Täitsa lõpp, Berliin oli kuu aega tagasi!!! Päriselt! Uskumatu. Üldse ei ütleks. Sellest ajast saadik on mul mitu setti külalisi käinud ja mina ise käisin Istanbulis ja sünnipäevadel ja õhtusöökidel ja emme sõitis siit läbi ja vanaema on juba kuu aega haiglas oldud ja üldse... nii palju on juhtunud! Aga Berliin on ikka veel mõtteis värske. See oli üks tõeliselt tore pikk nädalavahetus.
Mul on ülihea meel, et me oleme Nairaga jäänud sidet pidama. Ta on sisuliselt mu ülikooliajast ainus, kellega me veel niimoodi kahepoolselt suhtleme, et mõnikord kirjutab üks ja siis teine, mõnikord käib külas üks ja mõnikord teine. Eks see välismaal elamine mõjub igasugustele vanadele tutvustele üsna hävitavalt. Kui ikka inimesega enam kunagi midagi koos ei tee ja mõnikord pikalt tühjast-tähjast juttu ei räägi, siis lõpuks kaob kunagine ühisosa ja inimesetunnetus ära ja järele jääb ainult teretutvus. Aga temaga oleme me kuidagi enam-vähem suutnud endid üksteise eluga kursis hoida ja siis on alati kohtudes selline tunne, et vahepeal ei olegi väga palju aega mööda läinud. Me saame kohe esimesel kohtumisõhtul jälle mõnusalt ühele lainele ja järjele, sest me ei pea hakkama viimase kahe aasta põhiuudiseid üles lugema. Ja temaga on alati ohjeldamatult lõbus. Meil on selline äge sünergia - tema on ekstravert ja moodne ja pisut beibelik ja ülispontaanne, mina olen introvert ja konservatiivne ja nohiklik ja ettevaatlik, aga kuna me oleme nii erinevad, siis me peame lihtsalt igas viimses kui asjas kompromissile minema ja olukord saab mõlema jaoks uudne. Seekord oli situatsioon veel ka selle poolest veidi eriline, et tema on endale vahepeal elukaaslase leidnud ja seda Alexit ma varem ei tundnud, nii et arvestada tuli ka ühe täiesti võõra inimese huvidega, aga tüüp oli väga okei ja nõus igasugustes tegemistes kaasa lööma. Hästi läks!
Igatahes. Esiteks oli Naira ja Alexi uus kodu väga äge. Nende Kurfürstendammil asuv korter oli väike, aga valgusküllane ning selle juurde kuulus boonusena minu elutoa suurune katuseterrass-rõdu, kust avanesid ilusad vaated ja kuhu paistis mõnus soe õhtupäike. Neil saab seal suvel mõnus olema, sest sinna mahub päris mitu lamamistooli, lauad-grillid ja potti istutatud palmipuud. Ja neile mõlemale meeldisid erksad värvid! Nende juures oli lihtsalt nii elav! Tõsiselt äge kodu.
Ma jõudsin muidu laupäeva pärastlõunal, nemad tulid mulle kenasti autoga lennujaama vastu ja ülejäänud päeva me siis jõime lihtsalt kohvi, rääkisime uudiseid, tegelesime tütarlapselike asjadega ja käisime lõpuks korra väljas linna peal ka, lihtsalt natuke Kurfürstendammil jalutamas. Järgmisteks päevadeks oli meil niikuinii piisavalt ringimüttamise plaane, nii et alustuseks võtsime pisut rahulikult.
Pühapäeval võtsime aga ennast varakult kokku ja sõitsime Potsdamisse. Mina polnud seal kunagi käinud, ehkki olen ammusest ajast saadik tahtnud Sans Souci lossi näha. Alex ei olnud muuseumitamisest kõige suuremas vaimustuses, aga Naira asus minu poolele ja nii hakkaski Alex pikemalt vastu vaidlemata meile kuulekaks ja kultuurseks sohvriks. Hästi karge ja tuuline, aga päikeseküllane päev oli, nii et lõpuks võtsime me Potsdami parkides ette pika jalutuskäigu, käisime lossi ka seestpoolt kaemas ning jõime siis jäätunud ihuliikmete ülessoojendamiseks veel ühe iiri kohvi, enne kui linna tagasi pöördusime.
