reede, 26. detsember 2014
neljapäev, 25. detsember 2014
Jõuluks koju
Ma olen nüüd juba nädal aega jälle Eestis ja peamiselt olen siiani tegelenud õhtul kell kaheksa magamaminemisega :). Aga ilus, tihe ja ehitud kuusk lõhnab meil juba ka pea nädal aega toanurgas, Liisiga on saanud korra kohvitatud, Tansaania pildivaatamise õhtu on peetud ja piparkoogitainas on ka ostetud. Ühel päeval jõuan küpsetamiseni ka. Võib-olla näiteks ülehomme... Vanadel tuttavatel sai ka täna külas käidud, hambaarst parandas enne jõule ära mu viimase augu ja siis pesi mu hambad lõpetuseks veel soodaga üle, raamatupoodidest tarisin terve mäe raamatuid koju, sülti tegime, rannas käisime jalutamas ja lund nautimas ja üldse... selliseid pisikesi mõnusaid koduseid asju on juba päris palju tehtud saanud. Ja pool puhkust on ikka veel ees!
Jõulud olid meil, muidu, 23. detsembril, sest Varno pidi järgmisel päeval ära reisile sõitma. Käisime Kolga-Jaanis surnuaial ja sugulastel külas, siis vanaema juures saunas ja lõpuks avasime veel kodus ka terve mäe pakke. Ma võin rõõmuga öelda, et kuigi tolle hetkeni ei olnud mul mingit erilist jõulutunnet, jõudis see lõpuks 23. detsembri lumetuisuga täitsa kohale ja jõulud läksid asja ette. Sünnipäev kulges aga küll nii, et ma ilmselt räägin kõikidele järgmisel aastal ka, et ma olen 31. Päriselt... Tavaliselt on käinud külas vanaema, Karin ja Liis. Karin on aga nende pühade ajal Šotimaal, Liis läks konkureerivale jõulupeole, kõik ülejäänud sõbrad on üldse eri Eesti või maailma nurkades laiali, vanaemaga on meil sotid kuidagi segased ja lõppkokkuvõttes ei olnudki nagu sünnipäev. Emme tõi suure kingituse küll hommikul lauluga voodisse ja see osa oli mõnusalt traditsiooniline, aga ülejäänud päev oli nii harjumatu, et mina ei saanudki see aasta vanemaks. Ei olnud vaja salatit teha, vaase otsida, jõulutunnelit vaadata ega midagi... Mine võta nüüd kinni, on's see hea või halb. Aga mina igatahes see aasta vanemaks ei saanud.
Tegemata asju on selleks puhkuseks siiski veel kamaluga ette nähtud. Lennujaamas passides hakkasin tegema Tansaania piltidest fotoraamatut. Kui õnnestuks see projekt ka Eestis valmis saada, saaksin selle enne ärasõitu juba Piritalt kätte. Vägev oleks. Aga samas tundub see juba üsna ebareaalne. Siis veel tahaks uisutama ka minna, aga Pärnus meil ju jäähalli ei ole ja ilm ei ole siiani olnud nõus jää osas koostööd tegema. Nüüd on küll juba terve päeva olnud päris paras miinus ja ilus sädelev lumi on ka maas, aga mine sa tea, kui ruttu nad selle liuvälja tegemiseni jõuavad. Uisud otsisin välja, aga kui korra enne ärasõitu liuväljale saab, on hästi. Ahjaa, ja teater ootab ka. Järgmiseks nädalavahetuseks on meil piletid etendusele "Kvartett", mis pidavat olema hea ja lustakas. Ootan juba! Ja aastavahetusekski on mõned mõtted soolas, aga lahtisi elemente on veel küllaga, eks näis, mis sellest siis saab.
Ülejäänud detsembri kokkuvõtteks ütleksin ainult nii palju, et elu oli tõepoolest pisut tempokas, aga ma jõudsin kõige eelnevas postituses mainituga siiski järjele ja suutsin enne äratulekut isegi elamise üsna korda jätta. Detsembrikuistest erakorralistest sündmustest olgu mainitud, et ma olin kõigepealt jupp aega korralikus külmetuses ja siis tegin Frantsuaale hirmus suure pulli, mis teda niimoodi ehmatas, et ta helistas mind ära tundmata suisa politseisse. Pärast oli naeru muidugi kui palju, aga too õhtu oli küll üsna ootamatu... Noja Luxist tulin ära juba eelmise neljapäeva pärastlõunal, kusjuures hommikul käisin veel hispaania keele tunnis ka, kuigi ma tegelikult olin kavatsenud selle hommiku kohvripakkimisele pühendada. Aga mina fännan endiselt veel meie keeletunde ja meil on lihtsalt nii tore ja asjalik ja samas mõistev õpetaja, et au ja kiitus talle! Vahepeal, kui mul mitu tundi vahele jäi, oli koduste töödega järje peale saamine pisut keeruline, sest iga kirjatüki tegemiseks läks mul ju vähemalt poolteist tundi ja kui kõigega on kiire ning kirjatükke mitu, siis ei ole see laveerimine kõige lihtsam. Aga nüüd, kus ma olen jälle korralikult kohal käinud, ei ole see probleemiks ja ma nii fännasin meie viimast tundi. Nii tore oli, rääkisime reklaamidest ja vaatasime klippe (hispaanlased tunduvad olevat tõelised reklaamihuvilised) ja jõulukingitusena ei saanud me isegi liiga palju koduseid töid :). Juhhuu!
