San Sebastian

Teate, Baskimaal oli nii äge, et ma oleksin täitsa tahtnud sinna jäädagi. Meri! Neil on seal suur ja soe sinine meri, mis oli tõepoolest isegi oktoobri alguses veel nii mõnusalt ujutavalt soe, ja rannas on ruumi olla. Ja igal pool saab käia laineid kuulamas ja päikeseloojangut vaatamas ja tulesid pildistamas ja lihtsalt istumas. Inimesed on ka seal täitsa sellised põhjamaise mentaliteediga, kohati isegi tõredad, aga sedasi eestlasele sobivalt. Ma esimestel päevadel ei saanud hästi isegi kohvikus aru, kes kelner on, sest no tuli mingi jõmm ja jäi sinna mu juurde niimoodi kuidagi sõnatult passima. Otseselt ei vaadanud mind ka ega öelnud midagi, lihtsalt passis. Kuniks ma kolm minutit hiljem siis nagu vaatama hakkasin, et mida ta küll tahab. Siis selgus, et tal on märkmik näpus ja ta ootab, et ma tellimuse esitaksin. Ühesõnaga, ei olnud üldse pealetükkivad. Ootamatult punktuaalsed ja korralikud olid nad ka. Ja abivalmid. No näiteks kui ma Zarautzis tänaval kellegi käest raudteejaama teed küsisin (rong hakkas ära minema, polnud aega lihtsalt uidata) ja küsitavad ei osanud vastata, siis asusid nad ise kõiki järgmisi möödujaid angažeerima, kuniks lõpuks tegeles mulle juhatuste andmise ja võimalikult optimaalse raja arutamisega 7-8 inimest korraga. Või näiteks ühel korral kukkus mul rattavõti hommikul kooli kimades püksitaskust välja. Ma kuulsin hoo pealt kõlksu küll, vaatasin ringi, aga midagi ei näinud, nii et sõitsin edasi. Kuniks lõpuks hakkas terve tänav hüüetest kaikuma, mingi kutt kimas mulle oma rattaga järele, et chica, chica, mine tagasi… Ja kui ma siis lõpuks aru sain, et kogu see triangel on minu pärast, ja tagasi sõitsin, siis oli mul terve linnajagu vastas, kes kõik valjuhäälselt seletasid, et oioi, chica, su võtmed… Seal oli ätikesi ja mutikesi ja krantsijalutajaid ja lapsevankritega noori emasid ja tööleminejaid ja isegi üks kodutu, kui ma nüüd õigesti mäletan. Vot selline kogukondlik sündmus juhtus.

Ma muidu elasin seal ühes ühikas, mille ühes tiivas said muud inimesed peale õpilaste ka tube üürida. Oli puhas, oli kõigi mugavustega, oli baskikeelne ja mõistlikult soodne, ainult natuke koolist kaugel. Üks ots oli ikka 25 minutit rattaga vändata. Ma hirmuga ootasin esimesi vihmaseid sügishommikuid, sest muud transporti seal väga ei olnud ja 25 minutiga saab ratta seljas ikka päris märjaks. Õnneks läks nii ainult täpselt üks kord, viimasel koolipäeval. See-eest rand oli kodule päris lähedal ja hommikusöök imeline. Igal hommikul oli valida praemuna, pannkookide, võileibade, saiakeste, puuviljade, jogurtite ja kõige muu vahel. Nädalavahetustel anti prepareeritud ananasse, meloneid, arbuuse… Mmmm… Mis nii viga!? Ma söön hea meelega hommikust. Kui see mind ootab ja pärast koristama ei pea :).

Ratas anti hotellist ka, see oli selline 20 aastat vana, pooleldi roostetanud, hästi peente kummidega linnaratas, mille esiratta pidur enam ei töötanud, mis marmoriga sillutatud tänavatel kangesti libisema kippus, mille korv oli ammu küljest kistud ja mille esiratast ma ei osanud täis ka pumbata :D. Rattalukk kaalus ka peaaegu sama palju kui ratas ise. Aga pärast kolmandat päeva harjusin ma sellega täitsa ära kohe. Sellega ma siis kärutasin seal igal pool ringi. San Sebastian on hirmus pikk linn, seal on järjest kolm lahesoppi, igaüks neist eri suunitlusega. Minu kodurand Ondarreta oli ujujatele. Ikka no päris ujujatele. Seal läks ruttu sügavaks, laineid ei olnud ja keset lahte olid näiteks puhkeplatvormid inimestele, kes tahtsid ujuda Santa Clara saarele. See on vist sealt Ondarreta rannast nii pool kilomeetrit üks ots. Keskmine, La Concha rand oli päevitajatele, suplejatele ja ilutsejatele. Seal on ilusad päikesevarjud, reelingud, La Perla mereveespa ja uhked laternapostid. Noja siis kõige kaugem, Zurriola rand, on surfaritele, sest seal on tohutud lained ja see on natuke eemal ka, seal ei kobi turistid sportlastele jalgu. Novat, nii et kui ma tahtsin kodust Zurriola ranna taha neemekesele päikeseloojangut pildistama minna, siis oli mul ikka kõva 40 minutit vändata. Ja ma väntasin päris tihti.

Ma nimelt otsustasin seal, et kuna ma päikeseloojanguks üles ei saa, siis ma teen igal õhtul päikese loojumise ajal kuskil (iga kord erinevas kohas) mingisuguse fotosessiooni. Küll ma siis nuputasin neid kohti. Käisin mägede otsas ja neemekestel ja kõhuli vees ja rannabulvari eri kohtades ja jahtsadamas ja üleval ja all ja igal pool... Pilte tuli kokku 4600. Ma siiamaani sorteerin neid vähehaaval ja noh, peaksin nüüd veelgi rohkem hagu andma, sest kui ma olin need kõik arvutisse tõmmanud, jäi mulle kõvakettale täpselt 7GB vaba ruumi. Kõige akuutsem probleem on see, et eelmise nädalavahetuse Rooma pildid ei mahu enne ära, kui ma olen SanSe omad ära sorteerinud :). Ja ma lähen ju kohe kolmapäeval nüüd Rumeeniasse, kus ma tahan ka pilte teha…

