Vesi muudkui voolab merre, aga mina ei saa enam kuidagi kirjutamisega järjele. Päriselu tahab elamist ja nendel hetkedel, kus ma kodus olen ja kus mulle tundub, et mul ei ole miskit vajalikumat teha, tundub mulle üksiti, et mul ei ole millestki kirjutada ka. Naljakas asi see inimese mõistus...
Kogu mu kevadsuvi on muidu olnud hästi sündmusterohke ja tegus. Mulle meeldib nii, siis on hästi elus tunne. Mõned asjad jäävad küll kuidagi poolikuks või pealiskaudseks, sest üldse ei jõua millessegi süveneda, kogu aeg tulevad uued emotsioonid ja muljed peale. Ei ole enam nii, et kõigepealt ootad tükk aega mingit sündmust ja siis naudid ja nämmutad ja siis pärast veel paar nädalat meenutad seda... Kogu aeg on täiskäigul edasi ja millalgi paar kuud hiljem pilte sorteerides tuleb meelde, et ohhoo, jaa, me ju käisime Marokos selles imeheas restoranis, kus oli too staarkokk ja süüa toodi kunstnikupaleti pealt... Nojah. Aga ma eelistan sellegipoolest pigem tempokust, sündmusi ja inimesi. Kas või sellel lihtsal põhjusel, et muljete üledoos on parem kui liiga vähestest uudistest tingitud ülemõtlemine.
Aga et mis siis viimasest korrast saadik uudist? Peamiselt seda, et täna on Hellel Luxis selleks korraks viimane tööpäev. Seda silmas pidades veetsime viimased mitu nädalavahetust koos... Ühe korra käisin näiteks temaga Düsseldorfis, kus me viletsat ilma trotsides mööda parke ja linna jalutasime, telekat vaatasime ja täiesti ogaruseni sõime! William on ju superkokk ja lisaks kodus valminud hõrgutistele käisime me Euroopa parimas hiinakas... See oli tõesti nii autentne ja võrratu maitseelamus, et ma olen nõus kohemaid Düsseldorfi kas või ainult selle restorani pärast tagasi minema! Ehkki üksi tegelikult ei saa, esiteks ei ole üksi üldse nii tore ja teiseks ma ei mäleta ka selle restorani nime :). Nii et ma koputan millalgi lihtsalt jälle su Düsseldorfi uksele, Helle, ja siis me sööme jälle!
Too nädalavahetus sattusime ka Düssi geiparaadile (ma polnudki veel ühtegi näinud) ja Jaapani linnaossa ning käisime läbi ohjeldamatult eksootilisi toidupoode, kust mina suure rõõmuga kotitäie vürtse kaasa haarasin. Ma pole ju näiteks oma 3-4 aastat Mehhikos käinud, nii et sealt (ja mujalt maailmast) toodud maitseained on kodus otsa saanud, aga Düsseldorfis, selgub, on olemas kõikide kultuuride kraami. Nii me siis käisime türklaste juurest sumakit, suhkruga kikerherneid ja pul piberit ostmas, Ladina-Ameerika riikide esinduspoest sain Tajini firma sidruniga tšillipulbri, Jaapani toidupoest ostsin pelmeenikastet, India ja Hiina poodides vaatasime veel midagi muud jne jne jne... Mõnikord on globaliseerumine ikka tõsiselt rõõmustav!
