See päris ehtne suvi

Ma elan siin neil päevil päris hästi, tänan küsimast! Enamasti on mul täitsa põnev kohe. Jalad ka juba enam-vähem kannavad. See üks on ikka veel pärast iga aktiivsemat liigutamist hell ja kange, nii et vajab venitamist-jäätamist-putitamist, aga üldiselt olen ma lõpuks siiski jälle natuke mobiilsem. Rallin rattaga ringi, käin ujulas harjutusi tegemas ning sain ära käidud Reimsis, Pariisis, Strasbourgis, Sandweileris, Blues&Jazz Rallye'l ja Hani koobastes. Ja üldse, elu on ilus :). Tööd on mõnusalt vähe ja sellest üle jääv aeg on täis pikitud toredaid, õdusaid, sooje, suviseid sõbra- ja veiniõhtuid siin ja seal, kodus ja külas, restos ja diivanil, õhtusöögilaua taga ja müürijupikesel, Luxis ja igal pool mujal loetletud kohtades ka. La vita è bella!

Häid raamatuid olen ka lugenud täitsa mitu. Sain tänu ühele asjatundlikule soovitajale näiteks teada, et mulle väga meeldib Michel Houellebecq. Ma muidu ei oleks toda prantslast vist kunagi lugenud, sest mul oli millegipärast tema suhtes eriti tugev eelarvamus. Juba ta nimi on minu meelest selline, et sealt ei saa midagi head tulla. Kahtlustasin ühtlasi, et ta on natuke liiga "kunst", et ta mulle meeldida saaks. Väga jõhker realism mulle tavaliselt ei meeldi ka. Novat. A tuleb välja, et ta tõepoolest on päris jõhker realist, aga oskab seda sellegipoolest väga ägedalt väljendada :). Selline huumor-iroonia-sarkasm kumab läbi ja äratundmisrõõmu on ka :). Mul on alles esimene raamat temalt pooleli, aga see ei jää kindlasti viimaseks! Väga naudin, tõsiselt.

Veel käisime paar nädalat tagasi Pariisis - peamiselt teatris 2018/2019 hooaega lõpetamas. Selle raames nägin lavalaudadel mõnusalt müriseva häälega Ain Angerit ja sain teada, kes on Mats Ek. Michou juurde astusime sisse, see oli kuidagi tolmukihist puhtaks pühitud ja ootamatult vitaalne. Nüüd on neil nii palju noori esinejaid, et paari aasta taguse vindumisega ei anna etendust võrreldagi. Ay külas käisime Bollingeri šampanjakojas, mis oli hästi äge. Selline eksklusiivne, ära trööpamata ja elegantne. Ruinart Reimsis oli suurem, tööstuslikum, aga ka tore kogemus tulises pühapäevaselt vaikses linnas. Strasbourgis panin ennast peenema seltskonna puhul ilusasti riidesse, ostsin kaks kleiti juurdegi, sõitsin asjaoludest tingituna kogu aeg taksoga, tegin üle tüki aja pilte (mida ma nüüd ei saa ega saa ära sorteeritud), trehvasin Tallinna kontori hea huumorimeelega kolleegi, sõin ära 6 tarte flambéed (mitte korraga), nautisin üle aegade rahulikku istungit ja leidsin lõpuks üles selle koha, kus kõik Elsassi kured elavad (Orangerie pargis!). Sandweileris oli aga eelmine nädalavahetus "Marise-moodi-veinipidu", kus peaaegu kogu meie kamp veel enne puhkustele laiali sõitmist korraks kokku tuli. Oli tore, oli mõnus, oli huvitav. Just nimelt huvitav. Me elame väga intrigeerival ajal!

Tööl on ometi kätte jõudnud need pikisilmi oodatud rahulikumad päevad. Mõnikord ikka tuleb selliseid viimase hetke "agasid" ette, mille jaoks ma polnud osanud aega planeerida, nii et siis läheb korraks kiireks, aga üldjoontes on mõnus ja hea, ehk veel järgmisel nädalal ka. Nii mulle ikka meeldib - jõuab rahulikult mõelda ja huviga lugeda. Ma tõlkisin see nädal oma elu teise hispaaniakeelse töö ka :P. Kui ma mõnest originaalist hästi aru ei saa, siis ma ikka tihti vaatan inspiratsiooniks seda, mida hispaanlased omas keeles teinud on. Aga üleni hispaaniakeelseid tekste liigub meil harva ja eks meil on teisigi, kes tahaksid vahelduse mõttes espanjolli tõlkida :). Selles mõttes oli see töö kohe eriline :). 