Muide, kui nüüd veel rannast rääkida, siis ma nägin esimest korda elus rannavees krevette elamas. Noh, ikka niimoodi minu ümbruses sebimas ja nii. Vinge! Ja siis seda ka, et tänu nende randade kujule (need moodustasid põhimõtteliselt väga kaarja tagurpidise C) oli SanSe mu jaoks maailma kõige segasem linn, kus ma kogu aeg ära eksisin. Rannaga linnades on lihtsalt rand mu jaoks nii oluline orientiir, et ma enam-vähem kujutan kogu linna enda jaoks ette suhtes selle konstandiga. Ainult et igal pool mujal on rand olnud siiani palju sirgem, seal oli rand aga põhimõtteliselt ümmargune. Mis tähendab, et asjad seal rannal ei olnud üldse lineaarselt üksteise järel nagu tavaliselt, vaid hoopis vales kohas. Iga kord, kui mul oli vaja minna kuskile, kus ma ei olnud veel käinud, sattusin ma kolm linnajagu erinevasse kohta. Väga naljakas, ma tavaliselt pean ennast üsna heaks orienteerujaks või nii :).

Kool oli mul überäge, Malaga omast veel neli korda toredam. Esiteks olid nad harjunud täiskasvanuid õpetama. Ei olnud sellist totrat põhikoolidistsipliini, et hariliku pliiatsiga ei kirjuta, tegemata koduste tööde eest paneme häbiposti ja tunni ajal pissile ei lähe. Teiseks olid kõik mu kolm õpetajat nii ägedad, et täitsa uskumatu kohe. Nad olid kõik seal üle 20 aasta töötanud, aga nii hingega asja juures ja kogu suhtlus oli nii personaalne ja isiklik. Eratundide õpetajaga oli mul eriti hea klapp, me rääkisime temaga ikka kõik maailma asjad sirgeks. Nüüd äsja kirjutasin temaga veel, et äkki ta hakkab mulle mõnikord nädalavahetustel Skype'i teel ka tunde andma. No lihtsalt, et kontaktis püsida ja et mina saaksin rääkimist harjutada. Meil hakkasid nüüd siin ka küll jälle need iganädalased keeletunnid, aga siin sattus mulle see õpetaja, kellega ei saa tunnis üldse rääkida. Temaga me lihtsalt loeme õpikut järjest läbi, no ikka nii, et loeme harjutuse instruktsioonid kõva häälega ette ja siis harjutuse näitelaused ja siis teeme harjutuse ära ja siis loeme järgmise harjutuse instruktsioonid kõva häälega ette ja siis teeme harjutuse ja... Täiesti valimatult, lihtsalt järjest. Oeh, kui igav. SanSes me ikka rääkisime kõigest ja kõigist ja teemad kulgesid iseenesest ja grammatika tuli kui muuseas ja... Nii äge oli! Lacunza IH. Soovitan kõigile!

See oli ka eriline, et ma sattusin sellisesse gruppi, kus kõik inimesed olid selles koolis käinud juba kuid või isegi aastaid. No näiteks oli üks USA surfipoiss Vincent, kes käis seal koolis juba kaks aastat järjest, igal hommikul kell 9.30-13.00. Ülejäänud aja ta surfas ja otsis tööd. Siis olid kaks Korea tüdrukut, Su Jin ja Jeong Tse, kelle mehed töötasid Michelini tärnidega restodes kokkadena ja nemad õppisid intensiivselt hispaania keelt, et ka siis lõpuks Hispaanias oma vastavatel erialadel tööle asuda ja raha teenima hakata. Oli üks Šveitsist pärit medõde Janine, kes oli kuueks kuuks Hispaaniasse emapoolsete sugulaste juurde puhkama tulnud. Oli Iirimaalt pärit Barra, kes töötas mingis NGOs raamatupidajana ja oli seetõttu töötanud Sudaanis, Afganistanis ja jummal teab kus veel. Ja siis üks Jaapanist pärit Natsuko, kelle mees tegi mingi kuulsa õudusfilmi "Ventajas de viajar en tren", millega nad Sitgese õudusfilmide festivalile läksid. Vuot. Ilgelt äge grupp oli, ühesõnaga. Selline hästi stabiilne, ei olnud nii, et iga reede vahetatakse kogu rahvas välja ja iga esmaspäev tuleb seega alustada otsast peale, et tere, minu nimi on Maris ja ma olen ikka veel Eestist. Vastupidi, nendega sai kuidagi nii hästi jutu peale ja mu kolmanda nädala lõpuks oli kohe päris kurb ära tulla. Väga inspireeriv kamp oli…

Mmm... Aga kuna nüüd on nii, et laupäevast on suur osa juba otsas, siis ma lõpetan kirjutamise tänaseks ära. Mul on hädapärast vaja uus triikimislaud soetada, sest koristaja triikis vana laua juba kaks kuud tagasi puruks ja kuna ma ei ole üldse kodus olnud, et see välja vahetada, siis saavad mul kohe-kohe triigitud riided lihtsalt otsa. Veel tahaks natukeseks ujulasse jõuda ja õhtul on plaanis Pekingi parti süüa. Seega… tulen üks teine kord jälle blogisse tagasi ja kirjutan edasi. Sellest, mis veel juhtunud on ja kus ma veel käinud olen ja...

Aga seniks olge mõnusad!

M.

Orvalist Marseille'sse, Londonist Eestisse ja edasi...

Jõudsin millalgi eelmisel nädalal Eestisse. Kohtusin vanade Tallinna töökaaslastega. Jutu sees tuli välja, et neil on ees eriti tihe nädalavahetus, sest, noh, kool hakkab. Ma sain nagu puuga pähe. Mis mõttes? Kool hakkab ju sügiseti? Siis, kui suvi on läbi? Siis, kui ilmad lähevad külmaks ja toredad asjad saavad otsa? Mina läksin viimati Luxist ära 31-kraadise ilmaga, iga päev juhtus midagi toredat, siin oli ka 26 kraadi, poolteist nädalat puhkust ootas ees ja... siis algab järsku kool? Üsna totter lugu. Mina ei taha, et suvi otsa saaks!