Järgmise nädalavahetuse olid Helle ja William aga mõlemad Luxis - ja õgardamine jätkus :). Kõigepealt korraldasin ma reede õhtul pärast tööd enda juures üsna spontaanse peo, kus William vaprasti pooleldi eesti keeles Aliast mängis ja ma kümmekond inimest rummikokteili, mannavahtu, Hiina pelmeene ja musta oa püreed täis toppisin. Olgu vahepalaks öeldud, et väga vahva üritus oli, mulle väga meeldis. Päris mitu kutsutut ei saanud küll tulla, aga need, kes tulid, olid heas tujus ja juttu jätkus vist poole neljani hommikul... Isegi peo tagajärgede likvideerimine läks täiesti valutult ja päris viimased riismed jätsin oma koristajale, kes on ka ikka tõeliselt hea leid! Triigib ja kraamib ja peseb aknaid ja helistab veel üle, et kas ta jättis triigitud riided õigesse kohta või oleks ta pidanud need teise sahtlisse panema... Aga see selleks. Peojärgsel päeval käisime Helle ja Williamiga vahelduse mõttes jaama juures India toitu mekkimas ja pühapäeval aitasid mõlemad mul tõeliste sõpradena veel peost järgi jäänud toidukraami hävitada, sest potitäis mannavahtu ja kaks liitrit kokteili ootas veel äraseedimist. Üksiti sai nende seltsis tehtud algust sarjaga "6 feet under", mida ma rahulikumal hetkel edasi kavatsen vaadata, ja Merli pargis tuvastatud, et ka Luxis ei maksa enam muru peale astuda. Vajud ehtsasse laukasse!
Vihma on meil nimelt tulnud maha terve aasta jagu ja üleüldse on see kevad ilma poolest kuidagi täiesti vahele jäänud. Muidu on meil seal Kesk-Euroopas ikka märtsis juba kevad, aga nüüd oli Amsterdamis veel hiliskevadise lilleparaadi ajal (st aprilli lõpul) hommikul -1 kraadi ja Luxis sadas aprilli viimastel päevadel veel korralikku lund. Terve mai kallas aga järjest vihma ning kui ma ühes järjekordses padukas vettinud ja tigedana tööle jõudsin ja kõikidele südamest märga ilma kirusin, tõi Marika mulle järgmisel päeval tööle kummikud, mis on täiesti marjaks ära kulunud! Pariisi ja Saksamaa uputused on muidugi mastaapsemad olnud, aga ka Luxis võttis väike Pétrusse vahepeal suurema Alzette'i mõõtmed ja Moseli äärsed külad võitlesid vähemalt nädalake tagasi veel pealetükkiva veega...
Praegu paistab, et ilma mõttes ongi ainsaks pääsemiseks Eesti, kuhu ma nüüd otsaga mõneks ajaks jälle tagasi jõudsin. Siin ongi Luxiga võrreldes ikka tõeline suvi. Sain esmakordselt sandaalid jalga ja puha. Isegi maasikad on vanaema juures valmis, paar nädalat varem kui tavaliselt. Kui nüüd jaanipeo ajal oleks ka kuiv ja soe, on maailmas õiglus olemas!
Ahjaa, varasemast veel seda, et Baden-Baden, kus pea kuu aega tagasi käidud sai, oli üliäge! Ma tahan sinna kindlasti suvel korra tagasi minna, sest see oli nii tore idülliline linnake... Nagu Pärnu, ainult ilma mereta! Friedrichsbadi sanatoorium oli väga šeff - vanas 19. sajandi lõpul ehitatud majas ja väga originaalne. Seal oli kõik ette öeldud, et siin oled 15 minutit ja siin supled 3 minutit, siin harjame sind 8 minutit ja siin kreemitame sind veel 8 minutit... Sellise lähenemise poolest meenutas Friedrichsbad hammami, mitte euroopalikke saunu... Iga inimesega ikka tegeleti ja lõpetuseks mässiti saunalised suures ühikatoas teki sisse ja jäeti magama... Oi, kurjam, küll tuli hea uni! Ja kogu sisseseade oli iidne ja väga vinge! Mosaiigid ja kuplid ja puha... Ainult üks asi tekitas minus küsimusi - kui vanasti käidi Baden-Badenis tervisevetel, siis kui palju selle vee tervislikkusest järele jääb, kui sinna tänapäevase lahke käega pudelite kaupa kloori sisse valatakse?
