Kontrastid

versus:

___ ___ ___

versus: 

___ ___ ___

versus: 

___ ___ ___

Siiani oleks pidanud vist selge olema, mis kus on pildistatud, aga järgmiste fotode kohta selgituseks - Pirita klooster ja Bocki kasematid. 

versus: 

Nädalavahetus

Tahtsin juba pealkirjaks TGIF kirjutada, aga siis mõtlesin, et ma pole ju tegelikult üldse nii ultrarõõmus, et nädalavahetus on. Noh, tähendab, tore on ikka, aga taevast ma nüüd reede eest ka tänama ei hakka. Täna oli nimelt ka töö juures väga põnev ja mul jäi üks tekst pooleli, mis actually lõbus oli ja libedalt läks. Ja muidu see on ikka uskumatult äge, millised töötingimused seal kontoris on. Mis põhjalikud programmid ja millised kabinetid ja kui toredad inimesed ja... ja siis on veel assistendid, kes kõik ette valmistavad (isegi tõlkemälud!) ja pärast töö valmimist kõik ülejäänud asjad ise ära tegevad. Sa ole ainult mees, istu ja tõlgi. No ma ju räägin, lust ja lillepidu on!

Muidu peale tööd käisime täna ühe teise praktikandiga Auchanis, selles vistiti üle kogu linna tuntud kaubanduskeskuses. Mmm... tõin endale siis päriselt süüa ka koju, sest nädalavahetusel ei saa enam ju kontori söökla peale loota. Siiani olen ma meie kööki siin vältinud, sest see on sihuke... hirmus. Suur on küll, aga vääääääääga paksult asju täis ja vääääääga räpane. Noh, et ma pole veel julgenud seal midagi teha. Pealegi kui lõuna ajal korralikult süüa, saab õhtul vabalt võileivaga hakkama ja nii see nädal mööduski. Aga eks näis, mul on nüüd steak haché ja värsked türgi oad külmikus olemas... Kui sotti saaks, kuidas siinmajas nõusid ja potte-panne jagatakse, võib homme kokkama hakata küll.

Korterinaabritest olen siiani näinud täpselt pooli - ja umbes pooleks minutiks või nii. Üks umbkeelne serblane Bojan oli kord mingite jorssidega köögis, kui töölt tulin; üks ehmunud näoga Marion sõi ühel hommikul köögis jogurtit, kui ma trepist alla kimasin ja bussi peale rallisin - ja siis pesi üks tšikk mul siin vannitoas eile hommikul hambaid, aga ta ütles oma nime läbi hambapasta mulina, nii et ma ei saanudki nüüd täpselt aru, kas ta on Marjoline või midagi hoopis muud... No esialgu pole muidugi ka väga oluline. Ja tegelikult ootan ma praegu korteriomanikku, et talle lihtsalt tuhat euri peo peale laduda - see, kes mu kolmapäeval sisse lasi, polnud vist volitatud raha võtma. Võib-olla see Rosanna oskab mulle ülejäänud korterikaaslaste nimed ka öelda.

Ja nädalavahetusel - noh, eks ma uurin välja, mis värk nende linnaratastega on. Pariisis oli mäletatavasti see süsteem, et hoolimata rattasõidu odavusest külmutati sõitja pangakaardil ratta kasutamise ajaks 300 EURi... Kahtlustatavasti on siin sama lugu - ja pärast seda, kui ma Pariisis katkise ratta otsa sattusin, mis pärast hästi enam ei lukustunud, ja mul veel kaks nädalat takkajärge 300 euri kaardil kinni oli, ma väga enam ei julge neid linnarattaid võtta. Aga eks ma pean pisut uurima... Homme oleks tegelikult küll tore pisut rattaga ringi tiirutada, kuskil pargis veidi päevitada ja turul käia ja üleüldse, kevadet nautida.

Haa... et ilusat nädalavahetust teilegi siis!

Pi-pi-pilte

Vaadake seda alumist ägedat hütti...