Ma olen selle vältimiseks kõikvõimalikud meetmed ka tarvitusele võtnud. Olen nii palju pikki nädalavahetusi, reise ja muid üritusi endale septembrisse ja oktoobrisse kokku kuhjanud, et need ei saa veel tükk aega otsa ja aitavad sügise tulekut loodetavasti üsna tõhusalt ignoreerida. Esimene täispikk töönädal algab mul kogunisti 21. oktoobril. Aga siiski… See kooli algus oli kuidagi jõhker üllatus :). Reaalsuse ootamatu sissetung :). Ma ei taha veel sügist. Tahan, et veel tükk aega oleks suvi. Et saaks lulli lüüa ja niisama olla ja mitte tööd teha ja et ilm oleks ilus ja mere äärde saaks ja tavapärane rutiinirööbas suvepäikesest paakunud tasandikesse kohe jälle sisse ei vajuks.

Aga paistab, et seda va aega ei pidurda kohe mitte kuidagi. Eesti nädal läks nii siuhti, et ei jõudnud teist veel õieti nautimagi hakata. Juba olen jälle Luxis tagasi. Kukekad on korjatud, Peipsi sibulad on ostetud, Rahva Raamat on koju veetud, suitsusink on jääkappi lükatud. Pesumasin möllab ja uued riidevirnad on eile Eestist saabunud kohvri kõrvale juba valmis laotud, sest reedel sõidan juba kolmeks nädalaks Hispaaniasse. Seal on mul plaanis ujuda, pintxosid süüa, uus valge käekott, calypso ja uus sügisene vihmakindel jope osta, võimalikult ohtralt rattaga sõita ja kajakitada, infrapunasaunas käia, pilte teha, päikesetõusu ajaks randa minna, alla võtta, hispaania keelt praktiseerida, ilusates kohtades raamatut lugeda jne jne jne. Ilusates kohtades kõndida ka, sel määral, et jalad protestima ei hakka. Loodetavasti näiteks Zumaia kaljude juures ja San Juan de Gaztelugatxes. Muu hulgas. Ega ma rohkem kohti praegu veel ei teagi. Ma tellisin endale juba kevadel viis Baskimaast rääkivat raamatut ära, aga kaante vahele pole veel jõudnud vaadata :). Nüüd pean kiirlugema hakkama, et ei peaks kõiki viite raamatut kaasa vedama.

Eestis… oli tore, nagu alati. Ei olnud kiire, ei olnud erilisi suuri plaane. Käisime mitu korda metsas ja käisime Peipsi ääres, käisime saunas ja käisime pildistajal. Ilmad olid septembri alguse kohta ebaharilikult kenad. Liigagi kenad, männiriisikate aeg ei jõudnudki veel kätte. Saime metsast ainult kukekaid. Ja puuke. Isegi sääsed olid endiselt täiesti elujõulised ja arvukad! Lakke riputatud sääsevõrk sai end lõpuks tõestada ja osutus äärmiselt tänuväärseks asjanduseks, mis siis, et kiisu käis öösiti mu voodi kõrval valjuhäälselt pahandamas, et ta ei saa enam sisse mu juurde, palun tehtagu midagi, otsekohe.

Kõige naljakam seik oli see, et ühel õhtul saime majahaldurilt kirja, et keegi lasi meie allkorrusel oleva tantsukooli õhtuse peo ajal neile voolikuga vett aknast sisse, nii et pillimees ja pill ja põrand said kõik märjaks. Pidu käis ilmselt närvidele. See tundus nii jabur, et ma kohe pidin muigama. Kui nüüd aus olla, siis ma ei oska siiani selles suhtes isegi väga seisukohta võtta. Ühest küljest on see ikka nii uskumatult totter ja labane, ikka no päris madalalaubaline lahendus, mida ei saaks justkui heaks kiita, aga teisest küljest on ilmselgelt kõigil kopp ees sellest, et tantsukoolis kogu aeg muss üürgab ja kogu ülejäänud maja peab seda kuulama, sest nad hoiavad ju ilmtingimata ka aknaid lahti ja kõik see kajab ju sisehoovist vastu. No päeval veel, aga kui see ka õhtuti jätkub, siis… No... ma saan aru ka. Me isegi istusime tol õhtul natuke aega rõdul ja rääkisime sellestsamast alt tulevast lõputust leelotamisest, mida me sundkorras kuulama pidime. Siis läksime tuppa, panime teleka kõvemini mängima ja unustasime asja ära. Aga ju siis kuulas keegi teine edasi ja tal sai pool tundi hiljem kõrini. Aga nomaitiea… Huvitav, kas nad on juba korduvalt rääkimas käinud ja see pole aidanud? Või ei juletud rääkima minna ja otsustati lihtsalt käru keerata? Igatahes, see vist on veel üks tõend sellest, et Eestis lahendatakse asju järjest rohkem ekrelikult äsades.

Eestist ma praegu pilte üles ei laadi. Sellel lihtsal põhjusel, et need ei ole veel isegi arvutisse tõmmatud. Järgmistest trippidest on mul aga üht-teist näidata ka. Sest ma olen nimelt trippinud kõvasti. Vahetult enne Eestit jõudsin näiteks ka Londonis käia, Klairil külas. Seal oli ka igihea. Jälle tuleb öelda, et nagu alati. Kui ma Klairil esimest korda külas käisin, tundus docklands minu jaoks hästi võõrapärasena. Ma ei osanud seda kuidagi Londoniks pidada. Nüüd aga on sealsed jõesopikesed ja sadamad ja Canary Wharfi ultrakaasaegsed klaashooned, mille vahel kössitavad ägedad vanad tellistest laohooned, mulle hirmsasti meeldima hakanud. Jõgi annab avarust ja värsket õhku ja seal on kuidagi nii hubane, ehkki samas on seal seda suurlinnale omast anonüümsust ja hüperpragmaatilisust ka täpselt parajal määral tunda. Väga mõnus ja omapärane segu ühesõnaga. Noja otse loomulikult on Klairiga ka nii tore ja meeliavardav aeg-ajalt jälle kokku saada ja pläkutada! Lisaks sellele, et me teineteist juba nii ammusest ajast tunneme, on meil nii palju ühist. Igasugused huvid ja tuttavad ja arusaamad, pluss me mõlemad töötame hiigelsuurtes organisatsioonides ja oleme juba aastaid Eestist ära olnud. Ühiseid punkte on nii palju, et alati on, millest rääkida. Alati on rõõm! Noja London on ise ka juba nagu vana sõber. Mulle väga meeldib aeg-ajalt nendes kohtades ka käia, mida ma juba mõistlikult hästi tunnen. Siis saabki detailidesse süveneda, mitte ei pea paaniliselt kõige tuntumaid massiturismi objekte mööda jooksma. Näiteks seekord sain ma muu hulgas teada, et edaspidi tuleb iga kord, kui Londonisse sattuda, ilmtingimata käia restoranis Din Tai Fung, sest seal tehakse niiiiiii häid dim sume. Sain teada, et Docklands Museum on üks ootamatult huvitav muuseum. Oskan nõu anda, et Tina Turneri muusikali peale ei maksa raha kulutada, sest seal lauldakse mööda, võimendusega ei osata midagi ette võtta ja vaatajatele ei anta isegi hingamiseks õhku. Ja veel õpetas Klairi mulle muu hulgas Überi kasutamise selgeks. Jah, mina olengi see muistis, kellel siiani ei olnud telefonis mitte ühtegi taksoäppi. Aga nüüd oskan ma ka operatiivselt uberdada :D. Kahjuks selgus, et Luxis on Über ebaseaduslik, nii et igapäevaselt pole mul selle oskusega suurt midagi peale hakata. Aga teinekord Londonis jälle. Või Eestis või kuskil mujal :). Kohe nii palju võimalusi avanes :). Vot. Ühesõnaga, oli igati asja ette läinud käik. Mugavad kingadki tõin kaasa :).