Seda ei saa ka mainimata jätta, et meil on siin vahepeal mitut puhku kohe päääääääääris soe olnud. Nädala keskel lõi majast välja astudes ikka nii tuline tuul vastu, et mul tekkis tunne, et ma avasin just praeahju ukse või keegi pööras just kuuma fööni minu poole vms. Minule tegelikult üsna meeldib selline suvi, mul ei olegi selle vastu midagi. Eriti kui ma saan vahepeal veel kõige kuumemal ajal konditsioneeritud kontoris istuda. Aga ma saan aru, et see on väga individuaalne ja kui näiteks kuuendat kuud rase olla ja töötada kabinetis, kus on 30+ kraadi sooja, siis ilmselt tahaks nööri kaela panna küll.

Lõppev nädalavahetus oli aga selle poolest ääretult tore, et lisaks reedeõhtusele kindlasti kordamisele kuuluvale Pekingi pardi õhtusöögile ja laupäevasele täitsa improviseeritud bluusi-jazzi-rallile sai lõpuks ära käidud Belgias Hani koobastes, kuhu ma olen Luxi tulekust saadik (ehk siis hea seitse aastat) minna tahtnud, aga kuidagi ei ole õnnestunud. Ühistranspordiga saab sinna nädala sees kenasti kohale, seda olen ma korduvalt tuvastanud, aga nädalavahetusel, kui aega oleks, pole mingit muud varianti peale auto. Vot, aga nüüd viskasin ma kolmapäeval mõtte õhku ja pühapäeva õhtuks ongi Hani grotid üle vaadatud :). Ootamatult mastaapsed olid, muide, ma poleks oodanudki. Ja ilusad ka! No valgusetendus oli natuke Disney ja iga grupi lahkumisel kajava kahuripaugu vajalikkuses ma ka natuke kahtlen, aga kokkuvõttes oli ikkagi äge käik. Külake ise oli ka selline tillu, kena ja kuidagi äärmiselt vitaalne. Tavaliselt on siinse kandi külad pühapäeval ju hingetumaks välja surnud, aga seal oli nii palju külastajaid, et elu täitsa kees kohe. Nojah, need koopad on Belgias üüratu vaatamisväärsus, tuleb välja, ning lisaks sellele on seal külas loomapark ja mingi kiviaja teemaline külastuskeskus ja muud säärast veel… Nii et linn oli turiste täis, kohvikud olid lahti ja sinikarpe serverveerinud ettekandja oli piisavalt hästi koolitust saanud, et taipas isegi vahepeal tühjade karpide potikest tühjendamas käia. Väga mõnus! Väärt käik oli, Maris väga häpi! :P Ainult fotokas ununes koju, nii et ainsad pildid on mul nüüd telefonis ja ma hetkel ei jaksa mõelda, kuidas need sealt kätte ja siia blogisse saada :). Ega need telefoniklõpsud pole midagi suuremat näitamist väärt ka :). Pigem kuluvad need endale mälestuseks marjaks ära :).

Vot. Aga nii ma siin siis elan. Suviselt, heas seltskonnas ja rõõmsalt. Loodetavasti kestab nii veel kaua! Väga tahaks!

Olge te ka rõõmsad!

M.

IRW

From: K
Sent:
To:
Subject: RE: Juhe koos

Maris, sina ei ole süüdi, et komisjonil on president, kelle ametikohale on kandidaat, kes on otsustanud teha avalduse. Kolme täiendiga põhi on täiesti normaalne.

K

From: T
Sent:
To: 
Subject: RE: Juhe koos

Pikavõitu, aga õige ju.

From: Maris 
Sent:
To: 
Subject: Juhe koos

Kuulge. Kas "Komisjoni presidendi kandidaadi avaldus" kõlab arusaadavalt või? Õigesti ka või? Mu meelest kõlab see väga segadusttekitava lohena, aga no juhe on nii koos, et ühtegi muud võimalust ka ei näe.

EN: "Statement by the candidate for President of the Commission"

M.