Suvi

Oh, tulin täna üle poole maast jala koju. Läksin kaks peatust ühe inglise praktikandiga bussiga ja siis lonkisin läbi vanalinna ja suure silla koduni välja. Mõnus soe oli... 23 kraadi väidetavalt. Mmm... ja kõik õitseb ja lõhnab. Ma juba väga loodan, et keegi veel praktikantidele paar jalgratast laenab, hetkel on 15 ratast ja 18 soovijat, mina muidugi viimaste seas. Aga nii äge oleks sellise ilmaga tööle rallida...

Tänane tööpäev oli ka väga tore. Ma kusjuures ärkasin mitu korda öösel ülessegi, tahtsin juba tagasi minna... Hommikul kusjuures sai nalja, läksin kontorisse, viskasin koti toolile ja panin arvuti tööle, siis jäin aknast välja vaatama: midagi oleks justkui teistmoodi! Siis märkasin, ruloosid pole. Eile olid, kindla peale olid. Ma olin puhta veendunud, et läksin valesse kabinetti, aga samas - kontori endise omaniku lapse joonistused olid ikka veel seina peal. Hmpf, siis tuli meelde, et kuskil kunagi kirjutati ka tarkadest ruloodest, mis käivad ümber maja ringi ja on parajasti seal, kust päike paistab. Noh, et ülejäänud aja on kontoris niisama valge, a kui päike täpselt aknasse paistab, siis sõidab ruloo kohale ja varjab otsese päikese ära - täpselt niikauaks, kuni ta jälle enam aknasse ei paista ja jälle pigem rohkem valgust vaja on. Vot. Ja pärast lõunat olid rulood ise akna ette sõitnud mulle jälle... 

Oh, ja igasuguseid muid asju juhtus ka täna palju - minuga käidi näiteks kõik eestlaste kontorid läbi. Aga samas ma jälle kohe üldse ei viitsi täna pikalt kirjutada. Tahaks uudiseid lugeda ja veini juua ja töölt välja prinditud igasuguseid tõlkejuhendid uuesti läbi käia. Neis on igasuguseid eeliskeelendeid ja muud kraami, ilma milleta vist kuidagi ei saa. Mina mitte ei mõista, miks peavad kõik ametlikud dokumendid olema nii kohmakas ja koledas eesti keeles, aga nada, Fedja, nada. Ja mul tuleb nii ametlikku keelt pisut õppida ikka... kasvõi see on harjumatu, et kõik nende dokumentide tekstid on nagu üks lause, punkt tuleb alles päris teksti lõpus. Mul ikka kipub sinna vahele ka mõni punkt ja suurtäht tulema... 

Brr, muidu homme ongi juba esimene nädal kuidagi läbi. Mida ma küll kogu nädalavahetuse teen? Mõtlesin esimese nädalavahetuse Luxis veeta - mida ma ikka hakkan kohe ringi sõitma (kuigi Trier on ju kohe siinsamas), aga täna tulin töölt pisut hiljem koju ja kell pool seitse olid kõik kohad lihtsalt kinni. Sama käib vist nädalavahetuse kohta... Igav hakkab ju!

Oi, olgu, ma küll ei tahtnud pikalt teha, aga seda pean ka veel ütlema, et meil kästi Strasbourg'is viibimise ajaks endale ise öömaja leida, sest ööbimiskohtade arv oli piiratud ja ma oma hilise saabumisega jäin sellest loomulikult ilma. Novat, kirjutasin eile ühele tuttava tuttavale, kes täna vastas, et ta võtaks meelsasti ühe eestlase oma tillukese toa nurka tukkuma. Nii tore! Eestist kaugel on kõik eestlased teiste, isegi tundmatute vastu kuidagi umbes viis korda sõbralikumad kui kodus. Miks see küll nii on?

Hästi, aga aitab tänaseks, 

M. 