Hullult ägedad keraamiliste lillekestega küünlajalad olid seal lossis!
Kuna pühapäev oli ainus päev, mille Alex sai meiega tervenisti koos veeta, planeerisime selle päris korralikult täis. Kohe, kui Potsdamist tagasi jõudsime, suundusime teise linna otsa, sest meil oli kavas too escape game, mille mõttest ma enne Berliini sõitmist nii vaimustusse sattusin. See oli väga vahva ja arvatust palju keerukam, kohe nii mitmekihiline, et esimese lihtsana paistva ülesande järel jõudsime me kümme mõistatust hiljem veel teise peidetud salaruumini ja ajude ragistamist jaguski päriselt tunniks ajaks. Iga kord, kui me hätta jäime või kuskil liigselt toppasime, anti meile vihjeid, mis meid edasi aitasid, ning lõpuks õnnestus meil mõistatus nii ka kümme minutit enne kella kukkumist ära lahendada. Kui üldse millegi üle kurta, siis ma ütlekski ainult seda, et need vihjed tulid pisut liiga ruttu. Kui meil oleks lastud natukene ise järele mõelda, oleks me mitmest kohast ise üle saanud ja siis oleks me võib-olla rohkem tundnud, et me saime sellega ISE hakkama. Nüüd jagati vihjeid nii heldelt, et see päris teadmine, et MEIE lahendasime jäi kuidagi puudu. Aga tore meelelahutus oli ikka. Ma tahan kindlasti mõnda muud stsenaariumi veel proovida ja Pariisiski otsisin ühe mängu välja. Me lükkasime Frantsuaaga Pariisi sõitmise küll natuke edasi, aga ükskord me sinna lähme ikka... Siis vean ta ka kadunud kabareetantsijanna mõistatust lahendama.
Järgmisel päeval tutvustas Naira mulle restoraniketti nimega Hans im Glück. See oli väga vinge. Põhimõtteliselt oli tunne, et me sattusime tõelisse kaasikusse, ning neil oli menüüs tohutu valik ülimegamaitsvaid burgereid, millest oma kümmekond veel ka taimetoitlastele ja väga ägedate täidisevalikutega. Kahju, et seda ketti veel Trieris ei ole, muidu ma tahaks täitsa nende pärast ükskord sinna sõita, see burks, mille mina tellisin, oli igatahes esmaklassiline. Aga Kölnis näiteks on nad täitsa olemas...
Siis läksime me Berliini müüri avastama. Juba Helle ja William rääkisid mulle East Side Gallery nimelisest kohast ja nüüd tahtis Naira mind ka tingimata seda vaatama viia, nii et ma siis lasin end viia, ehkki mul puudus igasugune arusaam sellest, mis meid ees ootab. Hihii, ja see galerii osutus täielikuks tillikaks! Mulle väga meeldis, ehkki ma tegelikult ootasin hoopis midagi muud... Ma kujutasin ette, et tegemist ongi siis mingisuguse galeriiga. Et on näiteks üks müürilõik, mille ümber on veel alles näiteks mõlemale poole müüri jäänud kaitserajatised ja et see on siis selline kompaktsem ala, kus on mingisugune näitus üleval või nii. Aga võta näpust. East Side Gallery kujutas endast lihtsalt 1,3 kilomeetri pikkust tänavaäärset vana müürilõiku, mis oli igasuguste maalingute ja gräffititega kaetud... Ma pean tõdema, et see oli väga äge ja mõnevõrra kergendus. Endise kunstiteadlasena on mul seda küll mõnevõrra häbi öelda, aga ma kannatan viimasel ajal välja ainult sellised näitused, mis mulle tõesti juba teema või kunstniku poolest ette ka huvi pakuvad. Valimatult suvalisi näitusi ma juba enam ei suuda väisata, need on liiga kontekstivabad ja liiga kontsentreeritud ja sageli liiga väiksed või siis vastupidi liiga suured, nii et ma väsin ära ja liiga palju rahvast on ja enamik töödest absoluutselt ei kõneta mind ja üldse... Nii et selle galeriiga läks hästi :).