Enne Londonit käisime aga Katriniga Lõuna-Prantsusmaal rannas. See oli selline viimase hetke improreis ja seisnes peamiselt peesitamises ja ohjeldamatus söömises-joomises. Küll need calanque'id on ikka ilusad ja mereäärne elu on ikka äge! Tahaks ka endale ilusat suurt jahti ja nii palju vaba aega, et saakski ühest sadamast teise purjetada ja muudkui elu nautida! Aga no ei paista seda kuskilt… Raha ja aega ei ole minu kogemuste kohaselt võimalik korraga omada. Enivei. Üks kõige põnevamaid kogemusi sellest nädalalõpust oli õhtu Marseille's. Ma olen seal omal ajal käinud küll, aga linn on nii palju muutunud, et nüüd tundus see mulle Alexandriasse (ehk siis sooja mere äärde) toodud Marrakechi suure turuna. Prantsusmaast ei olnud seal enam põhimõtteliselt mingit jälge: pmst kõik kohvikud olid araablaste või türklaste omad, 60% tänaval liikujatest kandis djellabat või oli mingi Sahara-tagusele Aafrikale tüüpilise trükitud mustriga kangaresti endale pähe skulptuuriks keeranud, kohvikus istudes kostis paremalt poolt moslemite palvelekutset ja vasakult poolt djembede mürtsumist ning jahtsadama ümbrus oli täis maha laotatud tekkide pealt igasugust nänni müüvaid mitteeurooplasi. Ainult maotaltsutajate flöödi eriline ninakinnine heli veel puudus. Väga eksootiline ja natuke segadusttekitav. Ikka veel mitu korda tõsisem out-of-Europe kogemus kui Pariisi Saint-Denis' suur Aafrika turg. Kusjuures ma tunnen ennast tavaliselt Aafrikas ja araabia riikides väga mugavalt, Euroopas ka, aga vot seal Marseille's ei osanud ma kuidagi olla. Sest Euroopas kipub selline rahvas vahel hirmus agressiivne ja sootuks omamoodi olema. Kohe raske oli kohaneda. Väga eriline tunne oli, ausalt!

Mhmh. Ja siis veel tuleks rääkida ühest väga ägedast Belgia nädalavahetusest, kus me nädalavahetus enne seda koos Kadiga käisime. Mööda senitundmata radasid ja kõrvalisi maakohti. Alustasime Orvali kloostrist, mis oli niiiiiiiii überäge, ootamatult suur ja väga fotogeeniline, nii et sinna tuleb ilmtingimata tagasi minna. Jätkasime UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Bois-du-Luciga, mis on siis pmst kaevandusettevõtte poolt kaevuritele ehitatud täitsa eraldiseisev linnake. Selline omamoodi sotsialistlik utoopia - maailm, kus kõik hooned on ühtemoodi, et kõik oleksid võrdsed. Väga eriline. Nati nagu Kreenholmi või Familistère de Guise'i moodi. Veel käisime ühes vanas kloostris, kus on keskajast saadik tegeletud inimeste ravimisega ning kus nüüd asub haiglamuuseum Notre-Dame à la Rose. See oli ka hirmus põnev, sest põhimõtteliselt sai seal kõndida läbi eri ajastute palatite ja näha, mis vahenditega vanasti inimesi raviti ja hooldati. Selline keskajast-tänapäeva narratiiv, aga väga üllatav oli näha, kui vähe mõned asjad tegelikult muutunud on. Jalutasime natukene ka Dinant'i ilusatel jõekallastel, sõime lõunat Belgia kõige ilusamaks külaks tembeldatud Durbuys ja ööbisime erilistes, väikestes omanäolistes kohtades keset eimiskit. Jube äge oli. Ma hakkasin kohe Belgiast paremini arvama. Ja tahaksin nüüd veel mööda selliseid pärapõrguid ringi sõita. Tuleb välja, et seal on igasuguseid vaatamisväärseid ja ilusaid kohti!

Vot. Ja selle noodiga ma siin praegu lõpetangi. Vahepeal on kaks masinatäit pesu pestud saanud ja nüüd oleks aeg midagi kaneeliküpsistele lisaks suhu ka pista. Eks ma siis kunagi pajatan jälle järgmistest sündmustest ja reisidest. Seniks olge mõnusad ja nautige siis seda va kooli algust! :)

M. 

See päris ehtne suvi

Ma elan siin neil päevil päris hästi, tänan küsimast! Enamasti on mul täitsa põnev kohe. Jalad ka juba enam-vähem kannavad. See üks on ikka veel pärast iga aktiivsemat liigutamist hell ja kange, nii et vajab venitamist-jäätamist-putitamist, aga üldiselt olen ma lõpuks siiski jälle natuke mobiilsem. Rallin rattaga ringi, käin ujulas harjutusi tegemas ning sain ära käidud Reimsis, Pariisis, Strasbourgis, Sandweileris, Blues&Jazz Rallye'l ja Hani koobastes. Ja üldse, elu on ilus :). Tööd on mõnusalt vähe ja sellest üle jääv aeg on täis pikitud toredaid, õdusaid, sooje, suviseid sõbra- ja veiniõhtuid siin ja seal, kodus ja külas, restos ja diivanil, õhtusöögilaua taga ja müürijupikesel, Luxis ja igal pool mujal loetletud kohtades ka. La vita è bella!