Fluidum

Neil nädalail valitseb mu elus kuidagi selline fluidum. Aja möödumisest ei saa üldse aru, see justkui läheks hästi aeglaselt, aga samas on kogu aeg jälle reede. See üks seelik, mille triikimist ma koristajale ei usalda, on kokku loetud reedete järgi otsustades juba ... seitse nädalat triikimata. Kuidas see võimalik on?

Ma olen omadega praegu nii ajatus hetkes, et ma ei saa isegi aru, kas kirsside hooaeg on alles algamas või juba läbi? Või kestab praegu? Poes neid nagu on, aga mitte palju, mitte alati ilusaid ja mitte just kõrghooaja hinnaga. Samas oli täna üks töökaaslane kausitäie kirsse oma puu pealt tööle kööki toonud ja tema jutust ma sain aru, et need alles hakkavad tulema... Mine võta siis kinni.

Väljas on ka juba igavesest ajast saadik permanentselt ilus ilm, nagu kuskil lõunamere saarel elaks. Selline tunne on, et vihma ja külma enam ei olegi maailmas olemas. Kui homme hommikul järsku oleks, siis see tunduks täiesti inimõiguste rikkumisena. Või noh, ainult kontoris on permanentselt nii piisavalt jahe, et lühikeste suveriiete peale tuleb Mongooliast toodud kašmiirsall ümber võtta.

Ühtlasi söön ma juba igavesest ajast saadik läätsesuppi. Seda sai lihtsalt millalgi nii palju, et ma muudkui söön ja söön ja olen seda terve nädala lõunaks töölegi kaasa võtnud. Vahepeal tegin vahelduse mõttes ka Sichuani pipraga hiinapärast sealiha, mida ma supi asemel mitu päeva õhtuks sõin ja mis on ammu unustatud, aga läätsesupp kestab ikka veel. Küll on hästi, et mul on selline „probleem“, mitte nälg majas!

Vseviovi raamatut loen ka juba igavesti, ometi tundus raamat kahetsusväärselt õhuke ja ma kartsin, et see saab kohe – nagu paari tunniga – otsa. Aga võta näpust! Iga kord, kui ma olen sellega voodisse heitnud ja natuke lugeda jõudnud, tuleb lihtsalt võimatult magus uni. Mis kohe ära läheb, kui ma olen tule kustu pannud, aga ega ma siis enam ju uuesti lugema hakka.

Õhtul lahtise akna all voodis lugedes kuulan ma aga sunnikorras lõputult Charles Aznavouri laulu „La Bohème“, sest keegi mu sisehoovi ääres elav inimene on permanentselt nostalgilises tujus ja muudkui kuulab seda oma lahtise aknaga toas jälle ja jälle ja jälle. Mis on iseenesest tore, sest mulle väga meeldib see laul. Vahepeal panen ma endal valjemini Cora Vaucare’i „La complainte de la Butte’i“ ka mängima. Ja siis on need kaks laulu, kogu aeg, permanentselt :).

Ja õhtuti sõidavad autod kauguses järsku täpselt samasuguse hääle ja rütmiga nagu siis, kui ma veel laps olin ja me veel Pärnus ei elanud. Ma nii mäletan, kuidas seal autod pimedas kõlasid ja millise kiirusega nende esituled üle lae libisesid. Seal majade vahel käänaku peal ei saanud ilmselt kiiremini sõita, nii et need hääled ja tuled olid alati ühesugused. Äratuntavalt ühtemoodi. Vot. Siin ma tulesid ei näe, kuusk on ees ja nurk on vale, aga autod on hakanud tegema täpselt samasugust müra. Huvitaval kombel.

Selline fluidum. Väga hea on. Ainult nii võib veel vanaks jääda...

Kuumalaine

Luxis on sel nädalal räige kuumalaine. No või tegelikult ei ole räige, pigem selline tavaline. 35-36 kraadi. Tööl saadeti laiali ringkirjad, kuidas palavusega toime tulla ja milliseid erakorralisi meetmeid tuleks vanemates, konditsioneerita hoonetes rakendada. Kõik muudkui ähivad, sulavad ja ohivad. Mina magan endiselt veel talvetekiga :). Selline temperatuur sobib mulle väga hästi.

