Hommikul voodis vedeledes mõtlesin ma, et tänane päev tuleb überasjalik, aga läks täiesti vastupidi.
Et kõik ausalt algusest peale ära rääkida, tuleb süüdistada seda, et ilm läks ilusaks. Lõputööga ei olnud üldse tahtmist tegeleda. Peaaegutoanaaber kutsus mu endaga kipsi ostma. Läksimegi ostsime kipsi ära ja tulime tagasi, aga ilm läks väljas järjest ilusamaks ja ilusamaks. Toas konutamine tundus kriminaalkuriteona, nii sündis mõte: lähme välja pildistama.
Kuhu võiks minna?
Sõidame õige Koplisse...
Istusimegi trammi, sõitsime Kopli kaugeimasse nurka, kobisime maha ja matk täiesti teises maailmas võis alata...
Päris äge mu meelest... Väga Vahemeremaalik.
Perekond hoiab ikka võsukesel silma peal.
Peitepilt.
On ju ühtemoodi? Tuleb välja, et Kopliski kohtab maailmaimesid... Võrdlusmoment kuulsa Efesose linna raamatukogu varemetega...




Harju keskmine Kopli maja...
Ei ole hauakivi - hoopis riikliku kaitse all olev geodeesiapunkt.
Minu meelest näeb päris idülliline välja...
Ujuma siiski ei kisu.
Patrioote leidub Kopliski.
Hihii... äge.
Vaieldamatult Kopli parim leid.
Julgeks juhtida tähelepanu ääretult funktsionaalsele vihmaveetorule.
Mina päriselt siit vist õigusabi otsida ei julgeks.
See oli nii Põhjamaine stereotüüpaed, et ma lihtsalt ei suutnud - punane maja, mägimänd ja sõnajalad...
Kohalikud elanikud pingil jalga puhkamas...
Põhimõtteliselt kõndisime me maha minu jaoks tänapäeval täiesti rekordilise maa ja aja. Harjutused iseseisvaks eluks - varsti on vaja ju pikale reisile minna ja linnaekskursioonidega hakkama saada. Noh - tänane tõendas seda, et pikema jalutuskäigu lõpus olen ma endiselt vähemalt ühes tükis ja seisan omal jalal püsti, ent olen lihtsalt läbi kui läti raha. Nii profülaktika pärast möödus seejärel tund aega vaha sulatades ja praegu ma siin siis hoian oma jalga seina peal, paks vahakiht ümber. Kangesti oleks muuseas tahtnud Patarei vanglasse ka minna, aga selle lükkasime mõnele paremale päevale, sest ma rohkem enam poleks jõudnud ühtegi sammu teha... Sellegipoolest oli väga tore jalutuskäik, ma olen hästi rahul - Koplis olin ma varemalt käinud ainult koos õppejõuga kunagi ja toona ei jaganud ma Tallinnast veel ööd ega mütsi. Nüüd oli päris tore jälle uuesti minna - ja sedakorda oli mul fotokas ka kaasas...
Õhtu läks seejärel muuseas aina paremaks - nagu ma ütlesin, asusin mina vaha sulatama ja nüüd on mõnus soe vahakips jala ümber, aga mu toanaaber sai RIMI poes kleepsude kogumisega tasuta panni ja kuna me peaaegutoanaabriga ka jõudumööda teda nende kleepsudega aitasime, siis ta lubas, et kui ta panni saab, siis ta teeb meile pannkooki. Novat, nüüd ta sai panni kätte ja otsustaski koogitamise ära teha... Ja kuna mina mõtlesin välja tema osaühingu nime (OÜ Meediavõlur), siis oli ta lubanud minuga mingi hetk ka veinitada. Novat, nüüd me sõime ära hiigelkuhja pannkooke; ta tõi veini ka lagedale ja nii see õhtukene siis veerebki... Kasulikku olen ma täna teinud täpselt nii palju, et tõlkisin kolm lehekülge raamatust, mille tähtaeg on alles septembri lõpp... Halleluuja tõesõna.
KONKURENTSITULT ÄGEDAIM PÄEV VIIMASE KVARTALI PEALE!
POSTSCRIPTUM: unustasin ära mainida sellise seiga, et kallasin endale hommikul pool tuubi musta kingaviksi peale. Sellise kena helelilla seeliku peale - kork oli tuubil ära murdnud ja üks ühikasõber tahtis viksi laenata, mina siis võtsin riiuli pealt ja hoidsin korra käes, seletasime midagi - järsku kõik röögatavad... no ma siis olin seda tuubi pigistanud ja kuna ma polnud märganud, et sellel korki pole, siis läks nii, et ma sokutasin endale seeliku peale ilgelt suure musta tökatitriibu. Mina siis kandsin omast arust seeliku kohe maha, kõik ju teavad, et kingaviks maha ei tule. Sellegipoolest panin ta pesupulbriga likku ja pärast... mina ei tea, kas asi on selles, et tegu Ameerikast ostetud seelikuga ja neile tehaksegi sihuksi imeundrukuid, või mu toanaabri kvaliteetses ökopesupulbris - või hoopiski kaasaegses kingaviksis... täitsa puhtaks sain seeliku. Täiesti uskumatu. Vuot nõnna...























































