal tänaseks lõpetangi. Olge jälle toredad!

M. 

Mustast merest ja Kesk-Türgist

Näete, viimasest kirjutamiskorrast on möödas ainult kolm nädalat ja siin ma jälle olengi! Isegi ei tea, kuidas see va blogi mulle nii mitu korda järjest meelde on tulnud :). 

Vist sellepärast, et jõudsin nüüd eelmisel pühapäeval tagasi selle kevade viimaselt reisilt (Kesk-Türgi ja Türgi Musta mere rannik). Nüüd seisab ees minu kohta ebaharilikult pikk kodusviibimine (säärased asjad nagu kiire põige Luxi või töönädal Strasbourgis ei lähe äraolemise või reisina kirja) ja ma siis harjutan end tasapisi rahulikuma elutempoga ning ühtlasi seedin kõike, mis möödunud kuude jooksul nähtud-tehtud. Millega klapib hästi mõningate reisimuljete ülestähendamine enne, kui need tasahilju peast kaotsi lähevad. 

Selle Türgi reisiga oli natuke nii, et see oli tore küll, aga hirmus kiirustav. Ajast jäi kogu aeg puudu ja kogu aeg oli tunne, et peab hirmsasti liduma, keel vestil. Tegelikult juba reisi eelgi. Enne ärasõitu oli tööl hirmus tegus nädal, nii et hool ega hoobil polnud vahet. Oli komisjonide nädal ja Brüsseli plenaar,  esmaspäeva hommikul andis töökaaslane käigu pealt teada, et tal on sel päeval muudki teha, nii et tegelegu ma meie ühiste asjadega ise, mingid üllatused tulid kogu aeg välja ja siis oli vaja neid klaarida, valmistades samal ajal ette puhkuse ajal toimuva ürituse asju, lisaks olid sisekoolitused ja -koosolekud ning igal õhtul erinevad külalised-kohtumised. Pärast nädala viimase pressika väljasaatmist tuli tormata otsejoones lennujaama, magada seejärel öö Istanbuli lennujaama pinkidel (see tegelikkuses tähendas, et öö jäi vahele, magasin võib-olla kolm tundi), siis lennata jätkulennuga Ankarasse ning alustada kohe aktiivset ringivaatamist. Olin ikka päris sooda, kui esimesel reisiõhtul hotelli jõudsin. 

Ka ülejäänud reis möödus kuidagi selle tähe all, et „me oleme graafikust juba nii palju maas“. Osaliselt vist sellepärast, et iga natukese aja takka sigines juurde uusi kohti, mis jäid meile tee peale ja vajasid vaatamist, sest näiteks mõni harv inglist puhuv kohalik arvas, et miskine kaljurannik on absoluutselt unikaalne, selliseid on maailmas ainult kokku 4, või selgus muuseumis, et mingi meile senitundmatu (aga muuseumiväljapanekute kohaselt väga põnev) kaljuhaud jääb meile peaaegu täpselt tee peale, nii et süda kuidagi ei lubanud seda vaatamata jätta. Kuigi kõige teelt kõrvale sõitmise, selleni ronimise, selle pildistamise ja allatuleku peale läks ikka oma kolmveerand tundi või koguni tunike kaotsi. 

Veel võtsid vahemaad rohkem aega, kui oleksin arvanud, ning meie sohver ei tundnud seda piirkonda üldse. Ta saadeti meid sinna Istanbulist sõidutama. Seepärast oli meil paaris kohas ikka korralikku tiirutamist ja isegi vaidlemist, et kuidas nüüd üldse edasi sõita. Alatasa oli sohvril vaja ka kohalike käest teed küsida ja siis pani ta Google Mapsi ka mingeid valesid kohti (no meie tahtsime minna hotelli soovituse peale ühele rannale, tema pani selle Google Mapsi ja see viis meid mingisse räpasesse kalasadamasse, mis ei sarnanenud põrmugi selle ranna piltidega).

Noja niimoodi kõige selle kokkuvõttes läkski suur osa tripist lihtsalt edasijooksmisele ja asjade põgusalt vaatamisele. Paljusid asju ei saanud rahulikult niimoodi lõpuni vaadata, käia või teha, et need oleksid end ammendanud. Muuseumis vaatasime asju üle viie, jutte ei lugenud üldse - need pildistasime lihtsalt telefoniga üles, et pärast kunagi ühel hetkel kodus lugeda. Lihtsalt kulgemiseks, mõnusalt olemiseks või rahulikult kohvi joomiseks ei jäänud pea üldse aega. Mõnes kohas sai küll kohvikusse istutud, aga see kujunes sageli pigem kiirustavaks ja sihipäraseks kofeiinimanustamiseks, mitte mõnusaks pausiks, sest kogu aeg tuli pingsalt arvestada kohvi kättesaamise, lonksude ja arvemaksmise kiirust, kuna, noh, aega ei olnud kaotada. Või hakkasime lõunat tellima juba hoiatava klausliga, et me ei saa sellele palju aega kulutada, sest sohver on juba mingiks kellaajaks välja kutsutud. Või lausa suure stressi ja hädaga, et see võtab kõik liiga palju aega ja õhtuks planeeritud vaatamisväärsusi nüüd tänu söömisele ei näegi. (Kuigi takkajärgi tarkusena võib öelda, et tegelikult ei saabu toit lauda mitte kuskil riigis nii kärmelt kui Türgis - Prantsuse restoranidega harjunud inimesed, kes tellivad alustuseks kokteili ja söögi ning hakkavad siis mõtlema, millist veini tellida, ei jõuagi Türgis kunagi sellesinase veini tellimiseni, sest söök on enne kohal, kui keegi veinimenüüsse kiigata jõuab.).

Niisugust üleni aja pärast stressamise reisi pole ammu olnud (õnneks, mulle tegelikult ei meeldi väga niimoodi). Aga no mis teha, alati ei saa ka planeerimisega supertäkkesse panna. Sellest Türgi maanurgast ei ole kuskil pea mingit infi leida. Suurtes-paksudes Türgi giidiraamatutes on sellele piirkonnale pühendatud heal juhul umbes 7 lk. Nii et katsu sa siis ette midagi osata või hinnata. Ja ega muudmoodi ka poleks väga olnud võimalik seda trippi plaanida, sest päevi oli kasutada ainult kindel arv, vaatamisväärseid kohti oli teine kindel arv, mis natukesehaaval ainult kasvas, väiksema vahega öömajakohti poleks väga kuskilt võtta olnud ning ainus, mis oleks aidanud, oleks olnud reisile päeva või paari otsa panemine. Mis ei olnud antud juhul variant. Nii et nojah. Seekord siis nii. 

Muidu Türgi üllatas. Aastakümnete taguse perioodiga võrreldes oli kogu riik kõvasti arenenud, isegi väikesed turistiradadelt välja jäävad linnakesed ja külad olid väga viisakad, puhtad ja korras. Külad olid harvad, st ruumi oli hirmus palju ja loodus oli kogu me läbitud trajektooril väga kaunis. Teenindus oli igal pool hästi kiire ja sõbralik, teed olid hääd, inimesed hästi abivalmid ja armsad. No ikka väga armsad. Stiilis kui üks ema oli oma väikese jõnglasega hirmus hädas, sest see virises ega tahtnud poes järjekorras oodata, siis otsis järjekorras nende taga seisev täitsa võõras tädi ridikülist välja müslibatooni ja andis selle pisikesele, kes oli ülejäänud ootamise aja absoluutselt omadega rahul, sest batoon võttis kogu ta tähelepanu. Meile tulid naised turul ligi kohe ütlema ainsat ingliskeelset sõna, mida nad oskasid - WELCOME! Ja siis patsutasid õlale või kallistasid või tegid pai. Kõik, kellelt me autojuht teed küsis, olid nii abi- ja teenistusvalmid. See oli mõnus. 

Üllatas ka, et paljud muuseumid ja vaatamisväärsused olid päris tasuta või sümboolse raha eest, linnavalitsuse kingitusena. Söök oli samuti üliodav - ma ei olnud selleks valmis, sest ajakirjandusest võib kogu aeg lugeda Türgi kohta mingeid utoopilisi inflatsiooninäitajaid ja näiteks Istanbuli lennujaamas tuleb muidugi üheainsa pooleliitrise õlle eest välja käia 33 eurot. Mõtlesin, et maakohad on ilmselt odavamad, aga ei arvanud, et nii odavad. Divrigis näiteks kulus meil kahe inimese lõuna- ja õhtusöökide peale kokku natuke alla 1000 liiri, st umbes 22 eurot. Selle eest sõime me lõunaks mõlemad suure döner kebabi, jõime limpsi/keefiri ja pärast ka kohvi ning siis õhtuks võtsime kaks salatit, ühe prae, ühe supi ja kumbki ühe õlle. Et noh, ühe inimese kaks söögikorda tegi tervelt 11 eurot! See on jälle teine äärmus. (Takkajärgi tarkusena võin näpunäiteks ka öelda, et Istanbuli lennujaama siselendude osas on ka rahvusvaheliste lendude osast hoopis odavamad, Türgi hinnad.)

Võõrkeeli ei rääkinud käidud piirkondades, st Musta mere ääres ja Kesk-Türgis, aga pmst keegi mitte silpigi, mis oli ka uskumatu. Kogu kümnepäevase reisi jooksul saime inglise keeles räägitud 3 inimesega. Peale nende ei mõistnud mitte keegi, isegi ühegi hotelli vastuvõtupersonal ühtegi sõna muud kui türgi keelt, rääkimata siis muidu restoraniinimestest või meie sohvristki. Ja ma mõtlen ikka päris tõsiselt, et kohe mitte ainumastki silpi ei mõistetud. Türgi keel on nii teistsugune, et ka kõige elementaarsemad rahvusvahelised sõnad stiilis „stop“ või „minute“ on nende jaoks täiesti mõistetamatud (türgi keeles vastavalt „dur“ ja „dakika“), sest neil endil on hoopis teise päritolu ja tüvega sõnad, mis ei aita kuidagi kuskilt kinni hakata või ole mitte millelegi sarnased. „OK?“ ja „photo“ jäid ka arusaamatuks, sest türgi keeles oli vaja kuidagi pikalt ja teise rõhuga välja öelda fotograaf iga kord, kui ma tahtsin pildipeatust... Ühesõnaga, Google Translate oli sellel reisil ikka täiesti asendamatu. Ja ma pidin kohe tükk aega järele mõtlema, et kuidas ma küll kakskümmend aastat tagasi ilma tõlkeäpita hakkama sain. Tol korral, kui mul tuli reisil viperus ette ja pidin turistigruppi hallates jätkama ringreisi Eesti bussi asemel ootamatult pesuehtsa Türgi bussi ja pesuehtsate Türgi bussijuhtidega. Ega ei tulnudki meelde, kuidas ma neile täpselt selgeks tegin, kuhu minna ja mis kell. Ei olnud siis ju ei Google Translate’i, Google Mapsi ega üldse mobiiltelefonegi. Aga no kuidagi sai ikka siis ka. Kuigi praegu tundub see täiesti arusaamatu ja isegi üsna võimatu.