See on ka ülipositiivne, et meil on sellest nädalast saadik puhkuste kalender maikuuni paigas ja me mahutasime aprillikuusse ühe nädalavahetuse Frantsuaaga Istanbulis ja ühe nädalavahetuse Pariisis, et Lido uus revüü ära vaadata. Lisaks sai maikuusse pikkade nädalavahetuste vahele üks pikem puhkus ka võetud, nii et kui ma ära otsustan, kuidas Pariis ja Amsterdami koorilaager omavahel suhestuma panna, jääb mul veel nädalake üle muudekski plaanideks... Ja parlament otsustas meile jõulueelsest puhkusest natukene tagasi kinkida, see on ka tore... Jääb järgmiseks aastaks puhkusetunde natuke rohkem :). Ja jaanuari lõpus lähen uuesti Euroopa Eestlaste Koori laagrisse, ma juba ootan. Ja ma otsustasin juba ka, et lähen jaanuaris korra nädalavahetuseks Pariisi. Vot. Nii palju siis kaugematest plaanidest.
Aga pöördudes tagasi olevikku... täna ootab veel hõõgvein ja siis ilmselt mõni hea raamat ja varsti kukun ma ilmselt voodisse ka, sest eelmisel ööl otsis Sass muudkui pahandusi ja mina ei saanud üldse magada. Raamatutest ootavad aga lugemist viimati poest koju taritud "Minu Shanghai", "Hommikusöök Tiffany juures", Doris Kareva "Rumi", Carlos Ruiz Zafóni "Marina" ja veel midagi... Kui ma saaks kas või ühe neist läbi, nii et ma ei peaks kõiki neid kaasa vedama, oleks hästi...
Aga mis ma siin enam seletangi... Head ööd ja häid jõule kõigile!
Jõulud olid meil, muidu, 23. detsembril, sest Varno pidi järgmisel päeval ära reisile sõitma. Käisime Kolga-Jaanis surnuaial ja sugulastel külas, siis vanaema juures saunas ja lõpuks avasime veel kodus ka terve mäe pakke. Ma võin rõõmuga öelda, et kuigi tolle hetkeni ei olnud mul mingit erilist jõulutunnet, jõudis see lõpuks 23. detsembri lumetuisuga täitsa kohale ja jõulud läksid asja ette. Sünnipäev kulges aga küll nii, et ma ilmselt räägin kõikidele järgmisel aastal ka, et ma olen 31. Päriselt... Tavaliselt on käinud külas vanaema, Karin ja Liis. Karin on aga nende pühade ajal Šotimaal, Liis läks konkureerivale jõulupeole, kõik ülejäänud sõbrad on üldse eri Eesti või maailma nurkades laiali, vanaemaga on meil sotid kuidagi segased ja lõppkokkuvõttes ei olnudki nagu sünnipäev. Emme tõi suure kingituse küll hommikul lauluga voodisse ja see osa oli mõnusalt traditsiooniline, aga ülejäänud päev oli nii harjumatu, et mina ei saanudki see aasta vanemaks. Ei olnud vaja salatit teha, vaase otsida, jõulutunnelit vaadata ega midagi... Mine võta nüüd kinni, on's see hea või halb. Aga mina igatahes see aasta vanemaks ei saanud.
