Steampunkist - peamiselt

Meil jõudis neljapäeval sügis pauguga kätte. Lõunat sööma minnes oli veel soe ja päikeseline, aga lõunalt tagasi tulles oli järsku platsis külm tuul, mis kuskilt ka vihmapilved välja võlus... Õhku lõi selline sügisene kargus ja sellest saadik tundub iga päikeseline tund natuke nagu kontserdi lisaloona... Üsna endiselt mõnus küll, aga kogu aeg tead, et kauaks seda enam ei jagu.

Sellegipoolest on elu ilus. Kõik asjad algavad jälle... Paari nädala pärast hispaania keele seitsmes tase, järgmine nädal uisutrenn (katsun ühegi korra enne jala lakkeriputamist jääle saada). Tegelikult läksin ma eile ka Kockelsheuerisse, sest reedel tehti liuväli juba lahti ja ma mõtlesin siis, et kasutan kohe juhust, et ehk on esimesed päevad seal sellised rahulikumad ja keegi teine ei taha ilusa päikeselise ilmaga jäähalli ronida... Aga võta näpust! Laupäevane uisutamise plaan oli tekkinud sajakonnal teismelisel... Buss sai kesklinnas juba lärmakaid tiinekaid paksult täis, kõigil pantsid näpus... Noja ma tean juba küll, milliseks see jää nende hordide all muutub. Kartulivagude vahel on ka ühtlasem ning seda üldse ei maksa loota, et sa saaksid rahulikult omas tempos uisutada ja mõnikord nalja pärast piruette ja muid sääraseid harjutusi teha. Nii ülerahvastatud jääl sõidab keegi sulle sisse kohe, kui sa tempot või suunda vahetad... Seega võtsin kätte ja suundusin hoopis senitundmatule liuväljatagusele metsarajale jalutama, uisukott seljas... Kõndisin viis kilomeetrit maha, leidsin eest tiike, vesiroose, oravaid ja muud säärast. Kokkuvõttes oli tore pärastlõuna, aga liuvälja suhtes olin küll pettunud. Ega's midagi, teen üks õhtu uue katse. Pärast tööpäeva lõppu ei ole tavaliselt liuväljal enam kedagi, nii et ehk lähen siis homme õhtul...

Lisaks liuväljale pääsemisele ootan juba aktiivselt ka järgmist nädalavahetust, sest siis toimub Luxi iga-aastane steampunküritus, mida ma täpselt aasta aega kannatamatult oodanud olen. Naljakas, mina olen steampunki olemasolust ammu teadlik ja väikest viisi fänn ka, ehkki ma muidugi ei ole pühendunud aktiivne kostüümitegija ega leegi ka sihikindlalt mööda Euroopat nende üritustel. Samas mõningaid stiiliga sobivaid vidinaid on mu ehtekarbis küll ja vastavaid riietuselemente on ka üksjagu, ehkki ma tavaliselt kannan neid ühekaupa koos tavariietega, et neist rohkem kui kord aastas rõõmu tunda, aga samal ajal mitte täiskostüümis liiga ekstsentrilisena tunduda. Naljakas on aga see, et nüüd, kus ma üritasin sõpru steampunknädalavahetusele kaasa kutsuda, selgus, et keegi ei ole sellest mitte midagi kuulnud. Seega väike stiilitutvustus kõikidele võhikutele - siin on väike ülevaade paar aastat tagasi toimunud Luxi steampunk-konventsioonist. Olgu veel selgituseks öeldud, et steampunk on stiil - segu aurumasinate ajastu moest ja viktoriaanlikest kommetest ja Jule Vernes'i fantaasiatest ja toonastest tehnikaimedest ja futuristlikest alkeemiamasinatest.

Eelmisel aastal käisime Hellega kiirelt sealt ürituselt läbi... Kiirelt sellepärast, et mul õnnestus nii kapitaalselt sisse magada, et ärkasin alles selle peale, kui raudteejaamas tükk aega oodanud ja mind murelikult otsima tulnud Helle ukse taga kella lasi. Noja siis ma kargasin alles voodist, siis oli vaja veel riideid triikida ja nii jäigi minek alles päris pärastlõunasse. Ja oi, tegelt mul oli takkajärge kahju ja küll ma ennast needsin, sest see oli nii vahva, et ma oleks tahtnud seal ikka kohe pikemalt olla ja muljeid koguda. Seal oli väga palju karvaseid ja sulelisi kohal, väga ilusaid asju müüdi ja kultuuriprogramm oli ka. Näiteks avastasin ma sealt laulja nimega Daniel Malheur, kes on väga kiiksuga ja väga ajastutruu ja tegelt väga fotogeeniline:

Vot. Mina igatahes juba väga ootan järgmist nädalavahetust. Eelmisel aastal käisin seal kostümeeritult, aga ei läinud stiiliga päris-väga kokku. See aasta ei ole ma veel otsustanud, kas ja millises kostüümis minna... Mu kleidist jäi punki puudu, minul oli lihtsalt selline 1920. aastate guvernandi päevakleidike, helesinine ja pitsidega ja puha. Liiga valge ja helge kõikide nende mustade volangide, mutrite, sirklite ja hullude teadlaste alkeemiamasinate vahel. Võib-olla kompunnin see aasta ikka midagi oma korsettidest ja volangidega pluusikestest... Aga eks vaatab. Muide, järgmine laupäev tuleb üldse kostüümine ja ajalooline, sest pärast plaanitud päeva steampunki laadal ootab mind veel teatrietendus - meile tuleb nimelt siia teater Varius etendusega "Lõbusad estoonlased". Nemad soovitasid publikul kohale tulla 20.-30. aastate rõivastuses. Olen üsna põnevil! Oi, mulle meeldivad sellised ajastuhõngulised üritused, olgu siis ajastu milline tahes. :) Ehkki mulle muidu tundub, et neil päevil on kuidagi 20. ja 30. aastad väga moodi läinud. Huvitav, kas sellel on midagi pistmist sellega, et maailm tundub jälle eriti hulluks minevat ja kõigil on eesseisva katastroofi aimduses tahtmine pidurdamatult ja ohjeldamatult lõbutseda, nagu 20. ja 30. aastatel??? Ma loodan, et ma eksin.

OK. Aga aitab steampunkist ja kostüümijutust. Mis mul veel uudist on? Hmm... Aa, eelmisel nädalal käisin veinidegusteerimisel. Tuulit tüütab juba pikemat aega mingi veinikaupmees, kes pakub tasuta koduseid veinidegusteerimisi ja müütab talviseid veinivarusid. Praegu on just see veini kokkuostmise aeg - supermarketites on igal pool veinipäevad, kõik veinikeldrid pakuvad veini kojutarnimisvõimalust ja eraettevõtjad pakuvad tasuta koduseid degusteerimisi lootuses, et nad joodavad su vinti ja siis sa tellid neilt kohe sealsamas aastavarud ära. Ongi sellised tingimused, et hiljem tellida ei saa, vaid kohapeal tuleb ära otsustada, ja paari pudeliga ei lubata ka jamama hakata, vaid ikka vähemalt 24 pudelit tuleb tellida. Me siis koondusimegi kampa, et seltsis on segasem ja vajadusel ehk pundi peale saab miinimumtellimuse täis. Lõpuks muidugi ei saanud, aga kui onklil oli valida, et kas kas ta lahkub päris tühjade pihkudega või lubab väiksemat kogust tellida, oli ta pika hambaga nõus mööndusi tegema... Teised siis võtsidki kohusetundlikult temalt igaüks moe pärast paar pudelit, aga minule ei imponeerinud need veinid kohe üldse, nii et mina jäin nahaalselt selle juurde, et ostan toidu kõrvale veini vajadusel ikka pudeli kaupa. Tüüp oli meie leiguses väga pettunud küll, helistas veel mitu tundi hiljem - hilja õhtul - tagasi ja mangus juba väga pealetükkivaks minnes, et kas me ikka veel kolme pudelitki ei tahaks juurde tellida...

OK, aga sellega ma praegu lõpetangi. Ei jaksa enam arvutiekraani vahtida, lähen mõtlen midagi põnevamat välja.

Olge tublid!
M.

Meditsiinilist huumorit ka

Täna oli mul tõeliselt humoorikas hommik. Käisin nimelt Luxi ühes suuremas haiglas jalast MRT pilti tegemas. Lõppkokkuvõttes tuli muidugi välja, et sellest käigust ei olnud suuremat kasu, pean järgmisel nädalal uuesti minema. Aga miks, see koorus välja umbes sellisest dialoogist kahe radioloogiga.

Riietusruumis:

Radioloog 1: "Tere. Et siis jalast vaja pilti jah. Vasak jalg?"
Mina: "Ei, parem."
R1: "Ahah. Nojah, eks ta pidi olema üks kahest, näe, valisin valesti. Võtke kingad jalast, ma tulen teile varsti järele."

Viis minutit hiljem masina juures:

R1: "Näete, heitke siia pikali ja pange vasak jalg siia vormi sisse."
Mina: "Aga paremast on ju vaja pilti teha."
R1: "Aa. Oo. Aga me panime kõik vasaku jala jaoks valmis."
Mina: "Nojah, aga pilti on vaja paremast."
R1: "Kui paremast, siis paremast. Pange siis parem siia sisse. Aa, vorm ei sobi? Nojah, see sai vasaku jala jaoks üles seatud. Kas me peaksime selle parema jala jaoks ümber tegema? Äkki peaksime pikema vormi ka panema, muidu äkki ei näe piisavalt pikalt seda kõõlust? Aga äkki läheb ikka see vorm ka parema jala ümber kinni? Aa, ei lähe, see jubin jääb ette... Aga äkki annab selle rohkem kinni tõmmata? Proovime, äkki saab ikka selle vormiga! Ega valus ei ole, kui me selle nii fikseerime?"
Mina: "Ei, valus ei ole."
R1: "Hea küll, teeme siis nii. Aga kas kontrastainet on ka vaja?"
Mina: "Mina küll ei tea."
R2: "Aga mis me siis teeme? Siin ei ole selle kohta midagi öeldud."
R1: "Teeme siis pool ilma ja pool kontrastainega!"

Mõeldud, tehtud. Pärast esimest osa hakkab siis radioloog veeni kontrastainet süstima. Muudkui süstib ja süstib.

R1: "Valus on?"
Mina: "Ei ole."
R1: "Aga nüüd?"
Mina: "Ei, ikka ei ole."
R1: "Nüüd?"
Mina: "Ei, ikka ei ole."
R1: "Kas ikka ei ole valus?"
Mina: "Ei."

Selle peale jäeti süstal mul veenist välja tilpnema ja tädi läks vahepeal ära läinud teist radioloogi kutsuma.

R1: "Vaata, mul on nõel ilusti veenis, aga kui ma kontrastainet süstin, tuleb talle käe peale pumps, äkki see kontrastaine ikka ei lähe veeni, vaid lihasesse. Aga valus tal ei ole."
R2: "Vaatame. Süsti veel. ... ... On jah siit imelikult kõva. Aga nõel paistab sul ilusti veenis olema. Ju tal on siis lihtsalt selline käsi."

Edasi saan pildid kätte, lähen tööle. Kolm tundi hiljem helistatakse.

Vastuvõtutädi: "T-t-t-t-teate, teie arst helistas mulle teie kliinikust juba tagasi, tal on ikka teistsuguseid pilte vaja. Te peate tagasi tulema. Me võtame teid siis tavaprogrammile vahele, tulge järgmisel nädalal hommikul enne teisi patsiente ja rääkige vastuvõtus asi ära. Siis on teine radioloog, aga teie arst rääkis talle üksikasjalikult ära, mida vaja on. Ma muidu tühistasin seal teises kliinikus teie arstiaja ka ära ja panin teile uue aja. Palun minge tema juurde esmaspäeva asemel neljapäeval! Ja ärge unustage temalt takkajärge teise MRT jaoks saatekirja ka küsimast, muidu teile neid teisi pilte ei hüvitata."

Ma lihtsalt ei taipa!

