Südantmurdev...

Ma tean, et ükski Eesti laul pole tegelikult Eesti laul.

Aga et ka see, Brutus sihuke!

Kuigi, miks see mind üllatab?

No igatahes, ERi meeskvartett laulab seda paremini :).

Üks õhtu ja ühed uued tuttavad

Jah, oli üks selline reede õhtu, et tuli tuju välja minna.  

SÄÄSTUkassa :)

Ulmevahvad laternapostid on hertsogipalee ees...

Nii, aga nüüd põnevama osa juurde! 

Käisin kõigepealt mööda linna ja pildistasin, aga jalad viisid mu kõige fotokaga justkui omal tahtel nüüdseks juba mu lemmikkohvikuks kujunenud baari - just nii umbes veerand tundi enne seda, kui seal trall lahti pidi minema. No tellisin joogi ära, aga kuna mul üksinda seal midagi enne suaree algust targemat teha polnud, võtsin kätte ja hakkasin joonistama. Seal klaveri kohal seina peal on üht väga kentsakat naisterahvast kujutav maal - sirgeldasin endale parajasti seda vihikusse, kui kõrvaltlauast üks uudishimulik tädi piiluma hakkas, et mida ma ometi teen. Ja sina müristus, ta pidi vaimustusest peaaegu uperpalli tegema. Kui ta jälle hingata sai, pidas ta mulle pika loengu sellest, kuidas naine, keda ma joonistan, oli selle baari endine pianist, umbes 70. aastatel tegutsenud proua Dancy, kes oli peaaegu pime ja muldvana, tuli õhtuti taksoga, puudel kaasas, mängis IMELISELT klaverit ja sõitis igal õhtul taksoga ära, puudel kaasas See oli veel ajal, kui baarides nii palju suitsetati, et õhk oli tossust valge ja puha...

Novat, suure seletamise peale saime me mu naabritega juba niimoodi jutu peale, et kui kelner kenasti küsima tuli, et kas me palun ei istuks ühte lauda, sest tal oleks teist vaja, tõmbas tädi oma koguka kõhu entusiastlikult sisse ja nii me pläkutasimegi nendega ülejäänud õhtu rõõmsalt koos. Tegu oli sellise vanemapoolse luksemburglastest abielupaariga (minu PÄRIS esimesed luksemburglastest ISIKLIKUD tuttavad), kes olid 35 aastat üksteisega abielus olnud (ja mehe nimi oli Armand, mulle väga meeldib nimi Armand, hihii, see on kuidagi väga... aristokraatlik ja lüüriline, naine oli midagi tavalisemat - Marie-Catherine või midagi sellist), mõlemad on umbes 50 aastat kindlustusi müünud ja siis neil on lapselapsed juba ja puha. Ahjaa - ja nad käisid just Krimmis ja Bulgaarias ja Rumeenias puhkamas ja leidsid, et rahvas on seal häbiväärselt vaene, kole lugu! Üleüldse olid nad hästi toredad ja meenutasid mulle kangesti ühte mitteabielupaari, kes minuga mitmeid kordi reisimas on käinud. Mees oli selline vaikne, muigas hästi eneseteadvalt ja hoolitsevalt ja ainult vaatas üle oma õlleklaasi, kuidas ta naine muudkui vahuveini joob ja üha rohkem vinti jääb. Naine seevastu lobises ohjeldamatult ja kõõritas laulda (seekord oli kolmas pianist, kes ise ei laulnud ja lauljat ka polnud, nii et mu lauanaaber võttis selle rolli kuidagi sujuvalt üle - aga tal õnnestus väga tõhusalt korraga laulda ja seletada, nii et nüüd ma tean sellest kohast ja nendest pianistidest juba muuhulgas kõike. Ahjaa, ja mitte ainult pianistidest -kui ma küsisin, et mis selle ettekandjapoisi nimi on, siis ta teatas, et too on VIST Francois, aga kindlasti pede :)! Nagu ma ise pime oleksin...). 