Tegemata asju on selleks puhkuseks siiski veel kamaluga ette nähtud. Lennujaamas passides hakkasin tegema Tansaania piltidest fotoraamatut. Kui õnnestuks see projekt ka Eestis valmis saada, saaksin selle enne ärasõitu juba Piritalt kätte. Vägev oleks. Aga samas tundub see juba üsna ebareaalne. Siis veel tahaks uisutama ka minna, aga Pärnus meil ju jäähalli ei ole ja ilm ei ole siiani olnud nõus jää osas koostööd tegema. Nüüd on küll juba terve päeva olnud päris paras miinus ja ilus sädelev lumi on ka maas, aga mine sa tea, kui ruttu nad selle liuvälja tegemiseni jõuavad. Uisud otsisin välja, aga kui korra enne ärasõitu liuväljale saab, on hästi. Ahjaa, ja teater ootab ka. Järgmiseks nädalavahetuseks on meil piletid etendusele "Kvartett", mis pidavat olema hea ja lustakas. Ootan juba! Ja aastavahetusekski on mõned mõtted soolas, aga lahtisi elemente on veel küllaga, eks näis, mis sellest siis saab.
Ülejäänud detsembri kokkuvõtteks ütleksin ainult nii palju, et elu oli tõepoolest pisut tempokas, aga ma jõudsin kõige eelnevas postituses mainituga siiski järjele ja suutsin enne äratulekut isegi elamise üsna korda jätta. Detsembrikuistest erakorralistest sündmustest olgu mainitud, et ma olin kõigepealt jupp aega korralikus külmetuses ja siis tegin Frantsuaale hirmus suure pulli, mis teda niimoodi ehmatas, et ta helistas mind ära tundmata suisa politseisse. Pärast oli naeru muidugi kui palju, aga too õhtu oli küll üsna ootamatu... Noja Luxist tulin ära juba eelmise neljapäeva pärastlõunal, kusjuures hommikul käisin veel hispaania keele tunnis ka, kuigi ma tegelikult olin kavatsenud selle hommiku kohvripakkimisele pühendada. Aga mina fännan endiselt veel meie keeletunde ja meil on lihtsalt nii tore ja asjalik ja samas mõistev õpetaja, et au ja kiitus talle! Vahepeal, kui mul mitu tundi vahele jäi, oli koduste töödega järje peale saamine pisut keeruline, sest iga kirjatüki tegemiseks läks mul ju vähemalt poolteist tundi ja kui kõigega on kiire ning kirjatükke mitu, siis ei ole see laveerimine kõige lihtsam. Aga nüüd, kus ma olen jälle korralikult kohal käinud, ei ole see probleemiks ja ma nii fännasin meie viimast tundi. Nii tore oli, rääkisime reklaamidest ja vaatasime klippe (hispaanlased tunduvad olevat tõelised reklaamihuvilised) ja jõulukingitusena ei saanud me isegi liiga palju koduseid töid :). Juhhuu!
See on ka ülipositiivne, et meil on sellest nädalast saadik puhkuste kalender maikuuni paigas ja me mahutasime aprillikuusse ühe nädalavahetuse Frantsuaaga Istanbulis ja ühe nädalavahetuse Pariisis, et Lido uus revüü ära vaadata. Lisaks sai maikuusse pikkade nädalavahetuste vahele üks pikem puhkus ka võetud, nii et kui ma ära otsustan, kuidas Pariis ja Amsterdami koorilaager omavahel suhestuma panna, jääb mul veel nädalake üle muudekski plaanideks... Ja parlament otsustas meile jõulueelsest puhkusest natukene tagasi kinkida, see on ka tore... Jääb järgmiseks aastaks puhkusetunde natuke rohkem :). Ja jaanuari lõpus lähen uuesti Euroopa Eestlaste Koori laagrisse, ma juba ootan. Ja ma otsustasin juba ka, et lähen jaanuaris korra nädalavahetuseks Pariisi. Vot. Nii palju siis kaugematest plaanidest.
Aga pöördudes tagasi olevikku... täna ootab veel hõõgvein ja siis ilmselt mõni hea raamat ja varsti kukun ma ilmselt voodisse ka, sest eelmisel ööl otsis Sass muudkui pahandusi ja mina ei saanud üldse magada. Raamatutest ootavad aga lugemist viimati poest koju taritud "Minu Shanghai", "Hommikusöök Tiffany juures", Doris Kareva "Rumi", Carlos Ruiz Zafóni "Marina" ja veel midagi... Kui ma saaks kas või ühe neist läbi, nii et ma ei peaks kõiki neid kaasa vedama, oleks hästi...
Aga mis ma siin enam seletangi... Head ööd ja häid jõule kõigile!
esmaspäev, 1. detsember 2014
Düsfunktsionaalne
Mitte et ma viriseks, aga... elu on neil päevil omandanud juba nii kiire tempo, et ähvardab rajalt välja paiskuda :). Sada asja ootab tegemist ja hea on, et siiani olen ma veel kuidagi kõik täpselt umbes kõige viimase tähtaja piiril tehtud saanud. Enne reisi tundus ka kogu aeg, et kiire on, nii et juba siis lükkasin ma sada asja reisijärgsesse aega, aga nüüd olen poolteist nädalat katsunud tõepoolest lihtsalt kuidagi tuld kustutada, sest tõsiselt üle pea on kõik kasvanud. Töö ja magamine on kontrolli all, sest need asjad on pühad, aga kõik ülejäänu on küll täiesti katastroofilises seisus. Päriselt!