Pidage mind maailma kõige peenutsevamaks inimeseks, kui soovite, aga mind ajab konkreetselt täiesti närvi, et kui tänapäeval keegi ära sureb, siis kõigil on RIP ees ja RIP taga ja RIP feissari lehel kah veel. Mis kuradi RIP, ah??? See ei ole eesti keel ja isegi inglise keeles on tegemist LÜHENDIGA. Kas see, et keegi sureb ära, ei ole siis tõesti väärt mingit normaalset hüvastijättu või vähemalt viisakusvormeli täispikkuses väljakirjutamist või? RIP ja RIP, see ei sobi isegi hamstrinimeks, veel vähem sobib see kedagi siitilmast ära saatma! Miks üldse midagi kirjutada, kui tähtede ja sõnadega nii kitsas on?

Sulguvatest ustest ja avanevatest akendest - või vastupidi

Esimene september pole minu jaoks enam ammu nii põrutav olnud kui 2016. aastal. Koolidega olen ma ju juba mõnda aega ühel pool ja see on ikka peamine selle kuupäevaga seonduv teema. Aga nüüd läks nõnda, et esimesele septembrile langes kohe mitu teistsugust suuremat sorti sündmust ja sellest sai jälle natuke nagu märgilise tähendusega kuupäev.

Kõigepealt juhtus nii, et Pärnus ilmutas end poolkogemata tõeline unelmate korter... Kesklinnas, ajaloolises, aga täiesti renoveeritud majas, suure 22-ruuduse terrassi ja sauna JA vanniga ja üldse. Kõik oli seal nii ilus-ilus-ilus, et mul tekkis kohe tahtmine hakata terrassi peale lilli istutama ja kinnisvaramaakler naeris, et ta võib ju mulle võtmed jätta, kui ma peaks tahtma seal magamiskotiga prooviks ööbida. Nii kaugele asi küll ei läinud, aga kange tahtmine selle korteri järgi tekkis küll... Terrassid on seal toredasti elupuuhekkidega üksteisest eraldatud, nii et seal saab täitsa privaatselt istuda ja olla. Kõikidest akendest paistab ka ainult oma terrass, kuhu saab panna lauakese ja toolikesed ja lilli ja roosipuukesed ja võib-olla isegi kiiktooli ja grilli... Aknalauad on mõnusalt laiad, nii et seal saab patjade ja kassiga lebotada. Elutoas on hiigelkõrge valgusšaht, kust saab üles vahtida ja tähti piiluda. Noja nüüd ongi siis nii, et andsin 1. septembril pankadele laenuavaldused sisse ja kõigi eelduste kohaselt on minust varsti saamas korteriomanik ja pangaori. See ei olnud nüüd küll päris nii mõeldud, sest tegelikult olid mul hoopis muud ja ka mõnevõrra odavamad mõtted, aga see korter kohe kutsus, nii et kõik mõtted said käigu pealt ümber tehtud. Olgu siis nüüd nõnda!

Samal päeval said aga vanaema maja võtmed lõplikult uutele omanikele üle antud. Maja sai korralikult ära kasitud ja tühjaks veetud, ainult pööningule jäi veidi kola, mille üle uued omanikud õnneks nina ei kirtsutanud... Üks kõrvits jäi veel paariks nädalaks peenrale, sellele lubati hiljem järele minna. Naabritega istusime ja lobisesime ka veel viimast korda... Nad olid alati väga tänuväärsed, aitasid alatasa, niitsid, tõstsid, remontisid ja üldse... Teab, millal neid nüüd uuesti näeb. Uue omaniku pere tundus ka tore, kahe lapsega ja selline... kenade inimeste pere. Kui me ütlesime, et me ikka jätsime neile ühe vana kapi veel, sest leidsime, et see läheb vist ikka vedamisega liiga katki, ütlesid nemad vastu, et tore, ahah, aitäh, aga ega me jumala eest seda lillat kiikhobust ülevalt korruselt kaasa ei võtnud? Nende lapsed polevat enam muust rääkinudki... Ootamatult kurb oli aga see maja üleandmine lõpuks - teised hakkasid seal pööningutel kohe arutama, et siit lõhume selle ja tolle ja ehitame selle ja selle, siit võtame kohe põranda üles ja sinna peaks panema põranda alla sellise ja sellise soojustuse... Nüüd saab kõik teistmoodi ja maja ise sai sellest ka aru... Igasugused asjad läksid veel viimasel hetkel katki, vana ploomipuu murdus ära ja kuigi me mõtlesime, et võtame näiteks grilli veel pärast viimast grillimist kaasa, kukkus ka sellel täpselt pärast viimast grillimist peopesasuurune tükk põhjast ära, nii et tema jäi ka siis veel sinna, vanasse koju...

Vot selliste suurte muutuste nädal on olnud. Naljakas, et kõik juhtus nii korraga, aga ju siis oli nii mõeldud. Järgmine kord on Eestis käimine hoopis teistmoodi... Polegi maamaja, aga nüüd tuleb valida kööki ja mööblit ja värve ja teenusepakkujaid ja särke-värke... Õnneks on korter vähemalt uus, remonti pole otseselt vaja teha, aga sisustamisega tuleb ikka ju tegeleda ja puha... Voh nii!

OK. Aga nüüd jõudsime vahepeal ära käia Jaansoni jooksu vaatamas, edasi on vaja kohver Eesti lihakraami täis osta ja siis valmistuda homseks ärasõiduks. Olge siis praegu mõnusad ja järgmise korrani!

M.

Trouville'ist, AirBnB'st ja muust

Üks hommik oli meil juba selline, et tahtsin kindaid. Kraade oli vast nii seitse ja käed külmetasid. Õhtuks oli nina kinni ja kodus tuli ka radikad sisse lülitada. Järgmiseks kolmapäevaks lubatakse aga 30 kraadi. No antaks ometi! Ei taha veel talve!

Muidu elan vaikses rutiinis ja kulgen. Tööl on vahelduseks nii mõnus, kui ei olegi istungeid ja igapäevaseid tähtaegu, vaid on pikemad tööd, mille tähtajad kaugemal ja selle arvelt ajaga manööverdamise ruumi rohkem. See idüll on muidugi järgmise nädalaga otsa saamas, aga päris mitu nädalat on sellist mõnusalt muretut töötegemist olnud, kus teha on tulnud ikka, aga ora ei ole parajasti sedasamustki kohta pitsitanud. Noja õhtuid veedan ma hiljuti avastatud sarjaga Make it or break it. Väga meeldib, noortekas muidugi ja kohati väga ameerikalik, aga samas iluvõimlemine on äge ja teema on ka asjakohane, arvestades veel kestvat olümpiat. Päris OMi ma kahjuks vaadata ei saa, sest kõigil netist vaadatavatel kanalitel on geoblokk peal ja päris telekat mul ei ole :(. Ehkki ma peaaegu juba kaalun selle soetamist, sest tegelikult tahaks ma mõnikord küll midagi taustaks mängima panna ja siis ühe silmaga näiteks skaipida või pilte timmida või miskit, aga arvutist filmi vaadates tuleb ainult filmi vaadata ja kõik. Või siis teha ainult midagi muud ja kõik. Ja see hakkab mulle närvidele käima.

Eelmine nädalavahetus oli pikk, sellel puhul käisime Marikaga reisil - sõitsime jälle Normandia rannikule. Sedakorda Trouville'i, kus me ööbisime minu jaoks esimest korda AirBnB kaudu võetud korteris. Oli teine soodne, hotellidest tunduvalt mõistlikuma hinnaga ja ilusa vaatega, ainult üllataval kombel ilma lukuta. Tähendab siis korterilukuta. Majal koodlukk oli, aga ma ei tahtnud päriselt selle peale mõelda, kui paljudel endistel ja praegustel ajutistel üürilistel, tuttavatel ja muidu pidutsejatel see kood juba olemas on. Õnneks ei sadanud keegi meile keset ööd üllatuslikult sisse! Aga kui see väike detail välja arvata, toimis see külaliskorterite süsteem päris kenasti, võib-olla julgen ma nüüd teinegi kord sealtkaudu korterit võtta... Mõnikord võib see hotellidele päris mõnus alternatiiv olla!

Trouville oli muidu hästi teistmoodi kui Deauville, hubasem ja tavalisematele inimestele orienteeritud. Olid mõnusad poekesed ja söögikohad, mitte ainult Vuittoni ja Hermèsi luksuspoed. Rannas sai päevavarju ja restoranides sai istuma ja üldse. Me nimelt ühe päeva käisime Trouville'is rannas, kuis kõik toimis - poisid tassisid meile lamamistoolid ette ja päevavarje oli ka vabu mitu tükki. Aga teine päev läksime minu kihutamisel Deauville'i, sest sealsel hipodroomil pidid olema võiduajamised ja mina tahtsin neid ühe korra elus ilmtingimata näha. Käisimegi, vaatasime, imestasime, proovisime isegi kihla vedada (Marika võitis, mina kaotasin). Noja pärast otsustasime Deauville'i pool randa minna, sest see oli lähemal. Seal kammisime me läbi kogu ranna ja kõik laenutusputkad, aga mitte ühteinsamatki päevavarju ega lamamistooli ei olnud selles päevavarjumetsas enam võimalik saada. Ühes rannasektoris öeldi meile suisa, et madamm, me ei ole täis mitte ainult täna, vaid terve nädala ja terve kuu ja üleüldse broneeritakse meie rannas kohti aasta aega ette... Voh!

Erinevalt siinsest suvest oli mere ääres päriselt ka päikest! Ja üldse oli mõnus! Sõime igasugust head kraami, jõime Normandia siidrit... Tegime tutvust tänavakasside, kajakate, pisikeste valgete koerte ja numpsikute majadega. Lonkisime küngastel ja vahtisime inimesi... Kõik oli mõnus, ainult rannaaega oleks võinud rohkem jääda...

Aga OK, tegelikult on paar suuremat uudist ka augustisse ära mahtunud. See nädal sai esiteks nüüd siis vanaema maja maha müüdud. Notaris on käidud ja valma... Vaja veel mõned asjad ära tuua, üks viimane grill-saun teha ja siis lähevad võtmed teistele. Harjumatu mõelda küll... Aga miski justkui olekski selle majaga otsa saanud, sest vana ploomipuu kukkus seal nüüd järsku kokku ja lamp lõpetas töötamise ja külmik läks rikki ja üldse... Kõik hakkas järsku streikima.

Siin sain ka ootamatu uudise. Nimelt jõudis kätte kevadel pandud arstiaeg... Mul ju tegi põlv kevadel trikke, noja siis sai aeg pandud... Luxi kõige mainekama arsti juurde, kuhu järjekord tavaliselt ongi pool aastat. Novat, põlv polnud ammu väga valutanud, aga kohale ma läksin... ja tema siis vaatas mind, kutsus ühe teise ka vaatama ja lõpuks teatas mulle, et põlve peale mõtleme hiljem, kõigepealt hakkame kiiremas korras su achilleuse kõõlust lõikama. Niimoodi siis... Paistab, et sügisesed plaanid, uisutamine, Baden-Baden ja kõik muud mõtted tuleb nüüd ümber teha ja ma saan hoopiski n arvu nädalaid voodis vedeleda ja pärast veel x arvu nädalaid karkudega ringi kepselda. Oh jah. Aga noh, ega ma tegelikult praegu rohkem ei teagi. Eks paari nädala pärast paistab täpsemalt, et kuna ja kuidas jne. Käin korra siva Pärnus ära, siis ongi kohe pildistamine ja uued arstiajad ja eks siis selgub konkreetsemalt, mis mu sügisest saab... Vot.

Aga praegu hakkas hirmus suur unekas peale tükkima, nii et ma ei jaksa enam kohe ühtegi lauset kirjutada. Olge siis mõnusad ja järgmise korrani!

M.