Tegelikult ei ole mul isegi erilist suvetunnet. Jalg on mul endiselt selline hädine, nii et õue jalutama temaga ei lähe. Rattaga saan kõik vajalikud käimised käidud küll, aga no kõndimine teeb ikka haiget, nii et ma siis ei kõnni rohkem kui vaja. Istun kas kodus raamatu taga või konditsioneeritud kontoris, seljaga akna poole kah veel :). Nii võibki suvi märkamata jääda.

Meil on, muide, üldse peres jäsemetega hästi neil päevil. Empsil õnnestus ka kuidagi eelmisel nädalal kuueks nädalaks kips skoorida. Nagu päriselt! Peaks lausa Mangi horoskoobi uuesti välja otsima ja vaatama, kas seal oli ka midagi sellist kirjas või. Äkki öeldakse siis seda ka, millal see õnnetu tähtede seis ükskord üle läheb.

Igatahes, ma nüüd muudkui tegelen aktiivselt sellega, et siiski lähiajal jälle jalad päris aktiivselt alla saada. Pooleteise nädala pärast tahaks ju Reimsi väljasõidule minna. Kolme nädala pärast Pariisi teatrisse. Terendab ka nädal Strasbourgis. Ühesõnaga. No näis. Igatahes käin ma sellest nädalast nüüd kiné juures. Hoian pöidlaid, et ehk ta oskab kiiremas korras imet teha.

Muud erilist mul uut ei ole. Loen ja loen. Käin vannis, teen süüa, masseerin jalgu, lobisen töökaaslastega, logelen niisama. Aeg kaob iseenesest ära. Äsja lugesin täitsa suure naudinguga oma elu esimest Murakamit ("Kafka on the Shore"). Täna alustasin Vseviovi uut raamatut "Elulugu. Kaks esimest nädalat". Nii muhedalt kirjutatud, et seda on raske käestki panna.

Mu aknapealne fuksiakasvatus edeneb sel aastal kummaliselt aeglaselt. No taimed lihtsalt ei kasva. On teised sellised vaksakõrgused. Õienupud on juba küljes ja no näha on, et nad ikka pingutavad, lülisid tuleb neile ikka juurde tavalises tempos. Lihtsalt nende lülide või sõlmekohtade omavahelised vahed on praktiliselt olematud. Mõnikord on iga sõlmekoha vahe olnud lausa 5cm, aga nüüd on hädapärast 1cm, nii et mu taimed näevad välja tihedad ja puntras nagu väikesed kuusekesed :). Naljakas. Ju nad ei osanud ka midagi selle pika külma kevade ja siis järsku saabunud palavusega peale hakata. Sest väetise ja kastmise ja kõige muuga on ju kõik vanaviisi.

Varsti on Eestis laulupidu. Seekord ei hakanud ma selle peale isegi mõtlema. Meil on nii palju neid, kes ise laulavad või kes peavad ilmtingimata lapsed laulma viima, nii et mingu nad siis pealegi. Neil on seda rohkem vaja ja keegi peab ju tööl ka olema. Küll ma puhkan muul ajal. Kui lendamine ka vähe soodsam ja rahvamassid väiksemad. Ainult et järgmised nädalad tuleb ilma poolte töökaaslastega hakkama saada, see on natuke nukker. Praegu, kus actually oleks aega vahepeal isegi koos kohvitada ja juttu rääkida.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis tegelikult käib mulle see tohutu tule tulemise hüsteeria ja marupatriotism sedakorda isegi natukene närvidele. Mul ei ole isegi peaaegu kahju, et ma ei tule. Ma küll ise ka mäletan, et laulupeol käimine oli imeline ja nii. Oli ühtsustunne ja oli võimas ja sellest eufooriast ei saanud kuidagi küll. Noja laulud on ju ilusad ja puha. Aga praeguse valitsuse kontekst annab kogu sellele üle võlli paisutatud pasundamisele minu meelest juba kuidagi väga parempoolse meki. Väljastpoolt vaadatuna käib meil selline EKRE valijate järelkasvu kasvatamine, et hoia ja keela... Noja see on ka jube tüütu, et telekast enam midagi muud ei näidatagi kui kõikvõimalike seltside, kooride ja tantsurühmade ülientusiastlikku tuljakusammu. Minu meelest on ainuüksi reporter Heleri All vähemalt tosinkonnale tantsurühmale seletanud, et tema ei oska üldse tantsida, kunagi pole proovinud ka mitte, no kas keegi õpetaks talle ometi Tuljaku sammu. Novat. Ja nii ta muudkui õpib ja õpib innustunult seda oma esimest sammu iga päev iga viimase kui Eesti tantsurühma käest. Pärast kolmandat õhtut ei olnud enam huvitav, aga pmst sellele lisaks on ETV kavas praegu veel ainult täpselt umbes kolm ENSV vana osa ka päeva peale laiali jaotatuna ja kõik. Või siis vaata ajalehti: milliseid kingi sobib rahvariietega kanda? Kas rahvariietega võib ka sukki kanda? Mis aastal käis esimest kora elus laulupeol X, Y või Z? Mida tegi oma elu esimesel laulupeol A? Laulupeole võib tulla oma alkoholiga! Laulupeo noorim osaleja on P. Laulupeo suurim koor on T. Välismaalaste koori jaoks on kõige problemaatilisem täht "Õ". Koor Ü hakkab juba sõitma. Kuidas siduda rahvariidevööd? Laulupeo vanim osaleja on 90-aastane... No põhimõtteliselt laulupidu, laulupidu, laulupidu. Või siis Ott Tänak. Mis on, tõsi küll, veel tüütum :D. Andestage ebapopulaarse arvamusavalduse eest.

