Ofrendad ja surnuaiad

Ofrendad on surnualtarid, mis püstitatakse surnutepüha (issand, no saate aru, kirjutasin surnudepüha) ajaks igasse kodusse, igale tänavanurgale, igasse kirikusse, restorani, ametiasutusse, hotelli ja igale tühjale kohale. Põhikomponendid on kollased peiulilled, igast materjalist pealuud, surnud lähedaste, tuttavate, töökaaslaste ja kuulsuste pildid ning samade surnud lähedaste, tuttavate, töökaaslaste ja kuulsuste lemmiktoidud. Nendel altaritel põletatakse alatasa küünlaid ja sinna pannakse surnutele ka kingitusi. Kui surnutepüha kolmepäevased pidustused on läbi, süüakse söögikõlbulik toit altaritelt ära, kusjuures usutakse, et sellel toidul ei ole enam toiteväärtust - vaimud on kõik kalorid juba ära tarbinud. Alkoholist ei pidavat purju ka jääma, aga see on natukene loogiline, sest kui õllepudel on seal nädal aega lahtiselt seisnud, ei ole selles õlles alkoholi tõesti enam grammigi. Ja kinnist pudelit ei saa altarile panna, see oleks tögamine - hinged ei saa seda ju ise lahti! Samal põhjusel peavad majauksed kolm päeva lahti olema, sest kuidas surnud muidu koju saavad?

Pealuudele kirjutatakse tavaliselt otsa ette, keda sellega mälestatakse.

Rikkalik menüü: banaanid, õunad, apelsinid, täidetud tortillad, tamalesed, surnuteleib, šokolaad, mole, oakaste riisiga, pähklid, klaas tekiilat, taldrikutäis laimi ja Coca-Cola. Pildilt on kuidagi välja jäänud õllepudelid.

Linnasurnuaed. Kohalikud räägivad, et peiulilli tuleb kasutada sellepärast, et need on nii erksad ja toimivad maandumisraja tuledena. Surnud oskavad nende sära peale õigesse kohta tulla. Kõigepealt kaunistatakse nendega ära kodualtar, et nad oskaksid kodudesse minna, ning seejärel tuleb tingimata ära kaunistada ka hauad, et nad oskaksid tagasi minna. Kui nad õigeks ajaks tagasi ei saa, jäävad nad meie maailma kinni ja teevad terve aasta paksult pahandust. Lisaks peiulilledele sobivad ka kukeharjad. 

Linnasurnuaia baar

Linnasurnuaias kalmu peal norskav noormees

Selle surnud muusiku sombreerole on kirjutatud ilus moto: elu pole midagi väärt!

Maasurnuaed

Ei viitsi

Ei viitsi kirjutada. Nädala sees oli mul see vabandus, et pikkadest lendudest ja ajavahest kulmineerunud väsimuse väljamagamine oli tähtsam. Nüüd on sellega vist enam-vähem korras. Või noh, olen kaks päeva nii ennastunustavalt maganud, et ei tea ärgates isegi seda, kas kell võiks olla kaks, neli või kaheksa. Täna ärkasin näiteks kell pool kolm päeval. Energiat on igatahes nüüd jälle kuhjaga ja hästi mõnus on olla. Aga sellegipoolest ei viitsi kirjutada :). Lihtsalt vedeleda on palju parem. No hea küll, ma pole päris ainult lakke sülitanud - täna pakkisin lõpuks oma kohvri lahti ning koristasin põrandalt kilekottide, muidu kottide ja paberite mäe. Nädala teise poole saavutused hõlmavad veel pesu ja nõude pesemist ja külmkapist aegunud asjade äraviskamist. Tegus, kas pole?

