Varsti siis luksemburgi elanik :)

OMETI sain täna selle kivi kaelast, et viisin elukohapaberi ja oma hirmkoledad passipildid sinna PRE majja ära! Millalgi saabub mulle siis nüüd Luksemburgi roheline kaart ja autojuhiload registreeritakse mul siin ka ära. Ma olen 99,9% veendunud, et ma ei hakka siin kunagi autoga sõitma, aga tädi nii tahtis mu heaks midagi teha. Tehku siis pealegi.

Muidu ei tee ma täna pikka juttu, sest mu käed on nagu soojad saiad ja üldse olen täiesti kott. Frodo süü. Tal olid täna puhta uued harjutused, nii et ma pidin sinna basseini ta kangiminutite ajal ära uppuma. Kõht on ka praegu hirmtühi ja igast asju tahaks veel enne magamaminekut ära teha. Samas peaks jälle kohe ruttu ära magama, sest kell kaks saabub Liis ja pärast seda jagub magatavat ööd veel ainult natukeseks. Hmm... Keeruline.

Lühidalt: pakaa!

Miks ja kus?

Miks on siin maailmas kõik supid tingimata püreesupid?

Kus ma saan teha passipilte, kui Auchani ja raudteejaama Photomatonid ei tööta?

Selle kevade lilled

Sellel kevadel jäigi mul siis Hollandis käimata. Et lilled puhta nägemata ei jääks, käisin Brüsseli lähedal Belgias Floralia lillenäitusel. Ega ma osanud sellest eelnevalt suurt midagi oodata ja... ma siiani ei tea, mida sellest arvata. Eino see park oli muidugi ilus küll, aga nomaitia... Tegelikult peab lillede ajal ikka Hollandisse sõitma. 

Keukenhofiga võrreldes oli see super, et seal Floralial polnud Keukenhofile omaseid rahvamasse. Hollandis on see häda, et isegi muru on alati paksult rahvast täis, kuskil ei mahu kasvõi sekundikski jalga puhkama. Belgia Floralia oli üsna inimtühi - seal olid peale minu ainult mõned üksikud inimesed, kes parki täiesti ära kadusid. Tihedam kontsentratsioon tekkis alles siis, kui ma hakkasin ära tulema, sest siis jõudis kohale üks bussitäis pilusilmseid turiste ja nemad moodustasid esimese asjana vetsu juurde järjekorra. Siis oli näha, et pargis on mõni inimene veel :). Mastaabid olid Keukenhofiga võrreldes muidugi ka hoopis teised - see oli isegi päris tore. Kogu see kompleks oli pisut hoomatavam ja seal ei tulnud väravasse jõudmiseks arvestada tervet tundi. Äge vana loss tegi selle pargi ka väga veetlevaks, aga samas oli pool sellest territooriumist kuidagi lagedavõitu ja lilli oli ka üsna hõredalt, nii et ma ei teagi... Mingit suurt elamust ma sealt küll ei saanud. Ma oleksin tahtnud näiteks lossi sisse ka saada ja neil oleks võinud seal mingi õdus kohvikuke olla või midagi. 

See Groot-Bijgaarden oli muidu ka üks imelik kohakene. Rongijaam oli puhta hüljatud ja pommiauk, seal polnud raudteejaama kui sellist tegelikult olemaski. Kuskil ei paistnud isegi rongiaegu üleval olema, olin juba üsna hädas, kui viimaks leidsin perrooni kõige kaugemast nurgast ühe sildikese... Tähistusest ei maksa ka rääkida, seal raudteejaama lähiümbruses polnud ühtegi silti üleval, mis oleks näiteks lossi suunast aimu andnud. Seda, kuhu poole minna tuleb, sain teada ühe proua käest, kes juhtus sobival hetkel mööda kõndima. Tema ehmatas minu küsimuse peale muidugi üldse ära ja ütles, et loss olevat nii kaugel. Ta näitas mulle küll suuna kätte, aga arvas, et jala on sinna ikka kole pikk maa. Tere-tore, eks? No enivei, mina läksin pärast temaga rääkimist rongiaegu otsima ja kui ma ühel hetkel hakkasin lossi poole vantsima, sõitis sama proua minust vana loppis autoga mööda ja teatas, et ta sõidab juhtumisi lossist mööda, ta annab mulle küüti. Nii ta viskaski mu sinna kaaaaaaaaaaaaaaaaugele, oma kõva kilomeetri kaugusel olevasse lossi ära :). 

[Jaa, ma olen kommionudest kuulnud küll. Ma päris igaühe juurde autosse muidu ei roni, päriselt!]

Esimene pilk Groot Bijgaardenile :)

Need silla ees valvavad lõvid olid väga naljakad. Üks oli väga kelmikas, teine väga õnnetu - nii nad siis kahekesti valvasid :)

Väga kelmikas!

Väga õnnetu!