Vabast ajast

Üle pika aja on jälle selline nädalavahetus, kus ma olen Luxis ja polegi mingeid erilisi plaane. Ühtegi üritust ei jäänud silma ja kõige improviseerimisvalmim sõbrants sõitis ka kolmeks nädalaks puhkusele ära. Eile õhtul käisime veel tema ja Marikaga väljas söömas, aga see oli ka ainus sotsiaalne plaan kogu nädalavahetuseks. Homme lähen võib-olla polüglottidega matkama, aga 100% otsustanud ka veel ei ole - vaatan, kuidas ilm on ja mis tuju homme on. Võib-olla võtan vabalt ja kordan tänast... Pool laupäeva putitasin igatahes omaette Deauville'i pilte, lugesin ühe jutiga piibukohvikus läbi pool Kurt Wallanderi krimkat (väga meeldib!), käisin korra pargis ja minu hoolde usaldatud lilli kastmas ning paregu ei suuda ma kuidagi otsustada, kas sätin end nüüd mõnusalt sarja vaatama või ootan, kuni pimedaks läheb ja kobin statiivi, fotoka ja uue tähtfiltriga öiseid linnapilte tegema. Kaldun vist sarja poole, eriti arvestades, et mul oli suurema osa nädalast kodus nett ära ja nüüd on lõpuks jälle võimalik rõõmsalt surfata (st filme vaadata). Tegelemist ootavate piltide backlog on niigi üle mõistuse suur, ei ole vaja kohe veel mitusadat klõpsu juurde.

Olgu öeldud, et fotoprinteriga olen endiselt rahul. Olen juba printinud üksjagu asju - posu endale ja mõned Katrinist tehtud pildid talle, terve portsu Marrakechi pilte Frantsuaale sünnipäevaks (see oli veel siis, kui me peaaegu rääkisime) ja veel üht-koma-teist... Esimene tindikassett sai tühjaks alles nüüd, pärast esimest hoiatust sain veel oma 30 pilti printida (kusjuures enamik 13x18 mõõdus, nii et tavalisest tiba suuremaid pilte). Arvan seega, et kodus piltide printimine tuleb kuskil 40 sendi kanti tükk. Kui kedagi peaks huvitama... Tasub ära, ühesõnaga. Ja kvaliteediga olen endiselt rahul, isegi suuremate formaatide printimise puhul.

Fotokursuse raames esitatud esimese kolme töö kriitika sain ka tagasi. 20 minutit õppejõu lindistatud kommentaare. Äge! Ehkki ma päriselt ei oska veel ka seisukohta võtta. Esmamulje oli, et õppejõul on väga ameerikalik lähenemine - you're doing great, the photos are really nice, we're looking forward to receiving more of your work, keep up good work jne jne jne. Tema päris arvamus jäi mulle seega kuidagi häguseks, sest ülivõrdeid oli eestlase jaoks skeptilisekstegevalt palju :). Reaalselt kasulikke ettepanekuid ja uusi mõtteid oli ka, ehkki mulle tundus, et tiba vähevõitu, sest ta võttis kõiki minu esitatud kommentaare ja küsimusi liiga kenasti arvesse ja vastas neile pikalt-laialt ja siis tema päris originaalmõtete jaoks ei jäänud enam väga aega. Pean järgmine kord hoolikamalt läbi mõtlema, mis ma piltide juurde kirja panen, sest mõned asjad, mida ta seal nämmutas, kirjutasin ma talle puhtalt retooriliste märkustena, aga tema kohe arvas, et mul peab seega nende küsimustega probleem olema, kui ma need juba kirja panin... Ja selle pildi kompositsiooni pidas ta nii ebaharilikuks, et soovitas seda vähemalt kolmest teistsugusest vaatenurgast pildistada (järelikult talle ikka vist üldse ei meeldinud), kuigi mina isiklikult olen sellega (vähemalt hetkel) väga rahul :).

Enivei. Veel olen koostanud nimekirja üritustest ja asjadest, millele tahaks järgmisel korral õigel hetkel peale sattuda. Näiteks uuel kevadel tahan kindlasti minna Brüsseli lähedale Hallerbosi metsa siniseid lilli vaatama (tuleb välja, et see on kevadeti sinimets, sest igal ruutsentimeetril pidi olema kolm longus ebahüatsinti). Ja uue aprilli alguses tuleb kindlasti minna Longwy Veneetsia karnevalile! Tuleb välja, et kogu Kesk-Euroopas korraldatakse aastaringselt Veneetsiast inspireeritud karnevaliüritusi. Nägin kogemata kellegi feissaris jagatud pilte ja tahan ka! Need olid tõeliselt ägedad ja ürituse koduka järgi osaleb sealsel maskiparaadil suurusjärgus 200 täielikult kostümeeritud pidulist. Selle aasta oktoobriks jäi silma aga väga äge workshop, kus üks edukas fotograaf nädal aega hommikust õhtuni Veneetsias fotokursusi annab. Tahaks kangesti minna, aga see ei tundu praegu väga usutav. Esiteks on mul puhkusepäevad otsas (kui ma kõikide sügiseste istungite ajal hullunult ületunde teeksin, siis mängiks ju välja, aga kas ma ikka jaksan igal võimalikul õhtul tööl istuda?), teiseks maksab see kursus õpetaja kuulsuse tõttu natuke liiga palju ja kolmandaks on Veneetsia veits klišee. Aga nädal otsa intensiivseid fotokursusi ja workshoppe oleks jällegi äge... Ah, aga ilmselt peaksin lihtsalt silmad lahti hoidma, küll toimub neid workshoppe ka mujal ja ilmselt mõistlikuma hinnaga. Ma pole lihtsalt varem osanud neid isegi otsida. Sardiiniasse kutsuti ka nädalaks peesitama, see on ka ahvatlev, aga vajab samasugust ületunnimaratoni... Siis tahaks minna Šveitsi, et käia ära Creux-du-Vanil. Hmm, selle võib äkki augustikuiseks pikaks nädalavahetuseks plaani võtta... Ja Baden-Badenisse tahaks tagasi, aga ehk siis ikkagi hiljem, sügise poole, et saunas sooja saada. Hmm... Ja Hani koopad on endiselt nimekirjas, nende asemel jõudsime me eelmisel nädalavahetusel hoopis kuumaõhupallivõistlustele ja koolisõiduturniiri vaatama. Oli jälle üks tõeliselt suurepärane, aktiivne ja mitmekesine õuenädalavahetus, loodan, et selliseid tuleb enne sügise pealemurdmist veelgi :).

Uisutrenni panin ennast ka jälle sügisest alates kirja. Saime ühe uisutrennikaaslasega nüüd lambist kokku ka, käisime üks õhtu söömas... Väga harjumatu oli teda kleidikeses näha, seni olime me ju kokku puutunud ainult talvekliimasse sobivates trennirõivastes :). Aga jah... Tekkis kohe jälle isu jääle saada :P. Uskumatult ruttu läheb ikka aeg... Ongi kohe august käes ja pmst kuu aja pärast hakkabki jälle trenn ja siis veel mõni nädal hiljem hispaania keel ja siis tulebki juba jõulukinke ostma hakata... Ja siis tuleb juba jälle suusatama minna, ilmselt samasse Grindelwaldi...

Olgu, aga nii palju ei maksa ka ette rutata. Jääme hetkel veel ikka suve juurde... Ilmad on lõpuks ometi suhteliselt hooajale vastavad ja ei maksa jääd-lund-koolipinki veel liiga elavalt ette kujutada. Pärast sõnun veel midagi ära ja saabki suvi mööda! Nii et ma nüüd panen postitusele punkti, aurutan endale Hiina pelmeene ja hakkan filmi vaatama. Vähemalt see sai otsustatud, et linna peale ei viitsi ma kohe praegu küll tuterdada.

Ehk siis head õhtut nüüd siitpoolt!

M.

Maailmalõpu tunne

Ptüi-ptüi-ptüi, siiani on Luxis (ja Eestis) üsna rahulik olnud. Aga viimased kaks nädalat on mul sellegipoolest tõeline maailmalõpu tunne. Nice'i draama, Türgi riigipööre, Saksamaa rongis amokki jooksnud teismeline kirvemees, Trumpi lolluse võidukäik, eraelus bipolaarse sõbra katuse totaalne ärasõitmine ja uudis, et ka meie 11-aastasele Sassikesele pole enam palju elupäevi antud... Inglased hakkavad uusi tuumaallveelaevu tellima, Tšernobõlis põles, korravalvuritel on igal pool närvid püsti, inimesed vaatavad üksteist kahtlustaval pilgul ja "oma vs välismaalane" suhtumine hakkab igal pool järjest rohkem tunda andma. Ülejäänud inimesed on zombistunud ja jooksevad tänaval ringi, silmad moblaekraanile kleebitud... Otsivad teised poolreaalsusest mingeid küberelukaid ja kukuvad neid jahtides isegi akendest alla! Täna nägin oma silmaga, kuidas üks ema ja nii 12-aastane poiss mõlemad keset tänavat käisid ja pokemone taga ajasid, kusjuures poiss oleks äärepealt auto alla jäänud. Kui ema siis röögatas, et Martin, tule eest, hüppas Martin veel rohkem auto ette, sest ega tal ei olnud ju mahti silmi ekraanilt tõsta... Kuhu me niimoodi jõuame, ah?

Kontoris on muidu hea ja vaikne, isegi pisut unine meeleolu. Praegu tunnen ma oma tööst, igapäevaelust ja töökaaslastest küll tõelist rõõmu ja olen oma isikliku elujärjekesega väga rahul. Samas tekstidest kiirgab täiesti seinast seina (ja minu meelest asju ainult hullemaks tegevaid või siis täiesti kasutuid) arusaamu sellest, kuidas kogu seda maailma tohuvabohu ja kaost klaarida. Paar nädalat tagasi oli meil ka tornide vahel suur põllumeeste meeleavaldus. Kohale toodi terve traktorite armee ja piimakahurid, nende ohjeldamiseks pandi püsti tankitõkked ja toodi piimajugadesse ulpima mitusada hambuni relvastatud politseinikku ja sõdurit. Noh, et põllumehed oma traktoritega järsku ELi ministreid ei hakkaks alla ajama või mida iganes. Suht hirmus oli nende vahelt läbi söökla poole trügida... Noja teoreetiliselt on suvi, tahaks ringi sõita, aga meeleolud on üpris sellised, et Belgias ja Prantsusmaal ei tasu enam nina sellistesse kohtadesse toppida, kus rohkem kui kolm inimest koos on. Saksamaa ei tõmba ja rongisõit (kuhu iganes siis) tundub sihtkohtadega võrreldes veel kõige ebaturvalisemana. Noja lendamine ajab mind närvi ja kokkuvõttes väga ei kipugi enam kuskile kaugemale. Veits häiriv on kogu see reaalsus...

Ka Frantsuaa on järjest süveneva ravimata jäetud bipolaarsuse, paranoia ja oma probleemide tõttu muutunud täiesti käideldamatuks ja plahvatusohtlikuks, nii et igasugune suhtlemine on tal nii minu kui ka kõigi teistega totaalselt puntras ja minu mõistus on täiesti otsas. Võtad ühendust, siis ta lõugab, et ta tahab, et ta rahule jäetakse; ei võta ühendust, siis ta järgmine kord lõugab, et sa ei armasta teda ja oled veel vähem suhtlemist väärt. Igatepidi jõuab asi lihtsalt tuumakatastroofini, nii et lõpuks oleme me paraku jõudnud täieliku eetrivaikuseni. Temaga koos veedetud aja arvelt on mul nüüd ka ebaharilikult palju aega. Mis on ühest küljest okei, aga teisest küljest ajab sellest tingitud ülemõtlemine mõnikord juhtme kokku ka. Noja kurb on ka, sest mul on karvane tunne, et korda ei saa asjad temaga enam kunagi ja ma tunnen vanadest headest aegadest ikka aeg-ajalt puudust. Ja noh, sellest pole alati kasu, et ma tean, et ma ei saagi midagi teha, kui teine abi ei taha. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et mis mõttes ei taha???

Fotokursusega tegelen küll aktiivselt ja edukalt. Täna tegin just esimese suurema teooriakontrolltöö ära ja valmistun esitama esimesi pilte, aga kellele neid kuradi piltegi vaja on, kui maailm lihtsalt hulluks ära läheb? Tõepoolest, mul käis juba peast läbi mõte, et võib-olla ei peakski vanaema maja maha müüma, tuleb hoopis mõelda kartulikasvatuse peale, et siis, kui maailmasõda lahti läheb ja ikka igal pool plahvatama hakkab, oleks kuskil vaikselt tiksuda ja midagi aiast hamba alla tuua... See, kusjuures, on täpselt mu vanaema mentaliteet. Temal oli kogu aeg selleks puhuks sahvrinurgas kuivikuid ja 50 kilo suhkrut. Aga enam see nii väga naljakas ei tundugi...