Paaris kohas tehti meile nüüd Google Translate'iga lausa ekskursiooni :). Näiteks ühes ottomani ajastu majas ja siis ühe väikese küla vanas pesumajas. See viimane nägi välja nagu hammam, aga oli mõeldud riiete pesemiseks. Ja me tahtsime sinna lihtsalt pilgu heita, aga sealne valvurionu tahtis meile ilmtingimata ekskursiooni teha. Võttis tellu kätte, rääkis türgikeelse jutu Google Translate'i ja see rääkis meile jutu inglise keeles oma robothäälega edasi. Mõnikord tuli pakutud otsetõlget muidugi natuke mõistatada ja natuke tüütu oli iga lause järel uut oodata ka, aga üldiselt saime ikkagi aru ja targemaks. Ise ei oleks suutnud hoonest nii palju välja lugeda. Näiteks oli pesulaua ääres 12 kohta ja nende broneerimine käis nii, et iga inimene, kes tahtis pesu tulla pesema, läks eelmisel päeval kohale ja viis pesussaali selleks ette nähtud astme peale ühe puuhalu. Kui 12 halgu oli reas olemas, siis ülejäänud soovijad pidid oma pesupesemise ülejärgmisesse päeva lükkama. Puuhalg valiti aga sellepärast, et niikuinii pidi igaüks oma küttepuudega tulema. Siis oli pärast üks puujupp vähem tuua. 

Teisi turiste nägime selle kümne päeva jooksul täpselt neljal korral – ja vene keelt kuulsime vist täpselt korra. See oli ka väga üllatav - ja muidugi meeldiv. Külastajate vaegus oli nii suur, et ühes kohas oli terve 200-kohaline resort meie pärast lahti tehtud. See oli päris naljakas, me olimegi reaalselt terve suure hotelli ainsad kliendid, ja meie pärast oli sinna siis üksainumas noor poiss tööle/valvesse saadetud. Hotelli restoran oli kinni, seesinane vastuvõtupoiss ei osanud silpigi inglist, kõik juhised kogu hotellis olid türgi keeles (sh wifiga ühendumise korraldused, mida ei olnud interneti puudumisel võimalik kuidagi tõlkida) ja isegi kogu hotelli valgustus oli välja lülitatud, nii et kui meil õnnestus läbi häda poisilt kaks õlut välja nuiata (alkohoolseid jooke on Anatoolias ikka päris raske leida), siis pidime seda jooma hotelli kottpimedal kohvikuterrassil omaenda telefoni taskulambivalguses kahe tühjaks lastud basseini kõrval (neid olime saabudes veel õhtuvalguses näinud). Üsna sürreaalne kogemus, võin teile öelda. Aga see oli Musta mere rannikul, kus rannahooaeg algab muidu umbes samal ajal kui Eestis, nii et ma kujutan ette, et suvel on seal ikkagi rahvast rohkem.

Käidud kohad... Need olid toredad, armsad, kodused. Mõned ottomani arhitektuuri täis linnakesed olid ikka esmaklassilised, täitsa teenitult UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Samas oli ka palju kohti, mis ei olnud päris täpselt sellised kindla asja pärast kuulsad kõrge järgu vaatamisväärsused, kus käid, teed pildi ära ja siis lähed edasi, vaid olid pigem. Kuidas öeldagi. Võsu või Viljandi moodi kodused, ehedad, mõnusad ja lapsepõlve suvesid meenutavad metsatukka peitunud väikepaigad, kuhu peakski eelkõige minema nii, et lähed, pakid asjad lahti ja veedad seal siis rahulikult head aega. Neis ei olnud otseselt palju midagi olulist või liiga erilist, mis ilmtingimata "ära vaadata", aga seal oleks olnud päris tore niimoodi aeglasemas tempos kulgeda, päevitada, ujuda, grillida, lõunauinakut teha, turul käia, ühes kohvikus lugeda, tänavamuusikuid vaadata, uurida, mis rannakäänaku taga on, teises kohvikus einestada, matkaradu proovida, päikeseloojangut imetleda, kolmandas kohvikus drinkida ja kõike seda järgmisel päeval korrata. Võib-olla tundus mulle just seepärast, et reisil jäi ajast kogu aeg puudu, et paljud käidud kohad oleksid minu jaoks vajanud natuke aeglasemat avastamist. Nende kilpkonnade moodi, kes meil seal mitu korda auto eest üle tee läksid.

Musta mere rannik oli üllatavalt hõreda asustusega ja puutumatu - ilusaid inimtühje ja teedest-küladest kaugel olevaid rannakesi oli palju. Üüratu ja lopsaka looduse keskel. Kogu see meie läbi sõidetud 400-kilomeetrine rannikujupp oli nagu tihe paks vihmamets, mille veerel iga 50 km takka mõni väike linnake. See oli põhimõtteliselt selline kant, et sinna võiks sõita oma karavanautoga ning seal siis omasoodu tiksuda. Ise süüa teha, ujuda, lugeda, olla. Türklased ise vist reisivadki umbes niimoodi. Sest igal pool oli kohutavalt palju grillparke (= suur avalik park umbes 50 statsionaarse grillahjuga) ja piknikupaviljone (neid oli ikka sadu ja tuhandeid), kuhu saab sisuliselt kolida, oma tavaari laiali laotada ja seal siis päev otsa olla. Kohalikud olid kaasa võtnud kogu kodumajapidamise, teinud seal suure söögi ja visanud siis end pärast paviljoni kõrvale murule pikali seedima. Ka need vähesed inimesed, keda siin-seal randades nägime, olid randa sõna otseses mõttes kolinud. Kaasa olid võetud toolid ja päevavarjud, lauad ja lauanõud, toidud ja joogid... No kena korralik mikrobussitäis kaupa. Ja nii nad seal siis istusid, varbad vees. Ja vaatasid päeva.

Sisemaa oli natuke teistsugune, seal olid lainjad mäenõlvad üüratute põldudega, sekka ka jälle keskmiselt 50 km takka üks küla. Oli järvi, matkaradu, kanjoneid, ottomani perioodi maju ja kaljusse raiutud koobashaudu, vaateplatvorme ja keskmiselt iga 70 km takka mõni kindlusevare või kants. Kusjuures nende kevad tundus ikka algavat veel nii palju hiljem kui meie oma. Turgudel müüdi seal igal pool taimelapsi, aga no enamasti olid müüdavad tomatitaimed vaksapikkused (ja mõnikord alles täitsa tatid, ainult kahe esimese idulehega), tšillid ja paprikad mõnesentimeetrised ja kurgid-kõrvitsad sellised, nagu minu omad olid märtsi lõpus. Kohati seal ongi talved vist väga rängad, maanteed olid igatahes ääristatud lumetokkidega. Aga ma ei kujutanud päriselt ette, et see kevad neil seal niiiiiii hilja tuleb. Millal need tomatid-paprikad neil seal siis ükskord valmis saavad???

Kõige närviajavam asi oli lõputu suitsetamine. Isegi hotellitoad olid enamasti suitsetajate omad, tuhatoosi ja mööblisse imbunud suitsuhaisuga. Divrigi hotellis oli üldse omanik/vastuvõtuonu ahelsuitsetaja ja tema hotellis oli õhk kuni ülemise korruseni lausa sutisust valge. Ka toas oli suitsuhais ja akna lahti tegemine ei aidanud, sest osad jõmmid suitsetasid ka akna all. Ühes teises, kunagises tähtsas siiditee kaubalinnas ööbisime vanasse karavanseraisse tehtud hotellis, mis oli iseenesest jube äge - stillne ja ilus, sisehoovis oli suur restoran ja mängis magus sitarimuusika. Aga sama lugu. Seal olid tubadel aknad ainult sisehoovi poole ja seal sisehoovi restos oli permanentne suitsetamine südaööni. Nelikümmend laudkonda ahelsuitsetajaid kogu aeg. Nad said küll sisehoovil katust natuke pealt ära tõmmata ja suitsu välja lasta, aga sellegipoolest oli ka tuba suitsuhaisune - ja ei mingit akna avamise võimalustki. 

Kõige naljakam asi oli see, et nemad söövad seal hommikuks. Arvake ära? Petersellisaia! Noh, nii, et igal pool toodi hommiksuöögiks lauale suur taldrik suure petersellikuhjaga, ja natuke väiksem kauss saiaga. Ja siis me vaatasime, kuidas kohalikud teevad. Võtsid saiaviilu, määrisid võid peale ja siis panid peale sellise korraliku paksu kuhja peterselli. Peale ka natuke tilli ja võib-olla pisut rukolat. Ja siis nad kohe haukasidki sellest saiast suure mõnuga. Need petersellipuhmad olid ikkagi tõeliselt muljetavaldavad, mõnes kohas oli kahele inimesele ette nähtud randmejämedune kimp peterselli! Õudne! Õnneks käib Türgi hommikusöögi juurde ka muud: erinevaid juuste, oliive, tomatit-kurki ja midagi friteeritut (vanasti igasugused friteeritud juustusigarid ja sellised asjad, nüüd saime igal pool hommikusöögiks ka friikartuleid). Nii et ka petersellipõlgur sai kõhu korralikult täis. Aga see va petersell jättis mulle siiski kustumatu mulje. 

Aga nojah. Aitab ka jälle selleks korraks. Võib-olla jõuan millalgi ka selleni, et saan siia mõned reisipildid postitada. Salvadori piltidega olen nüüd selle nädalavahetusega natuke edenenud ja olen jõudnud juba kolmveerandi peale. Pisikesed tripi kannatavad rohkem oodata, pärast Salvadori võikski äkki tulal Türgi kord. Võib-olla. Ehkki võib-olla tuleks ikkagi järjekorras teha ning võtta ette eelmise aasta Northumberland, ning enne Türgit veel ka Galiitsia, Belgia ja Prantsusmaa. Aga no vaatame. Ma parem otseselt ei lubagi midagi :). 

Aa, ja tegelt tahtsin seda küsida, et kas kellelegi on aimu, kust võiks saada Brüsselis mustsõstralehti, et teha soolakurki? Kurke tuleb mul nüüd rõdult juba piisavalt, aga mustsõstralehti tahaks ka...