Novembri alguses käisin ma näiteks kaks päeva Brüsselis. Vahetult enne Tansaaniasse sõitu. Brüsseli kohta oli vaja kuu aja jooksul aruanne kirjutada. See sai tehtud nüüd eelmisel nädalal poole öö aegu ja ära saadetud täpselt umbes viimaseks päevaks. Missioonikulud on siiski siiamaani deklareerimata, sest rahast pakilisemad asjad tulevad kõigepealt :).
Hispaania keele vahele jäänud tundide kodused tööd lubasin järele teha. Kõige hilisem tähtaeg oli pühapäev. No sai tehtud esmaspäeva õhtuks. Eks paistab, kas õps on sellega nõus ka või mitte. Ja need olid tagantjärele tehtud tööd. Uue nädala tööd ootavad veel tegemist, st vähemalt kahe tunni jagu kirjutamist ootab veel ees :). Taevas teab, kust selle jaoks enne neljapäeva aega leida!
Luxi ansambliproovi olen ju ka lubanud juba ammu minna. Jutt hakkas ju juba oktoobris pihta ja praegu on esimene adventki möödas. Aga ausõna, kui ma nüüd homseks päris nohus ei ole (praegu olen selline pooleldi algava tatitõvega ja harjun Euroopa külma kliimaga), siis lõpuks vist lähen ka. Kusjuures eile oli mul veel suur kiusatus dirigendile kirjutada ja öelda, et ma ikka ei jõua ja tatitõbi on ka kuidagi pooleldi juba kohal, nii et kõrvad on lukus ja kurk kare, aga siis täna mõtlesin ma joonelt jälle ümber. Meil oli nimelt üks koolitus ja selle lõpuks pistis mulle minu üllatuseks käe pihku üks tütarlaps, kes teadis kohe, et mina olen Maris ja ma pidin neile laulma minema. Minul ei olnud esiteks õrna aimugi, kellega mul au on, aga see oli kuidagi nii tore ja sümpaatne ja vahetu ja soe tervitus, et mul kohe tekkis jälle tahtmine ennast homme näole anda :). See oktoobrikuine koorilaager oli ju superäge ja need vähesed, keda ma sealt ansamblist pisutki tean, on nii positiivsed ja energilised inimesed, et ma ikka lihtsalt pean ka laulma minema. Selliseid inimesi lihtsalt on vaja ja tegelt oleks tore ikka jälle laulda ka! Olgu siis kurk kare ja kõrvad lukus. Ehk ma ikka viisi veel pean.
Veel on jõulud täiesti kiirrongi tempoga lähenemas ja kingitustega on ka üks draama - ehkki sel aastal on mul 99% mõtetest juba olemas, vajas suurem osa siit või sealt kokku tellimist. No nüüd eile said viimased asjad kõik ka ära tellitud, aga siiani oli mul alatasa üks kuradike kukil, kes muudkui manas, et kui sa nüüd sellega ei tegele, siis ei jõua ükski asi enam õigeks ajaks kohale ka. Kusjuures nüüd on esimesed asjad hakanud juba ka saabuma, aga sellega on ka üks rist ja vilestus. Juba praegu! Ma andsin nimelt kõikidele oma pack upi koodiga aadressi, et ma kõik pakid ilusti mugavalt töö juurest postkontorist kätte saaks, aga ometi sain täna kodupostkasti paberi teatega, et ühe netipoe ajugeenius on ikka tahtnud jube põhjalik olla ja rookinud pack upi numbrijada aadressilt välja, nii et nüüd ma pean sellele pakile jaama juurde postkontorisse järele minema. No kurat, ausõna, kas siis on raske kirjutada pakile see aadress, mis ette antakse??? Päriselt, ei ole vaja oma peaga mõelda ja aadressi paremaks teha!!! Urr! Antud juhul tähendab see minu jaoks vähemalt tunni-pooleteise pikkust ajakulu, aga halvimal juhul ei oleks ma pruukinud seda pakki kätte saadagi. Oh jah. Päriselt!