Novat. Kogu selles kontekstis ongi lihtsalt kuidagi pentsik tegeleda selliste pisikeste asjadega, nagu vahuses vannis käimine, lillede õitsemahakkamisest rõõmu tundmine ja uuest tähefiltrist õhinasse sattumine. Üks õhtu sain kokku vana klassiõega keskkooli päevist, kes on ka kuidagi Luxi ära eksinud ja kellega nüüd Facebook meid kogemata kokku viis. Oli tore, läheb kordamisele. Järgmine nädal planeerime ühe uisutrennikaaslasega piknikku. Palju positiivseid muljeid on ühest üliägedast Katriniga veedetud nädalavahetusest, mille me Luxi esimese ilusa nädalavahetuse puhul õues põhupallide otsas veetsime, polomängusid vaatasime ja veini trimpasime. Tegin palju ägedaid pilte ja saime mõlemad korraliku päikesepõletuse! Ja sellele järgnev nädalavahetus oli ka tore - käisin Prantsusmaal rannas. Kusjuures ma plaanisin juba aasta algusest saadik pikka nädalavahetust Nice'is, täpselt päev pärast seda õudust oleksin pidanud minema. Aga nädal varem, kui ma reaalselt rongipiletite ostmiseni jõudsin, mõtlesin ümber ja otsustasin seekord Põhja-Prantsusmaale sõita... Ei tea, mis puhul mulle nii hea mõte anti ja mind Nice'ist eemal hoiti! Ei oleks tahtnud küll sinna šokimeeleollu sattuda...

Deauville osutus iseenesest väga ägedaks. Ma olin seal varem ka paar korda käinud, aga iga kord nii paariks tunniks. Seni oli mul sellest ka okei mulje, aga ma päris hästi ei saanud aru, miks Frantsaa ja nii paljud teised sellest kohast nii sillas on, et sinna iga suvi tagasi kipuvad. Nüüd aga lõigi mulle õnnekombel pähe mõte siis pikaks nädalavahetuseks Nice'i asemel pisut lähemale sõita ja selgus, et see ei olegi lihtsalt niisama üles haibitud kohakene, vaid tõeliselt mõnus kuurort. Väike ja rahulik, ilus, aga tegevusküllane. Kena rand, palju pildistamist, jahtklubid, kasiinod, vahvärkmajad, hobused otse rannal, maitsvad mereannid, toredad poekesed ja tõeliselt hea (ehkki kallivõitu) teenindus. Muu hulgas kõrbesin nii ära, et ei saanud enam ei poti peale istuda ega ka selili magada. Veel tegin ära oma fotokursuse esimesed kontrolltööpildid, sain tõsiselt hästi süüa (sinikarpe ja tuunikala :P), võitsin kasiinos elus teist korda ruletti mängides 250 eurot, jalutasin Trouville'i, istusin mitu tundi muuli peal ja vaatasin ilma, sain esimest korda sel aastal ujuma, astusin terava teokarbi jalga, sain esmakordselt suvekleidikese selga panna, ostsin selle juurde ilusad sandaalid ja nii edasi. Kõik oli ühesõnaga tore, aga õige pisut õõvastav, sest lipud olid igal pool pooles mastis ja selleks, et vältida katkematuid kirjeldusi Nice'i terrorirünnakust ja Türgi segadusest, tuli tõeliselt vaeva näha. Ühesõnaga - kogu aeg oli palavikuliselt rannamõnusid nautlevale rahvahulgale vaatamata ikka selline mulje, et tegemist on peoga katku ajal ja et see pidu ei saa enam kaua kesta.

Aga jah. Kodus olen ma neil päevil sõltuvuses Qiu Xiaolongi nimelise hiinlase krimkadest, kus poeedist Shanghai detektiiv Chen Hiina keerulises ühiskonnas poliitiliselt tundlikke juhtumeid lahendab. Olen vist seitsmenda raamatu juures ja veedan selle seltsis regulaarselt õhtuid. Noja siis teen kodulähedasi, väikeste kohtadega seotud plaane. Tulevaseks nädalavahetuseks on näiteks plaan Katrini ja Marikaga Belgiasse sõita. Ma tahtsin juba siiatuleku aastal Han-sur-Lesse'i koobastesse minna, need pidavat päris uhked olema, aga ühistranspordiga oli see nii keeruline, et ma matsin mõtte maha. Nüüd aga käis Marika selle mõtte välja ja kuna Katrin on nüüd autoline, saigi kuupäev paika pandud.  Pühapäeval siis lähme :P. Seal on mingi loomapark ka ja puha...

Aga jah, nii see mu eluke siis kulgeb. Omas mullis, aga läbi sillerdava mulli paistab taevas õige ähvardav ja tume. Teeks nii, et see on kõigest mööduv tunne ja asjad rahunevad nüüd ikka maha, eks!?!?

Praegu kõik, järgmise korrani!
M.

Pildistamisest

Viimasel ajal on kuidagi nii läinud, et ma olen järjest rohkem fotograafiaga tegelema sattunud. Kõigepealt otsustasin pakkuda oma fotosid ühte pildipanka. Et vaataks, äkki meeldivad mu fotod veel mõnele inimesele peale minu enda. Olen sinna tasapisi nüüd pilte üles laadinud ja jõudnud koguda 263 foto suuruse portfoolio. Mõte oli, et katsun sinna aasta lõpus iga nädal 15 pilti juurde lisada ja siis detsembris vaatan, kas sellest pikemas perspektiivis kasu ka on. Selle põhjal otsustan, kas tegelen asjaga edasi või mitte. Muidu olen seal foorumite juttudest aru saanud, et keskmiselt hakkavad sealt esimesed üksikud ja harvad tulemused tulema siis, kui portfoolios on 800+ fotot, ning regulaarsed müügid siis, kui üles on laetud nii 3000 kvaliteetset pilti, nii et ma olin valmis olema üsna kannatlik. Paar päeva tagasi avastasin aga rõõmuga, et minu portfoolio on juba kellelegi silma jäänud ja keegi ongi päriselt ühe minu piltidest tahtnud. Juppi! Päris suur motivatsioonilaks oli kohe! Põnev...

Selline asi eeldab muidugi üsna suurt tegelemist. Kvaliteedinõuded on neil seal üsna karmid ja kõik pildid käivad läbi kvaliteedikontrolli. See tähendab, et enne nende esitamist tuleb üksjagu vaeva näha - tolmutordid, igast värviaberratsioonid ja koletised tuleb ära likvideerida, värve ja valgust korrigeerida ja üldse, tegelemist on üksjagu. Siis uuritakse esitatud pildid kvaliteedikontrollis ükshaaval luubiga läbi ja kui pakutavate piltidega nõus ollakse, tuleb nendega veel edasi tegeleda - mõelda välja märksõnad ja märkida ausalt ära kõik pildistamistingimused ja lubatud kasutusvõimalused ja muud sellist. Kui iga pildiga nii põhjalikult tegeleda, läheb mõistliku portfoolio kogumisega ikka sigakaua aega. Sellepärast ma siin endale tärmineid seadsingi... Ja seda rõõmsam ma olin, et esimene pääsuke ilmutas end pool aastat enne oodatud aega :). Äge! Kui pensionile jään, on ehk piisavalt suur portfoolio olemas :).

OK, siis eile ostsin ma endale... fotoprinteri. Mul nimelt viimase viie aasta pildid kõik ainult arvutis ja kõvaketastel. Mingil hetkel ma suht-koht otsustasin, et ei tee enam pilte paberile, vaid kujundan mõnel vabamal hetkel endale fotoraamatud. Need tundusid vahepeal hästi ägedad ja võtavad vähem ruumi kui albumid jne. Eks ma alustasingi Luxi elust fotoraamatute tegemist päris mitu korda, aga sattusin alati ootamatu probleemi ette - projektid läksid nii suureks, et alati juhtus lõpuks mingi tehniline error ja siis kadus kogu seni tehtud töö ära ja siis oli mul kopp ees. Ja pilte tuli muudkui juurde ja järgmine kord juhtus sama lugu ja... Ja nüüd jõudsin ma tähelepanekuni, et ma peaksin ikka mingilgi moel mälestused paberile panema, muidu muutub see ülesanne nii kontrollimatult mahukaks, et ma ei tee seda enam kunagi. Kogu minu elu ei saa olla arvutis! Ma ainult ei suutnud ennast kokku võtta, et hakata oma triljoneid pilte veel ka sellest vaatenurgast läbi vaatama ning üldse... Paberile trükkimisega ei tea ka kunagi, mis sind ees ootab, sest fotopoodide pildikvaliteet on üsna erinev. Mõnes muudavad nad omapäi formaati, nii et kadreering läheb untsu, mõnes jätavad lambist valgeid raame, mõnes on värvid tuhmid jne jne jne. Noja siis veel on hind ka...  Eelmine aasta käisin ma korra siin fotopoes pilte paberile tegemas. Sain kreepsu, et hind on euro/pilt. Isegi kui ma teen oma fotodest väga koonerdava valiku, läheb viie aasta mälestuste printimine niimoodi ju üle mõistuse kalliks... Noja nüüd ma siis mõtlesin natuke - ja järsku tabas mind arusaam, et mul on mõttekam osta täpselt endale meelepärane printer, millega ma saan kodus tasapisi neid omas rütmis ja individuaalsete settingutega teha ja siis tasapisi oma kujunduse järgi albumisse kleepida ja nii... Tinti tuleb muidugi osta ja uus tinditäide maksab selle printeri puhul 49 eurot, noja siis veel on vaja fotopaberit (mis maksab suurusjärgus 50 lehte = 10 eurot), aga see tuleb müügimehe lubaduste järgi juba tuuuuuuuunduvalt odavam kui fotopoodides käimine. Eks ma nüüd siis katsetan, kui palju fotosid täpselt ühest tinditäitest välja tuleb... Aga piltide kvaliteediga olen alustuseks väga rahul, värvid on kenad ja kirkad ning resolutsioon on minu jaoks väga okei. Enam ei tundu see fotodega tegelemine nii hirmsa ettevõtmisena, kui ma saangi seda niimoodi kodus pisitasa teha, kui tuju on. Võimaldab hoopis mõnusat ajaviidet.

Noja siis olen veel otsinud mõnda toredat fotokursust. Sellist, mis ei oleks kolmeaastane magistriõpe, aga samas sellist, mis oleks põhjalikum ja praktikakesksem kui algajate baaskursus. Viimati, kui otsisin, tundus, et sellist vahepealset asja ei olegi olemas. Nüüd aga sattusin ühe USA fotoinstituudi peale, mis pakub täpselt sellist parajat kaugõppekursust... Ette on nähtud, et õpe võtab ca aasta, st kõigega on aega tegeleda, praktilistele töödele pannakse parajalt palju rõhku ja tagasiside pidavat olema väga kasulik ja põhjalik. Paningi ennast siis nüüd sinna kirja ja ootan esimesi materjale. Olen natuke põnevil :). Mitte et ma nüüd arvaks, et ma olen või minust saab mingi hull peenike fotograaf, aga lihtsalt... Põnev on ja hetkel motiveerib, nii et miks siis mitte!?

Vot. Aga mu printer lõpetaski nüüd 50 pilti väljatrükkimise ja ma kohe lähengi nendega tegelema.

Olge mõnusad!

M. 

Jälle mõneks ajaks rutiinis?

Nonii. Eile õhtul jõudsin järjekordselt Luxi tagasi, olles mingil hetkel kaotanud igasuguse ajataju. Jõudsin alles suvepuhkust nautima hakata ja ilmad keerasid ka lõpuks jälle soojaks, aga siis järsku ütles kalender, et tuleb tööle tagasi tulla... Pentsik. Kurb ka, sedakorda oleks tahtnud küll veel vähemalt nädalakeseks koju jääda. Aga nojah. Kui nii, siis nii. Suve lõpus ootab mind teoreetiliselt veel üks nädal puhkust. Võib-olla lähen siis tagasi, kui emme hoopis siia külla ei tule.