Olge mõnusad!

M. 

Lihtsalt

On ideaalne kevad. 20-25 kraadi sooja, aga jahedamapoolsed ööd veel. Ei küta katusekorterit liiga kuumaks. Päike särab kogu aeg ja see tundub juba nii iseenesestmõistetavana, et kui esmaspäeva õhtul lambist veerand tundi natuke sadas, tuli see täitsa šokina. Isegi parajasti Hispaanias puhkusel olev kolleeg kirjutas, et kuule, appi-appi, ma jätsin kõik aknad lahti, kas on suur torm või? 

Sel nädalal lõikasin oma suvikõrvitsate küljest ära kolm ilusat pontsakat ümmargust kollast suvikõrvitsat. Esimesed kurgikesed saavad ka varsti valmis, kõige suurem on juba peaaegu pöidlapikkune. Peiulilled õitsevad, tomatitaimedest on saanud mets ja kurgid on kasvanud kahe meetri kõrguseks ja nende lehti ei ole õitevahu alt peaaegu nähagi.

Muidu on olnud aga suur ringirändamiste aeg. Minul vähemalt küll. Kuidagi olen ma osanud oma aja nii otsast otsani ära planeerida, et kogu aeg on ainult üks suur tulemine või minemine. Ja siis on kogu aeg kuidagi kiire ka, sest kõike on vaja teha kas ette või taha või korradada ja läbi rääkida, et kuidas ja millal ja kes ja nii. Kevadeti on tegelikult alati nii olnud, sest eriti mais on palju pikki nädalavahetusi - 1. mai, siis Euroopa päeva ja siis taevaminemispüha puhul. Äsja on olnud ka lihavõtted ja sellega seotud vabad päevad, kohe otsa tulevad nelipühad ja siinse kandi riigipühad. Noja neid ühtegi ei saa ju kunagi kasutamata jätta või lihtsalt kodus passida. Alati tundub, et peaks kuskil natuke avastamas käima. Kaugele pika nädalavahetusega ei jõua, lendama pole päris mõtet hakata, aga kuskile ümbruskonda autotama-rongitama saab ikka. Noja siis ongi igal kevadel lõpuks natuke nii, et üks plaan ajab muudkui teist taga ja nende vahepeal tuleb ära teha kogu töö, ainult et natuke vähemate tööpäevadega. 

See on tegelikult tore, mulle väga meeldib see kevadine aeg, kõik need plaanid, mida oodata, ja veel avastamata kohad, mis võivad osutuda täiesti jahmatamapanevalt ägedaks. Mais on ilmad tihti ka kogu aastaringi kõige ilusamad, päike paistab, ilm on täpselt reisimiseks õigesti jahesoe ja kõik on veel miljonis toonis värskelt ja pehmelt roheline. On lihtsalt natuke paratamatu, et mingil hetkel koguneb selle ringitrööpamise kõrvale ports asju, mida ei jõua käigu pealt ära lahendada või ette valmistada, nii et siis mingi aja takka hakkab tunduma tore ja tarvilik (ja lausa himustatav) mõni nädal jälle vahelduseks kodus ka olla. Vähemalt mul küll, kuigi ma tean, et mõnele teisele piisab poolest päevast kuus ka :D. Ma lihtsalt ei ole kunagi osanud ennast niimoodi reisi ajal organiseerida, et tegeleda kuskilt hotellist ka mingite koduste või tulevaste asjadega. Kui ma olen reisil, siis ma olen reisil ja kasutan iga vaba minutit parajasti selles kohas ja selles hetkes olemiseks või järgmise hetke ettevalmistamiseks, ma ei suuda seal mõelda mingile. Belgia maksudeklaratsioonile, Elektrileviga asjaajamisele või mingite järgmiste kaugemate lennupiletite ostmise peale. Mõni suudab. Nojah. No aga igatahes. Mu iva oli, et on olnud väga intensiivne rändlushooaeg. Nüüd varsti hakkab see selleks korraks lõpusirgele jõudma. Kalendrisse on jäänud veel üksikud paar pikka nädalavahetust ja edasi tulevad juba kodusemad plaanid. Waterloo lahingu taaslavastus selle 210. aastapäeva puhul, nahaarst Luxis ja muud säärased. Lähemad asjad. 

Muidu nüüd eelmisel nädalavahetusel käisin ma autoga näiteks Prantsusmaal Lorraine'is ja Champagne'is. Vaatasime ära ohtralt kuulsate prantslaste kodukante - Renoir' koduküla, Charles de Gaulle'i puhkekodu, Diderot' kodulinnakese, Jeanne d'Arci lapsepõlvemaja jne jne jne. See oli natuke silmiavav tripp selles mõttes, et nii nagu Eestis loeb tänapäevaks ainult Tallinn, on ka Prantsusmaal täpselt paar prestiižikat kohta, kus trendikal inimesel sobib elada (ja mida poliitikud arendavad), aga kõike, mis jääb sellest 100 km väljapoole, loetakse kõrvaliseks ja mõttetuks ääremaaks. Prantsusmaa mõistes on Lorraine ja Lõuna-Champagne praeguseks ikka täielik karu sabaalune, mis paneb keskmise prantslase silmi pööritama ja õlgu võdistama. Ometi on paljud Prantsusmaa kuulsaimad pojad pärit sealt laiuvate roheliste küngaste vahelt, tänapäeva mõttetust karupeest. Ja mingis tänapäeval eriti mõttetus 7000 inimesega sillaaluste linnakeses trükiti kunagi mõjuvõimas kaart, mille valmistajad võtsid uue maailmajao tarbeks esimest korda kasutusele nime Ameerika. Nii kentsakas ikka, kuidas ajad muutuvad. Ühel päeval vast see tuul pöörab ka. Jälle. Vägisi on tunne, et see aeg ei ole enam liiga kaugel, kui olemasolevad ressursid ei võimalda enam suurlinnu üleval pidada ning maarahvas, kes saab ja oskab endale söögi lauale kasvatada ning kellel on veel olemas analooglahendused, paberkäsiraamatud ja käelised oskused, muutub järsku tõeliseks tegijaks.

Nojah. Aga tagasi tänasesse päeva. Ringisõitmiste ja igasuguse kiirustamise vahepeal otsustasin uiu ajel teha sel nädalavahetusel siiski üheks päevaks lihtsalt tšurr ja võtsin laupäeval aja kõigest ülejäänust tegemist ootavast maha. Valisin raamaturiiulist kunagi umbes kaheksa aastat tagasi ostetud raamatu "A tale for the time being" (Ruth Ozeki) ja veetsin terve päeva lugedes. Oleksin pidanud lugema tarvilikumaid ja kasulikumaid asju, valmistama ette tööteemasid, tegelema adminasjadega ja plaanima mõnda järgmist reisi, aga ei teinud seda mitte. Lihtsalt lugesin ja lugesin ja lugesin hommikul kella üheksast saadik juturaamatut. Saingi selle peaaegu läbi. Mõnikümmend lehekülge on veel tänaseks jäänud. Oli päris hea ja kuidagi silmiavav. Selles mõttes, et raamat on eelõige tänapäeva Jaapani ühiskonnast, millega mul varasemad kokkupuuted peamiselt puuduvad. Kirjanik on Jaapani juurtega ameeriklane-kanadalane, nii et see oli kirjutatud heas arusaadavas võtmes, lääne elu tundva inimese pilgu läbi ja seega üsna hõlpsasti mõistetavana. Võib-olla siin-seal mõjus tekst isegi natuke liiga stereotüübistavalt, ju oli eesmärk, et see ka keskmise ameeriklase IQga inimene ikka kindlasti ivale pihta saaks, aga see otseselt siiski ei häirinud. Laias laastus oli see tegemist ikka päris hea - ja mitte liiga roosilist maailma kujutava - sissejuhatusega Jaapani igapäevaellu. Soovitan lugeda küll. 

Õhtul vaatasime aga naabripoisiga Eurovisiooni ja rüüpasime kõrvale ohtralt gin tonicut. Mida jaburamaks hääletus läks, seda rohkem rüüpasime :). Ma pole juba mitu aastat Eurovisiooni teemadesse süvenenud, enamasti ei ole seal ühtegi haaravat lugu, aga seekordne Eesti laul mulle täitsa meeldis ja Rootsi oma oli ka tore. Mulle tundus tegelikult lausa ikka täitsa kindel laks, et Rootsi võidab. Aga kui hääletus algas, siis hakkas meil mõlemal Tomasziga suu üha rohkem ammuli vajuma. Täiesti arusaamatud valikud tulid sealt järjest. Maitiea. Järsku meeldis kõigile hirmsasti Armeenia sõjakas karglemine ja Šveitsi prantsuskeelne uinumuinu? Nomatõestieitieakohe. Ja võitja siis lõpuks? Heldus, mis selles falsetiga laulvas noormehes siis nüüd NIIIIII erilist oli??? Möh. See oli ainus laul, mis Tomaszile kohe algusest peale üldse ei meeldinud - tema seisukoht oli, et tema on rahul kõigega, peaasi et Austria kriiskamine ei võidaks. Nojah. Paha lugu. Ta lubas viimaste punktide selgumise peale järgmise aasta Eurovisiooni mitte vaadata, kuigi see on tema jaoks nii tähtis üritus, millega end siiski ülikiire tööelu kõrvalt kursis hoida ja mida vaadata ilmtingimata ka kuni punktijagamise lõpuni :). 

Mulle muidu väga meeldib, et sellised asjad on Tomaszi jaoks olulised. Tema jaoks ei tule jõulud ilma kuusepuuta kuidagi kõne alla ja see on nii nakkav, et olen endale nüüd ka mitu aastat kuuse toonud - ja pärast alati rõõmustanud, et tõin. Tuleb ikka teistsugune tunne küll. Ja kui on Eurovisioon, siis on tema seisukoht, et seda tuleb ikkagi vaadata. Ja kui on riigipüha, siis tuleb seda ka tähistada rahvuslike söökidega. Ja kui on lihavõtted, siis on ka kõik kogu traditsioonide paraad vaja ära teha. Jne jne jne. Mulle tihti ei tundugi siin omas mullis sellised asjad väga tähtsad või nii. Nende sisuline mõte tundub lihtsalt nii hoomamatult kauge, et sellest ei piisa hetke eriliseks tegemiseks. Häbi tunnistada, aga vabariigi aastapäev on minu jaoks peamiselt lihtsalt kiluleiva päev, sest minu mäletamise aeg ongi kõik ju suures osas möödunud vabas Eestis ja selle tähtpäeva sisuline aspekt lihtsalt tundub mingi teise galaktika kaugusel. See lihtsalt ei jõua väga kohale. Lihavõtted on mu jaoks aasakalendris märkimisväärsed peamiselt sellepärast, et siis on meil tööl pikk nädalavahetus, tervenisti viis vaba päeva igal aastal, mida saab kasutada kuskile sõitmiseks ja kellegagi trehvamiseks. Lihtsalt ise ma ei tunne mingit tungi neid kuidagi heast peast teiste päevade seast tähenduslikkuse mõttes esile tõsta. Aga tegelikult on ikkagi nakkavalt tore ka, kui keegi neid sündmusi kas või näiliselt tähtsustab ja nõuab, et neid tähistataks. Pärast on siis tore küll, et oli selline. Jagatud, ühine tähtsündmus, mis ikkagi tavalisest argipäevast eristub ja meelde jääb. Noh, traditsioon või nii. Selles mõttes pean püüdma endale ikka regulaarselt meelde tuletada, et kui järgmine tähtpäev tuleb, et siis tasub ikka kas või vormitäiteks tähistada. Isegi kui alguses ei tundu mõtet. 