Aga noh, ta oli selline tore latatara, see tädi - ja esitas mulle jutu sees loendamatul hulgal retoorilisi küsimusi. Justnimelt, retoorilisi - teda absoluutselt ei huvitanud, mida ma vastan, nii et me rääkisime põhimõtteliselt üks aiast, teine aiaaugust. No umbes nii, et ta küsis, mis usku meil Eestis ollakse, ma jõudsin öelda, et meil on väga segane olukord, et ega me eriti polegi mingit usku, meil on venelased, kes on õigeusklikud ja... - aga edasi ta ei kuulanud, ehkki ma püüdsin mitu korda teda hiljem parandada. Igatahes, ta nüüd ongi päris kindlal veendumusel, et meie, eestlased, oleme kõik õigeusklikud. "Aga vähemalt kristlased!" ütles ta selle peale ja patras edasi sellest, kuidas moslemid seevastu on üsna hirmsad. Ja sakslased ka. 

Ärge laske end eksitada minu võib-olla pisut iroonilisest keelepruugist, see daame lihtsalt oli nii ekstsentriline inimene, et no muudmoodi ei saa temast pajatadagi :-D. Mul oli tegelikult nii tore nendega rääkida. Või siis - neid kuulata. Mõnikord on tõeliselt vahva kelleltki väga lobisemishimuliselt inimeselt niimoodi väärtuslikku siseinfi ammutada, et ise ei pea üldse endast rääkima ja kuulama, kuidas inimesed su CV ettekandmisele alati ühtemoodi reageerivad... Igatahes... mina kolmekordistasin selle üheainsa õhtuga oma letzeburgi keele sõnavara (terele lisaks oskan ma nüüd ka öelda head aega ja aitäh :-D) ja õhtu lõppes kombekohaste laksuvate põsemuside ja "adiiiiiii" karjumisega, meie igavese sõpruse terviseks joomisega ja lubadusega veel kokku saada, sest "septembri lõpuni on terve igavik aega". 

Vot nii palju võib oma lõbuks sodimisest mõnikord kasu olla! 

Ma arvan, et kirjutangi neile nüüd kirja ja tänan neid mu arve tasumise eest...

Mh.

Mu meelest on üsna ebaaus, et kõige toredamad mehed on peded.

Mitte et nad ei võiks seda olla. Lihtsalt, noh, ebaaus, noh, ma ütlen.

Change of plans

Oh. Tegelikult ma vist ei lähe homme kruiisile, lähen hoopis Immerhofi. Homme on JUHTUMISI üks nendest kolmest päevast kuus, millal see lahti on - ja ilm on ka kruiisi jaoks liiga pooletoobine. Kindlam on ilmselt ronida maa alla kui laevatekile. Temperatuurivahet niikuinii suurt pole - 12 kraadi maa all on ainult natuke jahedam kui 16 kraadi maa peal :-D. Hih... 

Ega's midagi. Kuulu järgi peaks järgmisest nädalast õnneks ilusaks minema. Vihmapilvede rodu hakkab ilmaennustustest otsa saama ja tuleb valgete pilvede ja päikese naerunägude rodu. Hästi! Ja ehk ikka leiab augustis ka mõne ilusa nädalavahetuse - järgmise kahe nädalavahetuse jaoks on mul plaanid tehtud, sinna see paadisõit kuidagi ei mahu. Aga kui ma sellega nii kaua kannatanud olen, küll kannatab edasi ka...

Uus missioon!

Kui äge, ma leidsin endale nüüd uue missiooni! Tähendab, ma olen juba pikemat aega tahtnud käia ära mõne Maginot' liini kindlustuse juures - kunagi ammu-ammu lugesin Päevalehest või Ekspressist mingit sellekohast hästikirjutatud artiklit ja siis otsustasin, et pean ka ära nägema. Lihtsalt nii haaravalt oli kirjutatud ja põnev tundus. Teemakaugele inimesele selgituseks, et Maginot' liin oli enne II maailmasõda Prantsuse-Saksa piirile ehitatud tohutu kindlustuste vöönd, mis koosnes punkritest ja maa-alustest pikkadest käikudest ja koobaskindlustest ja millest iganes kõigest veel. Enamik neist maa-alustest keskustest on siiani sisustatud ja töökorras ja puha - telefonid ja liftid töötavad jne jne. Need on lihtsalt unustusse vajunud. Kuna sakslased polnud lollid, siis nad ei hakanud üldse siitkaudu Prantsusmaale tungimagi, läksid lihtsalt ringiga ümber, mistõttu on need kindlustused ka praktiliselt arvutud ühes rivis seisvad temaatilised muuseumid...