Kogu puhkus oli mul muidu väga asine, kasisime ja tühjendasime emme ja Varnoga ülitõhusalt hommikust õhtuni vanaemast maha jäänud maja ja asjatasime ametiasutustega. Elama ei kavatse ma ju sinna majja minna, ei nüüd ega ka hiljem, aga selline maamaja ei saa kauaks püsielaniketa jääda... See on tiba liiga suur majapidamine ja tiba liiga heas korras, et lihtsalt edasi-tagasi sõitmisega jõuaks hekki pügada ja muru niita ja talvel kütta ja pumpa soojendada. Järelikult tuleb lähiajal maha müüa. Mis tähendab, et suurema osa mu puhkusest veetsimegi kolmekesti asju sorteerides, pööninguid, kuure ja kappe tühjendades jne. Sõitsime muudkui taaskasutuskeskuse ja prügikonteinerite vahet, kutsusime kohale metallivedajaid ja antikvaare, emme sai usinasti maasikaid korjata ja Varno niita, lisaks tegime mehiselt lõkkeid ja sauna ning vahetult enne jaani käis lõpuks siis maakler ka ära. Pildid said nüüd tehtud, varsti peaks müügikuulutus valmis olema. Uhh, päris suur kergendus. Justnimelt kergendus, sest emotsionaalselt eriti armsaid mälestusi mul selle majaga ei seondu. Natuke nostalgiat seal ju ikka on - nagu emme ütles, on tema seal 35 aastat käinud ja mina mäletan seda kohta ju kogu oma elu, lisaks on pea kõik meie kunagised lemmikloomad seal õunapuuaias, aga müük on ainus õige otsus, nii et pikalt kahjatseda pole ka mõtet. Saagu see teema siis võimalikult ruttu ühele poole.

Kõik muu jäi majaga tegelemise kõrval kuidagi iseenesest ootele. Kuskile mujale me praktiliselt ei jõudnudki - ei Tallinna, ei väljasõitudele, ei kellelegi külla. Ainult agility võistlustel käisime kohe päris puhkuse alguses. Mia jõudis kaks päeva järjest poodiumile ja võistlustelt pärinevad ka arvutud tegelemist vajavad fotod... Aga ega mul tegelikult ei olegi kahju, et kõik muud mõtted realiseerimata jäid. Ega muu eest ära jookse, jõuab ka hiljem, aga rassimine, kastide tassimine ja vahepeal õues müttamine mõjusid mulle, kontorirotile, päris hästi. Ma olin kogu tavaelust ikka täiesti disconnected, telefonigi ei tulnud meelde enne vaadata kui õhtul kell 11 ja nii mõnus oli vahelduseks isegi mitte päev-päeva, vaid hetke haaval elada. Päikese käes õlle kõrvale 50. aastate ajakirjamägesid sorteerides sain natuke päikest, pööningult tuli välja igasuguseid vanu mälestusesemeid, nagu minu kallis armas nukk Rosalinda, lõkke tegemisest lõhnasid juuksed mõnusalt suitsu järele ning kamba peale hävitasime ära ikka korralikult õlut ja kodust lihakraami. Väga head kirsiõlut tehakse nüüd Eestis, olen fänn!

Isver, ja kui valge Eestis ikka on! Esimesel hommikul ärkasin ma kell 4 üles, sest nii valge oli! Luksemburgi eluga mandub ikka ära, nüüd pidin õhtuti ikka kardinad kindlalt ette tõmbama... Varemalt ei takistanud mind magamast kohe miski, ükskord on mul ju õnnestunud meie majas korrus kõrgemal plahvatanud pommi kärgatus ja sellele järgnenud tohuvabohu maha magada ja teinekord jäi Prantsusmaal mu kontserdile läinud kasuperekond öösel lukus ukse taha. Üritasid lärmata, mis nad üritasid, aga mina magasin kahe lapse ja koeraga ukse taga nii õndsat und, et kui kõige peenem neist poleks end lõpuks pesuruumi poikvel aknast sisse pressinud, oleks nad pidanud ööseks hotelli minema. Mina ärkasin aga hommikul täiesti süüdimatult ja värskelt, ei saanud kohe üldse aru, mis neile mind nähes nii nalja teeb...

Vot. Et siis selline puhkus oli. Tagasi lendasime eile koos Katriniga. Juhhuu, hea, et ikka nii klapitasime! Seltsis läks reis mõnusalt ja ruttu, mina ei saanud lennusõidu pärast väga närveldada ega midagi. Saime mõlemal lennul end kõrvuti istuma vahetatud ja olimegi Luxis nagu lipsti... Aga tunnistuseks sellest, et mu mõtted olid kõik need kaks nädalat ikka täiesti mujal, avastasin lennujaamas, et mul ei ole vähimatki aimu, kus mu Luxi kodu võtmed on. Otsisin läbi kõik kotid ja kõik taskud ning lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui minna, kohver näpus, Frantsuaa ukse taha kella laskma, et ole mees, laena mulle mu varuvõtmeid! Ma ei ole ilmselt lasteaiast saadik võtmeid kaotanud, aga nüüd siis... Hea on, et ma vähemalt välisukse võtme enne äratulekut ajutiselt koristajale jätsin, seda ei oleks asendada ka saanud...

Tea nüüd, kas Brexiti pauk ka kiiret lisatööd juurde toob? Vast kohe mitte... Aga isegi sel juhul ootab juba ülehomme hispaania keele kuuenda taseme eksam (õpikuid ei teinud ma muidugi Eestis kordagi lahti, seega üritasin täna seda hooletust tasa teha) ja kodus tehtud 1200+ pilti kibelen ka läbi vaatama. Need tuleks esimese hooga vähemalt otseks pöörata, sest isegi seda ei saanud ma seal jooksvalt tehtud. Pikematest plaanidest - järgmine nädalavahetus on ühe töökaaslase juures soolaleivagrill, siis pärast seda nädalavahetusel on poloüritus, siis pärast seda nädalavahetusel Blues&Jazz Rallye, ehkki ma plaanisin just siis ka paariks päevaks Nice'i mere äärde ujuma sõita, siis pärast seda nädalavahetusel pidime minema Katrini ja Marikaga Belgiasse Hani grotti vaatama ja siis on mul vist isegi üks plaanideta nädalavahetus veel... See ilmselt kulub siis magamisele ja pesupesemisele. Fotodega tahaks ka tegeleda, tõtt-öelda tahaks suisa mingisugust fotograafia kaugõppekursust leida, aga kõik, mis mulle ette on juhtunud, on kas suisa kraadiõppe pakkumised või siis liiga lihtsad, päris algajatele mõeldud baaskursused. Ma ei taha, et keegi seletaks nullist peale, mis on Time Value ja Aperture Value, ma tahaks, et keegi asjatundja päriselt ülesandeid annaks ja siis mulle minu piltide järgi näpunäiteid jagaks või seletaks, kuidas näiteks histogrammi järgi pilte kohendada, sest läpakaga töötades ei saa värvide ja valge tasakaalu puhul muidu suurt millelegi loota. Ja siis ma veel ei tahaks väga piiravaid tähtaegu ega seda, et kolm korda nädalas tuleb pärast tööd veel kuskil klassiruumis konutada. Ühesõnaga, utoopiat tahaks. Ja sellega peaks vist ka nüüd tegelema, sest praegu on sügisestele kursustele regamise aeg. Aga eks paistab... Päevas on siiski kõigest 24 tundi.

Aga okei, aitab küll. Olen piisavalt kaua subjunktiivi minevikuvormide kordamisest kõrvale hiilinud. Kobin raamatuga ära vanni. Teile aga head õhtut!

Maris

Üle pika aja

Vesi muudkui voolab merre, aga mina ei saa enam kuidagi kirjutamisega järjele. Päriselu tahab elamist ja nendel hetkedel, kus ma kodus olen ja kus mulle tundub, et mul ei ole miskit vajalikumat teha, tundub mulle üksiti, et mul ei ole millestki kirjutada ka. Naljakas asi see inimese mõistus...

Kogu mu kevadsuvi on muidu olnud hästi sündmusterohke ja tegus. Mulle meeldib nii, siis on hästi elus tunne. Mõned asjad jäävad küll kuidagi poolikuks või pealiskaudseks, sest üldse ei jõua millessegi süveneda, kogu aeg tulevad uued emotsioonid ja muljed peale. Ei ole enam nii, et kõigepealt ootad tükk aega mingit sündmust ja siis naudid ja nämmutad ja siis pärast veel paar nädalat meenutad seda... Kogu aeg on täiskäigul edasi ja millalgi paar kuud hiljem pilte sorteerides tuleb meelde, et ohhoo, jaa, me ju käisime Marokos selles imeheas restoranis, kus oli too staarkokk ja süüa toodi kunstnikupaleti pealt... Nojah. Aga ma eelistan sellegipoolest pigem tempokust, sündmusi ja inimesi. Kas või sellel lihtsal põhjusel, et muljete üledoos on parem kui liiga vähestest uudistest tingitud ülemõtlemine.

Aga et mis siis viimasest korrast saadik uudist? Peamiselt seda, et täna on Hellel Luxis selleks korraks viimane tööpäev. Seda silmas pidades veetsime viimased mitu nädalavahetust koos... Ühe korra käisin näiteks temaga Düsseldorfis, kus me viletsat ilma trotsides mööda parke ja linna jalutasime, telekat vaatasime ja täiesti ogaruseni sõime! William on ju superkokk ja lisaks kodus valminud hõrgutistele käisime me Euroopa parimas hiinakas... See oli tõesti nii autentne ja võrratu maitseelamus, et ma olen nõus kohemaid Düsseldorfi kas või ainult selle restorani pärast tagasi minema! Ehkki üksi tegelikult ei saa, esiteks ei ole üksi üldse nii tore ja teiseks ma ei mäleta ka selle restorani nime :). Nii et ma koputan millalgi lihtsalt jälle su Düsseldorfi uksele, Helle, ja siis me sööme jälle!

Too nädalavahetus sattusime ka Düssi geiparaadile (ma polnudki veel ühtegi näinud) ja Jaapani linnaossa ning käisime läbi ohjeldamatult eksootilisi toidupoode, kust mina suure rõõmuga kotitäie vürtse kaasa haarasin. Ma pole ju näiteks oma 3-4 aastat Mehhikos käinud, nii et sealt (ja mujalt maailmast) toodud maitseained on kodus otsa saanud, aga Düsseldorfis, selgub, on olemas kõikide kultuuride kraami. Nii me siis käisime türklaste juurest sumakit, suhkruga kikerherneid ja pul piberit ostmas, Ladina-Ameerika riikide esinduspoest sain Tajini firma sidruniga tšillipulbri, Jaapani toidupoest ostsin pelmeenikastet, India ja Hiina poodides vaatasime veel midagi muud jne jne jne... Mõnikord on globaliseerumine ikka tõsiselt rõõmustav!

Järgmise nädalavahetuse olid Helle ja William aga mõlemad Luxis - ja õgardamine jätkus :). Kõigepealt korraldasin ma reede õhtul pärast tööd enda juures üsna spontaanse peo, kus William vaprasti pooleldi eesti keeles Aliast mängis ja ma kümmekond inimest rummikokteili, mannavahtu, Hiina pelmeene ja musta oa püreed täis toppisin. Olgu vahepalaks öeldud, et väga vahva üritus oli, mulle väga meeldis. Päris mitu kutsutut ei saanud küll tulla, aga need, kes tulid, olid heas tujus ja juttu jätkus vist poole neljani hommikul... Isegi peo tagajärgede likvideerimine läks täiesti valutult ja päris viimased riismed jätsin oma koristajale, kes on ka ikka tõeliselt hea leid! Triigib ja kraamib ja peseb aknaid ja helistab veel üle, et kas ta jättis triigitud riided õigesse kohta või oleks ta pidanud need teise sahtlisse panema... Aga see selleks. Peojärgsel päeval käisime Helle ja Williamiga vahelduse mõttes jaama juures India toitu mekkimas ja pühapäeval aitasid mõlemad mul tõeliste sõpradena veel peost järgi jäänud toidukraami hävitada, sest potitäis mannavahtu ja kaks liitrit kokteili ootas veel äraseedimist. Üksiti sai nende seltsis tehtud algust sarjaga "6 feet under", mida ma rahulikumal hetkel edasi kavatsen vaadata, ja Merli pargis tuvastatud, et ka Luxis ei maksa enam muru peale astuda. Vajud ehtsasse laukasse!