Aga olgu! Räägin siis mõne sõnaga puhkusest ka, et kivi kaelast saada. Mehhikos oli teadagi übermõnus. Ma olen sinna siiani alati sattunud aastavahetust veetma suunduvate gruppidega, aga praegusel perioodil olid ilmad palju mõnusamad ja surnutepüha osutus ka igavesti vingeks ja värvikaks ürituseks. Seal oli kolm päeva järjest hästi palju üritusi, rahvas jooksis ringi vaimukates kostüümides ja maskides, kõikjal tekkisid spontaansed rongkäigud ja tantsulkad ja muidugi olid kõik kohad täis pealuusid ja luukeresid. Isegi maiustused olid morbiidsed - suhkrust või šokolaadist tehtud pealuud (litritest silmade ja glasuurist näojoontega). Hullult lahe oli. Seda surnuaia pidusööki ei õnnestunud meil kahjuks leida - igal pool surnutepühast rääkivates raamatutes on kirjas, et Mehhikos käiakse nende pidustuste aegu surnuaedades piknikke pidamas ja nii. Meie küll midagi sellist ei leidnud. Surnuaiad olid hästi ära ehitud küll ja mingid sööki-jooki müüvad letid olid seal ka, aga öö hakul olid surnuaiaväravad täiesti kinni kohe. Hea küll, 2. novembri hommikul leidsime surnuaiast ühe haua peale lillebukettide otsa magama jäänud noormehe, kes norskas nii kõvasti, et kogu kalmistu kajas. Aga millal või kellega tema seal seda väsitavat pidu pidas, mina ei tea.

Rannapuhkus oli ka niiiiiiiiiii mõnus. Kariibi mere lained on täiesti erilised ja vinged ning all inclusive paketi hüvedest ma parem ei hakka rääkimagi. Põhimõtteliselt möödusid Cancunis veedetud päevad kõik nii, et hommikul kell 6 ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma, siis ujuma, siis sööma... No hea küll, vahepeal käisime natuke poes ka ja siis tegelesime muu hulgas  ka keraamikaga. Seal hotellis oli nii tore keraamikatöökoda, kus olid pakkumisel juba valmis põletatud keraamilised nõud, topsikud ja totsikud, millele oli üksiti ka muster peale joonistatud. Nende seast sai valida endale meelepärase anuma, mille mustri sai siis oma valitud värvidega ära täita ning pärast lakkis osav tütarlaps need taiesed korralikult ära. No hea küll, ta tegi seejuures pisikest iluravi ka :) .Mina valisin muidugi pealuu, sest mu meelest on see pealuude ja skelettide teema nii eluterve - kunagi 20. sajandi alguses läks see moodi sellepärast, et kõrgklassile oli vaja meelde tuletada, et nemad on ka surelikud, ärgu ülbitsegu nii palju. Nüüd on surnutepühast kujunenud lihtsalt selline tore püha, kus meenutatakse surnud lähedasi ja mitte melanhoolses võtmes, vaid rõõmuga - noh, et nad tulevad kord aastas maa peale oma kallite juurde ning et siis on võimalus nendega jälle natuke suhestuda, neile nende lemmiktoite pakkuda ja nendega veedetud toredaid momente meenutada. Minu arust on see väga äge. No enivei, minu pealuuvaimustuse tõttu on meil Pärnu kodu nüüd pealuusid täis ja kõik, kellele ma kaardid jõudsin saata, saavad ühel päeval ka väga morbiidsed pealuud :). Keraamika juurde tagasi pöördudes tahtsin aga veel lisada, et emme ja Varno tegid meile kööki toreda seinale riputatava kulbitopsiku. Nii vahva, tükk aega sai nikerdatud ning nüüd on mälestus missugune. Praktiline pealegi.