Nojah, rohkem ei tulegi praegu midagi kirjutamisväärset pähe. Panengi siis arvuti käest ja loen selle Ozeki nüüd lõpuni. Õhtul on oodata külalist, selleks ajaks on vaja keeta valmis kapsa-hakklikahautis. Ja siis ongi nädalavahetus otsas. Algab uus nädal, kuidagi eriti tihe, nii et iga jummala päev oleks tarvis olla korraga mitmes kohas. A ver, kuidas see hakkab minema. Küll kuidagi ikka saabki oldud :)!

Olge tublid!

M.

Spiennes'ist ja muust kevadest

Sel aastal oli esimesel mail Brüsselis 29 kraadi sooja. Täitsa hullumaja! Muidu oleks vbla toregi, aga ma elan ju katusekorteris. Kui väljas on üle 25 kraadi, siis muutub minul kodus ikkagi täitsa saunaks. Ja õhtul ei jahtu see selliste ilmadega enam kuidagi maha ka. Mu juures saab suve haripunktis olla ainult siis, kui kõik aknad-uksed on pärani, et jahedam tuul pidevalt läbi tõmbab. Sest muidu hõõgub katusest ikka tuppa öö läbi sooja. Aga samas ei söanda ma ka niimoodi magama minna, et kõik aknad ja uksed jäävad lahti, sest ma ei taha tegeleda ka kogemata korterisse lennanud lindude ja muu eluga, sh sääskedega. Ühtlasi kui peaks natuke sadama, siis sajab see kõik katuseakendest ja uksest sisse, mis rikub ära parketi, mis ei ole üürikorteris ka kuidagi variant. Et jah. Muidu mulle meeldib soe ilm küll, aga kui saaks kuidagi nii, et ma käin seda otsimas mujal ja Brüssel jääks siiski tavalisemapoolse Brüsseli ilma juurde?

Sellise normaalse kevadilma juurde, mis on olnud sel aastal ikka erakordselt kena. Kuiv, päikeseline, juba varakult mõnusalt soe. Sel aastal ajastati ilusad ilmad täpselt ka nädalavahetustele. Juba veebruarist saadik läks nii, et nädala sees oli külm ja tuuline, aga reedest alates tuli päike välja ja kuni esmaspäevani oli 22 kraadi. Sel aastal on mul rõdul ka eriti suur potipõld. Ikka kena veerandi jagu suurem kui eelmisel aastal, ma ütleks. Mul laiutab siin 3 kurki, 3 suvikõrvitsat, vist vähemalt 7 tomatit, 2 tšillit, 1 melon, 1 maasikafüüsal, 1 tomatillo, 1 pott lemmikkartulit, mustikapõõsas ja noh, lilled ka. Lavendlid, kanarbikud, peiulilled, saialilled, lillherned, pelargoonid, lambakõrvad... Kõik on omadega juba nii-nii kaugel. Kurgid-tomatid õitsevad, suvikõrvits kasvatab juba junne. Suunan muudkui kõiki taimi tugede najal kõrgusesse kasvama, aga sellegipoolest ei mahu ise enam hästi rõdule ära. Pesuresti ei julge enam sinna tõstagi, et mitte kogemata midagi ära murda. Aga nii tore on ka! Ma arvan, et saan juba nädala pärast ühe oma suvikõrvitsa pannile lüüa, kurki saan ka raudselt juba maikuus. Esimesi tomateid võiks hakata noppima millalgi juunis, loodan. Muidugi järgmisel nädalal läheb jälle jahedaks. Öösel hakkab olema nii 5-6 kraadi ainult. Ei tea, kuhu ma vahepeal jõudsalt rammu kogunud taimevõsa küll toas ööbima mahutan?

Muidu on kevad ka selle poolest eriti kena olnud, et mul on sel aastal käinud päris palju külalisi ja nii palju lusti ja seltsi on olnud. Helle käis ja Marek on mitu korda käinud, emps astus läbi, kui oma grupiga siit läbi sõitis, ja sel nädalal on mu juures külas Siberi kassileedi Sipsik. Sipsik oli alustuseks pisut umbusklik, aga nüüdseks oleme me päris suureks sõbraks saanud. Juba teisel päeval söandas ta mulle ikkagi diivanil kaissu tulla, kolmandaks päevaks kolis ta öösel juba tasahilju mu padja najale magama ja pärast seda ei jõua ta enam hommikuti kuidagi ära oodata, millal ma üles ärkan. Ei jõua ära oodata, millal inimene üles ärkab ja hakkab kõrvatagust katsuma ja pealage potsutama. Ja muidugi konservi andma. 

Ma tahaksin endale väga ise ka elukat. Koera või kassi. Aga no minu elu- ja reisitempo juures ei ole see siiski võimalik. Isegi mu koristaja teeb juba nädalaid minestamise nägu, kui ma talle räägin, et ma järgmisel nädalal JÄLLE reisin, et kastku ta palun siis ikka vahepeal jälle ka lilli. Et jah. Endale lemmiku võtmine oleks ikka üle mõistuse keeruline. Sellepärast olen väga rõõmus, kui keegi teine vahelduseks oma karviku mulle hoida toob. Lisaks sellele, et elus hingeke on ikkagi elus hingeke, on mul siis ka endal ettekääne vahelduse mõttes natuke rahulikult kodus olla. Sest mul on õnnestunud oma aeg eelmisest sügisest saadik nii ära planeerida, et mul on sellisest lihtsalt kodus olemisest on natuke puudus ka. Vahepeal oli mul siin graafik tõeliselt ambitsioonika USA turisti oma - neli riiki kahe päevaga. Hommikusöök Hollandis, õhtusöök Belgias järgmine lõuna Portugalis ja õhtusöök Hispaanias. Kõik suurepärane, ise ma ju tahtsin ja tegin ja tore on niimoodi ju ka :). Aga samas ma siiski juba jupp aega tunnen, et pean nüüd vahelduseks plaanima natuke lihtsalt kodus olemise aega ka. Kas või hästi natukene :). Oma raamatute ja diivani ja kohvriväliste rõivastega, Brüsseli linna ja eluoluga, rahuliku hommikukohvi, potipõllunduse ja linnavaatega. Reisipiltide, kokkamise ja telekavaatamisega. Kõigega, mis mulle ju ka meeldib, aga mille jaoks ma pole viimasel ajal üldse aega planeerinud. Ja nüüd ma tänu Sipsikule kohe väga naudin võimalust selitada diivanil, kirjutada blogi ja näppida Salvadori pilte. Taustaks panin kohe hommikul mängima Plekktrummi uue hooaja, Sipsik tukub vahelduva eduga lähemal ja kaugemal ja midagi rohkemat ei peagi tegema. 

Muidu ma olen tõesti sel kevadel hästi palju ringi trööbanud. Õigem oleks lausa öelda, et eelmisest sügisest saadik, sest kuidagi on mul see kodus olemine eelmisest septembrist saadik olnud pmst nagu üks pikk periood hakitud ja ebaühtlast olemist. Isegi siin Brüsselis olles. Ikka jooksen-sõidan kohe pärast töökohustusi sinna või tänna ära, vaatama seda või teist, kuskile väljamaale või mõnele üritusele või midagi tegema, et saaks midagi veel teha. Sel kevadel olen näiteks lõputult veetnud päevi autodega aianduspoodide vahet sõites, sest ikka on puudu mingit mulda (köögiviljamulla tõin ära, aga siis jäi puudu kaktusemullast, seejärel orhideemullast, seejärel asaleamullast) või õiges suuruses potte (kõik oli justkui olemas, kuni selgus, et toakask tahab suuremasse potti ja Eestist spetsiaalselt toodud kahe mugula lemmikkartuli jaoks ei ole enam ühtegi konteinerit, ja kui ma olin selle ära toonud, selgus, et nende jaoks ei ole enam ka tavalist mulda jne). Kontserdile ei kõlba ka minna ainult Brüsselisse, vaid on tarvis võtta auto ja sõita Monsi Sukišvilit vaatama, et sealt siis keset ööd tagasi sõita. Jne. Eks see selgitab ka haigutavat vaikust mu blogis.

Muidu mul käis sel kevadel üks külaline, kes ei olnud üldse enne Brüsselis käinud. See oli hästi tore, minu sõprade seas on Brüsseli mittetundjaid päris harvaks jäänud. Aga esmakordsele külalisele on päris tore mingit kohta näidata. Siis saab ise ka juba harjumuspäraseks saanut justkui uue pilguga vaadata. Käisime temaga vanalinnas, sõitsime Hallerbosi, ehkki sinikellukaid ei näinud, nädalake vara oli. Vaatasime siis hoopis tohutuid valgeid ülasevaipu, kuulasime linnulaulu ja käisime aianduspoode mööda. Käisime raudteemuuseumis, kus ma ei olnudki veel käinud, ja Jeu de Balle'i täikal. Käisime lauamänguõhtul, lonkisime linnajagudes, kus minagi ei olnud varem käinud, sattusime vanalinnas mingis lagunevas kloostris täiesti huupi kaasalaulmise õhtule ja, ühesõnaga, lasime Brüsselil end üllatada-näidata.

 

Kõige huvitavamad selle kevade avastused Belgias on olnud aga Gaasbeeki loss, mis osutus ootamatult suurejooneliseks, eelkõige sisustuse ja ajaloo poolest, ja Spiennes’is asuvad kiviaegsed ränikivikaevandused. Sinna Spiennes'i olen ma tahtnud juba ammu minna, aga pole juhust olnud. See on väga väike arheoloogiline ala ja sinna saab minna ainult giidiga, väikestes gruppides. Talvehooajal sinna kunagi ei saa ja muul ajal on grupid juba ammu ette ära broneeritud, nii et. Noh, sinna ei ole olnud kõige lihtsam löögile pääseda. Aga sel aastal passisime peale ja kuna nad alles avasid oma hooaja, ei olnud veel tung nii suur. Saime end kirja pandud ja ära käidud. 