Noja kui me olime terve müürilõigu üle vaadanud, hakkas meile visuaalsete vaatluste põhjal tunduma, et Alexanderplatz on sealt juba kiviga visata, nii et me otsustasime jalad ümmarguseks kõndida ja võtsime suuna sinna. Me tahtsime nimelt teletornis ka ära käia ning võimalusel niimoodi sättida, et lähme valges üles ja tuleme pimedas alla. Ja aeg klappis selleks suurepäraselt. Kusjuures see jalutuskäik kujunes ka väga huvitavaks, sest muidu suurem osa sellest nädalavahetusest möödus meil Lääne-Berliinis, aga see oli põhimõtteliselt ainus jalutuskäik, mis me idaosas ette võtsime. Ja ma pean ütlema, et minu meelest on kontrastid ikka väga tugevad. Ma ei kujutanud ettegi, et NIIIIIIIII tugevad, sest läänes olin ma varem vist täpselt ühe korra ja hästi korraks käinud, seal selle purukspommitatud keiser Wilhelmi kiriku juures. Mul ei olnud aimugi, et Lääne-Berliin on nii elav, ilus, kenasti ja ohtralt valgustatud, igasuguseid kohvikuid ja poekesi ja baare ja elust kihavaid kohti ja helgeid helekollaste koridoride ja strukkreljeefidega lagedega maju täis. Kurfürstendamm on ikka nagu Champs-Élysées, aga Unter den Linden on sellega võrreldes suur ja rangeid kobakhooneid täis hoomamatu ja liigsuur võimunäitamise koht. Ida-Berliin tundus läänega võrreldes kõle ja räämas, pime ja hall ja sünge, kõik majad olid nii suured, et kõnni või kümme minutit, aga ikka on sul kõrval sama seinalahmakas... Muidugi Lääne-Berliin on rahvusvahelisem ja selle poolest igavam, igal pool on samad ketid ja margid ja brändid, mis mujalgi, samas kui Ida-Berliin on selles mõttes selline omanäolisem ja boheemlikum ja... hmm... kunstiakadeemialikum... :) Aga ma ei tea, Lääne-Berliiniga võrreldes tundus see ikka väga raskemeelne, kõle, tühi ja igav. Eriti selle jalutuskäigu aegu:
Teletornis oli seevastu äge! Sealt paistis see ida ja lääne kontrast ka hästi kätte ära, aga millegipärast ei ole ma Lääne-Berliini katustest pilti üles laadinud... Praegu ei viitsi seda viga parandada ka. No enivei, aga ida nägi välja Lasnamäe. Lääs nägi välja nagu Tallinna kesklinn, punased katused ja väikse(ma)d majad ja puha. Ma ikka armastan läänt :).
See oli ootamatult äge juhus... Ma üritasin meist mu suure kobaka fotokaga selfie't teha, aga endal oli suum jummala põhjas ja välk maas. Fotokas näitas mulle täiesti süsimusta pilti, aga kui ma pärast Picasas heleduse põhja lõin, sain tulemuseks ootamatult õnnestunud kadreeringu :). Olen väga rahul. Ja see sobib hästi seda lohepostitust lõpetama ka.