Et kõik liiga roosiliseks ei läheks, tuli ka närvikõdi ette. Näiteks oli mul vaja just äraoleku ajal allkirjastada üks tähtis paber ning kuigi enne reisi paistis, et sellest ei tohiks suurt probleemi tulla, kui ma selle nädal aega hiljem allkirjastan, tekkis minu puudumisest siiski paras segadus. Õnneks see siiski lahenes ning loodetavasti ei kaasne sellega ka mingisugused veel etteaimamatud tagajärjed. Pliis, pliis, pliis! Nojaa, ja lisaks sellele segadusele tabas mind korralik adrenaliinilaks ka Amsterdamist koju lennates, sest poole unenäo pealt tabas mind järsku uitmõte, et kui ma Cancunis kohvrit ja kotte pakkisin, ei paistnud kuskilt... võtmeid. Ma ei tea, kust see mõte niimoodi magades tuli, aga uni oli mul selle peale igatahes kohe plaksti läinud ja süda kurgus. Kesköö paiku Tallinnasse jõudes otsisin kõik kotid-taskud läbi, aga võtmeid ei kuskil. Kohe mingeid võtmeid - ei Luxi ega ka Pärnu omi. Olin täiesti püstinärvis, sest ema ja Varno jäid Mehhikosse ju tsipa kauemaks kui mina ning seega puudus mul võimalus isegi Pärnu koju sisse saada ja teise mantli taskud läbi vaadata. Meil oli ju nii, et minul oli Mehhikosse minnes täispilet ning emmel ja Varnol kogutud lennumiilide eest võetud boonuspiletid, ent boonuspiletiteks antud lend ja muidu kõige odavama hinnaga lend ei klappinud omavahel ning nii saigi otsustatud, et lendame kokkuhoiu mõttes eraldi ja nemad jäävad Cancuni lihtsalt üheks päevaks kauemaks. Novat, aga mina pidin enne nende kojujõudmist juba Luxi tagasi lendama, st Luxi võtmeid oli hädasti tarvis - ja minus tärkas sügav kahtlus, et need on Pärnu kodus luku taga :-). Täiesti jabur... Kaalusin igasuguseid variante, aga üks oli halvem kui teine (nt hädine vanaema enne kukke ja koitu Pärnusse kupatada või ilma võtmeteta Luxi tulla ja loota, et korterinaaber on siin (mida ei juhtu peaaegu kunagi :D)). Lõpuks lahenes asi tänu terve öö kestnud orgunnile aga nii, et millalgi kell pool kolm öösel selgus, et ema raamatupidajal on ka me võti, et ta saaks häda korral kassi söötma minna. Kella viieks hommikul sain tema telefoninumbri. Kell pool seitse lõin ta maast lahti. Kella kaheksaks oli ta jõudnud oma kontorist võtmed ära tuua, meie juurde jõuda ja koridoris rippuva mantli taskust mu võtmed leida. Kell pool üheksa pani ta need Cargosse ning sealt sain ma need siis kätte umbes täpselt kaks ja pool tundi enne lennujaama suundumist :). Milline täiesti müstiline logistika! Pühade müristus, ma ei taha teadagi, mis ma siis oleksin pidanud tegema, kui ma oleksin võtmete puudumise avastanud siia ukse taha maandudes... Olgu tänatud see hea vaim, kes mulle selle mõtte õigel ajal pähe pani.

Novat. Teisipäeva õhtul jõudsin Luxi tagasi, kolmapäevast alates olen jälle tööinimene olnud ning Francois'le käisin ka juba tere ütlemas. Üksiti käisin eile läbi kõik kingapoed, sest Pärnus selgus, et ma ju viskasin kevadel oma sügissaapad ära ning põhimõtteliselt on mul praegu valida kingade või väga paksu voodriga talvesaabaste vahel. Paraku ei leidnud ma siit ühtegi sobivat saapapaari ning lähen seepärast järgmisel nädalavahetusel Trieri ja City Concorde'i kaubanduskeskusesse õnne proovima. Loodetavasti ei tule kõige sajusem nädal.

Vahepeal on jõulud ka kätte jõudnud. Enne Mehhikosse minekut oli Amsterdami lennujaam veel täiesti tavaline, aga kaks nädalat hiljem tagasi tulles plinkisid kõik ootesaalid ja koridorid värvilistes tuledes, püsti oli pandud vähemalt 200 kuusepuud ning turvakontrollis patsutas mind läbi endamisi "Aisakella" vilistav proua. Luxis arutatakse lehtedes jõuluturgude avamise ja jõuluvalgustuse eelarve üle, Brüsselis kogutakse allkirju peaväljakule püstitada kavatsetava elektroonilise jõulupuu vastu (no õigupoolest päris puu poolt) ning Eestis pakutakse juba hõõgveini. Käisime nimelt Kariniga Mauruses kanasalatit söömas ja avasime siis ka hõõgveinihooaja. Issuke, ja siinses kohvikus on traditsiooniliste laulude vahele pikitud juba ka mõned jõululaulud :). Väga sürr! Aga mul juba tuligi eile natuke jõulutunne. Päris aegsasti seekord... Jõudsin järeldusele, et jõuluturgude avamise tõttu on nüüd jälle põhjust kõik ümbruskaudsed linnad läbi sõita. Trieris on kindlasti tore jõululaat, Metzis peaks ka vahva olema, Nancys lubatakse 1. detsembril suurt ilutulestikku ja rongkäiku, Luxi linna jõuluturg on niikuinii must-see ja Eschis lubatakse ka uhket üritust. Tegelikult tahaks ka Brüsselisse ja Pariisi jõuda, aga jõulupuhkuseni on ju tegelikult ainult neli nädalavahetust. IRW. Nojah, eeldusel, et jõulupuhkuse ajaks üldse veel on lennupileteid saada. Pean sellega kiiremas korras tegelema hakkama.