See oli ikka päris äge. Natuke hirmus ka. Aga et mis seal siis on? Noh, kiviaja inimesed kaevasid Belgias Monsi kandis ränikivi saamiseks maa alla püstšahte, umbes nii 10-15m sügavusi. Kaevasid šahti ja sinna alla väikese koopa, kust nad ränikivi välja vedasid ja tööriistadeks lihvisid. Ja selliseid šahte sai seal Spienne'is üksteise kõrvale oma 10 000! Need on nii lähestikku, et nende põhja uuristatud väikesed koopad on kohati omavahel lõpuks ühendatud ja seega on seal maa all kriidikivipinnases väike omamoodi koobastik. Mõõtudelt muidugi hästi pisike, üks suurt kasvu lombakas onu tagus end kogu aeg vastu lage ära, mis talle siis seal kaela pudises ja murenes, nii et ma hakkasin juba kartma, et kogu see lagi variseb talle - ja meile kõigile - kaela, kriidikivi on ju nii mure :). Aga no, ei olnud siiski hullu. Need laed olid seal hoolikalt toestatud ka. Ja väga eriline oli see kõik ikka. 

Sinna alla tuleb minna mööda tavalist püstredelit, nii umbes nelja hoonekorruse jagu. Rakmed pannakse ümber, tross kinnitatakse külge ja siis hakkad ronima mööda püstloodis tuletõrjeredelit pisikesse pimedasse kitsasse musta auku, mis on tõesti umbes täpselt nii kitsas, et küünarnukke ronides liiga õieli ei saa ajada. Selle redeli ja augu ülalt vaatamine võttis mul tõtt-öelda üsna isu ära sinna üldse pugeda. See tundus ikka NIIIIIII sügavale minevat, et lõppu ei paistnudki, ainult pimedus oli. Ma ei teinud sellest august isegi pilti! Aga ise ma ju tahtsin ja nõudsin sinna pärapõrgusse minemist, ei kõlvanud uksel öelda ka, et ma mõtlesin ikkagi nüüd ümber. Nii et ma siis võtsin end kokku ja astusin redelile. Ja oli täitsa vägev lugu. Sellest võin mõned pildid kohe praegu siiasamasse ära panna, sest sealne valik on väga väike - paar telefoniga tehtud klõpsu, mida ma töötlema ei hakka ja mille seast ei ole isegi valiku tegemine kuigi raske. 

See Spiennes'is käik tuletas mulle jälle meelde ka, et tegelt ma tahaksin mingitel arheoloogilistel väljakaevamistel ka jälle vabatahtlikuks käia. Kaalusin mingil hetkel võimalust otsida endale sellel suvel Peruus mingid kaevamised, aga ei leidnud. Või õigupoolest leidsin küll, aga need ei sobinud, sest seal olid kõik pakkumised vähemalt viieks nädalaks. Aga nii ei saa. Sellist puhkust ei ole mul kuskilt võtta - ja kui ma juba Peruusse sõidaksin, siis ma tahaksin ju seal ka ringi vaadata, millele kuluks ka veel vähemalt 3 nädalat. Ühesõnaga, ei sobinud. 

Ei tea, kas Eestis ei ole sel suvel mingeid põnevaid kaevamisi, kus vabatahtlikke oleks tarvis? Internetist ei leia selle kohta midagi. Kui keegi kogemata tunneb mõnda arheoloogi või teab, millistes kanalites Eestis selline inf liigub, siis andke märku! Ma suvel plaanin ikka mõnda aega Eestis olla, osa sellest võiks ju ka natuke mõnele Eesti kaevamisele pühendada.

Muidu. Aga millest siis veel? Mm. Lihavõtete ajal käisin Galiitsias ja Portos. See oli selline uiu ajel tehtud otsus ja üldse mitte liiga läbimõeldud reis, mis ei ole minu puhul üldse liiga tavapärane. Ostsin millalgi ammu-ammu lennupiletid ära ja siis nad mul olid ja ootasid oma aega. Samas mingite reaalsete ettevalmistusteni ma enne reisi algust ei jõudnudki. Mõtlesin, et lähen ja vaatan, mis seal on. No laias laastus teadsin, et nii mitu päeva siin ja naa mitu seal. AGA. Tegelt ma ju tean, et mulle ikka ei meeldi niimoodi ilma planeerimata reisida. Mulle meeldib enne pikalt ja põhjalikult planeerida, sest see pikendab reisinaudingut. Ja mulle meeldib, kui ma tean väga hästi, mis võimalused mul seal kohapeal on, sest siis ma saan need enda jaoks kõige huvitavamad asjad ära vaadata. Kui ma lähen lihtsalt improviseerima, siis ma tavaliselt lihtsalt impro käigus avastan, et ma oleksin tahtnud teada sellest või tollest kohast palju varem, sest siis ma oleksin läinud oma limiteeritud ajaga hoopis sinna või tänna, sest see huvitanuks mind palju enam. 

Ühtlasi olin ma umbmääraselt vaadanud, et ühistransport toimib seal päris kenasti. Aga tegin täitsa algaja vea ja vaatasin neid ühistranspordi võimalusi tavapärastel tööpäevadel. Ainult et mina läksin otse keset vaikset nädalat ja ühistransport osutus pühade puhul olema väga napp. No nagu igal pool. Et kolmapäeval käib üheksa bussi päevas, aga riigipühal käib heal juhul üks. Novat, kui ma siis viimasel hetkel hakkasin vaatama, et kuidas ma nüüd üldsegi kas või ühest hotellilinnast teise saan, hakkas selguma, et päris iga tund ikkagi ei saa. Ja väikesi kohti jõuaks läbi vaadata ainult ühe per päev.

Teiseks hakkas ilmateade vahetult enne reisi kõvasti kiiva kiskuma. No ikka kohe nii kiiva, et 32 kraadist jäi ette nähtud saabumispäevaks järele 11 ja päikesest sai lakkamatu vihm. Kümme päeva vahetpidamatut vihma. Tabasin vihmaperioodi nii täpselt, et see lõppes pool tundi enne mu tagasilendu :). Noja, noh, üks asi on, et märg on ju vastik olla. Aga teine on see, et ma läksin sedakorda ainult käsipagasi ja ühe paari jalatsitega. Ja lõppkokkuvõttes ma ikka üldse ei teinud nii palju, kui plaanisin, sest ei tahtnud pärast kogu aeg olla sunnitud märjana edasi olema. Mul oli näiteks mõeldud mitu päeva matkata ja õhtuks ühistranspordiga tagasi samasse hotelli sõita. Aga no ühel päeval ikka suundusin vapralt loodusesse - ja kümne kilomeetri järel lasin ühe söögikoha onul endale takso kutsuda, sest ma rohkem enam ei tahtnud märjemaks saada ja väga nauditav see niimoodi märjana hallis maailmas kõndimine ka polnud. 

Lõppkokkuvõttes võtsin siis õige mitmeks päevaks rendiauto. Mõtlesin nii, et siis saan päevas käia rohkemates külades ja kui eriti kõvasti sajab, siis saan autos varjus olla, aga midagi ikkagi näha. Ja lõpuks olidki kõik need maakohad, kus autoga käisin, kõige toredamad. Paar erilisemat küla, mingid arheoloogilised varemed rannikul. Looduskaitsealad rannikul, mis viisid düünide ja rannakivide vahele jne. Paaril kuivemal hetkel sain ikka mõned ilusad jalutuskäigud ka teha. Samas oli ka kohti, mida vaatasin ainult läbi autoakna. Sõitsin kohale, vaatasin, kuidas veeojad taevast alla voolavad, ootasin pool tundi autos ja sõitsin lõpuks edasi, sest ei tahtnud päris läbi ka liguneda. Aga noh. Eks sõidupraktikagi kulus ära.

Vihma tõttu jäeti ära ka paljud lihavõtterongkäigud, mida ma olin lootnud näha. Ajaloolisi pühakujusid, mis on ju pealegi luksuslikes riietes, ei saanud lihtsalt vihmaga kirikutest välja tuua. Kahte protsessiooni lõpuks siiski nägin, kui oli kuivem hetk. Aga enamik, sh need kõige suuremad, jäid siiski kõik ära. Ferrolisse jätsin seepärast ka minemata. Üks teine kord siis.

Galiitsi maanurk muidu oli väga tore. Hästi roheline ja haljas. Pean sinna kunagi tagasi minema, seal on tegemist küll ja veel. Tahtsin minna Oursense kuumaveeallikatesse ja Fisterras matkata ja muud säärast, aga nendesse kohtadesse ma ei hakanud üldse minemagi, lihtsalt niimoodi kallas. Samas näiteks Santiago de Compostela linn ei olnud üldse selline, nagu ma oleksin oodanud. Ma ootasin kuidagi luksuslikult barokset ja õhulist, taeva poole küündivat ja usulisest vaimsusest kantud imelist linna :). Tegelikkuses oli Santiago selline masajas ja raskejalgne, rõske, raskest tumedast kivist, madalate massiivsete kaaristutega ja kuidagi kaalupommina mõjuv rusuv-rõhuv koht. Ja Santiago katedraal oli ka üllatus. Nii kaasaegseks renoveeritud ja seest lage-nurgeline. Üldse mitte selline lopsakas, kuldne ja barokne, nagu ootasin. Eks ilmselt permanentselt halb ilm mõjutas ka mu taju. Aga. Noh, ma arvasin, et see on rohkem nagu Rooma. Aga tunne jäi kuidagi selline. Mäe sisse raiutud kasarmukoobaste oma (Luxi katakombid tulevad pähe). 

Vigo linn jättis mu ka natuke külmaks või erapooletuks. Vanalinn oli kuidagi nii tühi ja müürine. Et nagu, tänavateks olid kõrged ilma akendeta müürid. Platse, kohvikuid, poekesi, inimesi oli kuidagi ebaharilikult vähe. Läksin õhtul restorani otsima ja olin justkui ainus inimene kogu selles vanalinnas, mis oli natuke õõvastav. Samas parema ilmaga oleks neid ilmselt rohkem olnud ja parema ilmaga oleksin ma läinud päevaks ka Ciesi saartele, kus oleks mulle raudselt meeldinud, nii et Vigole ma annan parema ilmaga ükskord veel ühe võimaluse.