Häid raamatuid olen ka lugenud täitsa mitu. Sain tänu ühele asjatundlikule soovitajale näiteks teada, et mulle väga meeldib Michel Houellebecq. Ma muidu ei oleks toda prantslast vist kunagi lugenud, sest mul oli millegipärast tema suhtes eriti tugev eelarvamus. Juba ta nimi on minu meelest selline, et sealt ei saa midagi head tulla. Kahtlustasin ühtlasi, et ta on natuke liiga "kunst", et ta mulle meeldida saaks. Väga jõhker realism mulle tavaliselt ei meeldi ka. Novat. A tuleb välja, et ta tõepoolest on päris jõhker realist, aga oskab seda sellegipoolest väga ägedalt väljendada :). Selline huumor-iroonia-sarkasm kumab läbi ja äratundmisrõõmu on ka :). Mul on alles esimene raamat temalt pooleli, aga see ei jää kindlasti viimaseks! Väga naudin, tõsiselt.

Veel käisime paar nädalat tagasi Pariisis - peamiselt teatris 2018/2019 hooaega lõpetamas. Selle raames nägin lavalaudadel mõnusalt müriseva häälega Ain Angerit ja sain teada, kes on Mats Ek. Michou juurde astusime sisse, see oli kuidagi tolmukihist puhtaks pühitud ja ootamatult vitaalne. Nüüd on neil nii palju noori esinejaid, et paari aasta taguse vindumisega ei anna etendust võrreldagi. Ay külas käisime Bollingeri šampanjakojas, mis oli hästi äge. Selline eksklusiivne, ära trööpamata ja elegantne. Ruinart Reimsis oli suurem, tööstuslikum, aga ka tore kogemus tulises pühapäevaselt vaikses linnas. Strasbourgis panin ennast peenema seltskonna puhul ilusasti riidesse, ostsin kaks kleiti juurdegi, sõitsin asjaoludest tingituna kogu aeg taksoga, tegin üle tüki aja pilte (mida ma nüüd ei saa ega saa ära sorteeritud), trehvasin Tallinna kontori hea huumorimeelega kolleegi, sõin ära 6 tarte flambéed (mitte korraga), nautisin üle aegade rahulikku istungit ja leidsin lõpuks üles selle koha, kus kõik Elsassi kured elavad (Orangerie pargis!). Sandweileris oli aga eelmine nädalavahetus "Marise-moodi-veinipidu", kus peaaegu kogu meie kamp veel enne puhkustele laiali sõitmist korraks kokku tuli. Oli tore, oli mõnus, oli huvitav. Just nimelt huvitav. Me elame väga intrigeerival ajal!

Tööl on ometi kätte jõudnud need pikisilmi oodatud rahulikumad päevad. Mõnikord ikka tuleb selliseid viimase hetke "agasid" ette, mille jaoks ma polnud osanud aega planeerida, nii et siis läheb korraks kiireks, aga üldjoontes on mõnus ja hea, ehk veel järgmisel nädalal ka. Nii mulle ikka meeldib - jõuab rahulikult mõelda ja huviga lugeda. Ma tõlkisin see nädal oma elu teise hispaaniakeelse töö ka :P. Kui ma mõnest originaalist hästi aru ei saa, siis ma ikka tihti vaatan inspiratsiooniks seda, mida hispaanlased omas keeles teinud on. Aga üleni hispaaniakeelseid tekste liigub meil harva ja eks meil on teisigi, kes tahaksid vahelduse mõttes espanjolli tõlkida :). Selles mõttes oli see töö kohe eriline :). 

Seda ei saa ka mainimata jätta, et meil on siin vahepeal mitut puhku kohe päääääääääris soe olnud. Nädala keskel lõi majast välja astudes ikka nii tuline tuul vastu, et mul tekkis tunne, et ma avasin just praeahju ukse või keegi pööras just kuuma fööni minu poole vms. Minule tegelikult üsna meeldib selline suvi, mul ei olegi selle vastu midagi. Eriti kui ma saan vahepeal veel kõige kuumemal ajal konditsioneeritud kontoris istuda. Aga ma saan aru, et see on väga individuaalne ja kui näiteks kuuendat kuud rase olla ja töötada kabinetis, kus on 30+ kraadi sooja, siis ilmselt tahaks nööri kaela panna küll.

Lõppev nädalavahetus oli aga selle poolest ääretult tore, et lisaks reedeõhtusele kindlasti kordamisele kuuluvale Pekingi pardi õhtusöögile ja laupäevasele täitsa improviseeritud bluusi-jazzi-rallile sai lõpuks ära käidud Belgias Hani koobastes, kuhu ma olen Luxi tulekust saadik (ehk siis hea seitse aastat) minna tahtnud, aga kuidagi ei ole õnnestunud. Ühistranspordiga saab sinna nädala sees kenasti kohale, seda olen ma korduvalt tuvastanud, aga nädalavahetusel, kui aega oleks, pole mingit muud varianti peale auto. Vot, aga nüüd viskasin ma kolmapäeval mõtte õhku ja pühapäeva õhtuks ongi Hani grotid üle vaadatud :). Ootamatult mastaapsed olid, muide, ma poleks oodanudki. Ja ilusad ka! No valgusetendus oli natuke Disney ja iga grupi lahkumisel kajava kahuripaugu vajalikkuses ma ka natuke kahtlen, aga kokkuvõttes oli ikkagi äge käik. Külake ise oli ka selline tillu, kena ja kuidagi äärmiselt vitaalne. Tavaliselt on siinse kandi külad pühapäeval ju hingetumaks välja surnud, aga seal oli nii palju külastajaid, et elu täitsa kees kohe. Nojah, need koopad on Belgias üüratu vaatamisväärsus, tuleb välja, ning lisaks sellele on seal külas loomapark ja mingi kiviaja teemaline külastuskeskus ja muud säärast veel… Nii et linn oli turiste täis, kohvikud olid lahti ja sinikarpe serverveerinud ettekandja oli piisavalt hästi koolitust saanud, et taipas isegi vahepeal tühjade karpide potikest tühjendamas käia. Väga mõnus! Väärt käik oli, Maris väga häpi! :P Ainult fotokas ununes koju, nii et ainsad pildid on mul nüüd telefonis ja ma hetkel ei jaksa mõelda, kuidas need sealt kätte ja siia blogisse saada :). Ega need telefoniklõpsud pole midagi suuremat näitamist väärt ka :). Pigem kuluvad need endale mälestuseks marjaks ära :).

