Nõiaöö...

Noh, siin on siis nüüd need kaualubatud pildid. Pikem jutt kogu ülejäänud Pariisi kohta peab jääma homset ootama, aga olgu siis piltide saateks öeldud, et see õhtu, kui me Marie'ga Versailles's käisime, oli täitsa nõiaöö. Sellepärast, et iga natukese aja takka käis keegi suurest kastist midagi purskkaevudesse viskamas, et salapäraseid suitsupahvakaid tekitada ja puha. Ja kuna vihma kallas, käisid kõik keepide ja vihmavarjudega ringi, nii et inimesed nägid selles imelises valguses hästi kentsakad välja. Ja millised pöörased varjud igal pool olid... Ja siis neil oli pikale mururibale pandud leegiheitjad, mis muusika rütmis leeke välja pahvatasid. See oli minu jaoks midagi uut, muusika rütmis tehtud ilutulestikku olen küll näinud, aga need tulelondid jooksid ja hüplesid kogu aeg. Paraku olid need liiga kontrastsed, et normaalset moodi fotole jääda... Aga sellel vihmamärjal ja sopased õhtul nägi Versailles' aed siis välja umbes nii...

Nõiakatlad. Täiega.

Õhtu kulmineerus tulelontide etenduse ja ilutulestikuga

Ja kuna õhk oli vihmast raske, ei kadunud toss ka kuidagi ära, nii et lõpuks polnud näha ei ilutulestikku ega lossi ennast.

Ja õhk oli selline...

Ma üldse ei tahtnud Marie'd pildistada, ta lihtsalt jäi ise peale :)

Äh, ja need udukogud siin ees pole üldse olulised. Lihtsalt... ma ei mäletanudki, et lossi ees mingid metallist mammutikihvad püsti on. Nagu Luxi oleks tagasi sattunud juba, siin on kah igasuguseid terasemonumente...

Novat, ja selline õhtu oligi. Minnes läks meil ligi poolteist tundi aega, et Versailles'sse jõuda, liin C oli juhtumisi remondis, eks - ja meie ei uskunud Sweni õde, kes seda meile ütles, nii et sõime aga rahumeeli kodus koorekastmes rannakarpe ja arvasime, et jõuame kolmveerand tunniga küll. Lõppkokkuvõttes jäime sellise valearvestuse tõttu pea tund aega hiljaks. Tagasi saime õnneks üsna mugavalt, lossi eest läks buss kuskile raudteejaama, sealt saime millegiga Väike-Ameerikasse ja sealt metrooga koju... Tehtud sai! Mul on imehea meel.

Kuulmiseni, 

M. 

Mõnikord kukuvad asjad ise sülle

Näiteks rongipiletid.

Hea küll, ainult ühe otsa rongipilet :-D. Strasbourgi! Aga siiski... täitsa laest sadas!

Nüüd ongi siis nii, et laupäeval teen päevase väljasõidu Strasbourgi. Lähen vara, tulen hilja - ja siis saangi vast kõik seal tehtud, mis teha tahtsin. Noh, laevaga sõita ja veel korra tarte flambéed süüa, pikemalt Väike-Prantsusmaad avastada jne. Tagasitulekuks pean ise pileti ostma, aga see on ikka odavam, kui septembris tasuta sinna saamine, sest tasuta saamisele vaatamata oleksin sellisel juhul pidanud öömaja leidma. Vuot nii...

Jube äge! Noh, ja meil on ju kolmepäevane nädalavahetus ka veel - Maarja läheb esmaspäeval taeva, nii et selle arvelt on jälle üks vaba päev juures. Pühapäeval mõtlesin Wasserbilligisse suunduda ja sealt rattaga 30km piki Moselit Remichisse sõita. Ja siis esmaspäeval - no ma ei teagi. Võib-olla tasuks Saarburgis ära käia?

Üleüldse on nii, et sel ja järgmisel nädalal võime soovi korral poolteist tundi hiljem tööle minna või poolteist tundi varem töölt ära tulla. Täitsa suvevaheaja tunne on :).