Porto see-eest suutis mu ootused meeldivalt ületada, oavarrena kallavale vihmale vaatamata. Süüa sai seal ootamatult hästi ja soodsalt, lisaks veel igal kellaajal. Ma ei pidanudki lõunatunni lõpuks linna jõudmise tõttu õhtuni kõhtu koristama, nagu Hispaanias või Prantsusmaal oleks kindlasti juhtunud, vaid leidsin kohe söögikohad, kus köök oli terve päeva lahti ja mis ei imestanudki, et mida üks klient võiks söögikohast keset pärastlõunat tahta. Lisaks oli linn värviline ja mitmekihiline ning seejuures ka inimlikult logu ja kuidagi ehe. Portvein oli väga maitsev - sattusin ühele degusteerimisüritusele, kus meile serveeriti lahkelt 5 eri sorti portot ja, noh, võite ette kujutada, kui heas tujus sellest lauast lõpuks sai lahkutud. Väga palju muud ei olnudki sellesse päeva vaja :).

Ma võiksin siikohal muidugi jätkata ka Salvadori muljetega. Aga ma praegu vist enam ei jaksa. Ma tegelikult justkui mäletaksin, et ma kirjutasingi sellest juba täitsa eraldi blogipostituse peaaegu valmis ka. Aga ma ei leia seda enam üles. Eks ma siis pean uuesti kirjutama. Kui pildid läbi vaadatud. Aga piltidega on praegu nii, et ma olen täna pool hommikut neid lõpuks sorteerinud ja olen pildi number 349 juures (pilte tegin fotokaga 3061). Nii et läheb natuke veel aega. Ja siis, kui need valmis, on mul veel vaja läbi vaadata eelmise aasta oktoobri Northumberlandi pildid ja selle kevade paljude lähikonnatrippide pildid ja lilleparaadi ja Galiitsia ja Porto pildid ja kohe-kohe peale tulevate reiside pildid ja... Et kannatust!

Ja siinkohal ma panengi sellele lohepostitusele nüüd tänaseks punkti. Eks teinekord kunagi jälle!

Olge mõnusad!

M. 

Buggenhout ja Grobbendonk

Mõnikord on Belgia ikka nii naljakas. Sirvisin lihtsalt millalgi FBd ja kuskil keegi uustulnud otsis inimesi, kellega ilusa ilmaga matkal käia. Ja siis kommentaarid...

"Jõu, aga kust sa muidu oled?"
"Mina olen Buggenhoutist, aga sina?"

"Mina olen Grobbendonkist!"

Jumalema, kes neil kül neid kohanimesid siin panemas on käinud :) :) :)???

 

Seemnetest ja seemnetega seotud mäluhäiretest

Mulle tundub, et mida vanemaks ma saan, seda kiiremini aeg lendab. Sellest talvest - no ma ei tea. Mul ei olegi nagu erilist mälestust, et mingi talv oleks olnud. Olid üksikud erinevad seigad ja konkreetsed reisid, aga ma päris kindlasti ei hoomanudki lõppkokkuvõttes mingit talve või hooaega, kus päevad või nädalad oleksid üksteisega natukene sarnanenud. Nüüd on lihtsalt järsku väljas jälle kevad, meil on juba olnud mitu soojalainet, kus päevatemperatuur ulatub üle 20 kraadi. Hommikul läheb nii vara valgeks, et see hakkab juba und ära ajama, ja täiesti ootamatult on vaja hakata hädakorras tegelema lihavõtete tripi planeerimisega, sest aeg jõuab lihtsalt kätte. Praeguseks pole ma veel isegi hotelle broneerinud, rääkimata siis mingitest päevaplaanide tegemisest. 

Nojah. See-eest kevad on küll kevade moodi. Mul on juba enam kui kuu aega hullem seemnete külvamise ja potimajanduse teema käimas. Umbes ikka nii, et käin iga 20 minuti takka potikesi vaatamas, et näha, kas midagi on kuskilt veel pead tõstnud või kas juba tärganud taimekesed on millimeetrikese kasvanud. Olen nüüs kaks laupäeva võtnud auto ja käinud ka suuremal osturallil - toonud kottide viisi mulda, täitsa planeerimata uusi taimekesi, potte ja kõike muud, mida käe otsas muidu ära vedada ei jaksaks. Loomulikult hankisin veel mõned seemned ka, millest viimased pistsin mulda nii kümme päeva tagasi. Eks näis, kui palju nendest tõuseb. 

Praegune seis ei ole liiga kiita. Tomatid tulevad sel aastal kiduralt ja vaevaliselt ning tšillilised ei tõuse kohe üldse. Olin näiteks ääretult pettunud, kui ühest eelmisel aastal kevade lõpus aiandusmessilt ostetud tšillipakist tuli välja neli seemet, millest pead tõstis lõpuks üks taimehakatis. Putitasin siis seda igati, aga nüüdseks on see osutunud ka millekski muuks, tundmatuks kolmeharuliste lehtedega käopojaks.

Tomateid, no neid on lõpuks kolme eraldi külvamiskorra peale kokku ikka natuke siginenud, kuigi kui eelmisel aastal idanesid peaaegu kõik seemned, mis vähegi mulda nägid, ja sel aastal tõusis vbla 50% seemnetest. Ja taimehakatised on ka eelmise aastaga võrreldes kuidagi jõle kribud. Täitsa pöialpoisid ikka, kuigi kõik on justkui samamoodi kui eelmisel aastal - nad on kõik samal valgusküllasel aknaalusel kohal jne. Pak choid kasvavad natuke, aga on kuidagi nikatsid. Melon lasi ennast hirmus kaua oodata ja siis tõusis ka neljast seemnest ainult üks. Või oli see üks kuuest... 

Jah, ma ei tea, aiandus absoluutselt propageerib mäluhäireid. Muidu ma ei ole täheldanud, et mul oleks nii vilets lühimälu, et panen midagi käest ega suuda siis kuus sekundit hiljem elu hinnaga ka meelde tuletada, kas ma tegin üldse midagi või mis see küll võis olla, mille ma käest ära panin. Aga seemnetega on küll nii. 

No seda ma teen näiteks absoluutselt igal kevadel, et panen seemned maha ja jätan üles kirjutamata, mis kuhu sai, sest ma ju "jätan hoolega meelde" ja "küll ma tean". Harilikult juba paari päeva pärast on muidugi kõik sassis - tean, et ühed on ühed ja teised on teised, aga kumbad on kumbad, ei oska enam öelda. Tundub ka absoluutselt võimatu sellest regulaarsest pangepanekust õppida ning meelde jätta, et igal aastal on nii olnud, et äkki ma siis nüüd ikkagi kirjutaksin üles, mis kuhu sain. Selle aasta esimese külviga läks jälle täpselt nii. 

Pärast seda otsustasin, et olen nüüd natuke targem. Kui järgmiseid seemneid maha panin võtsin ikkagi markeri ja taimesildid ka ligi. Aga no. Võtsin ette kuueosalise turbapotikese. Püüdsin väga hoolikalt meelde jätta, milline seeme läks kuhu. Kõik oli loogiline ja mõtestatud. Aga panin kõik kuus sektorit korraga ära, noh, et käed mullased ja nii. Siis hakkasin 3 minutit hiljem sektoritele taimenimesid juurde kirjutama. Ja arvake ära!?!? Kas ma siis mäletasin, kas see kollane Blush sai nüüd vasakule või paremale??? Võite seitse korda arvata. Kõik sektorid ja kõik seemnepakid nägid järsku välja ühtemoodi, kõik olid vahepeal ennast liigutanud, lausa ringmängu mänginud, ning kogu senine mõtestatud tegevus oli ka ajust peoga pühitud. Nojah, eks siis pärast näeb, kas sealt vasakult nurgast tuleb nüüd Blush või läks valesti ja sinna said hoopis Andine Cornue seemned. 

Kusjuures kõige halvem on see, et mul ongi lõpuni, siiani, täiesti, absoluutselt viimseni meelest kadunud, mis sai selle kuueosalise kastikese kuuendasse sektorisse. Ma ei räägi konkreetse sordinime kahtlustest. Isegi selle koha pealt on täiesti tühi koht, et kas ma panin sinna mingi tomati, kurgi, suvikõrvitsa, meloni, ube või hoopis mõne lille. No lihtsalt ei tea, ometi mul oli enne selle tegevuse juures ikka mõte täiesti kohal... Järgmisel kevadel peab võib-olla enne külvihooaega mingi letsitiinikuuri tegema. Või siis kinnitama telefoni otsaette ja kõike filmima, et pärast saaks salvestiselt üle kontrollida, mida ma täpselt tegin. 

Igatahes. Jah. No vähemalt suvikõrvitsad teevad minuga sel aastal innukat koostööd, aga nemadki on natuke lolliks läinud, õitsevad juba mitmendat nädalat, endal on alles 5 lehte küljes ja kasvu vaksa jagu. Aga no mis mul saab selle vastu olla! Muidugi... Nüüd ofkoors selgus ka, et ma panin pärast esimese kolme õitsema hakkamist veel suvikõrvitsaseemneid mulda. Lausa mitmel korral. Sest mul oli meelest läinud, et ma juba panin. Päris mitu korda. Noh, ka nood seemneid on praeguseks kõik innukalt üles tulnud. Nüüd on mul järsku umbes 14 suvikõrvitsataime. NELITEIST. Seisavad seal kõrvu, kõik kikkis, hakkamas ja ühepikkused, nagu väike armee...

 Noh jah. Ühesõnaga, kevade tunne on küll. Ilusat kevadet teile ka!

Segasumma Senegal

Ja ongi peaaegu pool aastat möödas viimasest kirjutamisest. No see sügis läks ikka megaruttu. Ma ei jõudnud trennihooaegagi alustatud. Kogu aeg mõtlesin, et järgmisel nädalal on natuke aega, küll siis jõuab. Ja lõpuks oligi detsember käes. Ei jõudnud ei jõusaali ega ka jäähalli. See-eest jõudsin korduvalt Strasbourgi, lisaks sattusin Šotimaale, Northumberlandi ja Londonisse ABBA kontserdile, Hollandisse Valkenburgi ja Maastrichti ja nii edasi.

Samuti sai sügisel kõikide nende seerimiste vahele ametisse kinnitatud uus Euroopa Komisjoni koosseis ja ette sai valmistatud ka mitu järgmist reisi. Näiteks Senegal-Gambia, kust ma mõni nädal tagasi ühel esmaspäeva hommikul kell 5 rõõmsasti tagasi jõudsin ja siis enam-vähem otse lennujaamast kahetunnise magamise järel kontorisse koosolekule suundusin :). Ja nüüd, vähem kui kahe nädala pärast, võtan kohvri näppu ja lähen jälle lendu. Sedakorda El Salvadori avastama. 