Megaäge esimene tööpäev

Oh sina pühade püss, nii äge oli täna! Et kohe nagu überäge. Ei jõua kohe ära oodatagi, et hommikul jälle tööle saaks... Inimesed olid nii toredad ja abivalmid kõik alates tõlkeosakonna Eesti üksuse juhist ja lõpetades teiste eestlastega, kabineti sain endale palju parema, kui oodata oleks osanud (päris puhta minu nimesildiga ja kahe aknaga ainult minu jaoks olev esimese korruse kontor - tegelikult muidugi kellegi lapsepuhkusel oleva inimese oma, aga see ei loe :-D), Jobkaardi ehk ühistranspordi tasuta pileti ka sain kätte, pangaarve avamine võttis mul postkontoris aega kaheksa minutit, sest EP oli kõik paberid juba eeltäitnud ja mul oli vaja lihtsalt end näole anda... Täiesti fantastiliselt mõnus kohe. Lõunasöök oli ka EP omadele sööklas soodukaga ja veidi ebaapetiitsele välimusele vaatamata üllatavalt maitsev, kohe midagi ei oskaks ette heita. Bussipeatus on ka töökoha ukse ees ja bussiühendus tundus üpris tihe olevat. Lisaks antakse võib-olla jalgratas ka niisama, siis saan see 4,5km hommikul hoopis tööle vändata. Äge oleks, ah? 

Ainus tõsine miinus on see, et neil pole kogu majas päris kohvi, on kohviaparaadid, mis väljastavad teadupärast minutikohvi, aga samas on meil kööginurk veekeetjatega ja puha, nii et ma ostsin juba kohvi-suhkru ära ja lähen homme oma tassi ja kohviga tööle. Ilm keeras ka heaks, mul on kabinetis õhtupäike ja alguses arvasin, et lihtsalt akna all tundub soe, aga tegelikult näitas kraadiklaas õues 22 pügalat... No mida enamat võiks tahta, ah? Teiste praktikantide jutu järgi sattusin väga headesse tingimustesse elama, üks teine Eesti tüdruk elab 430 euri eest kuus 8-ruutmeetrises külmas keldriboksis näiteks ja tal tuleb kümne majanaabriga jagada ühe auguga elektripliiti... Mina oma kolmanda korruse toaga ja suure köögiga tunnen end kohe päris luksuslikus korteris elavat, mis siis, et ma selle eest ka pisut rohkem maksan. 

Ahjaa, siis ma sain veel teada, et 10-11 mai oleme me Strasbourgis euroinstitutsioonides ekskursioonil (sellest johtuvalt küsimus: kas keegi teab kedagi, kes saaks mind üheks ööks seal kostile võtta? transpordi eest meil hoolitsetakse, aga öömaja regamisega jäin hiljaks... nende kohtade arv oli piiratud ja nüüd tuleb mul endal öömaja leida) ning 24. mail sõidutatakse meid Brüsselisse missioonile. Ja igasuguseid seminare on ka, alates Tradose eri osade tutvustamisest ja lõpetades institutsioonidevaheliste dokumentidega tutvumisega. Täismäng, ma ütlen. Muuseas, seekord olla kandideerinud 1800 inimest ja võeti 49. Hmm, ma tegelikult ütlen seda enda tähtsana tundmiseks, tegelikult olla umbes tuhat olnud itaallased ja nii. Kurat teab, palju Eestist kandideeris. Vbla paar tükki heal juhul tuli ära... 

Ja sellega ka joppas, et eelmine reede, kui teised alustasid, oli nn pikk reede, sest meil on ainult kord kuus reedeti vaja poole kuueni tööl olla; ülejäänud reedeti saab kell üks lahti. Nuvat, ja selle kuu oma oli juba ära, kui mind polnud. Lisaks polnud eelmised praktikandid saanud ühtegi pühade tõttu antavat vaba päeva, aga meil on aprillis 21-25 vaba ja juunis ka vähemalt kolmel puhul pikk nädalavahetus. Mais kahjuks vist langesid pikad nädalavahetused ära, aga noh... kui mais on kaks töölähetust, siis see on ka nagu püha juba. Ikkagi sõit kuskile ju. Oi, ja mul on nüüd vinge sinine pildiga töötaja kaelakaart. Äraütlemata äge. 