Vihma on meil nimelt tulnud maha terve aasta jagu ja üleüldse on see kevad ilma poolest kuidagi täiesti vahele jäänud. Muidu on meil seal Kesk-Euroopas ikka märtsis juba kevad, aga nüüd oli Amsterdamis veel hiliskevadise lilleparaadi ajal (st aprilli lõpul) hommikul -1 kraadi ja Luxis sadas aprilli viimastel päevadel veel korralikku lund. Terve mai kallas aga järjest vihma ning kui ma ühes järjekordses padukas vettinud ja tigedana tööle jõudsin ja kõikidele südamest märga ilma kirusin, tõi Marika mulle järgmisel päeval tööle kummikud, mis on täiesti marjaks ära kulunud! Pariisi ja Saksamaa uputused on muidugi mastaapsemad olnud, aga ka Luxis võttis väike Pétrusse vahepeal suurema Alzette'i mõõtmed ja Moseli äärsed külad võitlesid vähemalt nädalake tagasi veel pealetükkiva veega...

Praegu paistab, et ilma mõttes ongi ainsaks pääsemiseks Eesti, kuhu ma nüüd otsaga mõneks ajaks jälle tagasi jõudsin. Siin ongi Luxiga võrreldes ikka tõeline suvi. Sain esmakordselt sandaalid jalga ja puha. Isegi maasikad on vanaema juures valmis, paar nädalat varem kui tavaliselt. Kui nüüd jaanipeo ajal oleks ka kuiv ja soe, on maailmas õiglus olemas!

Ahjaa, varasemast veel seda, et Baden-Baden, kus pea kuu aega tagasi käidud sai, oli üliäge! Ma tahan sinna kindlasti suvel korra tagasi minna, sest see oli nii tore idülliline linnake... Nagu Pärnu, ainult ilma mereta! Friedrichsbadi sanatoorium oli väga šeff - vanas 19. sajandi lõpul ehitatud majas ja väga originaalne. Seal oli kõik ette öeldud, et siin oled 15 minutit ja siin supled 3 minutit, siin harjame sind 8 minutit ja siin kreemitame sind veel 8 minutit... Sellise lähenemise poolest meenutas Friedrichsbad hammami, mitte euroopalikke saunu... Iga inimesega ikka tegeleti ja lõpetuseks mässiti saunalised suures ühikatoas teki sisse ja jäeti magama... Oi, kurjam, küll tuli hea uni! Ja kogu sisseseade oli iidne ja väga vinge! Mosaiigid ja kuplid ja puha... Ainult üks asi tekitas minus küsimusi - kui vanasti käidi Baden-Badenis tervisevetel, siis kui palju selle vee tervislikkusest järele jääb, kui sinna tänapäevase lahke käega pudelite kaupa kloori sisse valatakse?

Baden-Badeni kasiino oli ka väga luksuslik ja suurejooneline. Ma mängisin seal esimest korda elus ruletti, mis oli nii põnev, et ma kohe tahaks veel proovida! Me tükk aega nillisime lihtsalt niisama, üritasime aru saada, kuidas mäng käib... Noja kui me siis julguse kokku võtsime ja mängima hakkasime, öeldi üsna varsti, et nüüd saab õhtu otsa ja tehke viimased panused. See pole aus! Me saime mõnedest reeglitest alles viimaste mängude ajal aru, nii et me ei saanudki veel teadlikult mängida! Sellepärast tahan korra veel :)! Noja lisaks veekeskustele ja kasiinole paistis Baden-Badenis üldse palju toredaid poekesi ja matkaradu ka olevat, need jäid kõik tulevikus avastamiseks. Toona oli ju riigipüha nädalavahetus ja ilm oli ka s.tt. Vot. Aga igatahes oli see ka tõeliselt vahva nädalavahetus, mida mina päris kindlasti kohe korrata tahan... Kui ainult õnnestuks selline nädalavahetus ka leida, kus kõik korraga Luxis on ja kõigil aega ka jagub, et minna...

Hästi. Aga praeguseks nüüd aitab. Kell on juba pool viis pärastlõunal... Aeg hommikumantel seljast võtta ja nina korraks uksest välja pista. Olge siis jälle järgmise korrani mõnusad!

M.

Ah et miks ma ei kirjuta?

Nüüd on küll selline lugu, et viimane kuu aega on olnud üks uskumatu muljete karussell, nii et ma hakkan juba isegi igasuguseid orientiire kaotama... Eile küsis Eva mu käest, et oo, kuidas mu nädalavahetuse reis oli, mina siis hakkasin mõtlema, et huvitav, millisest ta nüüd räägib... Ja mõtlesin kohe nii kaua, et läksin puhta omadega sassi. Ei teagi, kas ja millest ma jaksan pikemalt kirjutada, aga panen siia alustuseks lihtsalt järjest mingid pidepunktid kirja ja võib-olla jõuan mõnele paar lauset täienduseks ka lisada. Siis saate natuke aimu ja on mul ka pärast, kui ma lõpuks asjade seedimiseni jõuan, kõigest toimunust mingisugune ülevaade. Ühesõnaga, kondikava, mida aprillist ja poolest maist mäletada, on järgmine:

* Aprilli alguses oli üks nädal, kus ma tegelesin peamiselt fotodega, mitut puhku käisime Katriniga väljas mõnusalt aega veetmas ja Helle ärgitusel käisin jälle polüglottidega matkamas ja näiteks Hunsrückis Saksamaa pikimat rippsilda vaatamas.

* Edasi käisime Frantsuaaga Marrakechis. Jah, lõpuks jõudsime ikka kohale, ehkki vahepeal jõudis ta juba otsustada, et ta ikka ei sõida kuskile. Ma isegi enam ei mäleta, miks, aga igatahes oli jälle mingisugune pikk ümbermõtlemiste draama. Patrick aitas talle siiski mõistuse viimasel hetkel pähe panna ja ära me käisime. Oli väga tore, ehkki Frantsuaa leidis, et temale meeldis eelmise aasta Istanbuli sõit isegi rohkem. Aga mind üllatas Marrakech väga ja me saime omavahel ka jälle nii hästi läbi ja mina jäin reisiga väga rahule. Sellest ajast saadik on Eliane, keda me kaasa ei võtnud, muide, tema peale nii tige, et väldib teda väga usinasti ja ei ole praktiliselt kuu aega kohvikussegi nägu näidanud.

* Marrakechist tagasi tulles olin ma vist täpselt ühe öö kodus ja otsustasin siis täitsa lambist nädalavahetuseks Hollandisse sõita, sest emme oli parajasti oma grupiga seal ja pidi lilleparaadi vaatama minema noja ma siis võtsin jalad selga ja põrutasin ka Amsterdami, et nendega paar päeva koos hängida. Oli väga tore. Hirmus külm, aga vahva... Lilleparaad oli ilus ja nii teistmoodi oli järsku jälle paariks päevaks oma vanasse ellu kiigata... Turistid ja Etap hotell ja mitmekesine päevakava ja nii... Ja issand, kui mitmekesist juttu emme bussis räägib! Mina küll omal ajal turistidele nii tarka juttu ei osanud rääkida...

* Amsterdamist tagasi jõudes sain ühe päeva tööl käia, siis oli kaks koolitust ja edasi sõitis emme oma grupiga siit läbi. Saime kokku, käisime Taani delis lõunatamas... Paksu laia lund sadas!

* Päev või paar hiljem suri Eestis vanaema ära, nii et ma võtsin kohe jälle jalad selga ning põrutasin Pärnusse. Laupäeval läksin, pühapäevaks said matused ja kolmapäeval oleksin ma pidanud sealt juba tagasi tulema, et neljapäeval edasi Londonisse sõita. As it is, jäin ma juba Eesti poole sõitma hakates tõbiseks ja seal oli ka nii palju tegemist, et kui kolmapäev kätte jõudis, istusime me küll juba pakitud kohvriga autosse, et hakata lennujaama sõitma, aga järsku tabas mind arusaamine, et mina enam ei jaksa kuskile kihutada. Otsustasin veel enne linna piirile jõudmist, et muudan piletid ümber ja jätan Londoni vahelt ära, nii et ma saaks nädala lõpuni Eestis olla. Nii saigi tehtud... Olen otsusega väga rahul ka! Sain natuke külmetust tohterdada ja vanaema maja putitada ja kodus olla.

* Eelmisel laupäeval jõudsin siis Eestist Luxi tagasi. Kuna viimase kuu aja karussell on olnud väga intensiivne ning tagasitulekuga jäi reisi tõttu üks öö täielt magamata ka, jõudsin ma Luxi koju nii sassis rütmi ja tühja peaga, et terve eelmise nädalavahetuse ja esmaspäeva üritasin lihtsalt toibuda ja järjekordsest asukohamuutusest sotti saada. Unustasin igasuguseid imeasju kahe sekundiga ära, kallasin endale igasuguseid asju kaela, ei saanud mitte millestki mitte midagi aru... Lõpuks jõudis mulle siiski nii palju kohale, et tööl on istung... Teisipäevast alates olen seega iga päev tööl ületunde teinud ja tervest sellest nädalast ei mäleta ma kohe mitte midagi. Naljakas, arvestades, et see ei ole veel läbigi!

* Nüüd taipasin ma õudusega, et uus pikk nädalavahetus on ukse ees ja mul ei olegi mingeid plaane. See on hirmus mitmel põhjusel - esiteks on see tükiks ajaks viimane pikk nädalavahetus ja seega reisivõimalus, mis oleks täiesti patt kasutamata jätta, ja teiseks läheksin ma vist lihtsalt hulluks, kui pärast nii paljusid sündmusi ja tormamisi ilma igasuguste kohustuste või plaanideta järsku mitmeks päevaks vaiksesse koju omaette vahtima jääksin. Mis tähendab, et ma uurisin siin igasuguseid viimase hetke reisivariante, aga ükski ei olnud päris hästi teostatav... Lennupiletid on viimasel hetkel ülikallid, Baseli rong on ära kaotatud, Pariisi läheb juba Frantsuaa, nii et ma ei saa teda ju jälitada... Noja siis ma muudkui hädaldasin ja virisesin, et ma ei taha nädalavahetusel kodus olla, ja muudkui hädaldasin ja virisesin... Teised pakkusid igasuguseid meelelahutusi välja ja ma juba olingi leppinud mõttega, et jään siiski Luxi, aga järsku tuli eikuskilt üks välgatus ja siis kulus pool tundi intensiivset moosimist ja nüüd on nii, et kõigele sellele eelnevale lisaks kimame me tänuväärsel kombel laupäeva hommikul Katrini ja Marikaga Baden-Badenisse spaasse. Kui te teaks, kui hea meel mul on! Hurraa!

Vot. Aga kogu see kupatus on võtnud poolteist kuud ja see siin on veel kõigest kondikava! Natuke olen reiside vahel tööl ka saanud käia (vaene ülemus!) ja hispaania keelde joosta ja koduseid töid teha ja siis on mul jälle fuksiakasvandus ja 2016. aasta tomatikasvatus jõudis juba fiaskoga lõppeda ja fotondus on endiselt kuum teema ja... Ja isegi kõik need kondikava teemad vääriks põhjalikumat käsitlemist, sest Marrakech oli tore ja lilleparaadist sai palju pilte ja matused olid sündmusterikkad ja üldse igasuguseid muid asju on ka veel juhtunud, aga no katsuge ise sellise graafiku juures kirjutada! Mul pole tegelikult isegi arvutit kaasas olnud... Noja nüüd ka ei ole rohkem aega, Frantsuaa tuleb kümne minuti pärast mulle järele ja mina olen alles hommikumantlis :). Et sedasi siis...

Tegelt mulle tundub nüüd seda postitust üle lugedes, et ma olen ikka parajalt hull tüüp küll...

Aga ma siis nüüd lippangi. Järgmise korrani!
M. 