Muidu see Senegal – see oli jälle täitsa omamoodi riik. No eks nad on ju kõik, aga ma mõtlen, et see ei vastanud liiga palju mu ettekujutustele. Näiteks ootasin ma natuke suuremat sarnasust Maliga, kus 15 aastat tagasi õnnestus ära käia. Neid sarnasusi oli, aga mitte liiga palju. Ühtlasi ei olnud Senegal õnneks liiga igavalt läänelik, vaid oli ikka ehe loominguline Aafrika, kus külarahvas elas veel ümmargustes õlgkatusega hüttides, naised käisid suurte punaste tolmupilvede sees ringi värvikirevates bouboudes, turgudel valitses ehtaafrikalik kaos, kala- ja lihalettidelt tõusis lendu mustav kärbsepilv, pildistamise pärast kurjad tädid vehkisid sussidega, valgeid oli mõni üksik, igal pool möllasid ringi pärdikud, tüügassead, krokodillid, jõehobud, värvilised linnud, hobused, kitsed, lambad ja traditsioonilistes maskides kohalikud. Autost välja saades ilmus ei-tea-kust terve lasteaiatäis tatiste ninadega ja räbalates lapsi, kes end kõik valgetele käe ja jala otsa riputasid – ja rippusid seal siis seni, kuni valged uuesti autosse ära ronisid. WCdes ei maksnud kunagi oodata, et korraga oleks olemas auk, vesi, paber, seinad, uks, kuiv põrand ja valgus. Läks isegi hästi, kui üks element seitsmest enam-vähem olemas oli. Hotellides hallitasid mõnikord madratsid, mõnikord padjad, mõnikord ei olnud elektrit (nagu ka muuseumides), mõnikord oli aga dušš paigutatud WC poti kohale, sest rohkemaks ruumi ei jätkunud. Küll aga oli absoluutselt igal pool olemas külm õlu. Mul ei ole nii õllekeskset reisi veel kunagi olnud, sest kui süüa polnud võtta, siis õlut oli alati. Kohalikud moslemipoisid kandsid seda ette pea 0,7-liitristes pudelites. Mõnikord lausa eikuskile suure puu alla, kui me kõrvetava päikese käes mägikülast alla ronides seda väga igatsesime. Nii mööduski enamik lõunaid meil ainult õlle najal – reisi lõpuks ütles emps juba täiesti automaatselt lõuna paiku, et „lähme sööme nüüd õlut ka, kõht on juba tühi“.

Lisaks sellele, et reis oli ääretult õllekeskne, ei ole mul ka nii saiakeskset reisi kunagi elus olnud. Senegal on endine Prantsusmaa koloonia ja kuigi nad nüüd ei salli prantslasi enam sugugi, on teatud prantslaslikud jooned neile hirmsasti külge hakanud. Näiteks pika saia armastus. Hommikusöök seisnes neil absoluutselt igal pool pika saia mägedes, millele toodi juurde heal juhul hästi natuke võid ja hästi natuke moosi (aga ükskord ei olnud moosigi ja kui ma seda küsisin, selgus, et moos on otsas – aga meile pakuti lahkelt siis asenduseks ketšupit). Mõnes harvas kohas sai paluda ka muna, aga nii muna kui ka muude valkudega kiputi Senegalis hirmsasti koonerdama. Näiteks juhtus hommikusöögimuna küsimise peale, et meile toodi viie peale jagamiseks üks omlett ja kaks kahvlit (no ju neile tundus, et seda on isegi hästi, sest nemad söövad üldse kõik ühest suurest kausist kätega). Ja lihahautistes oli ka pigem sibul ja kondid, mitte nii väga liha. Aga enamasti olid need asjad neil kondisusele vaatamata siiski päris maitsvad. Maapähklihautis mafé eriti.

Ja kui juba rääkida, mille poolest see reis veel silma paistis, siis mul ei ole kunagi olnud ka päris nii tantsulist ja muusikalist reisi. Senegalis oli igal pool, kuhu läksime, mingi pidu käimas. Kus kohalikud muusikafestivalid, kus ümberlõikamispeod, kus külapeod, kus aastavahetuspeod, kus koorifestivalid, kus trummivõistlused, kus omamoodi ajaloolised üritused ja traditsioonid, kus hotellitöötajate tantsulka. Ja vot, need senegallased ikka alles oskavad tantsida ja musitseerida. Mitte kuskil ei olnud sellist pooles vinnas tip-tap õõtsumist. Igaüks, kes juba tantsima hakkas, tantsis nii, nagu tahaks endal hinge seest välja vihtuda. Rabelesid ja trampisid ennastunustavalt nii, et üle 30 sekundi korraga pole sellist tantsu minu hinnangul üldse võimalik praktiseerida. Ma tean, sain ka paar korda proovida. Minul oli oma katsetuste järel võhm väljas umbes 11 sekundiga, kuigi endale tundus, et tantsisin kõvasti kauem. Aga videoülesvõtted ei valeta :). Seal on muidu tantsuga pidudel üldiselt igal pool selline formaat, et igaüks, kes tunneb parajasti tungi tantsida, astub ringi keskele ja vehib pisut, ja kui siis enam ei jaksa, läheb ringi tagasi plaksutama, kui teised oma oskusi näitavad. See on päris hea, võimaldab vahepeal end koguda ja samas kõigil kaasa lüüa. Kõik teised samal ajal laulavad ja plaksutavad ringis kaasa. Ja trummid muidugi on ka saateks. Ilma trummideta ei saaks kuidagi.

Mulle avaldas Senegalis väga muljet, kui ilusad ja hoolitsetud olid nende naised. Nad kandsid kõik väga uhkeid värvilisi kleite-kostüüme ja keerulistesse mustritesse punutud patsisoenguid või kleidiga sobivaid turritavaid turbaneid. Isegi tänavat pühiti elegantses riides ja millegipärast ei hakanud Senegali punane tolmude tolm neile üldse külge, kuigi minu valged püksid läksid kümne minutiga ookrikarva ja isegi bussilagi oli reisi lõpuks ventilatsioonisüsteemist sisse tunginud tolmust täiesti punane ja luiteid täis. Aga kohalik rahvas käis oma pimestavvalgetes kleitides nii, nagu käiks kogu mustus nendest suure kaarega mööda. Välja arvatud mehed. Nemad olid hirmus tolmused ja nende lemmikrõivaesemeks oli tutimüts.

Vanaonu oli 83. Väljas oli kraade 33. Tutimüts oli hädatarvilik.

Samuti avaldas mulle väga muljet senegallaste sportlikkus. Nii palju jalkamängijaid, treenijaid, grupispordi tegijaid ja omaette võimlejaid pole ma tee ääres ja randadel veel mitte kuskil näinud. Nad ongi väga head jalgpallurid ja sportlased ka, no nad on jalkas isegi Prantsusmaale pähe teinud ja nii, aga ma ei kujutanud päris ette, et sport on neil rohujuuretasandil ka nii au sees. Et tõesti tee äär on täis üksteisele järgnevaid viiekümnepealisi võimlejate gruppe. Aga noh, see vist on nende jaoks ka üks vähestest võimalustest end kuidagi viletsusest välja rabeleda. Et kui oled nii hea sportlane, et pääsed riiki esindama, on ikkagi natuke parem elu ka tagatud. Sest muidu ei ole neil seal üldse mitte mingit võimalust kuidagi pisutki rohkem teenida või ennast üles töötada. Isegi turiste käib seal vähe - ja ilmselt jääb veel vähemaks, sest nende uus president on äärmiselt läänevastane ja lubas meie sealoleku ajal kehtestada eurooplastele viisakohustuse. Et oleks õiglane. Sest nemad ei saa ilma viisata Euroopas käia.

Rannik oli täis lõputuid jalkatiime.

Veel avaldas mulle muljet, kui palju on Senegalist kirjandust. Giidiraamatuid mitte, aga just ilukirjandust. Leidsin kuskilt ühe nimekirja Senegali autoritest, kelle teoseid soovitatakse lugeda, ja no. Ütleme siis nii, et enne reisi tõmbasin ma endale lugerisse vist vähemalt 17 raamatut, kusjuures enamasti igalt autorilt siiski ühe, et noh, ei tea, kas stiil meeldib või nii. Aga eriti just prantsuse keeles on neil tõeliselt kvaliteetset kraami. Nende eliit on käinud Prantsusmaal ülikoolides ja omandanud sealt väga hea sõnaseadmisoskuse. Ja no näiteks nende enda krimkad, mille tegevustik toimub ka Senegalis, on ikkagi ka eurooplase jaoks täitsa kohe huvitavad lugeda. Ei ole naivistlikud, üheliinilised, anekdootlikud lood. Selles mõttes on väga tore. Kui aga kedagi peaks huvitama, kuidas tavalised inimesed Senegalis elavad, siis Simon Fentoni raamat „Squirting Milk at Chameleons“ on ühtaegu naljakas reisikiri ja teisalt infoküllane sissejuhatus Senegali ellu väga sõnaosava inglase sulest, kes võttis endale Senegalist naise ja kolis sinna väikesesse maakohta võõrastemaja ehitama.

Nojah. Noja siis halvas mõttes avaldas mulle Senegalis muljet prügirohkus ja mustus. Päris selles mastaabis plastipõlde ja räpahunnikuid ei ole ma siiski mitte kuskil mujal näinud. Inimesed kogusid seal kilet, pehmet plastikut ja pakendipappi kitsedele-lehmadele andmiseks, aga kõik ülejäänu lendas neil käest seitsme tuule poole. Lisaks valasid nad süüdimatult maha ja jõgedesse elavhõbedat, mida kasutati kullaterade väljapuhastamiseks maapinnast. Looduslikult ilusad kohad olid neil prügi alla mattunud või värskelt välismaalastele kaevanduste tegemiseks maha müüdud. Meie kõrbelaagri ümbergi trallisid kogu öö väga lärmakad tsirkoonikaevanduse masinad ja laager oli määratud sulgemisele, sest austraallased olid selle ära ostnud ja plaanisid kaevandamist veelgi laiendada. Reovesi juhiti igal pool aga otse randa ning lisaks oli näiteks Cap Skirringu rand kohalikel lehmakopli eest. Mitu mitmekümnepealist lehmakarja päevitas ja mäletses seal päevade viisi, nii et rand oli virtsa ja sõnnikut täis ning kui tõusuvesi peale tuli, oli madalam vesi lihtsalt üks paksult ja haisvalt vahutav kogelmogel. Kõik see oli kuidagi suures vastuolus nende kiiskavalt valgete kleitide ja oma ninaesise puhtusega. Sest oma müügileti esine ja alune pühiti alati puhtaks, aga kõik muu neid ei puudutanud.

