Šikkide šikk

Käisin täna kahe töökaaslasega Leudelange'is ratsavõistlusi vaatamas. Täpsemalt oli siis kavas koolisõit. Järgmisel nädalavahetusel pidavat olema takistussõidu võistlused. Hetkel olen ma asjast nii suures vaimustuses, et olen üsna veendunud, et lähen neid ka vaatama. See pidavat olema täiesti teistmoodi! Nalja pidavat ka saama, kui mõnikord hüppavad ratsanikud takistusi ilma hobuseta jne jne jne :). Olen üsna kindel, et see saab äge olema!

Igatahes sattusin ma täiesti teistmoodi maailma. No näiteks talli ees seisid rivis Porsched, Alfa Romeod, BMWd ja muud sellised mustad ja läikivad uhked autod. Kõik inimesed olid hästi kallilt riides. Just, ütlemegi siis nii, et kallilt. Kuna kallis ei tähenda alati head maitset (no Vuittoni lakk-kummikud maksavad 230 eurot, aga näevad mu meelest KOHUTAVAD välja), siis muidugi ürituse tegid šikiks eelkõige need, kes esinemiskostüümides olid. Aga hästi paljudel vaatajatel olid üksiti ka koerakesed kaasas. Oi, neid oli igasuguseid - karvaseid ja karvutuid, pakse ja peenikesi. 

Mõnel (koeral siis, eks) olid tutid peas ja mõni oli keele suunurgast välja (hammaste vahele) unustanud. Ühel puudlil olid küüned ära lakitud. Ja kõige rohkem oli Jack Russelli terjereid. Oi, küll need on ägedad koerad! Aktiivsed ja energilised :). 

Aga jah, põhimõtteliselt vaatasime me ära kolm eri võistlust. Viimane neist oli Grand Prix voor ka, seal oli paar hästi ilusat looma! Meie lahkumise hektel juhtis selles voorus, muide, üks soomlanna (ilusa musta obesega). Võistlused olidki rahvusvahelised. Kõige rohkem oli muidugi sakslasi ja belglasi, aga oli ka rootslasi, soomlasi, ameeriklasi, luksemburglasi, hollandlasi ja igasuguseid muid tegelinskeid. 

Tore oli see, et mõlemad kolleegid, kellega ma sinna läksin, olid parajad hobusehaiged ja teadsid sellest teemast päris palju. Tänu sellele sain ma päris palju targemaks. Hakkasin märkama koolisõidu eri elemente (alustuseks tundus, et nad lihtsalt sõidavad väljakul mustreid), sain teada, et kõrb on pruun ja tumedate jalgadega hobune, sain teada, et džoki on ainult võidusõitja, aga nemad seal olid koolisõitjad; sain teada üht-teist ratsasaabaste ja -sääriste kohta jne jne jne. Hästi põnev oli!

Saksamaa hümn.

Tema oli kõrb :)

Ja tema oli maailma kõige ilusam hobune!

Kuna Audi paistis ürituse sponsor olema, siis olid igal pool uued ja läikima löödud Audid ka väljas. Noh, pildil on siis mingi 300-400-500 hobujõudu + 1 hobune. 

Tänan tähelepanu eest!

Rattad tegid ratataa, ratataa ja tatataa

Töö aknast! 

No ei, päris ööni ma tööl ei istu, me lihtsalt otsustasime ükskord pärast tööd töökaaslastega Schueberfouerile pannkooki sööma minna. Ma viskasin töö nii hoogsalt nurka, et lendlesin kontorist minema ilma koduvõtmeteta. Ilm oli soojaks läinud ja jakki polnud vaja, aga need va võtmed olid mul ju jakitaskus! Kui me pannkoogi lõpetasime, tuli minul pildistamishoog ning võtmete puudumist märkasin ma alles suures pimedas (kell kümme) ja suure põiekaga kodu ukse ette jõudes. Ega's midagi, marssisin tööle (palvetades endamisi, et ma ikka sisse saaksin). Eks ma valmistusin mõttes juba hotelli otsima, aga turvamees oli õnneks täitsa olemas - ta lasi mu kenasti sisse ning lisaks võtmetele sain ma ka pissil ära käia ja ühe kena pildi teha.

Pärast prallet!

Udu

Täna hommikul oli jälle megaäge udu! Seekord oli mul fotokas kaasas ja puha, aga kuna mul oli vaja lõunaks üks töö ära saata, mille kallal veel parajalt putitamist oli, ei saanud ma eriti pildistamisega jännata. Tegin paar kiiret klõpsu ja põrutasin täie auruga tööle :P Aga äge hommik oli! Ma just mõtlesin, et nüüd pole tükk aega ühtegi korralikku udu olnud... Kohe tuli! Järgmine kord, no järgmine kord teen rohkem pilte :P

TöÖ!

Ei, see seal akna ees ei ole ruloo. Udumüür hoopis!