Noja siis oli vaja ju eelmise nädalavahetuse jooksul reisiväsimust välja magada ja piltidega tegeleda ja töökaaslased külla kutsuda, sest, kujutage pilti, ma olen tegelikult novembri algusest saadik olnud täiesti täieõiguslik ametnik, aga selle õigesti tähistamiseks pole õieti aegagi olnud! Aga ma olen nüüd ametnik! Teate ka! EPSO tehti ja siis ma tegin EPSO ära ja siis tehti meile kakrass üks alaline koht ja siis ma sain selle koha ja siis sai mu katseaeg ka läbi ja ma nüüd olengi ametnik! Kui te nüüd teada tahate, siis minu meelest on kõikide nende kokkusattumiste tõenäosus umbes 0,1%, nii et tegelikult ma oleks pidanud umbes kuu aega lihtsalt neid kokkusattumusi tähistama, aga mul oli aega ainult meie korruse rahva küllakutsumiseks ja rohkem pole ma selle peale mõelnud ka mitte :). Aga tegelt ma olen nüüd päris-päris-päris ametnik! Vohhhhh! Ma ei tea kohe. See on umbes sama hea kui olla Lance Armstrong. Ja mul pole olnud aega selle peale mõelda :) :) :).
Vannitoa kraanikausist ei lähe vesi juba enam üle nädala alla. Täiesti lambist. Noja juba nädal aega mõtlen, et lähen ostan endale lõpuks selle vaakumpumba ja mingit torusiili või midagi... Aga pole veel jõudnud, ehkki igal hommikul lähen kodust niimoodi ära, et vesi jääb kraanikaussi seisma.
Siis veel üks tegelemist vajav teema on elekter. Nimelt tegin ma ükskord eelmisel nädalal lahti elektrifirma Leo arve. Nad ikka jätkuvalt saadavad neid mulle paberil koju, ehkki minu teada oli mul otsekorraldus tehtud ja seetõttu viskasin ma nende ümbrikud siiani avamata joonelt nurka. Novat. Nüüd tegin kogemata ühe eriti paksuna tunduva ümbriku lahti ja lugesin, et kui ma viie eelneva kuu võlga ära ei maksa, siis nad kaebavad mu kohtusse. Trallallaa. Otsisin siis täna lõpuks kõik avamata ümbrikud välja ja täheldasin, et tõepoolest - olen juunis saanud kirja, et kuna otsekorralduste süsteemi muudeti ja minu otsekorraldusega oli probleem, tuleb mul neile uus otsekorralduse avaldus saada ja seni kõik arved ülekannetega ära maksta. Olgu siinkohal öeldud, et probleem tekkis neil minu arvates seetõttu, et nad ei ole suutnud terve eelnenud aasta jooksul oma paberites mu nime ära parandada ja kui nad oma versiooni minu nimekujust pangale esitasid, siis ma saan aru küll, miks pank keeldus neile mu arvelt raha automaatselt üle kandmast. Aga see probleem vajab igatahes nüüd järgmiseks kohest sekkumist ja lahendamist. Böö.
Noja siis vaatasin ma veel ükspäev oma lennupileteid. Noh, et teada saada, millal ma täpselt jõuludeks koju lendan. Ja mida ma avastasin? Olin need ostnud täiesti õigeteks kuupäevadeks ja täiesti õigele isendale, aga millegipärast mitte suunal Lux-Tll-Lux, vaid Tll-Lux-Tll. Saate aru! Ma ostsin need piletid juba juulis ja juba siis maksid need mingi kuramuse 460 eurot. Oh jah. Helistasin siis üsna šokeeritult ja lootusetult Estonian Airi. Lootusetult, sest otse loomulikult olid mul eco klassi piletid, mida teoreetiliselt enam niikuinii muuta ei saa. Noja üldsegi ei saa reeglina lendude sihtkohta ka muuta, eks, aint reisija nime või kuupäevi. Aga helistasin ikka. Ja nemad kuulasid mu mure kenasti ära, lubasid vaadata, kas neil on äkki võimalik mulle erand teha - ning helistasid siis samal päeval tagasi ja ütlesid, et kui ma uued piletid ka nende kaudu ostan, siis nad maksavad mulle täiesti erandkorras valesti ostetud piletite eest raha tagasi. Praegu ostes maksid uued ja kõige soodsamad piletid muidugi juba umbes 650 eurot, aga no teate... 650 eurot on ikka parem kui 650+460 eurot, nii et see teema lõppes vähemalt nii hästi, kui üldse võimalik. Au ja kiitus Estonian Airile. Nad on küll selles mõttes täiesti mõttetud vennad, et nüüd ei ole võimalik üheski lennujaamas nende ostetud piletitega jätkulendudele enam isegi check ini teha, aga minuga käitusid nad igatahes ülikenasti. Aitäh!
Fuksiad on mul endiselt õues akna peal. Siiani pole õnneks öökülma tulnud, aga millalgi peaksin ma oma õienuppe täis lillekesed lõpuks ikka pottidesse ära istutama ja talveks tuppa sooja tõstma. Vaesed lillekesed...