Vot, aga aitab nüüd küll. Ägedat uut töönädalat ja järgmise korrani!
M. 

Jaa, olen tagasi

Sigatore on olnud. Aga head ööd nüüd! Pikemalt kirjutan ükskord siis, kui ma olen ajavahega mõistlikule kompromissile jõudnud ja pildid läbi vaadanud.
M.

Rändama

Ega mul tegelikult suurt midagi öelda ole, aga hea küll - annan siis viimase elumärgi enne suuremat sorti ringisõitmist. Jätan arvuti täiesti meelega maha, pole lihtsalt mõtet tassida teist ja niikuinii keegi mind mingisugustel pakilistel põhjustel taga ei otsi. Ei tohiks nagu põhjust olla. Võtan kaasa ainult lugeritäie raamatuid ning kuigi ma leian ilmselt Cancunis või Tallinnas mõne netikoha või arvuti, siis laiemas laastus kavasen ma kohe mitu nädalat sihilikult arvutist eemale hoida. Naasen tsivilisatsiooni suhtlusaltina ja puhanuna 14. novembril.

Kuulu järgi on Eestis lumi maha tulnud. Siin on vastukaaluks seni väga ilus olnud, ehkki just reede öösel vastu laupäeva pidavat ka Lux öökülmadeni jõudma. Ma lohutan end mõttega, et kotte vedades ongi soe, muidu hakkaks mu õhukestest jakkidest-mantlitest vist väheks jääma. See kojuminek sattus nüüd küll õigele ajale, sügisriiete aeg ongi täpselt kätte jõudnud.

Kohver on enam-vähem pakitud, töödega peaksin kõigiga kenasti homme valmis saama ning täna õhtul kavatsen tunnikeseks kohvikusse minna, et Francois'le nägemist öelda. Alguses mõtlesin, et lähen homme õhtul - buss läheb ju pisut enne kolme öösel, nii et alguses mõtlesin, et mul polegi mõtet magama minna, aga siis muutsin meelt. Hakkan vist vanaks jääma - enam ei taha tervet ööd vahele jätta :). Ma olen muidu järgmisel päeval nii okkaline, et keegi ei taha minu lähedusse sattuda. Paar tundi kodus, paar tundi bussis, paar tundi lennukis = palju normaalsem enesetunne :).

Muidu käisin täna esimest korda Badanstaldti saunades. Ma polnud siiani raatsinud, sest seal on üks pilet 12 eurot ja ma ei olnud päris kindel, mida see nende saun võiks tähendada - ühe soome sauna pärast ma päriselt ei tahaks nii palju maksta. Aga mu komisjoni tervisekeskuse poole aasta pilet jõudis just aeguda ning ausa inimesena ei tahtnud ma sinna niisama ka sisse jalutada - siis on raudselt see ainus ja esimene kord, kui keegi tahab mu piletit kontrollida. Uut makset jälle pole enne tagasitulekut mõtet teha ja sauna ma ju ometi tahtsin... Vot. Noja selgub, et seal Badanstaldtis on kogunisti 3 sauna ja mitu niisama vedelemise ruumi, külmad dušid ja kaks väikest vannikest ka. Ühesõnaga - päris ogens, kuigi selle kohta siiski väga üle hinnatud (no Pärnu omad annavad 7 euri eest ikka vähemalt poole rohkem valikut...). Need kolm sauna olid aurusaun, üks suht külm soomekas ja üks... ma ei tea, aroomisaun äkki. Ma pole nüüd tükk aega sportlik olnud ja saunatanud ka, nii et olin väga roostes - isegi see külm saun võttis mu võhmale, kuigi see oli tõesti leige. Teised kaks olid toredamad, nendesse tahaks teine kordki minna. Üllatavalt palju rahvast oli seal ka - see õhtu oli naiste päralt ja muu hulgas kuulsin elavat venekeelset vestlust ning nägin ka kahte eestlast. Naljakas, viimase ajal on igal pool eriti palju eestlasi ringi liikumas - kuulen linna peale minnes iga viimane kui kord kuskil eesti keelt :).

