Teate, juba mitu korda on nii juhtunud, et võtan blogi lahti, kirjutan kaks rida, siis kustutan need ära ja panen arvuti kinni. No ei olegi justkui midagi öelda. Elu on ilus, aga seda ma kirjutan ju kogu aeg. Igapäevategemised ei ole ju lõppkokkuvõttes väga haarav lugemisvara. Tööl on huvitav, aga no sellest ju avalikku blogisse üksikasju üles tähendama ei hakka. Mõnikord ärritab see ja teine asi ka, aga no need on ka kõik sellised väikesed asjad, mida pole mõtet kuskile jäädvustama hakata. See teeks sääsest vaid elevandi. Noja keda huvitab, et mind ajab närvi, et bussis istub mu selja taga surmkindlalt tiisikust põdev inimene, kes läkastab juba 40 minutit järjest, seejuures isegi hinge tõmbamiseks vahet pidamata? Poole tunni pärast see mind enam ei ärrita ja homme ma isegi ei mäleta, et sedakorda oli siis bussisõit selline. Viimase poole aasta bussisõitudest mäletan ma õigupoolest detailselt ainult üht, sest siis hakkasime me pühapäeva õhtul pimedas Pärnust Tallinna poole sõitma ja bussijuht eksis Pärnus nii ära, et ta sõitis täiesti suvalisest kohast mööda kiiiiiitsukest tänavat jõe ääre ja hakkas siis tuima järjekindlusega üritama aedade, majade ja puude-põõsaste vahelt Jaansoni rajale keerata. No ei saanud. Ei saanud ka teist korda. Ega kolmandat. Kakskümmend minutit proovis. Vahepeal hõikas tagareast üks mees: "Ära nüüd enam tagasi lase, bussi tagumik on juba vee kohal, lase ainult edasi!" Lõpuks kobisid mõned reisijad maha, aitasid juhil bussi puude vahelt välja manööverdada ja Riia maanteele tagasi sõita. Misjärel mõtles bussijuht, et mõlke sai vähevõitu, katsuks õige uuesti sama tänavat mööda Jaansoni rajale sõita. See oli väga eriline reis. Keegi kutsus talle vist lõpuks politsei ka, kes meid poole tee peal kinni pidas. Ilmselt pidas keegi sellist käitumist kahtlaseks, võib-olla veidi joobnuks.
Raske on muidu uskuda, et täna sai oktoobrikuu viimane tööpäev pidulikult lõppenuks kuulutatud. Kuhu see aeg kõik jäi ja kuidas väljas nüüd nii pime on kogu aeg? Pean tunnistama, et Eesti klimaatilised iseärasused olid mul Luxis elatud aastatega mõnevõrra mälestustes tuhmunud :). Lumetorm oktoobris? Kell viis kottpime? Ja mõnikord ei lähegi Sahara tolmu pärast üldse valgeks? Fenomenaalne!
Aga no mis sellest. Luxist ei ole ma ikka veel hakanud puudust tundma. Tuuli küll küsis nii tähelepanelikult, et kas ta toob mulle midagi, kui pikaks nädalavahetuseks Tallinna tuleb, aga mulle ei tulnudki peale oma kogunenud posti midagi pähe. Olen siin endiselt ülirahul sellega, et mul on jumala eest iga päev võimalus süüa kartulisalatit, pelmeene, borši, kapsarulle, grillitud või suitsutatud kanakoibi, küüslauguleibasid, jäätist Regatt, sülti, Rukkipala, Kirde saia, Eesti juustu, maksapasteeti, kukeseeni, marineeritud seeni, seenesalatit, maitset omavaid kartuleid, tükkidega suppe (vs prantsuskeelse maailma ainuvõimalikud püreed), maksakastet, peedi-küüslaugu salatit, kohukest, kass Arturi kooki, kihilist küpsist, juusturulli ja muud sellist defitsiitset kraami. Luxist mõtlen juba mõningase nostalgiaga ainult oma korterile, sest siinne Tallinna korter on mul ikka no selline lühiajaliseks viibimiseks sobivalt askeetlik ja mul hakkab sellest veidi kõrini saama. Harry Potteri raamatuid tahaks juba ka uuesti lehitseda, need on ka Luxis. Aga muu... muu võib veel kannatada :). Inimesed õnneks mõistavad rääkida ja suhelda, nii et nemad on ikka mu jaoks orbiidil alles, aga muus osas ei tunne ma puudust ei istungi ületundidest ega ka Alima toiduvalikust. Vot.