Karussell, karussell, lallallaa, lallallaa

Schueberfouer on nüüd peaaegu kokku pakitud ja elu siin Luxembourgi Glacis' väljakul on normaliseerumas. Üldse on normaliseerumas. Täna õhtul lähen kohvikusse! Äge!

Aga kuna täna oli lühike reede, siis ma otsustasin ikkagi kodus natuke arvutis passida ja pilte sorteerida. Mul on neid ju palju! Alustagem siis Schueberfoueri omadest! 

Karussell, karussell, lallallaa, lallallaa...

Sellega seondub mulle millegipärast alati Mary Poppins :)

Pimekiri II

Täna tuli meil kohvipausi ajal raamatutest juttu ning SIIS ma järsku mõistsin, miks mu silmad kaks nädalat nii eriliselt väsinud on olnud. Ma ei lugenud nimelt vahepeal tükk aega suurt midagi, aga nüüd olen just viimased kaks nädalat jälle üsna palju lugema hakanud. Kõigepealt tuli Laurie R Kingi uus raamat välja ning kui ma seda netipoodidest taga otsisin, ostsin ma loomulikult veel mitu muud (e)-raamatut. Rääkimata sellest, et mul on lugeris umbes 850 lugemata teost nii ehk naa ootamas... Ühest küljest lugeda ei tundunudki väsitav, aga topeltkoormus oli see silmadele ilmselt siiski. Jah, võtan nüüd siis teadmiseks, et kui päeval kogu aeg ekraani vahtida, tuleb õhtuti ilmselt lugemisest loobuda. Peaks ilmselt näiteks audioraamatuid proovima :). Või siis oma hispaania keele tunde jälle edasi kuulama. Nendega on nüüd päris pikk paus sisse jäänud.

Seda tahtsin ka öelda, et meil on nüüd täiesti sügis. Täna läksin ma kinnastega tööle, sest paljakäsi ei kannata hommikul enam rattaga sõita. Salli oleksin ka tahtnud, aga see oli mul juba eelmisest nädalast saadik tööl. Täna tõin ära, sest kui homne hommik on natukenegi tänase moodi, on seda väga vaja. Ja PIME on ka. Hommikul on hämar ja õhtul tuleb ka kell 8 juba tuled põlema panna. Jahmatavalt järsk üleminek, ütleks mina. Alles nädalavahetusel oli suvi... Ühesõnaga jah... peaks kohe uurima, millal nad viinamarju koristavad. Üks jalgrattamatk viinamägede vahel kuluks enne seda küll ära. Eelmisel aastal oli Hellega nii tore Moseli ääres vändata, hiina suppi süüa ja viinamarjaraksus käia :).

Muidu? Muidu on tööl action. Ma tean, et kõigile asjassepühendatutele kindlasti tundub, et kogu aeg ongi niikuinii action, aga kõik need actionid on hoopis isesugused. Nüüd on näiteks jälle täiesti teistmoodi kui suvel, sest nüüd on lühemad tööd, aga kiirema tähtajaga. Suvel olid megapikad tööd, aga aega oli nendega ka rohkem. St kogu aeg tuli ikka asjaga tõsiselt tegeleda, et kõik lõpuks valmis saada, aga sellegipoolest oli ühe tööga mitu nädalat pusimist ja see on hoopis teistmoodi rühkimine kui siis, kui täna tuleb töö, mille tähtaeg on homme. Ja minule väga meeldib niimoodi, kui tööd tulevad lühikeste tähtaegadega! Siis tuleb adrenaliin ja änks sisse, kohe põnev on ja hasart tuleb sisse. Seetõttu olen ma terve nädala olnud sõiduvees ja elu on lill :).

Kurbusega pean veel tunnistama, et üks kahest mulda pandud fuksiast heitis hinge. Teine, suurem on seevastu väga heas vormis, nii et vähemalt ükski siis... Ja tööl hakkasid mul kolleegilt saadud virgad liisud õitsema. On teised alles päris väikesed, aga VÄGA virgad!

Hästi, aga uneaeg on kätte jõudnud.
Head ööd!
M. 

Proovime siis pimesi kirjutada

Ma olen viimasel ajal jõle vähe kirjutanud, saan isegi aru. Probleem on selles, et ma olen viimased kaks nädalat eriti teravalt tundnud, et mu silmad on pärast pikka arvutiekraani põrnitsemist väsinud, nii et ma olen seetõttu püüdnud arvutit senisest veelgi rohkem vältida. Nädalavahetus möödus näiteks praktiliselt täiesti arvutivabalt. Ma küll kahtlesin, kas see mul õnnestub, aga näe! Saingi hakkama!

Nädalavahetuse suured plaanid jäidki peamiselt plaanideks. Veini justkui ei tahtnud, nii et jätsin Grevenmacheris käimata. Eelmisel aastal jõin seal niigi kahe eest ja ilma joomata oleks samade pasunakooride vaatamine kindlasti pisut kahvatuks jäänud. Kusjuures mul üldse viimasel ajal vein enam kuidagi ei lähe. Kui üldse, joon õlut :). Huvitav, mis minuga lahti on?