Vot. Aga nii ma siin siis elan. Suviselt, heas seltskonnas ja rõõmsalt. Loodetavasti kestab nii veel kaua! Väga tahaks!

Olge te ka rõõmsad!

M.

IRW

From: K
Sent:
To:
Subject: RE: Juhe koos

Maris, sina ei ole süüdi, et komisjonil on president, kelle ametikohale on kandidaat, kes on otsustanud teha avalduse. Kolme täiendiga põhi on täiesti normaalne.

K

From: T
Sent:
To: 
Subject: RE: Juhe koos

Pikavõitu, aga õige ju.

From: Maris 
Sent:
To: 
Subject: Juhe koos

Kuulge. Kas "Komisjoni presidendi kandidaadi avaldus" kõlab arusaadavalt või? Õigesti ka või? Mu meelest kõlab see väga segadusttekitava lohena, aga no juhe on nii koos, et ühtegi muud võimalust ka ei näe.

EN: "Statement by the candidate for President of the Commission"

M.

Fluidum

Neil nädalail valitseb mu elus kuidagi selline fluidum. Aja möödumisest ei saa üldse aru, see justkui läheks hästi aeglaselt, aga samas on kogu aeg jälle reede. See üks seelik, mille triikimist ma koristajale ei usalda, on kokku loetud reedete järgi otsustades juba ... seitse nädalat triikimata. Kuidas see võimalik on?

Ma olen omadega praegu nii ajatus hetkes, et ma ei saa isegi aru, kas kirsside hooaeg on alles algamas või juba läbi? Või kestab praegu? Poes neid nagu on, aga mitte palju, mitte alati ilusaid ja mitte just kõrghooaja hinnaga. Samas oli täna üks töökaaslane kausitäie kirsse oma puu pealt tööle kööki toonud ja tema jutust ma sain aru, et need alles hakkavad tulema... Mine võta siis kinni.

Väljas on ka juba igavesest ajast saadik permanentselt ilus ilm, nagu kuskil lõunamere saarel elaks. Selline tunne on, et vihma ja külma enam ei olegi maailmas olemas. Kui homme hommikul järsku oleks, siis see tunduks täiesti inimõiguste rikkumisena. Või noh, ainult kontoris on permanentselt nii piisavalt jahe, et lühikeste suveriiete peale tuleb Mongooliast toodud kašmiirsall ümber võtta.

Ühtlasi söön ma juba igavesest ajast saadik läätsesuppi. Seda sai lihtsalt millalgi nii palju, et ma muudkui söön ja söön ja olen seda terve nädala lõunaks töölegi kaasa võtnud. Vahepeal tegin vahelduse mõttes ka Sichuani pipraga hiinapärast sealiha, mida ma supi asemel mitu päeva õhtuks sõin ja mis on ammu unustatud, aga läätsesupp kestab ikka veel. Küll on hästi, et mul on selline „probleem“, mitte nälg majas!

Vseviovi raamatut loen ka juba igavesti, ometi tundus raamat kahetsusväärselt õhuke ja ma kartsin, et see saab kohe – nagu paari tunniga – otsa. Aga võta näpust! Iga kord, kui ma olen sellega voodisse heitnud ja natuke lugeda jõudnud, tuleb lihtsalt võimatult magus uni. Mis kohe ära läheb, kui ma olen tule kustu pannud, aga ega ma siis enam ju uuesti lugema hakka.

Õhtul lahtise akna all voodis lugedes kuulan ma aga sunnikorras lõputult Charles Aznavouri laulu „La Bohème“, sest keegi mu sisehoovi ääres elav inimene on permanentselt nostalgilises tujus ja muudkui kuulab seda oma lahtise aknaga toas jälle ja jälle ja jälle. Mis on iseenesest tore, sest mulle väga meeldib see laul. Vahepeal panen ma endal valjemini Cora Vaucare’i „La complainte de la Butte’i“ ka mängima. Ja siis on need kaks laulu, kogu aeg, permanentselt :).

Ja õhtuti sõidavad autod kauguses järsku täpselt samasuguse hääle ja rütmiga nagu siis, kui ma veel laps olin ja me veel Pärnus ei elanud. Ma nii mäletan, kuidas seal autod pimedas kõlasid ja millise kiirusega nende esituled üle lae libisesid. Seal majade vahel käänaku peal ei saanud ilmselt kiiremini sõita, nii et need hääled ja tuled olid alati ühesugused. Äratuntavalt ühtemoodi. Vot. Siin ma tulesid ei näe, kuusk on ees ja nurk on vale, aga autod on hakanud tegema täpselt samasugust müra. Huvitaval kombel.

Selline fluidum. Väga hea on. Ainult nii võib veel vanaks jääda...

Kuumalaine

Luxis on sel nädalal räige kuumalaine. No või tegelikult ei ole räige, pigem selline tavaline. 35-36 kraadi. Tööl saadeti laiali ringkirjad, kuidas palavusega toime tulla ja milliseid erakorralisi meetmeid tuleks vanemates, konditsioneerita hoonetes rakendada. Kõik muudkui ähivad, sulavad ja ohivad. Mina magan endiselt veel talvetekiga :). Selline temperatuur sobib mulle väga hästi.

Tegelikult ei ole mul isegi erilist suvetunnet. Jalg on mul endiselt selline hädine, nii et õue jalutama temaga ei lähe. Rattaga saan kõik vajalikud käimised käidud küll, aga no kõndimine teeb ikka haiget, nii et ma siis ei kõnni rohkem kui vaja. Istun kas kodus raamatu taga või konditsioneeritud kontoris, seljaga akna poole kah veel :). Nii võibki suvi märkamata jääda.