Ma nüüd lähen teen väike rattatiir, kuniks taevas selge on... Pärast tulevad Prantsusmaa pildid kah.
M.

Vesine Versailles

Teate, ma nüüd sorteerisin oma pildid ära. Netti ei viitsi neid veel tõmmata, sellega tegelen homme, aga siin on teile üks siiski prooviks. Noh, sealt Versailles' pargist ikka. Käisime nimelt Marie'ga seal suurt vetemängu vaatamas üks öö. Kimasime tund aega hiljaks jäänuna lahtiste sandaalidega vihma käes läbi sopavoogude, kuulasime Händeli Veemuusikat (!) ja imetlesime sulisevaid ning värviliselt sillerdavaid purskkaeve. Aeg-ajalt mängisin ma siin-seal varjulisemas kohas skulptuuri, et paar pilti ka klõpsida (ma olen meeldivalt üllatunud, arvestades, et mul statiivi ei olnud, oli tulemus üsna terav). Imeilus oli! Läheks või hommepäev uuesti. Kuivemad olud ei teeks siiski paha.

Aga oli ta vesine, mis oli, vähemalt toimus. Juunis toimunud ilutulestiku meistrivõistlused, kuhu ma kangesti minna tahtsin, jäeti vihma tõttu ära, tuleb välja! IRW. Ma arvan, et päris hästi läks, et ma selleks ajaks kõige kiuste sinna ei trüginud :-D. Ma oleksin päris pettunud olnud. Nüüd on aga järgmine kiusatus ristiks kaelas. 10. septembril toimub St. Cloudi pargis väidetavalt Euroopa suurim ilutulestikuetendus. Kestab kaks tundi ja tõotab ilus olla. Hmmmmm...

Homseni,

M. 

Pariis on alla käinud

Mmm, jõudsin tagasi. Pikalt ei kirjuta. Kõht on tühi ja homme hommikul peab tööle minema, enne tahaks natuke ümber ka häälestuda. 

Niipalju siiski, et puhkus oli imetore. Nende sõpsidega oli ka üle ootuste tore aega veeta. Aga Pariis ise - no ma ei tea, Pariis oli vahepeal nii palju muutunud. Või olen mina vahepeal liiga palju muutunud. Sedakorda ei vastanud see linn igatahes eriti mu ootustele ja mälestustele. Mul on endalgi seda imelik öelda. Mitte et Pariis mulle enam ei meeldiks, aga kõik oli nii kalliks läinud (nagu kammoon, kohviku aknal oli saiakese hind 3 euri millegagi ja siis saiakest tellides toodi arve, millel selle hind oli juba 7 euri, sest ma söön seda ju koha peal ja ajad on sellised!) ja pooled "minu" kohad olid kinni pandud, suures remondis või alla käinud (nt Toucan oli kolinud viletsamatesse ruumidesse ja serveeris nämma eskalopi asemel ainult burksi ja kuskussi). Ja rahvast oli kuidagi hirmus palju, kõik veel turistid pealegi, mille tõttu olid nad ka kõik eriliselt närvilised ja tõuklevad ja ebaviisakad. Otse loomulikult sadas ka iga päev :-D. Nagu siin Luxiski - mitu valingut päevas, samas vahepeal paistis vähemalt päike, jõudsime ära kuivada.

Selline üldmulje siis. Muidugi oli tore. Lihtsalt mitte nii tore, kui ma mäletasin :). 

Aitab nüüd praeguseks, 

Ööd. 

M. 

Pakkimisest

Hmpf, panen siin asju kotti ja mõtlen... Kas mul ikka on neljaks päevaks seljakotti tarvis. Võiks ju lihtsalt käekotiga minna. Rahakott, fotokas, korgitser, minišampoon ja apteeker Melchior. Mida mul siis ikka veel vaja minna võib? Ahjah, telefon kah mahub ära. 

Kas mul tõesti on teist pluusi, juukseharja ja igasugust muud sellist jama vaja?

Mmmmm, eeldusel, et järgmised neli päeva on kuradima stabiilne ja ilus ilm, oleks nii palju mugavam. 