Kaks aastat

Emilia läks nüüd siis ära. Uskumatult kähku läks temaga see aeg. Ta oli täiesti ideaalne külaline, kes oli kõigega rahul ja keda ei häirinud isegi mu tatitõbi, mis mind vahepeal üsna kõvasti vinguma pani. Ma jõudsin just emmele kiidelda, et Kuuba päikesest jagus mulle terveks hooajaks, aga täpselt kolm päeva pärast seda teadustust ärkasin valutava kurguga. Sõin küll vitamiine, aga lõpuks paisus see kurguvalu ja kerge kibelus põskkoobastes pika pühadenädalavahetuse esimeseks õhtuks ikka tõeliseks külmetuseks. Geniaalne, kas pole? Mäletamist mööda olen ma viimastel aastatel kogu aeg lihavõtete ajal haige olnud - eelmine aasta Berliinist lendasin niimoodi tagasi, et nohupõletikune kõrv tahtis lennukis otsast ära kukkuda. Ja kui ma paar aastat tagasi esimest korda siinse polikliinikuga tutvumas käisin, oli ka parajasti lihavõtete nädalavahetus - ükski normaalne perearst ei töötanud, aga külmetus oli nii hull, et ajas selja ka valutama, nii et ma siis käisin sellest ööpäevaringses maison médicale'is arstiga konsulteerimas. Aga noh, ärme kaldume teemast kõrvale.

Enne tatitõve saamist jõudsime õnneks Emiliaga saunatamas ära käia (eks see vist andiski mulle selle surmahoobi). Hästi tore on see, et ma olen talle justkui vanem õde - sunnin teda igasuguseid uusi asju proovima ja ta iga kord saab jälle paar "elu esimest" kirja. Esimest korda käis ta elus saunas meil Eestis külas käies. See meeldis talle nii väga, et nüüd käib ta regulaarselt jõusaali saunas. Siin proovis ta esimest korda elus mullivanni, tegi esimesi samme ujumaõppimise raskel teel ja sai sellest juba oma vaimustuselaksu kätte. Pärast seda oli ta kõigega rahul. Noja nii me siis jalutasimegi niisama Luxis ringi, viisime mu aasta jooksul kogunenud klaastaara konteinerisse, käisime vesipiibukohvikus (veel üks minu seltsis kogetud "esimene") ja Mehhiko restoranis, kokkasime kodus süüa, proovisime minu jaoks esmakordselt kodus bambusest dim sumi aurukarbiga krevetiklimpe teha (olen vaimustuses ja lähen ostan varsti veel paar aurukarpi lisaks), värvisime Emilia algatusel ja organiseerimisel ohtralt mune, vaatasime "Oru valitsejat" ja siis olidki neli päeva juba läbi.

Algselt plaanitud salsapeole me ei jõudnudki, Frantsuaa juurde kohvikusse ka mitte. Mina olin tatitõbine ja Emilia on lihtsalt hommikuinimene ja nii me vajusimegi õhtul mõlemad nii põhjalikult ära, et kumbki ei suutnud teist enam motiveerida. Ühtegi muuseumi me ka ei läinud ja mitte kuskile ei sõitnud ka. Täiesti erakordne minu külaliste puhul, tavaliselt on meil ikka üsna korralik kultuuriprogramm. Emilia oli muidugi siin juba varem käinud ka ja siis sai teda igale poole veetud, vähemalt kolme muuseumi ja kohvikusse ja nii... Enivei. Pilte ei teinud me ka, välja arvatud munadest. Väga eriline, arvestades, et ma mäletan Emiliat Pariisi päevist väga hea fotograafina, aga nüüd on ta oma kaamera nurka visanud ja tegeleb fotodega ainult Instagramis. Aga jah, et siis põhimõtteliselt me rääkisime, jalutasime, siis läksime me igal õhtul kell kümme magama ja saime heal juhul keskpäevaks hargid alla. Kui mõnus...

Juba kuu aja pärast lähen talle külla :). Ootan väga... Seekord oli meil kuidagi nii paljust rääkida, Tema on nüüd ka piisavalt kaua väljamaal ära elanud ja töötanud, et meie vaated ja arusaamad asjadest klapiksid. Nimelt selleks, et asjadele ja suhetele ja vajadustele ja kõigele selge immigrandi pilguga vaadata, on vaja umbes kaks aastat samas võõras kohas elada ja töötada ja püüda seal usinalt uut elu ehitada ja nii. Kõigepealt on loogiline, et asjad on uudsed ja huvitavad ja kõik areneb peadpööritava kiirusega ja tundub, et sellest nii põnevast elust ei ole lihtsalt võimalik ära väsida. Alguses pingutatakse hullumoodi ja elatakse üle oma energia taastootmise võimete. Inimesed ei ole veel jõudnud selle seinani, kust kaugemale enam ei lasta. Vana on vana ja tuttav ja ei tundu kuskile kaduvat, nii et sellega ei peaks justkui üldse tegelema... Tahaks hoopis uude kuuluda ja tuttavaid saada ja käia ja näha ja... Ja alguses tunnistatakse heaks palju suvalisi asju ja lahendusi ja inimesi, sest alguses on valida kas need või üldse mitte midagi. Alguses tundub niikuinii, et need esimesed variandid ongi õiged ja ainuvõimalikud ja ülitähtsad orientiirid ja nende järgi peakski justkui juhinduma. Alguses ongi loogiline klammerduda nende kahe-kolme inimese külge, keda sa tunned ja kes sind seltskonda võtavad, nii et nendest saavad ideaalid. Alguses ei saa aru, mis on personaalsed kiiksud ja mis üleüldised kohaspetsiifilised iseärasused. Alles millalgi enam-vähem kahe aasta jooksul saavad asjad selgemaks ja tekivad hallid varjundid ka ja need esialgsed lahendused ei ole enam päris rahuldavad ja oma jõuvarudest ja vajadustest saab pilt selgeks, nii et tekib mingi arusaam sellest, kas ja kuhu on üldse võimalik ennast sisse süüa ja kus pole mõtet isegi vaeva näha. Seegi jõuab kahe aasta jooksul selgeks saada, millised algsetest lahendustest üldse võiksid pikemas perspektiivis elujõulised olla, kas sa ise üleüldse oled päris elu päris nullist ülesehitamiseks piisavalt tugev ja kas ümbritsevatest inimestest piisab. Samas saavad nendest esimestest ideaalinimestest selle aja jooksul päris inimesed ja sellest, mis oli enne seda "uut elu", on tekkinud teatav distants ja asjad, mille püsivuses ei olnud kunagi varem põhjust kahelda, on jõudnud orbiidilt ära kaduda. Pärast kahte aastat uues kohas hakkab see kõige suurem ja teadlike valikutega kohanemine alles pihta. Mul oli väga huvitav tõdeda, et tema on nüüd jõudnud selliste asjade üle ka sügavalt järele mõelda ja juurelda ja tema lood ja saadud õppetunnid tulid mulle nii tuttavad ette, et see oli nii ülimalt tervistav :). Pani asjad rohkem perspektiivi. Mul on väga hea meel, et ta tuli! Ja selline klapp oli väga tore, sest vahepeal olime me kuidagi õige erinevatel lainepikkustel. Juppiii... Ootan juba suurima innuga maid, et talle külla minna.

Tjah. Tema peaks umbes tunni aja pärast oma koju jõudma ja siis oli tal kavas otse kuskile salsapeole tantsima minna. Aga meil on homme ka veel vaba. Luxis on siis émaischen, st see portselanist vilepillide laat. Kui ei saja, lähen fotokaga linna peale, sest praeguseks on ninaalune korpas, aga nina ise lubab sinupreti ja sprei abil juba hingata ja pea ka enam ei hõõgu. Seevastu vihma korral katsun oma maaliprojektiga lõpusirgele jõuda. Ühesõnaga - jätan ilmataadi otsustada, kas Frantsuaa saab oma maali lõpuks kätte või mitte :). Ja siis ongi pühad läbi ja kevad käes ja järgmine asi, mida oodata, on Marrakech. Kolme nädala pärast. Asume siis end mentaalselt ette valmistama...

Aga praeguseks mulle aitab ka. Kesköö on peaaegu käes, lähen ära magama. Head ööd!
M.

Elu

Elu on selline... talveunes. Aga pole hullu, eelmisel aastal oli ka nii. 2015. aasta veebruaris ei saanud kirja ühtegi blogipostitust, siis ma tegelesin peamiselt puslede ja sarjadega. See veebruar-märts olen ma tegelenud peamiselt raamatutega ja vara magamaminemisega. Seevastu nüüd hakkan üles ärkama, sest kuidagi on järsku üleöö kevad kätte jõudnud - väljas on soe, lilled kõik õitsevad ja isegi põõsastel-puudel on juba vaevumärgatav roheline halo ümber tekkinud. Nii äge! Ja energiat on kohe rohkem.

Ah et mis uudist? See teisipäev käisime Eva, Eliane'i ja Frantsuaaga Zazi kontserdil. Algas kõik väga paljutõotavalt, lavakujundus oli ülivinge, laulud olid tuttavad, aga siis sai selgeks, et nad olid teinud lepingu kolmetunniseks kontserdiks ja ette oli valmistatud ainult kaks tundi. Mis tähendas, et viimase tunni nad ainult mökutasid. Jutupausid läksid hirmus pikaks, mingil hetkel kutsuti üldse mingi plika oma heategevusüritust tutvustama lavale, siis tuli mitu täiesti teist stiili lugu, mis polnudki nagu lood, vaid veerandtunnised psühhedeelsed valgusemängud ja trummimüristamised. Jutupauside vahepeale. Kesköö ligi ajab see juba ainult närvi, ausõna. Et see oli väike pettumus, ma ei tea, kas ma uuesti tahaks minna Zazi kontserdile, aga no tore oli ära näha siiski. Ta hääl mulle meeldib ja lava peal olid nad ka kõvasti vaeva näinud graafika ja valgustusega... Need esimesed kaks tundi :). 

Hispaania keele tunnid hakkasid ka lõpuks uuesti. Mul on nüüd uus õpetaja ja täiesti uus rühm, kus kõik on selle uue õpetajaga juba algusest saadik koos olnud. Hästi teistsugune on... Enne oli mul pikk vibalik väljapeetud, tasane, tõsine ja boheemlikult intelligentne meesõpetaja, nüüd astus klassi pisike ja täiesti ümmargune, Ingrid Rüütli mustade juustega trullakas ja lärmakas naine, kellel oli oma trullakuse juures seljas nii väike miniseelik (vähemalt 6 numbrit liiga väike), et isegi aluspüksid ei mahtunud selle alla ära ja kummusid sealt läbi. Kogu tund oli üks hihhhihhiii ja hahhahhahaa, tõeline kaos, keegi sõi krõpse ja pakkus õpetajale ka, kõik rääkisid ühel ajal, kogu aeg kajas klassis üks naerulagin ja mina istusin suht suurte silmadega ja üritasin asjale pihta saada. Aga ma pean tõdema, et mulle väga meeldib. Kodutöid annab ta palju, ta paneb tunduvalt suuremat rõhku kuulamisharjutustele (väga hädavajalik) ja naerulaginast hoolimata saab salamisi jummala korralik töö ära tehtud, ainult seda ei pane väga tähelegi... Tal on isegi harjutused sellised kiiksuga, sisult nii totrad, et lihtsalt teed ja hirnud, aga tänu sellele jäävad keerulised grammatilised konstruktsioonid järsku meelde! Olen väga rahul!

Emilia tuleb järgmisel nädalal pikaks nädalavahetuseks külla. See on tore, viimati käis ta siis, kui ma veel Pasteuri tänaval elasin... Mul on ka plaanis mais ühel nädalavahetusel talle vastuvisiit teha... Aga enne seda lähme Frantsuaaga Marrakechi. Sellega sai ka vahepeal draamat, meil oli juba ammu otsustatud, et lähme, aga siis mingil hetkel muutus Eliane nii kadedaks, et me keerutasime siin tükk aega diplomaatilist valssi ja vahepeal tekkis mul juba tahtmine üleüldse see Marrakech sinnapaika jätta. Eliane'iga me pidime tegelt algsete plaanide järgi kaks nädalat pärast Marrakechi Iirimaale minema, aga ta teatas mulle enne konkreetsete plaanideni jõudmist, et me ikka ei lähe, tal on vaja raha kokku hoida. No OK, kaks nädalat pärast mulle sellise argumendi esitamist avastas ta, et mul on ka Frantsuaaga reis plaanis, ja siis oli tal rahaline külg puhta meelest läinud, tema nõudis ilma igasuguse kutsumise ja tagantjulgustamiseta, et tema tuleb ka kaasa, nui neljaks, isegi kui ta peab lendama äriklassis... Tegi teine hullu stseeni ja siis mossitas tükk aega, aga siis läks ta õnneks ise kuuks ajaks Kagu-Aasia kruiisile ja asi rahunes enam-vähem maha. Aga veits kahtlane mekk jäi sellest kõigest ikka... Et need inimsuhted ka nii keerulised peavad olema!