Paar tõlget saadeti mulle lõpuks ka, sest täna olid kõik juhendajad hästi tegevuses, praegu on just EP koos ja siis sealt tuleb tekste nagu muda. Mind jäeti mitmeks tunniks puhta omapead ja eks ma lugesin siis kõik juhendid läbi ning läksin igavusest tõlkeid küsima. Kohe saingi paar tükki, kaks tükki inglise ja ühe prantsuse keelest. Hmpf, ärge küsige, kuidas tekstide raskusaste oli. Ma kella kahest poole neljani vist umbes lahendasin ühte lauset. No mitte ilmtingimata raskuse tõttu, vaid pigem seepärast, et igalt poolt tuli ju viiteid otsida ja kontrollida ja kõigi nende sammude, isegi pealkirja leidmise jaoks olid erinevad programmid ja makrod ja eks mul tegelikult oli täna juhe ka koos juba lõpuks, nii palju uut informatsiooni ju. Lõpuks tõlkisin kaks lauset ära ja siis oligi kojuminekuaeg. IRW. Eks ma hommikul lähen pisut varem, et värske peaga tegutsema asuda. 

Oh, nüüd tuli pikk ja segane jutt vist, aga muljeid on nii palju - ja põhiline, et POSITIIVSEID muljeid. See on ikka uskumatu, kui äärmiselt kenad kõik mu vastu täna olid. Kohe tähtis tunne tuleb niimoodi... IRW. 

OK, aga ma vist nüüd lähen välja jalutama, päike veel puhta paistab ja ma olen juba puhanud küll... Jama ainult, et siin tõesti kõik kell kuus kinni pannakse. Nagu mis mõttes, kui inimesed selle ajani töötavad ja siis kohe poed kinni pannakse, kes siis üldse poes peaks käima? Ah? 

A homseni, 

M. 

Esimesi muljeid Luxemburgist

• Siin räägitakse täiesti arusaamatut prantsuse keelt. Rrrrr jäetakse põristamata, sõnade lõpud hääldatakse välja ja kõik kõlab nii, nagu oleks rääkijad ise itaallased või sakslased või midagi sellist. Hirmus raske on aru saada isegi poemüüjatest, rääkimata siis majaomanikust...
• Kes iganes hoiatas mind Bonnevoie lennukimüra eest, ta ilmselgelt teadis, mida räägib! Aga siiani on mitme tunni peale ainult kaks reaktiivi otse üle maja lennanud, nii et õnneks pole see väga häirivalt sage. Selline on vähemalt esmamulje.
• Kõik Pariisis mu lemmikuteks saanud poeketid on siin ka olemas: Maisons du Monde, Camaieu, Eram, Etam Lingerie, Brioche Dorée, Chaussea jne jne jne. Kõik veel täitsa mu kodu lähedal ka. St kodust vaksalisse kõnnin kiire sammuga 10 minutit ja kohe sealt edasi hakkab pihta suur poode ja kohvikuid täis tänav, mis viib otse vanalinna välja. Sinna kõndisin 30 minutit, muide ja see teeb pisut üle poole sellest maast, mis mul tööle oleks. Jala küll ei viitsiks hakata iga päev vantsima tööle ja tagasi, aga rattaga oleks täpselt paras maa, et end natuke liigutada ka. Ahjaa, muide, leidsin ka Kuhnja restorani ja vene toidupoe, Swedbanki kohaliku harukontori, Hiina resto, kodu lähedalt kaks supermarketit ja kõik vajalikud bussipeatused. Piletid, krt, piletid unustasin osta, aga no... äkki antakse homme juba Jobkaart ka, siis on niikuinii ainult hommikul ühte piletit vaja.
• Maja on selline tavaline. Väljast suhteliselt kena, seest suhteliselt sassis ja koristamist vajav. Minule lisaks elab siin veel kolm kutti ja kolm tšikki, keegi neist pole veel koju tulnud. Majas on kolm korrust ja üks väga logu ning kitsas iidne puust keerdtrepp. Ja naabripapi vaatas äsja mu aknast sisse ning naeratas, ta katuseterrass on täpselt mu akna all. Hmm. Jah, st mina elan kolmandal korrusel fuksiaroosas toas, kus on meeldivalt palju riidepuusid ja nii madalale paigutatud lamp, et isegi mina löön sinna kogu aeg pead vastu ära. Otse mu maja ees on bussipeatus, kui ei viitsi 10 minutit jalutada, saab bussiga kaks peatust raudteejaama sõita... Tundub erakordne tobedus selle nimel 20 minutit bussi oodata (need nimelt käivad umbes 20 minuti takka), aga no mine tea, halva ilma puhul teeme ehk ära. 
• Vein on kuidagi kallivõitu poes. Peale pikka otsimist leidsin mingi 2.59 maksva kohaliku Moseli valge, aga miks pagan on veiniriigis supermarketis valdavalt veinid hinnaklassist 4.50-11 EUR? Hmm... Peab homme teise marketi veinivalikuga ka tutvust tegema :-D. 
• Hirmus uni on. Lähen vist magama ära, mis siis, et kell veel vähe on...