Mmm... mmm... mmm... Veerand tunni pärast pean välja minema, jõuab veel otsustada küll... :-D. 

Hääd nädalavahetust!

M. 

Kaevur-Mati

Kõigepealt kästi vannimüts pähe panna, siis löödi kiiver ka veel otsa

Rongiga viidi kaevurihakatised maa alla. Jummala kaugele sõitsime. Ma ootasin hästi pealiskaudset asja - kuskilt lugesin, et 20 minutit ja 800 meetrit. Mõtlesin küll, et 8.50 on pisut palju 20 minuti eest, aga no olgu. Tegelikult olime üle kahe tunni ja marssisime seal maa all päris pika tiiru maha!

Milline pettumus. Tuleb välja, et Luxis pole enam 81. aastast ühtegi tegutsevat rauamaagikaevandust, sest nendel oli kivis maaki 30-40%, aga Rootsis ja Brasiilias on 70-80%. Neil oli juba siis odavam seda importima hakata.

Jõle külm oli ainult. Kahe tunniga jõudsin ma täitsa ära külmuda, Karinist ei hakka üldse rääkimagi - tema oli veel paljaste varvastega...

Kõik asjad nägi ära - selle, kuidas vanasti kirkadega raiuti, ja selle, kuidas praegu masinatega töötatakse. Sellist masinat on maailmas ainult kaks tükki, kusjuures. Teine on Prantsusmaal ja endiselt kasutuses. 

The Truth is Out There!

Luxis ei vaadata kettaheidet, siin on popp jalgrattasport!

Oli tavaline neljapäev. Lõpetasin pool kuus töö, pesin kohvitassi ära ja läksin kella kuueks vesiaeroobikasse. Vehkisin hullunult hantlitega ja vedasin ennast pärast seda sauna - nagu tavaliselt. Kõik oli nagu tavaliselt. 

Aga täiesti ootamatul kombel sattusin sel õhtul Leedu saunasõpradega koos komisjonist ära tulema. Me oleme nendega alatasa koos saunatanud, aga kuna nendel on samas majas kontorid ja nad käivad tavaliselt enne äratulekut sealt läbi, siis me pole kunagi nendega otseselt koos majast välja astunud. Nüüd aga sattusime saunas sellisele jutusoonele, et otsustasime midagi õhtul koos ette võtta.

Nendel oli selleks hetkeks praktika lõpp juba kätte jõudmas ning nad tahtsid oma lemmikkohad veel viimast korda läbi käia, nii et sellelsinasel eesmärgil kutsusid nad mu endaga õhtuks Foyer'sse. Foyer on siis eelkõige euroasutuste töötajate baar-restoran, kus näiteks need mu matkasellidest polüglotid ka koos käivad. Mina polnud seal kunagi käinud, sest millegipärast pole keegi mulle sellest siiani eriti midagi kiitvat rääkinud. Lisaks oli mul tunne, et see on midagi hästi formaalset - ja üleüldse, et praktikantidel pole sinna asja. Novat, aga nende leedukate jutust tuli välja, et lood on hoopis vastupidi. Komisjoni praktikandid pidavat seal praktiliselt elama, ainult parlamendi omad hoidvat millegipärast eemale. Nojah, ühesõnaga, nad rääkisid mulle pikalt laialt, kuidas seal on baarimeheks üks Patrick, kes on praktikantide vastu überlahke - ja üleüldse pidi Foyer olema nii mõnus koht, nagu teine kodu. Ja nii nad rääkisidki mulle augu pähe. Ütlesin "vamos" ja võtsimegi suuna sinnapoole - märjad ujumisasjad riidest kotis muudkui tilkumas ja šampoonirida järel, sest ega ma ju iga päev siis šampoonipudeli korki kinni pane. 