Ma vaatan neil päeval üht BBC telesarja nimega "Oru valitseja". See on nii tore, kuidagi hästi positiivne ja humoorikas ja vahva. Selle tegevus keskendub ühe veidra perekonna ümber, kes üritab oma suurt Šotimaal asuvat lossi võlgadest päästa ja seal kuidagi ära elada. Lihtne see ei ole. Kogu aeg juhtub neil midagi - küll ujutatakse kelder üle, küll jookseb katus läbi ja küll on neil salaküttidega probleeme. Seal Groot Bijgaardeni lossi juures tuli mulle ka see sari kogu aeg meelde. No vaadake, igalt poolt praguneb ja vajub ja pudeneb ja... Ega neil päevil pole vist üldse lihtne üht lossi ülal pidada!

Tegelikult olid paljud lilled väga ära õitsenud - isegi nendes värvikirevates peenardes, aga sellest ei saa eemalt vaadates aru. 

Need kuked põdesid seal vist ka elefantiaasi!

Kuninglik sabaalune

Novat. Kokkuvõttes ütleks nii, et ilm oli tänuväärselt korralik. See oli esimene kuiv (ehkki hall) päev sel kevadel, nii et täitsa rõõm oli õues olla. Järgmisel päeval tuli muidugi päike ka välja, aga kes oleks osanud seda ette aimata :). Krunt oli ilus ja rahvast oli vähe, mõned loomad-linnud olid ka näitamiseks välja toodud - ühesõnaga iseenesest oli kõik ogens. Pilet oli ainult pisut kallis, eriti arvestades seda, kui ära lilled olid juba õitsenud. Süüa-juua polnud ka justkui miskit (kohviku arusaam soojast toidust oli salatilehe peale pandud leige quiche, mis maksis 11 eurot), nii et linna tagasi jõudes olin näljast nõrkemas. Ja noh... maitiea. Tegelikult oli okei küll. Tagasi ei läheks, aga nüüd olen ma seda vähemalt näinud :).

Vana kool selle sõna parimas tähenduses

Lisaks kuninglikele kasvuhoonetele, millest ma siiani sillas olen, käisin Brüsselis selles kuulsas-tähtsas-suures Kesk-Aafrika muuseumis. Olin sellest juba tükk aega mõelnud-unistanud, aga kuna see on parajas pärapõrgus, polnud mul siiani selleks lihtsalt sobivat võimalust olnud. Brüsselist sõidetakse ju läbi - kottidega lennuväljale või lennujaamast rongi peale - või äärmisel juhul veedetakse turistidega paar tundi raekoja platsil või Mini Euroopas... Nüüd kasutasin aga juhust, ajasin end pühapäeva hommikul varakult jalule ja sõitsin Trervurenisse. Kusjuures hästi läks - tuleb välja, et millalgi suve lõpus pannakse muuseum kinni ja ehitatakse täielikult ümber. Ühest küljest seega vedas, et jõudsin ära käia, teisest küljest on see ümberehitusplaan aga tõeliselt nutune, sest nii hingega muuseumi pole ma tükk aega näinud. Nüüd tuleb sellest aga kindlasti mingi plastik-metall-klaas sisustusega eurovärk, kus kooligrupid saavad kõigele näpud külge ajada ja infot tuleb lugeda moodsatelt arvutiekraanidelt.

Ühesõnaga, see muuseum on veel ehtne vana kooli muuseum. See asub vanas, 19. sajandi lõpul ehitatud hiigelpalees, millel on ülikõrged ja kohati krohvi puistavad laed, suured aknad ning teibiga tuulekindlaks plaasterdatud katkised aknaklaasid, selle vitriinid on suured, rasked ja tumedast puidust, eksponaate tutvustavad sedelikesed on koltunud paberist ja trükimasinal tipitud, eksponaatide seas on meeletus koguses tolmunud topiseid ja jahitrofeesid, millest mõnel on juures aastaarv 1738 ja mõnel värskemal 1913. Seal on ridamisi alkoholi sees hoitavaid usse, parasiite, sitikaid, elukaid ja organeid, seal ei ole igas nurgas moodsaid interaktiivseid ekraane ja kõik on üldse natuke ligadi-logadi. See tekitas minus umbes samasuguseid tundeid kui Madrase muuseum või Baikali ääres asuv mineraalide muuseum... SELLISTES kohtades elavad tolmuste raamatute alla mattunud teadlased, kellel ei ole tänapäevasest maailmast aimugi - nemad elavad oma põnevas võlumaailmas ja peavad end ülal vanamoodsa armastusväärsusega. Sellistesse muuseumidesse ei ole jõudnud ülemäärane peenutsemine ja arvamus, et tegelikult on topised hirmsad, kohutavad ja skandaalsed ning neid ei tohiks lastele üldse näidata. See oli täiesti armumist väärt paik.