Tere, Luxembourg

Nonii. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et eileõhtune kontsert kujunes väga naljakaks. Õhtu tipphetk oli see, kuidas me laulsime, et halastaja Kristus peaks ustavate hinged põrgusügaviku pilkasest pimedusest päästma, kui korgid kena pauguga lihtsalt läbi läksid. Meil oli saade sündiga, mis tähendab, et pill jäi vait. Vähe puudus, et me ise oleksime vait jäänud. No ja pärast seda läks kõik järjest rohkem ja rohkem käest ära. Poisid vussisid oma soolosid, nii et kõik muudkui kolinal laiali lagunes ja lõpuks no nii naerma ajas, et ma olin laulmisega üsna hädas. Aga no see selleks. Lõppkokkuvõttes oli päris lustakas.

Hüva. Kohe peale õhtu lõppu viskasime mu asjad kodust autosse ja kukkusime Tallinnast ära kimama. Tegime veel Karini juures ka peatuse, et Edi ja Patti kotid peale võtta. Seal avastasin muuhulgas, et ma olin kodust nii suure hooga minema kiirustanud, et mul oli selga jäänud Marju seelik, mida too kindlasti tagasi tahtis. Hüppasin siis seelikust välja, jätsin selle Karinile tagasi viia ja naasin Pärnusse ainult lillades sukkpükstes. Juhhuu.

No ja Pärnust sõitsime siis öösel Riiga lennuväljale edasi… läbi paksu udu ja Riia punaselt põlevate valgusfooride. Lennujaamas jätsin ma Edi ja Pati sinnasamasse sissepääsu juurde oma Läti kirjasõpra ootama, kes pidi neid sinna hommikul vaatama tulema. Mu ameeriklastel pidi lend ju alles pool kaksteist olema, aga minu oma tuli juba 06.35, eks, nii et neil oli seal kenake ootamine ees – ja puhas vedamine oli, et neil Riias ka üks vana kirjasõber oli, kes siis hommikul nendega lennujaama kohvitama pidi minema. Muidu oleks see aeg peale magamata ööd lennujaamas ikka überpikk neil olnud. No igatahes, ma loodan, et nad kenasti koju jõuavad… Eks kunagi ilmselt kuuleb.  