Siia tulles teadsin juba küll, et tahan mõne üles otsida, tutvusin natuke teemaga, aga leidsin ainult selliseid kindlustusi, mis Luxist umbes 300km kaugusel on - ja lisaks veel pärapõrgutes. Kuskile kirjutasin ka, et kuidas sinna pääseb, kui autot ei ole. Vastu öeldi, et ei pääsegi. Praegu avastatu valguses võin öelda, et tänu taevale. 

Nimelt: Maginot' liin jooksis ju kogu piiri pikkuselt, loogiline mõttekäik annaks tulemuseks teadmise, et kuskil lähemal peaks ka kindlustusi olema. Eelmisel nädalavahetusel leidsingi juhtumisi ühest muuseumist mingi giidiraamatu, millest mul oli mõte uurida, et kus see Colmar-Bergi loss asub, kus suurhertsogi õukond on. Aga täiesti kogemata oli keegi raamatu varem just II maailmasõjaga seotud kohtade sektsioonis lahti murdnud, nii et täiesti iseenesest sattusid mulle ette paari sellise kindluse nimed, mis kõrvaloleva hästi pealiskaudse kaardi järgi paistsid pisut lähemal olevat kui 300km.

Kirjutasin nimed üles ja uurisin nüüd pisut asja. Tuleb välja, et üks fort, mida ka külastada saab, on suisa Luxi ja Thionville'i vahel - see tähendab siis, et nagu praktiliselt siinsamas, minu kodust täpsemalt 23,5 kilti. Muidugi ei ole rongipeatus ka sellel päris ukse ees, aga seal lähedal külas on rongijaam küll. Ma võin vabalt jalgratta kaasa võtta ja siis asi mul on rattaga need kaks kilomeetrit ära vupsata - või sinna saab ju jalutatudki! Vähemalt paistab nii, sest sõber Google väidab, et see maa on kõigest 2,5km... 

Teisel pool, natuke Arlonist kaugemal on veel teinegi suur fort (piltide järgi isegi suurem ja uhkem), see on paraku natuke ebamugavamas kohas - ka külade vahel, aga 8km kaugusel mingist tsivilisatsioonist. Kuigi isegi see on rattaga ju kiire läbida, ma siin nädalavahetuseti sõitsin ilusate ilmadega järjekindlalt ligi 30km korraga maha, nii et see 8 pole asigi. Lihtsalt... kui see naaberküla oma on siiski praktiliselt külas, siis see Arloni lähedal asuv kindlustus on täiesti kuskil metsade-põldude vahel ja kui see juhtumisi hästi märgistatud ei ole (mis ilmselt nii ongi), siis on kaheksast lihtne mitukümmend tulema, kui seal edasi-tagasi siiberdada ja seda tikutulega taga otsida. Ühesõnaga... see langeb ära. Mõnikord maksab mugavus ka midagi. 

Viimane trikiga asi on see, et need fordid ei ole just esimese järgu vaatamisväärsused, nii et need on muidugi lahti täiesti jumala juhatatud päevadel ja umbluu kellaaegadel. No stiilis kolm korda kuus kella kahest poole viieni pärastlõunal, kusjuures nendest kolmest korrast kuus heal juhul üks langeb nädalavahetusele. Aga ainuüksi teadmine, et need pole 300km kaugusel, on juba kolmveerand võitu! Uurin nüüd natuke veel neid lahtiolekuaegu ja siis saan ilmselt midagi plaani võtta. Hea, et praegu avastasin - mitu kuud on veel mänguruumi!

Juhhuuu...