Meil on, muide, üldse peres jäsemetega hästi neil päevil. Empsil õnnestus ka kuidagi eelmisel nädalal kuueks nädalaks kips skoorida. Nagu päriselt! Peaks lausa Mangi horoskoobi uuesti välja otsima ja vaatama, kas seal oli ka midagi sellist kirjas või. Äkki öeldakse siis seda ka, millal see õnnetu tähtede seis ükskord üle läheb.

Igatahes, ma nüüd muudkui tegelen aktiivselt sellega, et siiski lähiajal jälle jalad päris aktiivselt alla saada. Pooleteise nädala pärast tahaks ju Reimsi väljasõidule minna. Kolme nädala pärast Pariisi teatrisse. Terendab ka nädal Strasbourgis. Ühesõnaga. No näis. Igatahes käin ma sellest nädalast nüüd kiné juures. Hoian pöidlaid, et ehk ta oskab kiiremas korras imet teha.

Muud erilist mul uut ei ole. Loen ja loen. Käin vannis, teen süüa, masseerin jalgu, lobisen töökaaslastega, logelen niisama. Aeg kaob iseenesest ära. Äsja lugesin täitsa suure naudinguga oma elu esimest Murakamit ("Kafka on the Shore"). Täna alustasin Vseviovi uut raamatut "Elulugu. Kaks esimest nädalat". Nii muhedalt kirjutatud, et seda on raske käestki panna.

Mu aknapealne fuksiakasvatus edeneb sel aastal kummaliselt aeglaselt. No taimed lihtsalt ei kasva. On teised sellised vaksakõrgused. Õienupud on juba küljes ja no näha on, et nad ikka pingutavad, lülisid tuleb neile ikka juurde tavalises tempos. Lihtsalt nende lülide või sõlmekohtade omavahelised vahed on praktiliselt olematud. Mõnikord on iga sõlmekoha vahe olnud lausa 5cm, aga nüüd on hädapärast 1cm, nii et mu taimed näevad välja tihedad ja puntras nagu väikesed kuusekesed :). Naljakas. Ju nad ei osanud ka midagi selle pika külma kevade ja siis järsku saabunud palavusega peale hakata. Sest väetise ja kastmise ja kõige muuga on ju kõik vanaviisi.

Varsti on Eestis laulupidu. Seekord ei hakanud ma selle peale isegi mõtlema. Meil on nii palju neid, kes ise laulavad või kes peavad ilmtingimata lapsed laulma viima, nii et mingu nad siis pealegi. Neil on seda rohkem vaja ja keegi peab ju tööl ka olema. Küll ma puhkan muul ajal. Kui lendamine ka vähe soodsam ja rahvamassid väiksemad. Ainult et järgmised nädalad tuleb ilma poolte töökaaslastega hakkama saada, see on natuke nukker. Praegu, kus actually oleks aega vahepeal isegi koos kohvitada ja juttu rääkida.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis tegelikult käib mulle see tohutu tule tulemise hüsteeria ja marupatriotism sedakorda isegi natukene närvidele. Mul ei ole isegi peaaegu kahju, et ma ei tule. Ma küll ise ka mäletan, et laulupeol käimine oli imeline ja nii. Oli ühtsustunne ja oli võimas ja sellest eufooriast ei saanud kuidagi küll. Noja laulud on ju ilusad ja puha. Aga praeguse valitsuse kontekst annab kogu sellele üle võlli paisutatud pasundamisele minu meelest juba kuidagi väga parempoolse meki. Väljastpoolt vaadatuna käib meil selline EKRE valijate järelkasvu kasvatamine, et hoia ja keela... Noja see on ka jube tüütu, et telekast enam midagi muud ei näidatagi kui kõikvõimalike seltside, kooride ja tantsurühmade ülientusiastlikku tuljakusammu. Minu meelest on ainuüksi reporter Heleri All vähemalt tosinkonnale tantsurühmale seletanud, et tema ei oska üldse tantsida, kunagi pole proovinud ka mitte, no kas keegi õpetaks talle ometi Tuljaku sammu. Novat. Ja nii ta muudkui õpib ja õpib innustunult seda oma esimest sammu iga päev iga viimase kui Eesti tantsurühma käest. Pärast kolmandat õhtut ei olnud enam huvitav, aga pmst sellele lisaks on ETV kavas praegu veel ainult täpselt umbes kolm ENSV vana osa ka päeva peale laiali jaotatuna ja kõik. Või siis vaata ajalehti: milliseid kingi sobib rahvariietega kanda? Kas rahvariietega võib ka sukki kanda? Mis aastal käis esimest kora elus laulupeol X, Y või Z? Mida tegi oma elu esimesel laulupeol A? Laulupeole võib tulla oma alkoholiga! Laulupeo noorim osaleja on P. Laulupeo suurim koor on T. Välismaalaste koori jaoks on kõige problemaatilisem täht "Õ". Koor Ü hakkab juba sõitma. Kuidas siduda rahvariidevööd? Laulupeo vanim osaleja on 90-aastane... No põhimõtteliselt laulupidu, laulupidu, laulupidu. Või siis Ott Tänak. Mis on, tõsi küll, veel tüütum :D. Andestage ebapopulaarse arvamusavalduse eest.

Mnjah. Noh. Teate, aga kell on kuidagi ootamatult palju saanud. Ja ega mul vist rohkem midagi kirjutamisväärset pähe tule ka. Homme on jälle reede. Nädal on iseenesest kuidagi otsa saanud. Mõnus soe, rahulik, sõbralik nädal. Hmm. Homset eristab tavalisest päevast üks intrigeeriv koosolek, ülehomset aga teater. Edasi… edasi vaatame jälle edasi.

Igatahes, olge siis mõnusad ja nautige suve!

M.

