No ma lihtsalt ei saa aru... Liiga palju muljeid on kogunenud ja kuigi ma olen neid mitmeid kordi hakanud kirja panema, olen lõpuks ikka pooliku jutu ära kustutanud, sest teatud seiku reisilt poleks minust ilus kirjutada, teatud seiku reisilt poleks minust eetiline kirjutada, teatud seiku Eestis tehtust ei saa kirjutada, sest siis rikun mõned jõuluüllatused ära ja... No mitte midagi ei saa kirjutada, paistab. Aga ma katsun kõige neutraalsemad India memuaarid nüüd siiski läbi mõelda ja üles tähendada, endalgi hakkab kogu see seiklustejada juba mälus tuhmuma.
Ühesõnaga, meil oli siis seiklusi rohkem kui vaja. Hakkas kõik pihta Finnairi streigiga, mis lõppes umbes täpselt siis, kui me lõpuks koju tagasi olime jõudnud. See tähendab, et meil tuli ümber Euroopa seigelda nii minekul kui tulekul. Minnes sõitsime läbi Müncheni ja Londoni (jajah, kõigepealt läksime vastassuunas!), tulles läbi Amsterdami. Ja kuigi ükski neist lennujaamadest polnud õnnekombel lumetormide tõttu kinni, olid meil ümberistumiseks jäänud ajavahemikud õite napid, nii et Münchenis saime end hingetuks joosta ja Londonis Heathrow'l läks ka päris kiireks, sest selgus, et terminale tuleb vahetada - ja kes Heathrow mastaape teab, teab ka seda, et see tähendab vähemalt veerandtunnist sõitu lisaks bussi otsimisele ja ootamisele. Kõigest sellest johtuvalt läks nii, et Delhisse jõudes oli meie seltskonnast kahel inimesel kohver puudu (esimene kord kõikide mu aastatepikkuse töökogemuse jooksul läks kellelgi kohver kaduma!!!). Õigupoolest paistis, et Briti õhk oli need kaks õnnetut kohvrit lihtsalt otsustanudki maha jätta, sest lennuk oli ülekoormatud. Ma tõesti ei mõista, miks nad siis just grupis reisivate inimeste pagasi valisid, aga no heakene küll. Murphy käsi ilmselt oli mängus. Halleluuja, kella poole kahest kuueni hommikul India aja järgi möllasin siis lennujaamas neid kohvreid taga nõuda - täitsin avaldusi ja kirjeldusi ja tollipabereid ja muud säärast. Olgu etteruttavalt öeldud, et kohvrid saadi kätte viimasel päeval, kaks tundi enne seda, kui hakkasime uuesti lennujaama sõitma. Sest kuigi kohvrid lubati meile järgmiseks hommikuks hotelli toimetada, oli järgmine hommik pühapäev ja keegi lennujaamas ei liigutanud lillegi. Siis sõitsime meie juba Delhist ära ja kohvreid hotellitöötajate kätte ei jõudnud, mistõttu ma käskisin kohvriomanikel avaldused kirjutada ja otsisin parajasti keset ööd Jaipuri tänavatelt mingit kohta, kust ma saaks need Briti õhu kontorisse faksida, kui kogemata pulmarongkäigule koperdasin. Loomulikult kutsuti mind rongkäiku tantsima ja kui ma olin mõned tantsusammud teinud, kutsuti juba vastuvõtule ja õhtusöögile ka. Nii sattusin ma täiesti poolkogemata pulma... Ja lõpuks oli nii, et kõik muudkui lükkasid mind igale poole ette, et ma saaks ikka pilti teha, lõpuks nõuti minuga pilti, sest ma olin juba kui lähedane perekonnaliige, siis topiti mulle magustoite sisse, kuni ma mõtlesin, et saan suhkrumürgistuse ja üldse väga vahva oli.
Aga kogu meie ringsõidu vältel tuli muidugi selle teemaga korduvalt tegeleda, mis te mõtlete siis, et niisama lihtne oli teada saada, kus kohvrid on, miks on, kas on, miks ei antud, miks ei toodud, kuidas toodaks, mis peaks tegema, et toodaks, mis sõnastuses tuleb avaldus kirjutada, et toodaks, kust faksida, kuhu toimetada lasta... No ja pool reisi sai kohe võimeldud. Ja lisaks sellele oli kohalikega ka pidevalt jama ja infosulgusid - piletid pidid kõik hinna sees olema, aga nemad alalõpmata trukkisid ja väitsid, et ei ole - no siis sai jälle bossidele helistatud ja asjad sirgeks vaieldud, aga... noh, mu telefoniarve on ilmselt astronoomiline, kui see ühel päeval saabub. Iga päev lihtsalt algas umbes kümne telefonikõnega. Ma ei räägi muidu kolme kuu peale kokku ka nii palju kui seal nädalaga...