Tansaania pildid sorteerisin ühel öösel valel kellaajal üles ärganult täiesti ära, aga muljeid on poole raamatu jagu, nii et nende kirjutamiseni võiks ju ka kunagi jõuda. Soovitavalt enne, kui mälestused kõik liiga tuhmuma hakkavad. Sest seal sai ka igasugust nalja alates suvaliselt kohatud Eestiga seotud tüüpidest ja lõpetades ühe kohaliku sepa teise naisega peetud arutelust selle üle, et miks meil Euroopas naised nii õelad on ja ei luba oma mehel veel teab mitmendat naist võtta... Aga sellest kunagi siis, kui rohkem aega on...
Frantsuaaga pole ma ka tagasitulekust saadik korralikult rääkida saanud. Küll oli temal migreen, küll minul lihtsalt absoluutselt vaja magada, küll nõudis Patrick tähelepanu ja küll oli Frantsuaa koer hinge heitmas... Ja see segab mind väga, et ma pole temaga korralikult rääkida saanud. Jah. Noh. Eks ma loodan kolmapäevase tavapärase kohvitunni peale. Ehk saab selle seekord ilma mingite erakorraliste vahejuhtumiteta maha peetud.
Riideid ei ole mul ka varsti enam selga panna, sest kõik on ära pestud, aga ootavad hunnikus triikimist. Riiete mägi ulatub mulle triikimislaual umbes täpselt silmini ja neil päevil topin ma selga vanu täiesti tuttuusi asju, mida ma pole siiani kunagi veel kandnud, sest pole osanud neid millegagi kokku sobitada. No nüüd lihtsalt häda sunnil sobitan, sest see on teostatavam kui triikimine :).
Ja täna on esmaspäev ja ma olen nädalataguse ajaga võrreldes juba omadega palju rohkem mäel! :D :D :D Aga kui nüüd selgub, et ma peaks lähinädalatel veel millegi pakilisega tegelema, siis mina rohkem ei mängi, ausõna!
Nüüd ma lähen igatahes magama ära. Tegelt on nii, et kõik siia kirja saanud saab tehtud. Õigel ajal ka. Ma lihtsalt sügavalt loodan, et see on kõik ja et mul midagi olulist meelest pole läinud... Vot see oleks tõeliselt katastroofiline :D.
Aga head ööd nüüd!
M.
Novembri alguses käisin ma näiteks kaks päeva Brüsselis. Vahetult enne Tansaaniasse sõitu. Brüsseli kohta oli vaja kuu aja jooksul aruanne kirjutada. See sai tehtud nüüd eelmisel nädalal poole öö aegu ja ära saadetud täpselt umbes viimaseks päevaks. Missioonikulud on siiski siiamaani deklareerimata, sest rahast pakilisemad asjad tulevad kõigepealt :).
Hispaania keele vahele jäänud tundide kodused tööd lubasin järele teha. Kõige hilisem tähtaeg oli pühapäev. No sai tehtud esmaspäeva õhtuks. Eks paistab, kas õps on sellega nõus ka või mitte. Ja need olid tagantjärele tehtud tööd. Uue nädala tööd ootavad veel tegemist, st vähemalt kahe tunni jagu kirjutamist ootab veel ees :). Taevas teab, kust selle jaoks enne neljapäeva aega leida!
Luxi ansambliproovi olen ju ka lubanud juba ammu minna. Jutt hakkas ju juba oktoobris pihta ja praegu on esimene adventki möödas. Aga ausõna, kui ma nüüd homseks päris nohus ei ole (praegu olen selline pooleldi algava tatitõvega ja harjun Euroopa külma kliimaga), siis lõpuks vist lähen ka. Kusjuures eile oli mul veel suur kiusatus dirigendile kirjutada ja öelda, et ma ikka ei jõua ja tatitõbi on ka kuidagi pooleldi juba kohal, nii et kõrvad on lukus ja kurk kare, aga siis täna mõtlesin ma joonelt jälle ümber. Meil oli nimelt üks koolitus ja selle lõpuks pistis mulle minu üllatuseks käe pihku üks tütarlaps, kes teadis kohe, et mina olen Maris ja ma pidin neile laulma minema. Minul ei olnud esiteks õrna aimugi, kellega mul au on, aga see oli kuidagi nii tore ja sümpaatne ja vahetu ja soe tervitus, et mul kohe tekkis jälle tahtmine ennast homme näole anda :). See oktoobrikuine koorilaager oli ju superäge ja need vähesed, keda ma sealt ansamblist pisutki tean, on nii positiivsed ja energilised inimesed, et ma ikka lihtsalt pean ka laulma minema. Selliseid inimesi lihtsalt on vaja ja tegelt oleks tore ikka jälle laulda ka! Olgu siis kurk kare ja kõrvad lukus. Ehk ma ikka viisi veel pean.