Camino de Santiago päevad 5, 6 ja 7 ehk 17,7 + 19,1 + 25,3 km Comillasest läbi San Vicente de la Barquera ja Colombrese Llanesesse

Viimased paar nädalat on mul olnud sellised pooletoobised. Kavas oli aktiivne puhkus Eestis, aga kuidagi õnnestus mul Luxis juba enne äratulekut oma seni tervema jalaga midagi säärast teha, et sain jälle puhta lombakaks. Sestap lükkasin esiteks kojusõidu mõned päevad edasi, siis astusin ikkagi hästi tasa lennukile ning olen edasi valdava osa möödunud kahest nädalast rõdul jalga puhanud ja raamatut lugenud või siis arstide vahet käinud. Noh, sest kohe, kui ma arvasin, et nüüd võib juba nina majast välja pista, selgus, et see mõte ikka mu jalale ei meeldi. Tjah. Üks igavene jebla, ma ütlen :(. Seekord kujunes Eestis käik siis selliseks. Ei jõudnudki kellegagi ühendust võtta, kuskil ringi sõita ega kedagi näha :(. Aga eks siis järgmine kord.

Positiivne on asja juures muidugi see, et ma olen tänu pealesunnitud istumisele jõudnud hunnikute viisi raamatuid läbi lugeda ja oma reading challenge'i mahajäämust veidi tagasi teha. Olen siin Gruusia vaimustusest kantuna vahepeal alla neelanud "Minu Gruusia" ja "Meie aja kangelase", lisaks J. K. Rowlingu poolt varjunime Roberth Galbraith all kirjutatud 600-leheküljelise krimka "Surmav valge" ja Lembit Uustulndi mereromaani "Avameri. Kapten." Eile õhtul alustasin veel ühte Henning Mankelli põnevikku, see edeneb ka sellise tempoga, et ilmselt hiljemalt homme on jälle midagi uut vaja. Õnneks raamatupuudust ei ole meie majapidamises mitte kunagi ette tulnud. Küll ma leian lisa ka. 

Samuti on mõned pildid sorteeritud saanud. Nii et ma saan nüüd kohe isegi eelmise aasta septembris kõnnitud matkast paar järgmist pildikest veel siia üles panna :). Vot. Et te ikka teaksite, et Hispaania põhjarannikul on äärmiselt ägedaid kohti, kuhu tasub kõndima minna. Näete siis...

Comillases oli üks Gaudi ehitatud maja. Mis nägi väga vägev välja, aga oli kahjuks kinni, kui meie linnas olime.

Üldse oli Comillases vägevaid stiilseid maju, mis olid kahjuks küll käest ära lastud, aga millest õhkas käegakatsutavat tunnet, et kunagi oli see kaasaegne ja arvestatav linn, kus elasid moodsad, stiilsed, heal järjel inimesed.

See oli ühe tillukese külakese kohalik härjavõitlusareen! Ma ei olnudki enne sellist kodukootud asja näinud - minu jaoks on härjavõitlusareenid igavesti uhked ja suured linnalohmakad. Aga loomulikult peavad külanoored ju ka kuskil enne matadooriks saamist seda kunsti kuskil harjutada saama.

Küll seal teede ääres oli palju põldmarju...

San Vicente de la Barquera mõõna ajal ja õhtuvalguses

See põhjapoolne palverännutee oli ka ikka päris hästi tähistatud. Ainult paar alternatiivset väiksemat rajakest päris rannakaljudel ei olnud noolestatud, sest no seal ei olnud neid nooli väga kuskile joonistada ka. See-eest ametlik rada oli küll nii hõlpsaks tehtud, et äraeksimise pärast ei pidanud üldse muret tundma.

Colombrese albergo söökla :). Seal oli meil vähe pikem istumine, sest me ei suutnud otsustada, kas jääda sinna lutikatõrjevahendi järgi haisvasse puupõrandaga magalasse või astuda edasi. Jalad olid juba väsinud ja edasi ei olnud kohe enam soodsaid ööbimisvõimalusi tulemas. Aga lõpuks otsustasime me ikka mõned kilomeetrid edasi vantsida, seal kuskil kiirtee ääres pidada olema ka üks rekkameeste motell. Oli. Leidsime. Saime magatud ja saime söödud ja saime joodud ka. Sest kui me olime oma söögid ära tellinud ja omast arust klaasi veini ka, selgus, et tegelt toodi klaasi hinnaga igaühele terve pudel veini lauale.

Natuke Colombresest edasi keerasime me jälle rannakaljudele. See jupp oli natuke teistmoodi kui Santanderi ümbruse rannakaljude rada. Siin oli päris palju loomi, kopleid, karjaväravaid ja karjustele mõeldud aiaületuskohti :). Tohutult ilus oli.

Hommikul meie Colombrese rekkameeste motellist lahkudes tuli natuke isegi kiirteega kõrvu vantsida.

Muide, Colombreses oli üks üliäge väike surnuaed, kus olid igal pool sellised täitsa erilised kahekorruselised haudehitised. Üleval olid ilusad nikerdatud kabelid, kuhu toodi lilli ja küünlaid ja kus istuti ja mõtiskleti, aga kuskilt pääses ilmtingimata ka kabeli alla maa-alusesse matmiskambrisse. Need olid nagu Egiptuse vaaraode hauakambrid, pimedad ja rõsked. Või siis nagu Vana-Rooma katakombid. Kirstud olid nendes seina sees olevatesse niššidesse maetud ja neile olid mälestuskivid ukseks ette riputatud. Väga ilus oli, aga natuke õudne ka. Sest väga paljud neist kabelitest ei olnud ka väga kaua aega ühtegi elavat hoolitsejat näinud.

Buelna poole kõndides leidsime teelt sellise päris Tom Sawyeri romaani meenutava koopasuu. Oli teine tee ääres põõsastikus. Hirmus põnev oli! Ega meil polnud väga palju aega seda uurida, vaatasime lihtsalt korra sisse. Aga sealt oleks edasi mahtunud ukerdama küll, käik läks sealt rannakaljude sisse edasi. Ülilahe! Ja ei mingit piletit, ei mingeid rohelisi silte "EXIT".

See on üks äärmiselt arusaamatu pilt, aga selle süviku nimi oli hispaania keeles bufón. Põhimõtteliselt oli tegemist rannakaljude sees oleva koopaga, kus merelained maa all lokku lõid ja mööduva metroorongi kõminat meenutavat mürinat kuuldavale lasksid. Kõrgema veetaseme ja suurema lainetuse korral pidi august merevett ka üles purskama, nagu geisrist. Kuna aga tol päeval oli meri suhteliselt rahulik, saime meie ainult mürinat kuulata. Veejugasid ei näinud.

Astuuria.