No igatahes, kui õigesse kvartalisse jõudsime, selgus, et ei ole siin mingit Foyer'sse minemist. Kogu see kvartal oli nii tihedas piiramisrõngas, et kohe kuidagi ei pääsenud sellele ligi. (Nüüd tuleb väike taustaloeng). Oli ju äsja Tour de France ja teadupärast on rattasõit Luxis umbes sama oluline kui meil murdmaasuusatamine, kettaheide, sumo ja kümnevõistlus kokku. Igal pool on siin viimasel ajal ainult jalgrattasõitu näidatud - baarides, kohvikutes ja jõusaalis... Isegi need minu luksemburglastest kohvikusõbrad rääkisid sel kohvikuõhtul Piafi laulude vahepeale mitut puhku Andyst ja Frankist. Nood on siis kuulsad vennad Schleckid, kelle pärast see jalgrattasõit siin nii kuum teema üldse on. Omadele tuleb ju ikka kaasa elada! Nad on päris kõvad ka, sedakorda kumbki neist paraku veel tuuri ei võitnud, aga mingi hiljutise etapi pani Andy küll kinni. Koguarvestuses jõudis ta seekordsel tuuril vist lõpuks teisele kohale. Kõva saavutus, eks, müts maha! No igatahes, siililegi peaks selge olema, et sellist kordaminekut oli vaja ometi tähistada - ja tähistati nii, et tehti linlastele näidissõit. Pandi pool Luxi linna kinni ja korraldati Tour de France'i kõvemate sõitjate seast valitud pundile korralik linnavõidusõit. Õlle- ja vorstiputkad olid ka üleöö raja äärde kohale toodud (tänu taevale, poed olid selleks ajaks juba kinni, minu külmkapp puhta tühi ja kere hirmus hele), siis veel neli hiigelsuurt kuumaõhupalli - ja rahvast oli ka täiesti massiliselt. 

Kuidas see Foyer'ga seondub? Niimoodi, et need ratturid sõitsid circa triljon tiiru täpselt ümber selle kvartali, kus Foyer asub :-D. Ja kuna nad olid parajad reaktiivlennukid ning need tiirud läksid neil väga ruttu, siis ilmselgelt ei lastud kedagi kuskilt üle tee. Novat. 

Ega's midagi. Kui baari ei saanud, otsustasime tänavale toodud putkasid maksimaalselt ära kasutada. Võtsime vorstid ja õlled - ning sattusime seejuures kuidagi iseenesest ühe pisut õhetava näoga koeraomanikuga juttu rääkima. Too osutus päris toredaks ja pisut vintis selliks (vintis sellepärast, et kui viis õlut korraga osta, sai ilusa Bofferdingi ja Tour de France'i kirjadega T-särgi... tal oli ilmselgelt selle särgi isu ja nii ta siis jõi viis õltsi ära, misjärel ta enam nii selgelt ei mõelnud ja toppis selle hinnalise riideeseme oma õnnetule koerale selga). Tema ja Diana suitsetasid, st said kohe jutule (fuhh, kuidas KÕIK siin suitsetavad - siin riigis on tõesti nii, et kui sa EI suitseta, jääd igasugustest vestlusringidest kõrvale ja oled veel friik kah!), mina käisin sellal ringi ja tegin pilte. Siis võtsime veel ühed õlled ja lobisesime edasi ning nii see õhtu läks.

Millalgi kümne paiku lasti kaks paugukest taeva poole ja kuulutati rattaõhtu lõppenuks, veerand tundi pärast seda hakati inimesi juba ka üle tee lubama. Poole üheteistkümneks jõudsime Foyer' pissimajadest Foyer' baari - ja mitte sekunditki liiga vara, sest seda hakati juba kinni panema (kuuks ajaks. Sest siin maal on ometi KÕIK suvel kinni :-D). Jõudsime seni, kuni too Patrick koristas, siiski veel natuke istuda ning paari hilja peale jäänud baarikülastajaga lobiseda. Oli tõesti päris tore - mul on hea meel, et see koht on nüüd siis viimaks ka ära nähtud. Oi, ja ERITI toredad olid muidugi hinnad. Ma olen üsna veendunud, et kunagi septembris lähen sinna korra tagasi. Või paar. Nii vahva seal polnud kui mu klaveribaaris, aga samas, olgem ausad, ega üheski kohas pole ilmselt pool tundi enne uste sulgemist eriliselt vahva :-D. Nii et ma annan Foyer'le kindlasti veel paar võimalust :-). Noh, tuleb välja, et peaaegu nagu teine kodu siiski :-D.