Veel on jõulud täiesti kiirrongi tempoga lähenemas ja kingitustega on ka üks draama - ehkki sel aastal on mul 99% mõtetest juba olemas, vajas suurem osa siit või sealt kokku tellimist. No nüüd eile said viimased asjad kõik ka ära tellitud, aga siiani oli mul alatasa üks kuradike kukil, kes muudkui manas, et kui sa nüüd sellega ei tegele, siis ei jõua ükski asi enam õigeks ajaks kohale ka. Kusjuures nüüd on esimesed asjad hakanud juba ka saabuma, aga sellega on ka üks rist ja vilestus. Juba praegu! Ma andsin nimelt kõikidele oma pack upi koodiga aadressi, et ma kõik pakid ilusti mugavalt töö juurest postkontorist kätte saaks, aga ometi sain täna kodupostkasti paberi teatega, et ühe netipoe ajugeenius on ikka tahtnud jube põhjalik olla ja rookinud pack upi numbrijada aadressilt välja, nii et nüüd ma pean sellele pakile jaama juurde postkontorisse järele minema. No kurat, ausõna, kas siis on raske kirjutada pakile see aadress, mis ette antakse??? Päriselt, ei ole vaja oma peaga mõelda ja aadressi paremaks teha!!! Urr! Antud juhul tähendab see minu jaoks vähemalt tunni-pooleteise pikkust ajakulu, aga halvimal juhul ei oleks ma pruukinud seda pakki kätte saadagi. Oh jah. Päriselt!
Noja siis oli vaja ju eelmise nädalavahetuse jooksul reisiväsimust välja magada ja piltidega tegeleda ja töökaaslased külla kutsuda, sest, kujutage pilti, ma olen tegelikult novembri algusest saadik olnud täiesti täieõiguslik ametnik, aga selle õigesti tähistamiseks pole õieti aegagi olnud! Aga ma olen nüüd ametnik! Teate ka! EPSO tehti ja siis ma tegin EPSO ära ja siis tehti meile kakrass üks alaline koht ja siis ma sain selle koha ja siis sai mu katseaeg ka läbi ja ma nüüd olengi ametnik! Kui te nüüd teada tahate, siis minu meelest on kõikide nende kokkusattumiste tõenäosus umbes 0,1%, nii et tegelikult ma oleks pidanud umbes kuu aega lihtsalt neid kokkusattumusi tähistama, aga mul oli aega ainult meie korruse rahva küllakutsumiseks ja rohkem pole ma selle peale mõelnud ka mitte :). Aga tegelt ma olen nüüd päris-päris-päris ametnik! Vohhhhh! Ma ei tea kohe. See on umbes sama hea kui olla Lance Armstrong. Ja mul pole olnud aega selle peale mõelda :) :) :).
Vannitoa kraanikausist ei lähe vesi juba enam üle nädala alla. Täiesti lambist. Noja juba nädal aega mõtlen, et lähen ostan endale lõpuks selle vaakumpumba ja mingit torusiili või midagi... Aga pole veel jõudnud, ehkki igal hommikul lähen kodust niimoodi ära, et vesi jääb kraanikaussi seisma.
Siis veel üks tegelemist vajav teema on elekter. Nimelt tegin ma ükskord eelmisel nädalal lahti elektrifirma Leo arve. Nad ikka jätkuvalt saadavad neid mulle paberil koju, ehkki minu teada oli mul otsekorraldus tehtud ja seetõttu viskasin ma nende ümbrikud siiani avamata joonelt nurka. Novat. Nüüd tegin kogemata ühe eriti paksuna tunduva ümbriku lahti ja lugesin, et kui ma viie eelneva kuu võlga ära ei maksa, siis nad kaebavad mu kohtusse. Trallallaa. Otsisin siis täna lõpuks kõik avamata ümbrikud välja ja täheldasin, et tõepoolest - olen juunis saanud kirja, et kuna otsekorralduste süsteemi muudeti ja minu otsekorraldusega oli probleem, tuleb mul neile uus otsekorralduse avaldus saada ja seni kõik arved ülekannetega ära maksta. Olgu siinkohal öeldud, et probleem tekkis neil minu arvates seetõttu, et nad ei ole suutnud terve eelnenud aasta jooksul oma paberites mu nime ära parandada ja kui nad oma versiooni minu nimekujust pangale esitasid, siis ma saan aru küll, miks pank keeldus neile mu arvelt raha automaatselt üle kandmast. Aga see probleem vajab igatahes nüüd järgmiseks kohest sekkumist ja lahendamist. Böö.