Mnjah. Noh. Teate, aga kell on kuidagi ootamatult palju saanud. Ja ega mul vist rohkem midagi kirjutamisväärset pähe tule ka. Homme on jälle reede. Nädal on iseenesest kuidagi otsa saanud. Mõnus soe, rahulik, sõbralik nädal. Hmm. Homset eristab tavalisest päevast üks intrigeeriv koosolek, ülehomset aga teater. Edasi… edasi vaatame jälle edasi.

Igatahes, olge siis mõnusad ja nautige suve!

M.

Camino de Santiago päevad 5, 6 ja 7 ehk 17,7 + 19,1 + 25,3 km Comillasest läbi San Vicente de la Barquera ja Colombrese Llanesesse

Viimased paar nädalat on mul olnud sellised pooletoobised. Kavas oli aktiivne puhkus Eestis, aga kuidagi õnnestus mul Luxis juba enne äratulekut oma seni tervema jalaga midagi säärast teha, et sain jälle puhta lombakaks. Sestap lükkasin esiteks kojusõidu mõned päevad edasi, siis astusin ikkagi hästi tasa lennukile ning olen edasi valdava osa möödunud kahest nädalast rõdul jalga puhanud ja raamatut lugenud või siis arstide vahet käinud. Noh, sest kohe, kui ma arvasin, et nüüd võib juba nina majast välja pista, selgus, et see mõte ikka mu jalale ei meeldi. Tjah. Üks igavene jebla, ma ütlen :(. Seekord kujunes Eestis käik siis selliseks. Ei jõudnudki kellegagi ühendust võtta, kuskil ringi sõita ega kedagi näha :(. Aga eks siis järgmine kord.

Positiivne on asja juures muidugi see, et ma olen tänu pealesunnitud istumisele jõudnud hunnikute viisi raamatuid läbi lugeda ja oma reading challenge'i mahajäämust veidi tagasi teha. Olen siin Gruusia vaimustusest kantuna vahepeal alla neelanud "Minu Gruusia" ja "Meie aja kangelase", lisaks J. K. Rowlingu poolt varjunime Roberth Galbraith all kirjutatud 600-leheküljelise krimka "Surmav valge" ja Lembit Uustulndi mereromaani "Avameri. Kapten." Eile õhtul alustasin veel ühte Henning Mankelli põnevikku, see edeneb ka sellise tempoga, et ilmselt hiljemalt homme on jälle midagi uut vaja. Õnneks raamatupuudust ei ole meie majapidamises mitte kunagi ette tulnud. Küll ma leian lisa ka. 

Samuti on mõned pildid sorteeritud saanud. Nii et ma saan nüüd kohe isegi eelmise aasta septembris kõnnitud matkast paar järgmist pildikest veel siia üles panna :). Vot. Et te ikka teaksite, et Hispaania põhjarannikul on äärmiselt ägedaid kohti, kuhu tasub kõndima minna. Näete siis...

Comillases oli üks Gaudi ehitatud maja. Mis nägi väga vägev välja, aga oli kahjuks kinni, kui meie linnas olime.