PS: ja nüüd, kui tean, mis nimede järgi otsida, leian üha uusi ja uusi kindluseid - paljud neist ka tühjad ja niisama lahti. Need, mis alguses leidsin, on ikka muuseumide moodi - pileti ja giidiga ja puha. Nüüd tuleb välja ka lihtsalt hüljatud ja aasta läbi kõikidele avatud punkreid, aga ma pean tunnistama, et ega ma niisama tahagi kuskile lagunevasse maa-alusesse käiku uitama ronida, ma võtan ikka muuseumi. Lihtsalt huvitav... Alguses ei paistnud siin ligidal midagi sellist olema :). 

Kõik teavad, aga Google ei tea...

"Kätchen, Kätchen breng mir nach en Pätchen..." - või noh, midagi sellist lauldakse selles kunstnike kohvikus siin iga jumala kord. Neil on üleüldse kaks vaieldamatut hitti ja leivanumbrit - üks on Champs Élysées, mida kõik nii kõvasti kaasa röögivad, et veits hirmus kohe, ja siis see Kätchen, Kätchen või Mädchen, mädchen või misiganes. 

Häda on selles, et ma tahaks teada, mis neetud laul see on selline! Aga guugel ei tea ja ma olen kogu juutuubi kõik videod ka üksipulgi läbi käinud, tulemuseks on aga ette näidata üksainus õnnetu SUUPILLIMÄNGIJA, kes seda viisijuppi natuke mängib. 

Saaks ma üldse aru, mis keeles see laul on, siis seegi oleks abiks. Sest noh, olgem ausad, kui see mingi "kuulus" letzeburgikeelne laul on, siis on šansid seda leida ilmselt umbes olematud. Aga seda teavad selles baaris ja sellel videol LIIGA paljud inimesed, et tegu saaks olla mingi vähetuntud kohaliku kõrtsilauluga. Mh, kuidas saab olla, et kõik teavad, aga Google ei tea?

Jälle nädalavahetus

No mina ei tea, kuidas need reeded nii ruttu kätte jõuavad! Igatahes, selle nädalavahetuse plaanid on nüüd paigas: laupäeval pidime Marioni ja tema õega kõigepealt ujuma minema, siis on pärastlõunal kodus grill ja õhtul pidime jälle Marioni ja tema õega kunstnike kohvikusse minema. Mulle seal tõesti väga-väga meeldib. Noh, hakkasin vist püsikliendiks :). Ja kui mulle meenus, et tegelikult saab sinna liftiga ka, ainult tagasi tuleb jala tulla, siis polegi vist nii väga hullu - Marion käib, vaat, karkudega. Igatahes, muidu mõtlesin küll kindla pääle laupäeval ka kuskile sõita, aga kuna nii palju koduseid toredaid asju tuli vahele, siis no hea küll... saan nende sakslastega ka tuttavamaks ja nii... See kruiis, mis ma välja valisin, niikuinii laupäeviti ei sõidagi. 

Aga jah, et siis pühapäevaks leidsin endale kruiisi (eeldusel, et ilma on, käin lõpuks ikka ära). Kui on nii kole kui lubatud, siis on muidugi vaja plaani B. Aga kui otseselt ei saja, sõidan Trieri ja võtan sealt poolepäevase Moseli kruiisi Saarburgi - sest ma olen kaotanud lootuse, et suvi üldse saabub. Kruiis seilab kaks tundi Saarburgi, kaks tundi on linnakeses endas vaba aega ja kaks tundi sõidetakse tagasi. See on mõistlik. Muidu avastasin, et Trierist saab Bernkasteli ka sõita paadiga, aga siis tuleb jõle pikk sõitmine, hirmus vara peab Trieris olema ja lisaks olen ma ju nüüd Bernkastelis käinud ka, aga Saarburg on minu jaoks midagi uut jälle. Ma arvan, et see saab tore olema! Ja pesupulber ning muu säärane sai ka just otsa - ongi hea see väljasõit Trieri ostureisiga ühitada.