Nonii. See oli ühtlasi ka see õhtu, kui ma koju jõudes KAKS kaarti eest leidsin. Kas ma juba ütlesin, et kaks kaarti? Mul oli nii hea meel :P. Nii saigi rattaürituse tordist ning kaartide kokteilikirsist selle tordi peal eelmise nädala üks ägedamaid õhtuid. Ma loodan, et mõni säärane tuleb varsti veel. Ootamatutest asjadest on tihti palju rohkem rõõmu kui neist, mida enne pikalt plaaninud ja pikisilmi oodanud oled...

Aga siin siis ka paar fotomeenutust...

Mh, nad kimasid nii ruttu, et need pildid, kus mõni rattur peal oli, olid udused, nagu kummitustest tehtud. Aga siin teile tõestus sellest, et rahvast OLI palju.

Jajaa, ma ju räägin, hägusad kummitused. Huvitav, aga milline neist kummitustest Andy võis olla?

Ainus TERAV pilt selle tee peal olnud rattast...

Selliseid rohelisi T-särke sai, kui viis õltsi korraga ostsid.

Tema nimi oli Xando. Ta üldse ei tahtnud sel üritusel olla.

Siiiiiiinineeeee ja muuuuuuuust ja valllllllllge...

Andy ja Frank, jeeeeeee...

Selline õhtu siis.

Uhh, üks võlg on nüüd kustutatud, järge ootavad kaevandused ja Beaufort... Häda ikka, kui kohe ei jõua asju kirja pandud. Kogu aeg juhtub ju uusi ägedaid asju peale... No aga ma katsun end homme kokku võtta. Praeguseks - head ööd!
M. 

Lühiülevaade väga paljudest asjadest

Nii. Karin läks eile ära. Oodatust märksa varem - st poole öö asemel õhtul kella kaheksase bussiga juba. Õigele bussile olid piletid välja müüdud ja nii pidi ta kurval kombel ööseks lennujaama passima minema. Mitmed plaanid jäid seetõttu ka poolikuks - üks matk jäi jalutamata, üks juustukook söömata ja üks film lõpetamata. Aga vähemalt olid need paar päeva, mis ta siin oli, hästi toredad ja igasuguseid tegemisi täis. Käisime kuulsates Luksemburgi rauamaagikaevandustes ja Beauforti lossivaremeid vaatamas, kõndisime kogu Luxi linna läbi, veetsime pool ööd minu lemmikbaaris, vaatasime mitut prantsuse filmi, sõime Mehhiko sööki ja tegime värskeid türgi ube võiga, pidasime mitu piknikku maha ja üleüldse... Hästi palju asju jõudsime ära teha. Mõnest suuremast üritusest on mul plaan pikemalt ka kirjutada, ma ainult ei tea, millal selleni jõuan. Rattaõhtu on ka vaja veel ära muljetada enne... Oh. 

Siis on mul nüüd septembriks elukohta tarvis. Ajee, kuulasin täna tööl maad, esimese hooga ei hakanud kahjuks midagi kõrva. Uurin homme rohkematelt. Ehk ikka on kellelgi puhta juhtumisi üks vaba tuba, mida ta septembrikuuks mulle välja üürida tahaks. Kindlasti oleks tuttavate kaudu lihtsam midagi leida, mõistlikud majaomanikud ju eelistaksid kauemaks jäävaid kostilisi. Ideaalis ei tohiks see ühe kuu elamine mind ka pankrotti ajada, sest praegused majaomanikud pakkusid asemele 150 euri kallimat varianti kuskil linnast väljas - see on igast küljest välistatud. Ainult bussidest ma küll sõltuma ei tahaks hakata, ratta saadan emmega augusti lõpus koju ja 700 euri kuus on niikuinii üle mõistuse palju. 