Nii, aga Air Balticu kohta ei saa ma ühtegi halba sõna öelda. Check-in tehti jube ruttu ja tõhusalt ära ning keegi ei öelnud kordagi midagi selle kohta, et mu käsipagas koosnes selja- ja läpakakotist, kuigi salongi on kõikide kirjade järgi vaid üks kott lubatud (Meenub EasyJet, kus isegi näpus olev vihmavari pidavat eraldi pagasi kirja minema…). Lennukisse lasti varakult ja start oli täpselt õigeaegne. Maandusime isegi mõni minut enne ette nähtud aega (hea küll, kole hirmsa mürtsuga, sama lennukiga nüüd küll uuesti sõita ei tahaks, ma olen üpris veendunud, et piloot lõhkus selle tohutu kolakaga midagi ära, aga vähemalt sai ta selle lennuki ikka pidama…); koti sain kõige esimesena kätte, rongide piletikassasse sain õigel hetkel jaole ja tänu sellisele imelisele kokkusattumuste jadale jõudsin lennujaamast juba 08.52 väljuva Brüsseli rongi peale. Neid ei pidavat sealt käima väga tihti, nii et vedas. Raudteejaamas leidsin ka kohe ühe toreda onkli, kes mulle 35-eurose rongipileti müüs (ja lubas, et juhul kui ma temaga abiellun, saan teinekord tasuta sõita). Rong tuli ka kohe, nagu tellitult.

Ega ma tegelikult päriselt veendunud muidugi ei olnud, et see „tellitud” rong just see õige on. Tegelikult olin ma oma pool tundi raudkindel, et sõidan vales suunas, sest millegipärast sõitis rong Brüsseli keskvaksalist edasi põhjavaksalisse, aga Luxembourg on Brüsseli suhtes teatavasti justkui lõunas. Lisaks näitas rongi peatuste tabloo, et too rong peaks justkui Arloni hoopis minema, Luxembourgi ei mainitud poole sõnagagi. Ma olin päris kahevahel kohe, et kas kobida siis mõnes suvalises peatuses igaks juhuks maha või istuda edasi. Muudkui kõhklesin ja kahtlesin, kuni peale neljakümneminutist sõitu juba kuskil metsade ja põldude vahel olin… Siis jõudis vagunisaatja lõpuks ka minuni ja teatas puiselt, et lugu on hoopis nii, et selle rongi esimesed kolm vagunit lähevad Luxembourgi ja ülejäänud Arloni. Tore, ah? Segadus lahenes sellega, et kolisin lihtsalt teise vagunisse ümber (oligi hea, muidu oli mu algses vagunis üks karjuva viiepease lastekarjaga reisiv araablaste moodi paar, kes mulle paraja peavalu tekitasid. Nad muudkui sõimasid üksteist hästi valjult ja kiirelt ja vahepeal läksid suisa karvupidi kokku. Ma ei tea, miks, aga naine sai vahepeal päriselt paar toud vastu vahtimist. Te võite arvata, et ega see ka lapsi just maha rahustanud, need karjusid veel rohkem. Uff…)

Aga pärast ümberkolimist oli sõit täiesti sündmustevaene. Kokku kolme tunni ja kümne minutiga sain kenasti Brüsselist Luxi ja nüüd pole kohe midagi tarka tehagi. Ma nimelt üldse ei lootnud nii sujuva reisi peale ja arvestasin hilisema rongiga, nii et leppisin kokku, et mind tullakse korterisse laskma alles kell kolm. See tähendab, et mul on ikka veel pooleteist tundi aega. Oh jah. Aga ega's midagi, kui ma siin veel kolmveerand tundi kaarti ja bussigraafikuid uurin, võingi vast juba kodu juurde jalutada. Seniks leidsin mingi kohviku, mille akendel suuresõnaliselt internetti reklaamiti, aga kus seda loomulikult pole, nii et ma kirjutan praegu aja sisustamiseks seda juttu hoopis Wordi. Aga no nett või mitte, kohvi oli hädasti vaja, vetsu ka – ja siinne croque monsieur oli mu tänane esimene söök, nii et igati teretulnud hingetõmbehetk on see praegu. Ainult seda tuleb märkida, et siin ilmselgelt pole siseruumides ja toitlustuskohtades suitsetamise kohta piiranguid - baaris on ainult umbes kümme inimest, aga tossu on nii, et õhk valge. Muidu võiks siin isegi päris OK olla, aga selle suitsu pärast tahaks võimalikult siva sääred teha. Mind on puhta õhuga ära hellitatud…