Vot nii. Ja ega's midagi praeguseks. Lippan aga jälle tööle! Meil on praegu peaaegu ainult praktikandid ja assistendid tööl :-). Kogu maja on nii tühi, et kui kedagi koridoris kohtad, on kohe imelik. Ja ükspäev tahtsin kellegi käest nõu küsida - käisin kogu korruse läbi ja mitte ühtegi hingelist ei olnud! Päris kõhe oli... Selgituseks - tegu oli siiski lõunatunniga, nii et pärast tilkusid kõik vähesed mittesuvitajad jälle kontoritesse tagasi... Aga kuna tõlkijaid otsi tikutulega maja pealt taga, siis on tööd kah niimoodi, et täitsa on kohe. Mis, nagu ma jälle kordama pean, on tore - väga nukker oleks niisama lakke sülitada. Eile sain kusjuures päris palju prantsuskeelseid dokusid ka... juhhuuu... vaheldus missugune!

Aga ilusat reedet,
M. 

Appi, põleb!

Viimastel nädalatel on mu seiklushimu kuidagi üsna kadunud olnud - kui Brüssel välja arvata, pole ma ju tükk aega kuskil ringi kondamas käinud. Eh, Happy Moselist saadik vist... aga see oli kuu aega tagasi! Õnneks tõi Pariisi piletite ostmine tuhina jälle tagasi - ja koos tuhinaga tuli ka teadmine, et ma pean end nüüd ruttu kokku võtma ja kähku-kähku jälle ringi hakkama kolistama, sest: 

See nädalavahetus on plaanideta

Järgmisel tuleb Karin

Üleülejärgmisel lähen Pariisi
Ja Hellega olid plaanid

Ja siis tulevad emme ja Varno

Ja siis on juba september. Septembri esimene nv on Trieris Brot und Spiele gladiaatorite mängud. Kindlasti lähen!

Teisel nädalavahetusel tahtsin Moseli orus mõne weinfesti leida - st küll leiab, aint välja valimise küsimus. 

Ja siis jääbki veel kaks nädalavahetust, enne kui praktika läbi saab!

Saate aru jah, ma pean kohe oma "to visit" nimekirja välja kraamima ja plaanid paika panema! Hetkel on viis nädalavahetust täitsa plaanideta, nii et hulk asju tuleb neisse ära mahutada. Ses mõttes, et no emmega pidime Viandenisse minema näiteks - ja Brot und Spieli ajal saan Trieris veel need mõned asjad ära vaadata, mis mul nägemata jäid. Samas... kohti, kus tahan ära käia, on ju palju, seega ei mingit nädalavahetusel kodus looderdamist enam! Muuhulgas tahaks näiteks, et saaks käidud Maginot liin ja Nancy ja Echternach ja loodetavasti Reims ning ehk Karlsruhe või Saarbrücken või Koblenz. Brüsseliga seoses läks mul nüüd ka suu vesiseks - seal on ju palju muuseume, mis ma kõik nüüd välja otsisin. Ärasõidupäeval? Lähen ju ilmselt Brüsseli kaudu... Oh, ja siis mõtlesin ise ka seda tasuta hotellipakkumist kasutada ja näiteks Kölnis või Frankfurtis ära käia. Oi, ning Belgia lõunaosas on mingeid ilusaid kaljukoopaid ka, sinna tahtsin ju minna. Ja Arlonis ringi vaadata. Verdunis tahtsin käia, aga selgub, et seal on kõik vaatamist väärt asjad linna ümber laiali, raudselt neil pole mingit ühistransporti, mis lahinguväljale ja memoriaalide juurde ja sellistesse kohtadesse viiks - ning see pole mu jaoks ka nii tähtis, et ma viitsiksin sinna mürsukilde täis väljale saamiseks kümne maaliini bussiga seiklema hakata. Maginot' liiniga on iseenesest sama jama - kõik need kindlustused on pärapõrgus, küladest eemal ja katsu siis sinna saada. Kohalikust I-punktist öeldi mulle, et ega muudmoodi ei saagi kui autoga. Ükspäev leidsin muuseumis üht raamatut sirvides siiski paar tundmatute nimedega, aga siiski liini kuuluvat forti, mis paistsid Luxile lähemal olema kui need kõige kuulsamad... Eks uurin, ehk on sinna lihtsam saada. See huvitaks mind niikuinii rohkem kui lihtsalt mingi tühi Verduni põld, mis kunagi oli sõjatanner. Oi, ja siis mul oli ju mõte septembris Strasbourgis käia kaks päeva - kui uued praktikandid missioonile lähevad, saaks end ehk nende bussi peale möllida. See on õnneks nädala sees, et siis selle peale ei lähe ühtegi väärtuslikku nädalavahetust raisku. Aga Strasbourg tundus nii tore olevat, paadiga tahaks seal sõita ja puha. Oi, ja Moselil tahan ju ka paadiga sõita :-D. 