Aa, ei, ei lõpeta ma siin veel midagi. Üks asi tuleb veel ära mainida... Me käisime Nairaga ühel õhtul suures sürreaalses saunakeskuses nimega Liquidrom. See meenutas mulle väljastpoolt kangesti Delhis asuvat džainistide lootosõietemplit ja üllatusi jagus ka seespool. Ma pean kohe ütlema, et üldmulje ei ole mul kogu keskusest kõige parem, sest see oli nii suur ja üsna ülerahvastatud, nii et koristajad ei jõudnud kasimisega väga järjel püsida ja näiteks soolasaunatamisest vedeles igal pool soola ja siis jagati seal näiteks maski tegemiseks kohvipaksu, mis ka muidugi igasse nurka ja igale istutavale kohale jõudis ja nii. Aga saunavalik oli muidu tõeliselt super, värskete jookide valik oli väga mõnus ja siis oli seal veel täiesti fantastiline suur maa-alune sooja merevett täis bassein. See oli sellises pimedas võlvitud maa-aluses kambris, kus mängis mahe muusika ja kus vesi oli nii soolane, et seal sai rahus selili vee peal lesida... Mmm, kui mõnus ja lõõgastav see oli... Selle bassu pärast läheksin ma küll iga kell tagasi. Ja Nairale meeldis see ka, ehkki tema üldiselt kardab basseine, sest ta on väikest viisi külmavares ja ei osa ujuda ka :). Vot. Sellest keskusest mul endal pilte ei ole, sest mu fotoka aku sai tühjaks ja ma võtsin suures hajameelsuses kaasa vale laadija. Ega no saunas niikuinii pilti ei tee ka, nii et vahet väga pole. Aga lihtsalt enda mälu värskendamiseks ja teile ülevaate andmiseks näppasin siia netist paar muljetamisvõtet:
Mis veel? Uue telefoni ostsin Berliinist, sest vana läks õhtule. Sain vana Samsungi asemele uue Nokia, sest ühtegi kahe SIM-kaardiga Samsungi ei olnud neil poes parajasti müügil, aga ühte Nokiat soovitati mulle sealt väga innukalt. Algul tundus see erineva menüü pärast tõsiselt harjumatu, aga lõppkokkuvõttes olen vahetusega väga rahul. Aku peab palju paremini kui vanal Samsungil uuest peastki, rakendused töötavad hästi, kõik reageerib jube kiiresti ja üldse... Ainult Samsungi sõnumihelinast tunnen puudust, see vilistamine oli nii lahe :). Ma ei ole seda kuskilt allalaaditaval kujul leidnud ka... Aga no see on pisiasi.
Siis sain kohe esimesel õhtul Berliinist ühe külmetusepoja, mis iga päevaga jõudu kogus, nii et tagasilend võttis mu tatised urked kõik viimseni lukku ja järgmised viis päeva olin ma üsna kurt. Hirmus ekstsentrilised kingad ostsin, värvilised ja lustlikud. Naira hakkas neid nähes esimese hooga naerma, aga kui me teisel päeval kogemata samasse poodi tagasi sattusime ja ma neid siis kõrvaltegevusena proovida tahtsin, pidi ta naerumugina lõpetama ja tõdema, et need on täpselt minu jaoks tehtud. Nii me siis koos nende kingadega poest lahkusimegi. Naira näitas end ka istmekütina, sest iga kord, kui meil oli vaja bussiga sõita, tormas tema hasartselt kahekordsete busside teise korruse esimest istet haarama, et mulle ilusat vaadet näidata. Ja me sõitsime seekord üldse peamiselt bussidega, rongi või metroosse saime vist täpselt kahel korral. Ühel ööl käisime kõige peenemas putkas currywursti söömas. Muidu peaks aga ütlema, et kui too burgeriresto välja arvata, sõime me seekord õige kesiselt ja see oli seekord väike šokk, sest kui ma viimati Berliinis käisin, siis oli iga söögikord alates hommikusöögist kulinaarne elamus - Helle ja William on ju tõsised kokandusmeistrid, nii et Berliin seondus minu jaoks tänu neile tõeliselt heade maitseelamustega. Seekord saime me süüa aga täiesti mõttetuid ja üsna maitsetuid asju. Käisime küll restodeski, aga neis olid ka toidud kuidagi täiesti mõttetud - isegi hiina restos tellitud asjad, mis oleks pidanud by default keskmisest vürtsikamad olema. Samas möödusid need päevad kohvi tähe all. Küll tegi Naira kodus armeenia kohvi, küll proovisime Nespresso poes erinevaid maitsekohve, küll jõime siin-seal kohvikus lattesid ja teisal võtsime jälle iiri kohvi... Seekord oli siis Berliin kohvimaitseline...
Aga nüüd küll aitab. Ma istutan nüüd oma fuksialapsed maha, pakin kohvri ära, pesen nõud puhtaks ja vaatan siis, mis ma veel jõuan enne äraminekut ära teha. Ma sõidan öise bussiga Frankfurt Hahni ja olen hommikuks juba Riias. Lähen kaheks nädalaks koju!!!
Uued uudised seega juba Eestist.
Olge mõnusad.
M.