Muidu on väljas üsna soe ja roheline. Puud on juba õites, aga mitte lehtes, aga muru on küll vist pintsliga üle käidud, muidu ta ei saaks nii roheline olla. Majad on siinsete linnade uutes elurajoonides koledad ja mõttetud kastid nagu ikka, nii et mu uus kodukant just erilise sarmiga ei hiilga. Aga vaikne ja rahulik tundub vähemalt esmapilgul olevat. Nagu küla.

Aga hästi, aitab nüüd ka. Mul vaja pisut kaarti uurida, mul on see hetkel ainult läpakas ja ega ma peast ei tea, mitu pööret kuskile poole mind koduni viib… Eks hiljem kunagi kirjutan veel.

Pakaa,

M. 

Ups

Nonii, käes ta ongi. Kodu on igasugustest riknevatest asjadest tühjaks tehtud, vajalikud asjad on enam-vähem koos ja veerand tunni pärast lähen proovi-kontserdile-Pärnu-Riiga-Brüsselisse. Tund aega tagasi sain kirja ka - vähemalt nüüd ma tean täpset aadressi, kuhu Luxembourgis minna (ega ma vist siiani ei teadnud oma uue kodu maja numbrit) ning sain kinnituse, et keegi ootab mind mu uues korteris ka... Eeldusel, et ma jõuan ikka kella kolmeks sinna :-D, sest mine sa tea, ilma rongipiletita olen ikkagi ka ju. Aga noh, mis seal's ikka. Nagu ma alles kellelegi seletasin, Euroopa on juba nii kodune, et vahet pole, kas ma sõidan kuskile Brüsselisse, Pariisi või Tartusse. Enam-vähem üks vahemaa ju, tundides vähemalt. Raha on sama, telefonid töötavad, eestlasi on ka igas maailma nurgas ees ja mis siis ikka juhtuda saab... Küll ma kohale jõuan :-D. 

Vot. Et siis järgmiste uudisteni juba Luxemburgist. 

Hüva, 

M. 

IRW

Tipin online-sõnastikku sisse märksõna "kõrvad lukus".

Ainus vaste, mida sõnastik pakub, on "paindkõrvadega lukustusseib".

Päris hea, mis?

Õudne

Aeg läheb nii jooksusammul, et ma pole veel ausõna endale päriselt aru andnudki, kuidas juba ülehomme õhtul tuleb Riia poole minema kihutada. AirBaltic tõstis mu lennu seitsmelt millegilt poole seitsmeks, nii et põhimõtteliselt kell kaks öösel tuleb Pärnust Riia poole sõitma hakata ja kuna Tallinnast saab Pärnu poole minema hakata alles peale kontserti, tulebki kokku ära praktiliselt terve öö sõitmist - paaritunnise pakkimispuhkusega Pärnus. Päris karm. Ja siis mul pole Brüsselist rongipiletidki veel ära ostetud (aga ma nüüd loodan selle peale, et kes loll ikka keset teisipäeva südapäeva tahaks niiväga rongidega sõita, ju saab koha pealt ka odavat piletit). Asjad on küll osaliselt pakitud, aga osaliselt veel mitmes linnas laiali; terve virn pabereid tahaks vist välja printida ja ma ootan pikisilmi majaomaniku kirja, kes ütles, et ta annab teada, mis kell mind koju lastakse. Et need on siis pakilisimad asjad, mis tahaks tegemist, kui kogu muu ülejäänud hetkeelu ka nii pakiliselt elamist ei vajaks. 

Ma siis nüüd jooksen välja. 

M.