Bussijuht oli meil hästi äge, selline tõeline parun Münchausen oma vuntside ja mõõgaga. Igal õhtul, kui pimedaks läks, lasi ta oma suunatulel bussis olevate jumalapiltide ees viirukit suitsetada ja puha. Ja vats oli tal ka vingelt punnis. Hih, ja ta oli kogu aeg ülikonnaga ja jättis sellise hästi väärika mulje. Ega seda kõikidele kätte paistnud, et tal terve kõhupealne ja rinnaesine olid toiduplekke täis ja rokased. Ja oma vuntse kruttis teine ühtelugu. Need paistsid tal selja tagant ka välja, nii laiad ja püsti olid! Oi, ja ühel hommikul, kui mu rahvas temaga pilti tegi õues ja mina bussi astusin, jooksis mu jalge vahelt läbi pisitillukene karvane nunnu hiireke. Kõigil nägijatel oli lusti laialt, aga pildi peale ei õnnestunud meil kellelgi teda püüda. Kukkus teine enne bussiuksest välja ja pani üle tänava minema... Mine tea, kaua meil see piletita reisija pardal oli olnud...
Samuti olgu ära mainitud, et ma ei saa enam mitte kunagi süüa keedumuna, ilma et muigama ajaks. Seda tänu imetabaselt humoorikatele sündmustele Taj Mahali väravas. Soovimata kedagi diskrediteerida, pean ma aga nende imetabaste sündmuste täpse kulu kalevi alla panema. IRW. Aga see munalugu oli kogu reisi kõige parem kild lihtsalt!
Ja minus tekkis küsimus, et kust tulevad Eesti turistid selliste asjade peale, et lennujaamas võiks käekoti neid vedelike ja pastade transportimiseks mõeldud suletavaid kilekotte täis tuupida? Tähendab, seda põhjendati nii mokaotsast sellega, et nendega on hea toitu jääkappi panna. Kas ma olen ainus, kelle meelest see veits mage on? Oeh...
No aga ma ei tea, hetkel vist aitab. Üldiselt on mul plaanis homme piparkooki küpsetada, mis tähendab, et suhteliselt varakult võiks end maast lahti vedada - nii et kuigi und pole, tasuks vist siiski magama minna...
Eks siis järgmise korrani,
M.
PS: ahjaa, lennusaaga lõpp läks meelest kirja panna. Tagasi tulles oli endiselt streik ja orgunniti uued piletid. Need pidime kätte saama Delhi lennujaamast. Delhi lennujaama jõudes selgitati meile aga, et ilma füüsiliselt näpus olevate piletiteta me lennujaama sisse ei saa. Jooksime siis ümber lennujaama ja otsisime, kuidas sisse saada ja piletid leida. Lõpuks saime ühe kuti kaudu lennujaamast vajaliku poisi ukse peale tulema, kes siis meid oma vastutusel sisse viis. Aga siis selgus, et ta polnud pileteid veel välja kirjutanud, sest miks ette tööd teha... Hakkas siis maalima. Maalis nagu kolmanda klassi poiss, keeleots ka veel peaaegu suust väljas. Kõik piletid ajas sassi ja kirjutas terve igaviku. Siis läksime end lennule registreerima. Seisime saba ära, aga kui mina me grupi eesotsas letini jõudsin, kutsus teenindaja endale esmalt ühe, siis veel teisegi abilise. Vahtisid arvutit, raputasid pead, läksid kutsusid kõrgema isiku ka kohale. See ka vaatas, raputas pead ja ütles, et broneeringut süsteemis pole. Mul jõudis juba südame alt külmaks minna, aga no vähemalt oli neil lennukis piisavalt palju kohti, et meid kõiki siiski pardale võtta. Hästi. Jõudsime Amsterdami. Seal oli meil mitu tundi aega, mina lugeisn rahus kohvikus ajakirja ja ühel hetkel vaatan: Tallinna lend tühistatud. Järjekordne paanikaatakk. Kimasin siis infokeskusesse, kus teatati - jah, Tallinna lend jäeti ära, vähe reisijaid oli. Varsti läheb teine Tallinna lend. Hmm. Hästi. Selle ajaga, kui ma väravasse jõudsin, oli juba inf muutunud - teatati, et meid pannakse Vilniuse lennule. Siis öeldi, et Vilniuse lend sõidab läbi Tallinna. Lõpuks ei saanud ma enam mitte millestki aru, kamandasin lihtsalt inimesed lennukisse, mis ette näidati. Hetkel, kui me istet võtsime, helistati ühele mu grupi inimesele ja öeldi, et Tallinn olla lennu tühistanud. Et tuiskab. Novat. Istusime siis tunnikese seal lennukis, aga lõpuks ta õhku tõusis ja Tallinnas maandus ka. Aga näete siis nüüd - kõik, mis jamadega algab, peab jamadega ka lõppema. Erandeid pole!