Vahepeal pikemalt Eestis viibimine - ja just mitte puhkusel käimine, vaid siin päriselt elu omamine - on aga mõjunud küll nagu sõõm värsket õhku. Sattusime just tööl uue praktikandiga arutama, et välismaal elades võib end küll uudistekanalite vahendusel Eestis toimuvaga kursis hoida, aga tegelikult saab nii ikkagi väga üheülbalise ja iganenud pildi. Tema üritas kümme aastat Londonis elanud sõbrannale selgeks teha, et kui tollele Eesti ei meeldi, siis ei meeldi talle 10 aasta tagune Eesti, aga vahepeal on ju aeg mööda läinud ja asjad muutunud ka. Mina jälle hakkasin mingil hetkel tundma, et ma ei saagi enam Eestist ja eestlaste arvamustest aru, sest mulle tundus, et vahepeal on siin kõik nii kiiresti ja nii kontrollimatult igasse suunda arenenud, et vanast ei olegi enam midagi allesjäänud. Aga nüüd olen selgust saanud, et kõigele vaatamata on see ikkagi kodu ja siia uuesti sisseelamine toimub ruttu ja täielikult. Ma olen küll kaua aega ära olnud, aga kuidagi haakun ma siin inimestega ikkagi oluliselt loomulikumalt ja oskan nendega suhelda paremini kui ma Luxis üldse kunagi end mõistetavaks teha suudaksin. Ei ole nii, et ära olles jääb kodu nii võõraks, et ei olegi enam, kuhu tagasi tulla. Seda on hea teada.
Samas keele koha pealt pean tõdema, et eesti keel on viimase viie aastaga päris märgatavalt kehvemaks jäänud. Alustagem näitest, et ma lugesin ükspäev kirjandusteadlase kirjutatud raamatust lauset "kirvehoopide helile lisandus mootorsaagi undamine" ning nikastasin nupu ära juurdlemisega, kas meil käänatakse saagi nüüd tõesti nii. Jätkakem sellega, et retseptid sisaldavad nüüdisajal "kondentspiima" (nojah, see on muidugi ainult õigekirja viga, samas võiks retsept sisaldada ka skyri, mis ei ole üldse eesti keeles - või vähemalt ei oskaks ma seda kohe eestikeelsesse teksti kirjutadagi), ning lõpetagem sellega, et niiiiiiiiiii ülipaljudes asjades on märgata inglise keele pealetungi. Mind ajab endiselt aktiivselt närvi, et kui keegi ära sureb, on FB täis postitusi, mil ainsaks sisuks "RIP". RIP, Aarne Üksküla? Kas tema põlvkonna inimene oleks sellisest järelehüüdest üldse aru saanud? Ausalt, kui teise kohta midagi peale kolme sisutu tähe öelda ei ole, siis ei peaks rippima kah. Hmm. Või alles ükspäev üritasin ma mulle toimetada saadetud pressiteate kirjutajale selgitada, miks mulle ei meeldi tema töös sõna vilepuhuja. Meil on eesti keeles variante küll ja veel. Õigusaktides terminina on see rikkumisest teataja. Vabamas tekstis on OK nii informaator, andmete lekitaja kui ka pealekaebaja. Kindlasti on veel nii mõnigi sõna, mis ka sobiks. Miks siis selles tähenduses valida vilepuhuja, kui see tähendab eesti keeles täpselt ainult vilepillimängijat??? Ja tüüp ei olnudki nõus, saate aru??? Nagu päriselt.
Aga jah, nüüd on ees pikk nädalavahetus. Tore, jõuab ehk üht-teist tegemist ootavate asjade nimekirjast ära teha. See on kindel, et lähme ükspäev uut Ugala maja kaema. See oli mul nimekirjas küll. Koos lennusadama ja ERMiga, mis on mõlemad veel tegemata. Siis ostsin Mart Sanderi uue raamatu "Lux gravis", mida ma juba eelmisel nädalavahetusel alustasin. Pidin istuli kukkuma, kui selgus, et see on ulmekas ja sündmustik rullub lahti aastal 2345. Ma arvasin kaane järgi, et see on ajalooline romaan. Ühesõnaga, ma ei suutnud pärast 50 lehekülge veel täpselt otsustada, kas see meeldib mulle või mitte. Aga kuna selle läbilugemisega saaksin ma oma raamatulistist maha tõmmata kategooria "Book that takes place in the future", siis ma loen ta lõpuni. Muidu ma ei olekski selle kategooriaga midagi peale osanud hakata. Mitu küllasõidumõtet on ka nädalavahetuseks. Ja lihtsalt niisama tahaks ka natuke olla. November on mul juba nii pilgeni üritusi täis broneeritud, üks toredam kui teine, nii et ühtegi päris logelemise päeva ei paistagi kohe nädalaid. Seega tuleks juhust kasutada ja võimalus realiseerida.
Oi. Aga nüüd ma jõudsin kohale. Vaja ruttu mantel selga panna. Ei jõua enam postitust üle lugeda, nii et andestage hüplikud mõtted ja trükivead.
Olge terved ja head hingedeaega!
M.