Neil oli seal ka äärmiselt põnev ajutine näitus Uncensored, mis viis külastaja keldrikorrusele muuseumielu telgitagustesse. Seal näidati muuseumielu teist külge - hoiukappe ja ladusid, asju, mis päris põhikollektsiooni ei mahu. Pikad koridorid täis ühe gaselliliste sekka kuuluva liigi topiseid. Siis elevandikoljude hoiuruum. Neil oli seal vist ainuüksi 147 elevandi pealuud. Fotodest ja muust ei maksa üldse rääkida - nad olid teinud fotokollektsiooni ühest murdosast kollaaži, millega nad olid tapetseerinud terved pikad koridorid, et keegi neid kunagi ka vaataks. Hästi äge oli! Eksponaate tutvustavad sildid-jutud olid ka igati põnevad. Ma sain igasuguseid asju teada - näiteks seda, et elevandijalatõbe (päriselt on see vist elefantiaas- noh, haigus, kus sul mingi kehaosa niimoodi üles pundub, et näeb välja nagu elevandi jalg) saab ka sääskedelt. Kusjuures seal oli näiteks vitriinide kaupa troopilisi haigusi kandvaid sääski - kollapalavikku kandvad sääsed ja malaariasääsed, elefantiaasi kandvad sääsed ja muud sellised. Ma ausõna ei teadnudki, et nende kõikide jaoks on ise sorti pinisejad... Hästi ju! Ikka on parem ühelt sääselt kõikide haiguste korraga saamise asemel ainult üks häda saada. Muidu inimesed alati küsivad mu käest Aafrikas, et kas ma olen siin või seal malaariasääski näinud. No andke andeks, aga mina ei vaata, mis sääsk mul täpselt ümber tiirleb. Kui tiirleb, löön laiaks. Pärast seda protseduuri on pisut keeruline tuvastada, mis sorti piniseja see oli. Kui ma seda õnnetut aga kätte ei saa, siis ega ma lennu pealt ikka ei erista, kuidas ta oma jalgu hoiab või milline lont tal täpselt on, nii et ma ausõna ei tea, mis sorti sääsed ühes või teises külas elavad. Ja üldse, mis vahet seal on, kas on malaariasääsk või muu sääsk? Kes ütleb, et mitte-malaariasääsk on parem? Võib-olla on sellel siis hoopis veel mingi selline haigus küljes, mida üldse ravida ei saa?  Igatahes järgmine kord tean selle küsimuse peale seda Brüsseli muuseumi soovitada. Seal saab neid tillukesi sääselaipu päris põhjalikult võrrelda.

Aga jah, muuseum oli fantast ning seda pikka rongi- ja trammisõitu igatahes väärt. Seal ümber paistis olema ka suur ja vägev park. Ilusa ilmaga oleks seal kindlasti mõnus väike piknik teha. Mine tea, ehk võtangi selle suvel plaani...

Purskkaevu jaoks pole muuseumil vist enam raha. Muud pole midagi, aga see võib osutuda pardiõiguste rikkumiseks.

Paremate võimaluste puudumisel pidid pardipojad nüüd nimelt purskkaevus ujumise asemel ainult põlvini vihmavees kahlama. Aga vast pole hullu, kui edasi sajab, jõuavad nad enne ujuma ka õppida, kui suureks kasvavad. 

 

Elefantiaas.

Jumal teab, mis elukas see kunagi olnud on. Aga vaadake silte!

See jäi mainimata, et selgitavad tahvlikesed on käsitsi tehtud. Värvipliiatsitega värvitud ja puha!

 

Seda peeti tükk aega Stanley paadiks. Kuni keegi tarkpea raamatutest välja luges, et Stanley paat oli puidust.

***

Meenutus Madrase muuseumist

***

Hmm, igal pool on ikka isevärki probleemid. Kuna viimasel ajal olla muuseumidesse sageli sisse murtud, et ninasarvikute sarved eksponaatide küljest pihta panna, on muuseum vargaid ennetanud ja need ise küljest ära võtnud. 

Üks kaasaegsem ekspositsioon. Väidetavalt ongi ümberehituse peamiseks põhjuseks see, et muuseumi vana osa on nii vanamoodne, et see on uute ajutiste näitustega kohutavalt suures kontrastis. Noh, on jah. Aga selles pole ju midagi halba? 

Kohvik püüdis väga aafrikapärane olla. Ma ei räägi sisustusest, vaid teenindusest. Uksel oli suur silt, et kohvik avatakse kell 11.30. Kell 11.40 tahtsin mina kohvi saada ja üks kirjudes sitsiräbalates neegrist ettekandja teatas mulle, et madaam, meil läheb veel mõni minut aega. Oodake kella kaheteistkümneni. 

Küll aga on positiivne see, et nende söökide hinnad olid päriselt mõistlikud ja toidud suurepärased. Mõnel pool antakse sulle sooja toidu pähe (ja hingehinnaga) ainult mingit leigeks soojendatud quiche'i, aga nendel oli välja pakkuda väga maitsev kõrvitsasupp ja igasuguseid muid "Aafrika" roogasid... Hästi positiivne on veel ka see, et kui näitusele minnes kästi mul seljakott kappi ära panna, siis pärast lasti mind kõige mantli ja seljakotiga (ning juba ärakasutatud piletiga) ikkagi ekspositsiooni vahele jalutama, sest kohvik oli ju seal...