Oioioioi... kalender, kaardid, pliiats ja paber...

Hakkan arvestusi tegema. 

M. 

Üks väike jalutuskäik Luxembourgi nurgatagustes

Enne, kui jalutama jõudsin, käisin ära Luxembourgi kunsti- ja ajaloomuuseumis. Sealt sain teada, et siin küngaste peal elas vanasti palju mammuteid ja ninasarvikuid. Selline on praeguse Luxi eeslinnast kuskilt välja kaevatud. 

See muuseum ulatus ka 5 korruse sügavusele maa alla ja ruumid olid lihtsalt kaljusse õõnestatud, nii et igasuguste koopaelanike aegsete stseenide lavastamiseks polnud neil enam ekstra vaeva vaja näha. Selline skelett on ka kusjuures kuskilt Luxi eeslinnast välja kaevatud - ja isend elas millalgi 6000 e.Kr!

Mingi siinkandis elanud koopaelanike koobas - leiukoha järgi rekonstrueeritud ja puha.

Need palgid peaksid illustreerima kindlusemüüride ehitamise tehnikat...

Rooma villasid on ka Luxi territooriumil palju, tuleb välja. Ja kus nendes on veel mosaiike ja maalinguid olnud!

OK, aga nüüd tuleb teemavahetus. Kuigi terveks nädalavahetuseks lubas laussadu ja talvist ilma, näitasid kraadiklaasid siiski ligi 20 kraadi ja isegi päike tuli vahepeal välja. Seega - kui muuseumis käidud, läksin kondama. Tegelikult tahtsin lihtsalt vaadata, kas leian mõne uue ja huvitava kodutee, aga üsna varsti kujunes asi juba lihtsalt põnevaks avastusretkeks, sest mul õnnestus jälle eksida täiesti sellistesse linna nurkadesse, kus ma eales käinud ei olnud. Lihtsalt võtsingi sihiks selle, et keeran kõikidesse sellistesse kohtadesse, kuhu ma veel keeranud ei ole - ja leidsin hirmus palju hirmus ilusaid kohti!

Nii, siit algab jalutuskäik

Koobaslinn ja klaaslinn

See rõdu on tegelikult tänav!

Ja trellitatud akende taga mingi näitus. VÕI kõrvale heidetud vanad monumendid... Mine võta kinni. 

Mõnus tagahoov, ah?

Jah, lisaks kõigele muule peavad nad siin Luxis ka parkimismeistrid olema

Tagasi keskaega?

Kas keegi ei taha minna GOTLANDI KESKAJA PÄEVADELE? See on nii äge, mul on jummala kahju, et ma ise ei saa minna. Tähendab, ma ise ei ole tegelikult käinudki, aga emme on ja ma tema piltidestki olin nii sillas, et täitsa utoopia kohe... Noh, seal on päris pesuehtne rüütliturniir ja trubaduurid laulavad ja suur keskaegne laat ja keskaja rongkäik ja muid selliseid üritusi. Palju suurem ja rahvusvaheliselt tuntum üritus kui eelmisel suvel Pärnus toimunud hansapäevad kusjuures... Aga vabu kohti on reisile järel ainult 3, nii et mõelge ruttu! Ahjaa, ja reis on 6-11. august...

Allpool ka väike pildivalik isutekitamiseks.