Noja siis vaatasin ma veel ükspäev oma lennupileteid. Noh, et teada saada, millal ma täpselt jõuludeks koju lendan. Ja mida ma avastasin? Olin need ostnud täiesti õigeteks kuupäevadeks ja täiesti õigele isendale, aga millegipärast mitte suunal Lux-Tll-Lux, vaid Tll-Lux-Tll. Saate aru! Ma ostsin need piletid juba juulis ja juba siis maksid need mingi kuramuse 460 eurot. Oh jah. Helistasin siis üsna šokeeritult ja lootusetult Estonian Airi. Lootusetult, sest otse loomulikult olid mul eco klassi piletid, mida teoreetiliselt enam niikuinii muuta ei saa. Noja üldsegi ei saa reeglina lendude sihtkohta ka muuta, eks, aint reisija nime või kuupäevi. Aga helistasin ikka. Ja nemad kuulasid mu mure kenasti ära, lubasid vaadata, kas neil on äkki võimalik mulle erand teha - ning helistasid siis samal päeval tagasi ja ütlesid, et kui ma uued piletid ka nende kaudu ostan, siis nad maksavad mulle täiesti erandkorras valesti ostetud piletite eest raha tagasi. Praegu ostes maksid uued ja kõige soodsamad piletid muidugi juba umbes 650 eurot, aga no teate... 650 eurot on ikka parem kui 650+460 eurot, nii et see teema lõppes vähemalt nii hästi, kui üldse võimalik. Au ja kiitus Estonian Airile. Nad on küll selles mõttes täiesti mõttetud vennad, et nüüd ei ole võimalik üheski lennujaamas nende ostetud piletitega jätkulendudele enam isegi check ini teha, aga minuga käitusid nad igatahes ülikenasti. Aitäh!
Fuksiad on mul endiselt õues akna peal. Siiani pole õnneks öökülma tulnud, aga millalgi peaksin ma oma õienuppe täis lillekesed lõpuks ikka pottidesse ära istutama ja talveks tuppa sooja tõstma. Vaesed lillekesed...
Tansaania pildid sorteerisin ühel öösel valel kellaajal üles ärganult täiesti ära, aga muljeid on poole raamatu jagu, nii et nende kirjutamiseni võiks ju ka kunagi jõuda. Soovitavalt enne, kui mälestused kõik liiga tuhmuma hakkavad. Sest seal sai ka igasugust nalja alates suvaliselt kohatud Eestiga seotud tüüpidest ja lõpetades ühe kohaliku sepa teise naisega peetud arutelust selle üle, et miks meil Euroopas naised nii õelad on ja ei luba oma mehel veel teab mitmendat naist võtta... Aga sellest kunagi siis, kui rohkem aega on...
Frantsuaaga pole ma ka tagasitulekust saadik korralikult rääkida saanud. Küll oli temal migreen, küll minul lihtsalt absoluutselt vaja magada, küll nõudis Patrick tähelepanu ja küll oli Frantsuaa koer hinge heitmas... Ja see segab mind väga, et ma pole temaga korralikult rääkida saanud. Jah. Noh. Eks ma loodan kolmapäevase tavapärase kohvitunni peale. Ehk saab selle seekord ilma mingite erakorraliste vahejuhtumiteta maha peetud.
Riideid ei ole mul ka varsti enam selga panna, sest kõik on ära pestud, aga ootavad hunnikus triikimist. Riiete mägi ulatub mulle triikimislaual umbes täpselt silmini ja neil päevil topin ma selga vanu täiesti tuttuusi asju, mida ma pole siiani kunagi veel kandnud, sest pole osanud neid millegagi kokku sobitada. No nüüd lihtsalt häda sunnil sobitan, sest see on teostatavam kui triikimine :).
Ja täna on esmaspäev ja ma olen nädalataguse ajaga võrreldes juba omadega palju rohkem mäel! :D :D :D Aga kui nüüd selgub, et ma peaks lähinädalatel veel millegi pakilisega tegelema, siis mina rohkem ei mängi, ausõna!
Nüüd ma lähen igatahes magama ära. Tegelt on nii, et kõik siia kirja saanud saab tehtud. Õigel ajal ka. Ma lihtsalt sügavalt loodan, et see on kõik ja et mul midagi olulist meelest pole läinud... Vot see oleks tõeliselt katastroofiline :D.
Aga head ööd nüüd!
M.
Tellimine:
Postitused (Atom)