Reede hommikul sõidan Pariisi. Ma juba väga ootan. Plaane on ka palju. Esimese hooga on kindel see, et pühapäev kulub muuseumide peale - kuu esimesel pühapäeval on muuseumid teatavasti tasuta. Paar ajutist näitust on küll piletiga, aga üleüldises plaanis on sääst siiski tuntav. Laupäeva õhtul lähme Marie ja Sweniga Versailles' parki öist vetemängu vaatama ja reede õhtu lihtsalt TULEB Montmartre'il veeta. Oh, kus ma seda taga olen igatsenud :). Noh, ülejäänud aega peab mahtuma veel triljon erinevat asja - sibulasupp ja eskalopp, koduhiinakas ja Luxembourgi aed, Père Lachaise ja Les Halles, reisiraamatute pood, potentsiaalselt mõni Montparnasse'i teater, vesipiip ja Aux Tois Mailletz, üks korralik galette, juukselõikus ja terve lehekülg muid asju (jaa, ma kirjutasin endale need kõik üles, sest muidu läheks raudselt midagi meelest ära). 

Operatsioonist "Prantsuse filmid" ütlen ka ülestähendusena niipalju, et kaks täitsa toredat filmi on "Mon Pote" ja "Le Diner des Cons". Paar filmi on vastukarva ka olnud, aga need ei tule mul praegu isegi meelde. Selline valikuline mälu mul siis ongi :). Ahjaa, ja siis teise teema jätkuks - tellisin endale Paul Sontagi plaadi ja nüüd ketran siin Kättchenit ja hookus-pookuse laulu :-). Leidsin hämaratel asjaoludel mõlema laulu sõnad kah. Karini kotist. IRW. Viimane kord oskasin juba niisama kõrva järgi kohvikus üht-teist kaasa laulda ja juba siis küsiti kõrvallauast entusiastlikult, kas me oleme luksemburglased :-D. Ma olen üsna veendunud, et järgmiseks korraks kulub mul nii ehk teisiti ülejäänud laul ka pähe :-D. Hii...

Kodus on meil ka jälle äärmiselt palju muudatusi toimunud. Aurore kolis välja ja tema asemele tuli kolmeks nädalaks keegi sakslasest Marius, kes pole üldse pai Lukase moodi. Ja Frank kolis välja. Ta leidis nii ruttu endale uue eluaseme, et põhimõtteliselt reedel kuulis, et peab minema, aga esmaspäevaks oli juba läinud. Millest on natuke kahju, sest tema oli tore ja rõõmus lõppude lõpuks - paistis ainult alguses pisut hirmuäratavana. Ta küll oli veidi... valjuhäälne oma tegemistes ja paugutas uksi, aga see mind niikuinii ei häirinud. Nüüd on elu kodus jälle palju mornim ja vaiksem. Marion, tema muidugi pidi rõõmust peaaegu hõiskama hakkama, kui kuulis, et Frank (kes kogu oma valjuhäälsuses täpselt Marioni kõrvaltoas elas) ära läks. Hämmastav, kuidas mõnikord ühest inimesest nii palju sõltub. Ja kuidas kõikidel on asjadest erinev arusaam :-D. 

Täna oli üle pika aja jälle imeilus ilm. (Tõele au andes oli ka eilne pärastlõuna täitsa mõnus). Tegin sööklas käimise asemel lõunapikniku herilaste seltsis ja lugesin kaks peatükki apteeker Melchiori läbi. Põnev-põnev, nad just jõudsid poolsurnu leida! Kohe nii põnev oli, et ma otsustasin raamatut see nädal tööl hoida, muidu loen veel kogemata enne läbi, kui rongi peale lähen :-D. 

OK, aga ma olen seda üllitist siin juba terve igaviku kirjutanud, mul on nüüd tõesti vaja homseks asjad valmis panna. Täna hommikul olin näiteks nii udune, et unustasin isegi töö turvakaardi maha. Selle, mis peab KOGU AEG NÄHTAVAL KOHAL olema. Trenniriideid ei jõudnud ka hommikul kokku panna, ehkki tõusin piisava varuga. Ega's midagi... Juhtub. Mõnikord.

Hästi, aga järgmise korrani siis. 

M. 

PS: ja mul oli eile nimepäev :-).