Üldse oli Comillases vägevaid stiilseid maju, mis olid kahjuks küll käest ära lastud, aga millest õhkas käegakatsutavat tunnet, et kunagi oli see kaasaegne ja arvestatav linn, kus elasid moodsad, stiilsed, heal järjel inimesed.

See oli ühe tillukese külakese kohalik härjavõitlusareen! Ma ei olnudki enne sellist kodukootud asja näinud - minu jaoks on härjavõitlusareenid igavesti uhked ja suured linnalohmakad. Aga loomulikult peavad külanoored ju ka kuskil enne matadooriks saamist seda kunsti kuskil harjutada saama.

Küll seal teede ääres oli palju põldmarju...

San Vicente de la Barquera mõõna ajal ja õhtuvalguses

See põhjapoolne palverännutee oli ka ikka päris hästi tähistatud. Ainult paar alternatiivset väiksemat rajakest päris rannakaljudel ei olnud noolestatud, sest no seal ei olnud neid nooli väga kuskile joonistada ka. See-eest ametlik rada oli küll nii hõlpsaks tehtud, et äraeksimise pärast ei pidanud üldse muret tundma.

Colombrese albergo söökla :). Seal oli meil vähe pikem istumine, sest me ei suutnud otsustada, kas jääda sinna lutikatõrjevahendi järgi haisvasse puupõrandaga magalasse või astuda edasi. Jalad olid juba väsinud ja edasi ei olnud kohe enam soodsaid ööbimisvõimalusi tulemas. Aga lõpuks otsustasime me ikka mõned kilomeetrid edasi vantsida, seal kuskil kiirtee ääres pidada olema ka üks rekkameeste motell. Oli. Leidsime. Saime magatud ja saime söödud ja saime joodud ka. Sest kui me olime oma söögid ära tellinud ja omast arust klaasi veini ka, selgus, et tegelt toodi klaasi hinnaga igaühele terve pudel veini lauale.

Natuke Colombresest edasi keerasime me jälle rannakaljudele. See jupp oli natuke teistmoodi kui Santanderi ümbruse rannakaljude rada. Siin oli päris palju loomi, kopleid, karjaväravaid ja karjustele mõeldud aiaületuskohti :). Tohutult ilus oli.

Hommikul meie Colombrese rekkameeste motellist lahkudes tuli natuke isegi kiirteega kõrvu vantsida.

Muide, Colombreses oli üks üliäge väike surnuaed, kus olid igal pool sellised täitsa erilised kahekorruselised haudehitised. Üleval olid ilusad nikerdatud kabelid, kuhu toodi lilli ja küünlaid ja kus istuti ja mõtiskleti, aga kuskilt pääses ilmtingimata ka kabeli alla maa-alusesse matmiskambrisse. Need olid nagu Egiptuse vaaraode hauakambrid, pimedad ja rõsked. Või siis nagu Vana-Rooma katakombid. Kirstud olid nendes seina sees olevatesse niššidesse maetud ja neile olid mälestuskivid ukseks ette riputatud. Väga ilus oli, aga natuke õudne ka. Sest väga paljud neist kabelitest ei olnud ka väga kaua aega ühtegi elavat hoolitsejat näinud.

Buelna poole kõndides leidsime teelt sellise päris Tom Sawyeri romaani meenutava koopasuu. Oli teine tee ääres põõsastikus. Hirmus põnev oli! Ega meil polnud väga palju aega seda uurida, vaatasime lihtsalt korra sisse. Aga sealt oleks edasi mahtunud ukerdama küll, käik läks sealt rannakaljude sisse edasi. Ülilahe! Ja ei mingit piletit, ei mingeid rohelisi silte "EXIT".

See on üks äärmiselt arusaamatu pilt, aga selle süviku nimi oli hispaania keeles bufón. Põhimõtteliselt oli tegemist rannakaljude sees oleva koopaga, kus merelained maa all lokku lõid ja mööduva metroorongi kõminat meenutavat mürinat kuuldavale lasksid. Kõrgema veetaseme ja suurema lainetuse korral pidi august merevett ka üles purskama, nagu geisrist. Kuna aga tol päeval oli meri suhteliselt rahulik, saime meie ainult mürinat kuulata. Veejugasid ei näinud.

Astuuria.