Baden-Badeni kasiino oli ka väga luksuslik ja suurejooneline. Ma mängisin seal esimest korda elus ruletti, mis oli nii põnev, et ma kohe tahaks veel proovida! Me tükk aega nillisime lihtsalt niisama, üritasime aru saada, kuidas mäng käib... Noja kui me siis julguse kokku võtsime ja mängima hakkasime, öeldi üsna varsti, et nüüd saab õhtu otsa ja tehke viimased panused. See pole aus! Me saime mõnedest reeglitest alles viimaste mängude ajal aru, nii et me ei saanudki veel teadlikult mängida! Sellepärast tahan korra veel :)! Noja lisaks veekeskustele ja kasiinole paistis Baden-Badenis üldse palju toredaid poekesi ja matkaradu ka olevat, need jäid kõik tulevikus avastamiseks. Toona oli ju riigipüha nädalavahetus ja ilm oli ka s.tt. Vot. Aga igatahes oli see ka tõeliselt vahva nädalavahetus, mida mina päris kindlasti kohe korrata tahan... Kui ainult õnnestuks selline nädalavahetus ka leida, kus kõik korraga Luxis on ja kõigil aega ka jagub, et minna...
Hästi. Aga praeguseks nüüd aitab. Kell on juba pool viis pärastlõunal... Aeg hommikumantel seljast võtta ja nina korraks uksest välja pista. Olge siis jälle järgmise korrani mõnusad!
M.
Kogu mu kevadsuvi on muidu olnud hästi sündmusterohke ja tegus. Mulle meeldib nii, siis on hästi elus tunne. Mõned asjad jäävad küll kuidagi poolikuks või pealiskaudseks, sest üldse ei jõua millessegi süveneda, kogu aeg tulevad uued emotsioonid ja muljed peale. Ei ole enam nii, et kõigepealt ootad tükk aega mingit sündmust ja siis naudid ja nämmutad ja siis pärast veel paar nädalat meenutad seda... Kogu aeg on täiskäigul edasi ja millalgi paar kuud hiljem pilte sorteerides tuleb meelde, et ohhoo, jaa, me ju käisime Marokos selles imeheas restoranis, kus oli too staarkokk ja süüa toodi kunstnikupaleti pealt... Nojah. Aga ma eelistan sellegipoolest pigem tempokust, sündmusi ja inimesi. Kas või sellel lihtsal põhjusel, et muljete üledoos on parem kui liiga vähestest uudistest tingitud ülemõtlemine.
Aga et mis siis viimasest korrast saadik uudist? Peamiselt seda, et täna on Hellel Luxis selleks korraks viimane tööpäev. Seda silmas pidades veetsime viimased mitu nädalavahetust koos... Ühe korra käisin näiteks temaga Düsseldorfis, kus me viletsat ilma trotsides mööda parke ja linna jalutasime, telekat vaatasime ja täiesti ogaruseni sõime! William on ju superkokk ja lisaks kodus valminud hõrgutistele käisime me Euroopa parimas hiinakas... See oli tõesti nii autentne ja võrratu maitseelamus, et ma olen nõus kohemaid Düsseldorfi kas või ainult selle restorani pärast tagasi minema! Ehkki üksi tegelikult ei saa, esiteks ei ole üksi üldse nii tore ja teiseks ma ei mäleta ka selle restorani nime :). Nii et ma koputan millalgi lihtsalt jälle su Düsseldorfi uksele, Helle, ja siis me sööme jälle!