Juhin tähelepanu suplejale taustal.

Kanalisatsioonis elav krokodillipoeg.

Kaunis puhas "Roosa järv" et Retba järv, maailma kõige soolasem veekogu, kus soovijaid ujuma ärgitatakse.

Rannavesi kalamaimude parvega.

Lambale oli lahkelt potitäis pehmet plastikut lõunaooteks ette toodud.

Rand. Reoveeoja. Reoveeoja rannas.

24/7 mürisev tsirkoonikaevandus kaunite kõrbetelkide taustal.

Ja teine asi, mis mulle väga ei meeldinud, oli see, et seal põhimõtteliselt oli valge kõigi jaoks ka ikkagi jõuluvana. No igal pool Aafrikas on lapsed ikka nuianud kommi ja nii. Ainult Mali oli erand. Aga Senegalis - no seal nad olid ikkagi nagu eriti õpetatud ootama igasugust nänni ning pahandama, kui seda nänni ei jagatudki või jagati nende meelest liiga vähe või jagati vale nänni. Näiteks tuli küladesse minnes kaasa võtta kottide viisi toiduaineid inimestele jagamiseks ja me siis käisimegi hommikuti turul seda kõike ostmas. Aga siis külas tuli külavanem ütlema, et mis te sellest toidust veate, järgmine kord tooge paar kohvritäit ravimeid meie kliiniku tarbeks (no ma saan aru, see oleks õilis ja kasulik küll, aga tollis pandaks mind selle peale siiski ilmselt vangi). Ka meie giid küsis mu käest korduvalt, et kas me koolidele vihikuid-pliiatseid ei toonud jms. Ja pidas seda kohe ebanormaalseks, et meil neid kaasas ei olnud. Märkis, et tema muidu oma klientidele saadab enne reisi kohe nimekirja, millised asjad tuleb kuskil jagamiseks kaasa võtta. Aga kuhu ma siis oma riided, jalatsid ja tarbeasjad mahutan? Ühtlasi, absoluutselt igal pool pani meie giid oma joogid meie arvele ja pidas seda täiesti normaalseks. Sest valged on ju rikkad, võivad kõigi eest maksta küll. Senegallastele kohe nagu ei mahtunud pähe, et iga tavaline turist ei saa tõepoolest minna reisile kolme kohvri annetatavate asjadega ja et kõigile 17 miljonile senegallasele ei jagu igal eurooplasel ka ikkagi raha või nänni või kinke.

Ega nad ei olnud ikka ka üldse rahul, kui ei saanud, mida küsisid.

Ühesõnaga, iga viimane inimene, kelle poole sa isegi kas või natuke vaatasid, soovis Senegalis su vaatevälja jäämise eest eest raha. Kui meie käest otse ei juletud küsida, küsiti me bussijuhi või giidi käest. Mis oli natuke väsitav. Ma olen jootraha usku küll, aga see on minu jaoks siiski tänu hea teeninduse eest. Mitte nii, et jagan tänaval mööda minnes kõigile ettejuhtuvatele kahte lehte kupüüre. Ühes kohas küsiti meilt näiteks raha ka lihtsalt ühe küla keskel oleva baobabipuu eemalt nägemise eest. Küsimist põhjendati sellega, et puu kõrval on mingis hütis mingi muuseum, ja puu on selle muuseumi lähedal, ja siis järelikult on puu vaatamine ka tasuline. Mhmh. Me siis ütlesime, et me siis ei vaatagi seda puud kohe üldse, kaugelt ka, neid baobabe oli seal jalaga segada. Aga nii ka ei saanud, sest see va puu seisis lagedal platsil keset küla ja me olime teda juba tahes-tahtmata näinud, ei pannud silmi kinni, ning ilmselt jäi puu paratamatult ka meie üldistele külapiltidele, mistap andis bussijuht küsijale enne meie lahkumist ikkagi mingi väikese kupüüri. Et noh. Jube kauplemine ja nõudmine ja sehkendamine oli kogu aeg igal pool. Ühtlasi, ka lapsed küsisid karamelli asemel seal ikkagi pigem näiteks jalgpalle ja muud. Ma ei tea, kas ma nägin välja nii, et mul on igas taskus sellised parajad pallisuurused kühmud või. Tegelikult oli kogu reisi jooksul pidev häda, et isegi väikesi andmiseks või maksmiseks sobivaid kupüüre polnud kuskilt võtta. Mis tegi kogu selle jootrahade ja jagamise ja maksmiste teema niikuinii veel keerulisemaks ja aeganõudvamaks.

Mis mulle Senegalis kõige rohkem meeldis? Raske öeldagi. Me käisime nii erinevates kohtades. Kõige ilusamad pildid tulid vist Sine-Saloumi delta loodusest. Kõige eksootilisem oli St. Louis’ kalurite linnajagu ja sealne melu. Kõige ärevam elamus oli lõvidega jalutuskäik ja kõige naljakam mälestus see, kuidas meile teatati, et enne meid aetakse praami peale 500 lammast, sest nemad on tähtsamad ja nemad olid enne järjekorras. Mulle oleks takkajärgi tarkusena meeldinud teha Casamance’is veel üks looduse päev, sest seal olid ka nii ilusad ja määratud mangroovisood, kus oleks ilmselt saanud teha kauneid fotosid. Kõige ootuspärasemad olid mu jaoks Mali piiri äärsed mägikülad. Kõige tarbetumad aga rannad – need olid seal nii mustad ja risused, lisaks olid lained ja hoovused ohtlikult tugevad ja... Noh, tunduvalt lähemal on nii palju oluliselt parema kvaliteediga ja mõnusamaid rannalinnu, -hotelle, -randu jne. Aga muidu ringreisi vormis pakub Senegal ikkagi ehedat Aafrika elu, kusjuures positiivne on see, et ehedusele vaatamata asjad ikkagi täitsa toimivad seal ja on organiseeritavad ja nii. Inimesed tunnevad kella, peavad sõna ja eksisteerib mingisugune süsteem. Erinevalt Gambiast, kus kehtis GMT - Gambian Maybe Time.

Lubage tutvustada, tema on Kevin. Meid viidi jala võssa ja kästi kuskil seisma jääda, et ninnut vaadata. Mina ei osanud ennast kuidagi sättida, et kuhhu ta siis tuleb. Siis selgus, et oli teine sealsamas põõsa all, 10m kaugusel. 

Gambia oli mulle üleüldse Senegaliga võrreldes vähem sümpaatne. Seal oli näiteks palju rohkem usurätilisi naisi kui Senegalis, kus kanti värvilisi salatipuhmaks keeratud kangatuuste või ilusaid punupatse. Meie Senegali poisid rääkisid korduvalt, millised petised ja vargad gambialased on. Ja tõepoolest, pistist taheti seal meie poiste käest veelgi rohkem kui Senegalis, kokkulepitud hindadest kinni ei peetud ja Gambias lokkas ka kuidagi eriti silmatorkavalt seksturism (valged vanemad prouad kohalike poistega). Võib-olla oli mul Gambia suhtes ka väike eelarvamus sellepärast, et ma tean kahte inimest – eestlast – , kes seal malaariasse surnud. Ja siis tundus see natuke murettekitava riigina, kus ei saanud end päris vabalt tunda. Ainult see oli kuidagi pisut mugavam, et Gambias saadi inglise keelest ka aru. Senegal oli ikka täiesti ainult puhtalt prantsuskeelne. Mis ei olnud mu jaoks muidugi sugugi probleem, aga inglise keel on siiski mu esimene võõrkeel ja prantsuse keel on number kaks, nii et ma tundsin end pisut kodusemalt lihtsalt tänaval ingliskeelseid kirju nähes. Ehkki suust tahtsid Senegali harjumusest ikka ainult prantsuskeelsed laused tulla :).

Vot nii. Aga ma hakkan siinkohal nüüd seda eepost kokku tõmbama. On juba kirjutatud küll. Korraga ei tulegi rohkem meelde ja tegelikult on kiired ajad ka. Kuidagi ootamatult. Järsku on jälle vaja olla korraga keskmiselt kolmes kohas ja teemas ning kõik põleb natuke. Nii tööl kui ka kodus. Kodustest asjadest. No näiteks ühel ilusal laupäevasel päeval ilmus kell 18.20 mu ukse taha alumise korruse naaber, kes teatas, et ma olen juba eelmisest päevast saadik kodus hirmsasti ringi kõndinud ja lõpetagu ma ometi see kõndimine nüüd, sest see on häiriv. Ma püüdsin talle seletada, et ma ei saa kahjuks lubada, et ma rohkem ei kõnni, sest see on ikkagi eluks hädavajalik tegevus. Et ma kõnnin isegi sussides, mul on majas vaipu jne, aga et ma roomama ei hakka, kui järgmine kord pissihäda tuleb ja vaja vetsu minna. Aga naaber ainult vihastas selle peale, karjus kõigepealt natuke mu peale ja siis läks majahalduritele kaebama, et ma kodus kõnnin. Nood majahaldurid ei salli mind niigi, sest ma ei olnud nõus elama hallitavas korteris ega leppinud ka rikkis välisuksega, muudkui käisin neile pinda, et nad asjadega tegeleksid. Mida nad ei teinud. Noja nood siis muidugi suure mõnuga esitasid mulle eriti üles puhutud noomituse ja väitsid, et paljud naabrid on esitanud mu kohta palju kaebusi lärmakuse ja agressiivsuse  pärast!!! Ohjah. No kui ma neilt selgitust nõudsin, siis muidugi tuli välja, et neil oli ikkagi ainult see üks üliliialdatud kaebus sellelt ühelt naabrilt, kes oli sunnitud tunnistama, et ta ei saa mingi muu lärmi pärast kurta, ainult mu kõndimise pärast neil aegadel, kus ma päriselt Brüsselis olen ja kodu kasutan. Aga no nädal aega meelerahu ja vaba aega läks siiski selle klattimise peale ära. Nii kohutavalt jubeõudselttüütu. Noja nii edasi. Mõned suhted võiksid vahelduse mõttes kuidagi normaalsed ka püsida, aga sellega on praegu raske. 

Nojah. Aga homme sõidan nädalaks Strasbourgi, sellele järgneb ooperipõhine nädalavahetus (6 tundi Wagnerit ja Ain Angerit), siis paar kiiret tööpäeva ja uus reis järgmisesse vähekäidavasse riiki El Salvadori. Siis saab selle pooletoobise veebruariga ühele poole kah! 

Olge mõnusad!

M.