Ma olen viimasel ajal jõle vähe kirjutanud, saan isegi aru. Probleem on selles, et ma olen viimased kaks nädalat eriti teravalt tundnud, et mu silmad on pärast pikka arvutiekraani põrnitsemist väsinud, nii et ma olen seetõttu püüdnud arvutit senisest veelgi rohkem vältida. Nädalavahetus möödus näiteks praktiliselt täiesti arvutivabalt. Ma küll kahtlesin, kas see mul õnnestub, aga näe! Saingi hakkama!
Nädalavahetuse suured plaanid jäidki peamiselt plaanideks. Veini justkui ei tahtnud, nii et jätsin Grevenmacheris käimata. Eelmisel aastal jõin seal niigi kahe eest ja ilma joomata oleks samade pasunakooride vaatamine kindlasti pisut kahvatuks jäänud. Kusjuures mul üldse viimasel ajal vein enam kuidagi ei lähe. Kui üldse, joon õlut :). Huvitav, mis minuga lahti on?
Enivei, matkale ka ei läinud, sest ärkasin keset päist päeva ja oleksin siis küll matkale jõudnud, aga sellisel juhul poleks ma jälle midagi muud tehtud saanud. Veetsin päeva koristades ja pesu pestes, vannis käies ja lõbustuspargis jalutades. Ja laupäeval käisin Metzis (idee oli suunduda botaanikaaeda ja vaadata, kas seal ka fuksiaid on). Fuksiaid ei leidnud, botaanikaaed osutus hiigelsuurele plaanile vaatamata üsna tillukeseks ning seejärel marssisin ma lihtsalt mööda linna ringi ja avastasin nurgataguseid, kuu ma varem sattunud ei olnud. Muu hulgas leidsin ühe jumalast hüljatud kanali ja väga vinge linnavärava. Tegin pilte ka, aga kuna neid ei saa kinnisilmi sorteerida, siis tuleb teil neid päris tükk aega oodata :).
Täna on Schueberfoueri viimane päev. Ootamatult ruttu on läinud need kolm nädalat. Ühest küljest oli see piisavalt pikk aeg, et lõbustuspargiga ukse ees ära harjuda, teisest küljest tundus see nii üürike hetk, et mul tekib niimoodi tõsine mure tuleviku ees. No kuhu see kõlbab, kui kolme nädalat ei märkagi? Siis on ju pensionipõli ka kohe varsti käes...
Lõbustuspargi veerel võiksin ma ka edaspidi elada, muide. Ainus, mis mind jõudis tõsiselt häirima hakata, on see, et iga jumala õhtu käis vähemalt üks inimene me sisehoovi peal oksendamas ning ukseesine kangialune on nii lämmatavalt kusehaisune, et gaasimaski oleks tarvis. Esimesel nädalal leidsin ka ükskord oma rattakuuri ukse eest hästi suure vedela sitalaadungi (see oli õhtuks ära koristatud), praegu vedeleb seal mingisugune tilgutikott (paar päeva tagasi oli vereloik ka) ning sealsamas seisab üks täiesti alusetult sinna pargitud BMW, nii et mul oli tõsine tegu oma ratta ärapanemisega. Lisaks on mul kuri kahtlus, et mu rattakuuri uksenurk roostetab ka just aastatepikkusest kusenurgaks olemisest. Aga kui need lõhnad välja arvata, siis söögiaroomid ja helid ei häiri mind vähimalgi määral. Ma vist hakkan seda kiljumist ja tralli isegi natuke taga igatsema. Hmm, ja no ukseesist kebabiputkat ka. Vorsti ei söönud ma siin kordagi, aga kebabe läks küll ikka rohkem kui üks. Nüüd tuleb jälle harjuda ise süüa tegema :).
Igatahes on täna õhtul oodata suuremat sorti ilutulestikku. Ilm on ainult niruvõitu, nii et seda ei pruugi väga paista. Kusjuures ilm läks käest ära alles täna. Siiani oli meil kena ja korralik vananaiste suvi. Nädalavahetusel sai täitsa õlapaeltega kleiti kantud ja puha. Nüüd võib need vist aga rahulikult juba eest ära tõsta. Täna hommikul oli kohe äärmiselt naljakas ärgata. Esiteks oli toas pime, nii et tekkis tahtmine tuli põlema panna. Teiseks kostus õuest ladinat - ja seda pole ka oma kuu aega juhtunud, et päev algab vihmasajuga. Ma olin kohe nii jahmunud, et tegin tõsise valearvestuse: vaatasin aknast, et väga ei sajagi, ning jätsin keebi koju. Mhmh, tööle jõudsin üsna tilkuvana.
Mh, ja kuidagi on nüüd nii, et ühtegi uudist ei tule enam pähe. Eelmisel nädalal oli mul neid päris mitu, aga järjekordselt leiab vist tõestust tõsiasi, et kui midagi kohe kirja ei pane, siis ega see pärast enam meelde tule. Ma lähen nüüd muna keetma. Ahjaa, ja teate, homme tehakse kohvik jälle lahti :)! Ma siiski vist ootan sellega reedeni, sest jõle halb on hommikul tööle minna, kui ma alles kell 1-2 olen voodisse saanud, aga ma rõõmustan juba ette! Sealsed õhtud on muutunud nii mitmekihilisteks, nii et alati on põnev...
Aga OK praegu. Munavesi keeb. Ma nüüd teen silmad lahti ja vajutan "publish". Andke siis andeks, kui väga palju trükivigu on! Kuigi ma tegelikult ei tea, miks neid peakski nii väga olema. Pimekiri sai mulle iseenesest juba ammu selgeks. Ainus, millega on mõnikord raske järge pidada, on paari tähe kustutamine ja siis sõna jätkamine. Siis võib mõni täht ülemäära jääda või kaotsi minna.