Mm, ja rohkem ma enam midagi ei ütle. Supp sai soojaks ja igasuguseid asju vaja veel ära teha - nõud ära pesta, pesu pesema panna, toad ära koristada, külmkapp tühjaks süüa...

Head õhtut!
M.  

Igasugustest asjadest

Keedan parajasti suppi ja mõtlen, et miks ma supid alati nii paksud teen? Ma kuhjan sinna igasuguseid asju nii palju, et vedelat mahub hirmus vähe, kuigi ma tegelikult tahaksin just leent rohkem :). Kusjuures ma ei õpi ka kunagi :). Alati kirun ennast ning pean siis järgmistel päevadel suppi soojendades kõvasti vett ja maitseaineid lisama. Ma olen siin Luxis üldse kõvaks supimeheks hakanud. Päeval söön ju sööklas korralikult kõhu täis, nii et õhtul enam suurt rooga ei taha, aga võipsi ei viitsi ka igal õhtul närida. Supp on täpselt paras - ja sellega on see hea asi ka, et seda saab kohe 3-4 päeva veel soojendada. Hea lihtne. Muidu olen viimasel ajal avastanud, et Cactuses müüakse õhukesi praelihaviile nagu sinki. Olen fänn, sest nelja viilu kaupa singiostmist ma ei mõista ning need igasugused sinkvorstid ei maitse õigesti. Praeliha on seevastu kindlasti veidi puhtam kraam ning maitseb ka hää! Ma isegi ei mõista, kuidas see mul varem kahe silma vahele jäi.

Veel pakin kohvrit, sest mul tuleb ju puhkus! Tegelikult sain nädalavahetusel suurema osa kaasavõetavatest asjadest ära pandud, aga nüüd on veel natuke nänni vaja juurde toppida ja nii. Reede öösel vastu laupäeva läheb juba ju lennuks. Sõidan siis ka esimest korda Ryanairiga. Kusjuures veel kõige viimase Frankfurt-Tallinn lennuga ja koos ühe töökaaslasega :)! Küll on tore, öösel üksinda lennujaamas passimine ongi kohutavalt mage. Uni kipub peale ja tülpimus tuleb ka. Kotid on rasked ja hull zombi olemine tekib. Aga seltsis on lõbusam - ja kuna see töökaaslane elab siin minuga ühes tänavas, saame isegi öösel ühe taksoga bussi peale. See kukkus küll väga hästi välja, ausalt.

Eestisse jään siiski ainult paariks päevaks, nii et andke andeks, aga kui ma ei ole teiega juba kohtumist kokku leppinud, siis mul paraku ei jäägi selleks aega. Ärge tundke end ka puudutatuna, peale perekonna ülevaatamise, endiselt elus Nublukese kaissuvõtmise ja vanaema sünnipäeva tähistamise kavatsen ma tõesti ainult Karinile külla jõuda (ja seda ka öömaja nõutamise omakasupüüdlikel eesmärkidel :)). Ah et miks nii? No see on pikem jutt. Mäletatavasti olin ma kevadel sigatige, sest üritasin ühe lennufirma kaardile kogunenud miile boonuspiletiteks vahetada, aga see ei tahtnud kuidagi õnneks minna. Pidin tegema mitukümmend telefonikõnet (ja korraliku arve), alles siis sain nad nii kaugele, et need sünnipäevakingituseks mõeldud piletid päriselt väljastatigi (hea mitu päeva PÄRAST sünnipäeva, kusjuures :D). No ja nüüd on see aeg siis lõpuks käes, et me lähme koos emme ja tema elukaaslasega Mehhikosse - surnutepüha vaatama, Pueblasse molet sööma ja ilusa sinise Kariibi mere äärde kokteile jooma. Nii äge, ma pole kaks aastat Mehhikos käinud, aga mulle seal ju teadupärast väga meeldib. Ka surnutepüha olen juba ammu näha tahtnud! See on midagi nii erilist, et figureerib ka maailma kõige värvikamate pühade nimistutes! Olen väga põnevil! Kui ma ainult veel enne äraminekut siin Luxis ikka need pikisilmi oodatud vajalikud paberid ka allkirjastatud saaksin, oleks eriti tore :). Need on tulemas, seda on mulle juba kinnitatud, aga no palun, teeme nii, et need saabuksid nüüd sellel nädalal :). Oleks väga nõme, kui need tuleksid täpselt siis, kui ma olen just ära sõitnud ja ei saa neile tükk aega järele minna. Nii et pliis-pliis-pliis... Teeme nii, et saan siin enne kõik korda! Pliis? Muidu mul süda valutaks kogu aja...

