Chennai-Madras. Täiesti tavaline ja mõttetult kaootiline India suurlinn.
Madrase kõige tegijam muuseum. Väljast näeb välja igati uhke, täitsa Royal Albert Hall kohe.
Seest aga on muuseum selline, et seal võib end herneks naerda. Isegi Siberi sügavustes olevad iidsed nõukaaegsed muuseumid on korralikumad. Eksponaatidel olid valed nimed, eksponaatideks olid üldse paljuski kipsist tehtud asjad - zooloogia osakonnas näiteks kipsist jaanalinnud jne. Noh, mõne ukse ette olid langenud vineertahvlid ja ruumides lendasid ringi nahkhiired, sest elektri kokkuhoiu nimel hoiti eksponaate pimedas. Kui mõni külastaja nähtavale ilmus, pandi tuli põlema - ja kustutati uuesti ära, kui külastaja järgmisesse saali edasi läks.
Üks tundmatu tempel Tanjore lähedal. Selle juures tegime me täiesti ekspromtpeatuse, sellepärast ei tea ka nime.
Madurai suur tempel. Need tornid on templimüüri väravad ehk gopuramid. On ikka lahmakas, ah?
Madurai tempel oli küll uhke. Neid värvilisi muinasjutulisi figuure oli seal kokku vist küll miljoneid.
Pondicherry. Endise prantsuse kolooniana on Pondicherry mõnevõrra omanäolisem ja kolonialismihõngulisem kui ülejäänud India linnad. Siin on päriselt äratuntavad prantsuse kvartalid, siinsetel politseinikel on prantsusepärane vormimüts, tänavasildid on prantsuse keeles (kui neid üldse on) ja mõned jõmpsikad räägivad kohutavalt hirmsa aktsendiga ka prantsuse keelt. Mulle väga meeldis Pondicherry. Kogu reisi peale oli see ilmselt Kochi järel ägeduselt teine linn. Ahjaa, ja Pondys oli ka imeline Auroville ehk siis fantastiline hipilinnak, kus valged lulli löövad ja rohelisi maailmapäästmise mõtteid mõlgutavad. See on täiesti utoopiline, googeldage Auroville'i ja vaadake pilte, nad on endale ulmelise kuldmuna ehitanud ja kogu see asi meenutab mingit kahtlast päikesekummardajate sekti linna. Mul endal jäid ainult kahjuks seal pildid tegemata.
Pondy promenaadil on palju pudipadimüüjaid.
Vanast majakast on saanud Pondy eriterritooriumi rahandusministeerium.
Poja...
...ja emme
See oli nii armas, kuidas too vandu ei tahtnud kohe üldse pesema minna. Ajas jalad vastu nagu mu endine kuts siis, kui me loomaarsti ukse juurde jõudsime.
Looduslik dušš: kui pesema lähed, võta elevant kaasa.
Kathakali pantomiimteater. See härrasmees kehastab praegu võluvat naisdeemonit, kes võttis endale eesmärgiks väikese vastsündinud Krishna ära tappa. Ta käis läbi kõik perekonnad, kus oli väikeseid lapsi, tuvastas Krishna, saatis tolle perekonna midagi tegema, määris oma rinna mürgiga ja tahtis Krishnat tissitades ära mürgitada. Aga selgus, et Krishna oli juba titena võimas jumal, ta ei imenudki deemoni rinda, vaid hammustas seda ja deemon suri ära. Selline lugu siis...
See pilt on järgmise foto konteksti tutvustamiseks.
Paatmajad, millega Kerala sisevetel puhatakse.
Vesi on soolane, muide. Mis ei takista kohalikke sellega näiteks hambaid pesemast.
Ujumas käivad ainult mehed. Naised seisavad täies riides olles põlvini vees ja kui vahune laine nad märjaks lööb, on kõva kilkamist kui palju.
Mehed olid seevastu kõik nagu kaheteistaastased ülemeelikud jõnglased. Enamasti jooksid nad ringi ja viskasid üksteisele vimkasid. Umbes triljon tüüpi mängis kogu aeg rannas palli. Ujujaid oli nendegi seas vähe.
Kovalamis oli üks imetore kohvik, kus tehti fantastilisi friteeritud banaane ja õlut serveeriti lauajala varjus ning läbipaistmatutes kohvitopsides õlut, sest kohvikul polnud alkomüügiluba. See on kuskil seal valguslaigus peidus...
Tore siis, et Indias lubatakse nii lahkelt ka India ruupiates maksta!
Lõunasöök. Tähendab, eri kastmeplönne pandi banaanilehele ritta vähemalt kena tosin, aga ma tahtsin juba sööma hakata ning ei mallanud oodata. Lüpsikute moodi toopidest tõsteti igaühele kulbiga eri kastmed ritta, keskele pandi hiigelkuhi riisi ja sellele kallati sulavõid peale. Nämm-nämm.