Enivei, matkale ka ei läinud, sest ärkasin keset päist päeva ja oleksin siis küll matkale jõudnud, aga sellisel juhul poleks ma jälle midagi muud tehtud saanud. Veetsin päeva koristades ja pesu pestes, vannis käies ja lõbustuspargis jalutades. Ja laupäeval käisin Metzis (idee oli suunduda botaanikaaeda ja vaadata, kas seal ka fuksiaid on). Fuksiaid ei leidnud, botaanikaaed osutus hiigelsuurele plaanile vaatamata üsna tillukeseks ning seejärel marssisin ma lihtsalt mööda linna ringi ja avastasin nurgataguseid, kuu ma varem sattunud ei olnud. Muu hulgas leidsin ühe jumalast hüljatud kanali ja väga vinge linnavärava. Tegin pilte ka, aga kuna neid ei saa kinnisilmi sorteerida, siis tuleb teil neid päris tükk aega oodata :).

Täna on Schueberfoueri viimane päev. Ootamatult ruttu on läinud need kolm nädalat. Ühest küljest oli see piisavalt pikk aeg, et lõbustuspargiga ukse ees ära harjuda, teisest küljest tundus see nii üürike hetk, et mul tekib niimoodi tõsine mure tuleviku ees. No kuhu see kõlbab, kui kolme nädalat ei märkagi? Siis on ju pensionipõli ka kohe varsti käes...

Lõbustuspargi veerel võiksin ma ka edaspidi elada, muide. Ainus, mis mind jõudis tõsiselt häirima hakata, on see, et iga jumala õhtu käis vähemalt üks inimene me sisehoovi peal oksendamas ning ukseesine kangialune on nii lämmatavalt kusehaisune, et gaasimaski oleks tarvis. Esimesel nädalal leidsin ka ükskord oma rattakuuri ukse eest hästi suure vedela sitalaadungi (see oli õhtuks ära koristatud), praegu vedeleb seal mingisugune tilgutikott (paar päeva tagasi oli vereloik ka) ning sealsamas seisab üks täiesti alusetult sinna pargitud BMW, nii et mul oli tõsine tegu oma ratta ärapanemisega. Lisaks on mul kuri kahtlus, et mu rattakuuri uksenurk roostetab ka just aastatepikkusest kusenurgaks olemisest. Aga kui need lõhnad välja arvata, siis söögiaroomid ja helid ei häiri mind vähimalgi määral. Ma vist hakkan seda kiljumist ja tralli isegi natuke taga igatsema. Hmm, ja no ukseesist kebabiputkat ka. Vorsti ei söönud ma siin kordagi, aga kebabe läks küll ikka rohkem kui üks. Nüüd tuleb jälle harjuda ise süüa tegema :).

Igatahes on täna õhtul oodata suuremat sorti ilutulestikku. Ilm on ainult niruvõitu, nii et seda ei pruugi väga paista. Kusjuures ilm läks käest ära alles täna. Siiani oli meil kena ja korralik vananaiste suvi. Nädalavahetusel sai täitsa õlapaeltega kleiti kantud ja puha. Nüüd võib need vist aga rahulikult juba eest ära tõsta. Täna hommikul oli kohe äärmiselt naljakas ärgata. Esiteks oli toas pime, nii et tekkis tahtmine tuli põlema panna. Teiseks kostus õuest ladinat - ja seda pole ka oma kuu aega juhtunud, et päev algab vihmasajuga. Ma olin kohe nii jahmunud, et tegin tõsise valearvestuse: vaatasin aknast, et väga ei sajagi, ning jätsin keebi koju. Mhmh, tööle jõudsin üsna tilkuvana.

Mh, ja kuidagi on nüüd nii, et ühtegi uudist ei tule enam pähe. Eelmisel nädalal oli mul neid päris mitu, aga järjekordselt leiab vist tõestust tõsiasi, et kui midagi kohe kirja ei pane, siis ega see pärast enam meelde tule. Ma lähen nüüd muna keetma. Ahjaa, ja teate, homme tehakse kohvik jälle lahti :)! Ma siiski vist ootan sellega reedeni, sest jõle halb on hommikul tööle minna, kui ma alles kell 1-2 olen voodisse saanud, aga ma rõõmustan juba ette! Sealsed õhtud on muutunud nii mitmekihilisteks, nii et alati on põnev...

Aga OK praegu. Munavesi keeb. Ma nüüd teen silmad lahti ja vajutan "publish". Andke siis andeks, kui väga palju trükivigu on! Kuigi ma tegelikult ei tea, miks neid peakski nii väga olema. Pimekiri sai mulle iseenesest juba ammu selgeks. Ainus, millega on mõnikord raske järge pidada, on paari tähe kustutamine ja siis sõna jätkamine. Siis võib mõni täht ülemäära jääda või kaotsi minna.