No OK. Tuleviku poole pealt praegu kõik. Mineviku koha pealt nii palju, et eile oli meil tore õhtu. Üks töökaaslane, kelle leping sellel nädalal otsa saab, pidas kontoris lahkumispidu, mis läks pärast sujuvalt üle Jaapani restorani õhtusöögiks. Issuke, kõik maailma asjad said ära arutatud ja väga vahva oli! Meil polegi jaanipäevast saadik tööl korralikku olengut olnud, kõik vahepealsed tähistamised jäid põgusateks. Väga värskendav oli nüüd jälle :). Hih... ja iseenesest võib varsti järgmist, jõulupidu oodata :).

Mm, midagi tahtsin veel rääkida, aga juba läks meelest ära. Ahjaa, tahtsin rääkida kroonprintsi pulmade puhuks korraldatud ilutulestikust ja järgnenud väga põnevast õhtust, mis kulges ikka mu kohvikus, aga täiesti planeerimatul kombel jälle eestlaste seltsis :). Siiani olen neid seal väga harva kohanud, aga nüüd näen seal eestlasi (st töökaaslasi) juba praktiliselt iga kord. Naljakas. Ütleks suisa, et harjumatu. Ainult et ma väga enam ei viitsigi praegu neid ilutulestiku pilte välja otsida ja sellesse teemasse süvenema hakata, nii et ma vist jätan siinkohal siiski jutu katki ja lähen hoopis oma liiga paksu suppi sööma. Vast jõuan enne ärasõitu veel kirjutada - kuigi mine tea, täna oli juba teisipäev ning homseks-ülehomseks andsin end vabatahtlikuna ületundidesse, et veel mõni huvitav resolutsioon skoorida... No kui ei jõuagi enne sõitu enam kirjutada, siis võtke teadmiseks, et arvutit ma kaasa ei võta. Olen mõnda aega täitsa levist väljas. 

Järgmise korrani siis!

M.

Kollane

Ma pahandasin ennatlikult, et siin ei lähe lehed üldse värviliseks. Ma lihtsalt ei olnud piisavalt kannatlik. Jah, esimesed lehed läksid lihtsalt pruuniks ja kukkusid puu otsast maha, aga kõik ülejäänud on nüüd see-eest kaunisti värviliseks läinud ja hertsogi poolt pulmadeks tellitud päike ainult võimendab seda värviilu. Ma olen nüüd juba kaks nädalavahetust järjest kõik kohalikud orud läbi käinud ja pilte klõpsinud, sest iga kord on tunne, et enam värvilisemaks ei saa minna :). Ja eile võtsin lõpuks kätte, asutasin end vanapaberit ja taarat ära viima... ning nägin seal konteinerite juures müüri taga järsku esmakordselt ka hästi ilusaid värvilisi puid. Teadsin, et seal on Luxi peamine surnuaed, aga ma polnud sinna kunagi sisse kiiganud, sest mul oli tunne, et see saab siin ainult kole kivihunnik olla. Nüüd otsustasin sinna nende säravate puude pärast sisse kiigata. Ja teate, neil on siin väga ilus! Siin on üllatavalt palju maitsekaid (ja mõningaid... no maitsekuse piirimaile jäävaid) skulptuure, kõik on kenasti korras, palju inimesi oli lehti koristamas ning iga viimane kui üks nendest ütles tere... Ja no muidugi sügisene värviilu tegi kõik veel kenamaks. Hästi paljud hauad olid kaunistatud leegitsevate kanarbikega ning oi neid lehti...

Väga liigutav. "Minu poeg". 

"Arst"

Kastekannusid laenutatakse nagu mõnel pool poekärusid. Münt tuleb sisse lükata, siis saab kastekannu kätte! Huvitav-huvitav, kuidas nad mujal saavad ilma pandita jummala rahulikult hakkama ja surnuaias kardavad varastamist? 

Mingid peletised on linna laiali veetud.

Triibuline!

Need südamekesed lõid ilutulestiku ajal punaselt leegitsema :)