Eelmisel nädalavahetusel käisin pargis jälle krookusi pildistamas ja tulin pärast selle mõtte peale, et ma võiks ju oma fotodega midagi teha ka. Ma kogu aeg pildistan hirmus palju, aga edasi jätan ma kõik pildid ainult arvuti kõvaketast ummistama. Noja mõte idanes fotojagamissaitide suunas ja sealt edasi selleni, et äkki ma võiks pakkuda mõningaid oma fotosid pildipankadele. Sellest ajast saadik olen ma kõik vabad hetked pühendanud saitide võrdlemisele, kontode tegemisele, tingimuste lugemisele, piltide valimisele, korrigeerimisele ja üleslaadimisele... Väga põnev on, aga krdi keeruline tegelt ka. Üks asi on failide tehniline kvaliteet (õnneks olen ma DSLRi ostmisest saadik kogu aeg maksimaalsete seadistustega pildistanud, varasematest piltidest on väga raske midagi sobivat leida), teine asi on see, et fotodel ei tohi tänapäeval olla praktiliselt mitte midagi, sest isegi inimestelt, kelle nägu ei paista, tuleb saada kirjalik luba ja tänavapilti, kus on inimesed, ei tohi kujutada ja pooled maailma majad on samuti autoriõigustega kaitstud, otse loomulikult ei tohi paista ükski bränd ega autonumber ja kui sa ka limpsipudelilt kirja maha fotoshopid, siis võidakse limpsipudeli erilist kuju siiski pidada kaitsealuseks ja... ühesõnaga, praktiliselt midagi äratuntavat ei tohi pildil olla. Lilli ja päikeseloojanguid rohkem ei taheta ja katsu siis veel leida midagi, millest TOHIB pilte üles laadida. Samas minu üllatuseks mõned mu eelmise nädalavahetuse lillepiltidest siiski aktsepteeriti ja ma olen siin oma vanemaid fotokaustu ka läbi sirvinud, et neist sobivamaid fotosid välja valida. Eks paistab, mis sellest projektist saab. See, et mõned fotod juba aktsepteeriti, ei tähenda midagi... Seda, kas mõni inimene neid päriselt kasutada tahab, näitab aeg...


Hmm. Siis uisuhooaeg saab kuu aja pärast läbi, ma nüüd ei ole paar nädalat käinud, sest põlv streikis tiba :(. Aga järgmisel nädalal vast proovin uuesti... Maaliprojekt on ka endiselt pooleli, jõudsin temaga juba päris kaugele, aga nüüd on vaja tegeleda kirjaliku osaga ja kuna ma ei ole välja mõelnud, kuidas ma seda täpselt teen, kogub maal nüüd nurgas tolmu. Hädapärast peaksin ta sellel nädalavahetusel ära lõpetama, Frantsuaa tellis selle juba OKTOOBRIS! Aga praegu tundub fotoprojekt jälle põnevam... Ah, eks ma vaatan... Vbla pühapäeval nikerdan ikka...

Ja nüüd ongi kirjutamisest kopp ees :). Head nädalavahetust!
Maris

Esimene päris suusapuhkus

Me jõudsime Katrini ja Tuuliga üleeile Šveitsist tagasi. Kõigil kondid terved, käed-jalad küljes, ainult lihased mõnevõrra protesteerivas meeleolus ja kehakaunistuseks pool ruutmeetrit sinikaid. Ja hirmus tore oli! Ausõna, ma sattusin suusapuhkustest sõltuvusse, tahan veel! Meil oli ikka tõeline spordilaager seal - esimene hommik kobisime kell 7 voodist välja, et võimalikult vara suusalaenutusse ja mäele jõuda. Teistel päevadel tõusime vist pool kaheksa, aga no teate, seda on siiski varem, kui minu puhul tavaliselt tööpäeviti :). Pärast mäelt tulekut olime seevastu nii omadega läbi, et roomasime kõigepealt saunalavale pikutama, sõime siis midagi (hotelli restoranis, kuhu sai liftiga) ja vajusime nii üheksa läbi juba voodisse, ise veel kogu aeg oiates, ägades ja puhkides :). Naljakas! Aga ülitore! Me just omavahel arutasime, et vahelduseks on nii tore olla nõder kehast, mitte mõistusest :)!

Mäel oli ka fantast. Grindelwaldis oli kolm ja pool suurt suusaala ja üks, Mürreni kant, jäi meil veel avastamatagi. Kusjuures kõik olid nii erinevad - First ja Männlichen olid sellised ülenisti lumised orud, kus silm nägi ainult valget ja üldjoontes oli palju risti-rästi kavandatud radu, intensiivne suusatamine ja vähe vaateid. Seevastu Wengeni kant ning Kleine Scheideggi ja Grindelwaldi vaheline maa oli imeliste vaadete ja vaheldusrikaste radadega, seal sai niimoodi mõnusalt jõe ääres, metsa sees, külade vahel, laiadel nõlvadel ja käänakutel sahiseda ja aeg-ajalt pildipeatusi teha. Transpordiühendus oli radade kõrval suurepärane ja enamik radu olid sellised, et kui ülevalt tulema hakkasid, siis said enam-vähem tund aega järjest mõnusas tempos allamäge sõita, kuniks mõne restoranini jõudsid. Tund aega, kujutate ette!?!?!? Milline mõnu! Siis kuluski reielihastele täpselt üks puhkus ja hõõgvein ära, edasi sõitis rong ette ja viis rahva jälle üles raja algusesse tagasi, kust siis sai jälle tund aega mõnusalt alla vuhiseda... Vapustavalt vahva!

Schreckfeld... Kohe esimene koht, kuhu suundusime, oli Schreckfeld. Ja järgmine oli Oberjoch :).

Ilmselgelt piirdusime me seekord siniste radadega - Katrin oli varem täpselt 1,5 tundi suuski proovinud ja ega minagi suurt kogenum polnud :). Võtsime siis rahulikult ja pusisime omaette. Õpetajat ei rentinud ja ülemeelikuks ka ei tahtnud minna, tegime lihtsalt eksperimente. Tuli välja küll! Esimese päeva veetis Katrin peamiselt hanges, teine päev tuli meil mõlemal hästi välja ja kolmandaks päevaks olin mina lihtsalt füüsiliselt nii väsinud, et hakkasin hoopis ise kukkuma... Aga naljakalt niimoodi keset laia lauget, kus midagi ette ei jäänud, kiirus oli jummala väike ja ma isegi ei saanud aru, kuidas ma jälle järsku kõhuli maas olin :). Ühe korra maandusin ma veel niimoodi efektselt raja kõrval puhkava seltskonna jalge ette. Tulin jummala tasa, vahtisin ringi, tundsin end hästi, kõik oli kontrolli all... Ja siis järsku olin nende ees kõhuli maas kui piparkoogipoiss... Mulle jäigi segaseks, et KUIDAS mul see täpselt õnnestus, aga no ma süüdistan väsimust.

Ilmad olid meil sama mitmekesised kui rajad. Esimene päev oli päris tihe lumesadu, siis oli nähtavus umbes viisteist meetrit ja kohati isegi vähem, sest mingil hetkel muutus see lumesadu jäävihmaks, mis igale poole peale korraliku jääkihi tekitas. Muu hulgas siis riietele ja prillidele, nii et neist polnud enam võimalik läbi näha. Mitu korda pidime tegema prillikraapimispause ja buff oli sellise ilmaga ka täiesti asendamatu, sest kogu nägu tuli viimse sentimeetrini kinni katta ja seda andis niimoodi hästi prillide ääre alla toppida... Fotokas oli mul ka täiesti jääs, aga no see oli see vee- ja loopimiskindel asjandus, millega ei juhtunud õnneks ka pärast jäätumist midagi. Lihtsalt paar pilti sai nii tehtud, et objektiivi ees oli läbipaistmatu jääkiht... Ka omamoodi eksperiment. Teine ja kolmas päev olid ilusad ja päikeselised, sooja oli umbes +9 kraadi, restoranide juures toodi rannatoolid välja ja päike oli nii intensiivne, et kui hommikul oli rada täiesti jääs ja lõuna ajal veel ideaalne, siis õhtuks olid keset rada juba rohututid välja sulanud. Grindelwaldi hooaeg pidigi, muide, juba märtsis läbi saama, sest nende nõlvad on nii madalal ja lõunapoolsed, mistõttu ei jagu lund seal vist enam väga kauaks. Kahju, tahaks kangesti tagasi!

Läbi jäätunud klaasi omandas kohe uue mõtte.

See oli siis vaatepunkt... Vaade oli ühtlaselt valge, et siis nii kõva lume- ja jääsadu oli esimesel päeval :).

Riietega oli mul hästi. Kindad olid tiba paksud, nii et nende ilusate ilmadega ma suusatasin üldse kas paljakäsi või teiste, linnakinnastega. Aga jõuludeks saadud termopüksid olid täiesti ideaalsed ja jope osutus ka üllatavalt funktsionaalseks. Ma ise arvasin, et see on pigem selline linnajope, millega ajab suusamäel ka asja ära, aga tegelikult oli vist vastupidi - ta osutus esimesel päeval tõesti suurepäraselt ilmastikukindlaks (tuul, vihm, jäävihm ja muu) ja kui Katrini jope oli pärast natukest liigutamist seest täiesti läbimärg, siis minu oma oli nii edukalt hingav, et õhtuks oli ta seest täpselt sama kuiv kui hommikul. Isegi nende palavate ja päikeseliste ilmadega oli ta ideaalne - ei olnud liiga palav ja kogu higi hingas iseenesest ära. Ma hakkasin temast igatahes väga hästi arvama. Väga asjalik ost.

Lumelaud jäi mul seekord proovimata, ehkki lumelauakoolis oleksin ma tahtnud küll päevakese veeta... Aga no järgmine kord ehk! See pidavat olema lihtsam kui suusatamine Ja kelgutamine jäi ka järgmiseks korraks, sest esiteks oli suusataminegi nii tore ja teiseks oleks olnud logistiliselt tiba raske suusavarustust ja kelku vahetada... Jätta ei olnud neid kuskile, suusasaabastega ringimarssimine oli niigi tohutu vaev ja ainult suuskade kelgu vastu vahetamiseks tundus linn liiga kaugel... Nii me siis veetsimegi lihtsalt kõik need kolm päeva Katriniga suuskadel (Tuuli käis omaette murdmaad proovimas).

Hotell oli vinge, neljatärnine ja väga hea teenindusega. Neil oli omaette kolmesaunaline spa, mis oli täitsa tasuta klientide kasutuses ja sinna tõid nad isetehtud jääteed, piparmündivett ja muud head kraami... Neil oli suur jõusaal kolme treeneriga, kes treenijaid tasuta nõustasid (mitte, et ma oleks jõudnud lisatrennile veel mõelda, aga siiski), ja massaažikeskus, mitu restorani, väga hea hommikusöök, kus nad sulle omal algatusel koos kohviga ka iga päev erinevaid smuutisid serveerisid... Igal korrusel olid väljas õunakausid, et võta ja söö. Kusjuures Katrin tegi saunas veel sellise õige märkuse, et seal ei olnud kuskil ühtegi kirja, et midagi oleks keelatud või et midagi tuleb teha. Näiteks saunas oli eraldi tädi, kes iga kümne minuti takka käis ja vaatas, kas kõikide saunade uksed on ikka korralikult kinni... Ei olnud nii, et uksel oleks olnud suur kiri: "Uksed kinni!". Ja üldse... neil olid hommikuvõimlemised ja pärastlõunati oli neil hinna sees kohvipaus koogiga ja tervitusjook ja... väga tasemel hotell. Olen ülirahul.

Vot. Ja praeguseks aitab ka :). Head õhtut!
M.