Too nädalavahetus sattusime ka Düssi geiparaadile (ma polnudki veel ühtegi näinud) ja Jaapani linnaossa ning käisime läbi ohjeldamatult eksootilisi toidupoode, kust mina suure rõõmuga kotitäie vürtse kaasa haarasin. Ma pole ju näiteks oma 3-4 aastat Mehhikos käinud, nii et sealt (ja mujalt maailmast) toodud maitseained on kodus otsa saanud, aga Düsseldorfis, selgub, on olemas kõikide kultuuride kraami. Nii me siis käisime türklaste juurest sumakit, suhkruga kikerherneid ja pul piberit ostmas, Ladina-Ameerika riikide esinduspoest sain Tajini firma sidruniga tšillipulbri, Jaapani toidupoest ostsin pelmeenikastet, India ja Hiina poodides vaatasime veel midagi muud jne jne jne... Mõnikord on globaliseerumine ikka tõsiselt rõõmustav!
Järgmise nädalavahetuse olid Helle ja William aga mõlemad Luxis - ja õgardamine jätkus :). Kõigepealt korraldasin ma reede õhtul pärast tööd enda juures üsna spontaanse peo, kus William vaprasti pooleldi eesti keeles Aliast mängis ja ma kümmekond inimest rummikokteili, mannavahtu, Hiina pelmeene ja musta oa püreed täis toppisin. Olgu vahepalaks öeldud, et väga vahva üritus oli, mulle väga meeldis. Päris mitu kutsutut ei saanud küll tulla, aga need, kes tulid, olid heas tujus ja juttu jätkus vist poole neljani hommikul... Isegi peo tagajärgede likvideerimine läks täiesti valutult ja päris viimased riismed jätsin oma koristajale, kes on ka ikka tõeliselt hea leid! Triigib ja kraamib ja peseb aknaid ja helistab veel üle, et kas ta jättis triigitud riided õigesse kohta või oleks ta pidanud need teise sahtlisse panema... Aga see selleks. Peojärgsel päeval käisime Helle ja Williamiga vahelduse mõttes jaama juures India toitu mekkimas ja pühapäeval aitasid mõlemad mul tõeliste sõpradena veel peost järgi jäänud toidukraami hävitada, sest potitäis mannavahtu ja kaks liitrit kokteili ootas veel äraseedimist. Üksiti sai nende seltsis tehtud algust sarjaga "6 feet under", mida ma rahulikumal hetkel edasi kavatsen vaadata, ja Merli pargis tuvastatud, et ka Luxis ei maksa enam muru peale astuda. Vajud ehtsasse laukasse!
Vihma on meil nimelt tulnud maha terve aasta jagu ja üleüldse on see kevad ilma poolest kuidagi täiesti vahele jäänud. Muidu on meil seal Kesk-Euroopas ikka märtsis juba kevad, aga nüüd oli Amsterdamis veel hiliskevadise lilleparaadi ajal (st aprilli lõpul) hommikul -1 kraadi ja Luxis sadas aprilli viimastel päevadel veel korralikku lund. Terve mai kallas aga järjest vihma ning kui ma ühes järjekordses padukas vettinud ja tigedana tööle jõudsin ja kõikidele südamest märga ilma kirusin, tõi Marika mulle järgmisel päeval tööle kummikud, mis on täiesti marjaks ära kulunud! Pariisi ja Saksamaa uputused on muidugi mastaapsemad olnud, aga ka Luxis võttis väike Pétrusse vahepeal suurema Alzette'i mõõtmed ja Moseli äärsed külad võitlesid vähemalt nädalake tagasi veel pealetükkiva veega...
Praegu paistab, et ilma mõttes ongi ainsaks pääsemiseks Eesti, kuhu ma nüüd otsaga mõneks ajaks jälle tagasi jõudsin. Siin ongi Luxiga võrreldes ikka tõeline suvi. Sain esmakordselt sandaalid jalga ja puha. Isegi maasikad on vanaema juures valmis, paar nädalat varem kui tavaliselt. Kui nüüd jaanipeo ajal oleks ka kuiv ja soe, on maailmas õiglus olemas!
Ahjaa, varasemast veel seda, et Baden-Baden, kus pea kuu aega tagasi käidud sai, oli üliäge! Ma tahan sinna kindlasti suvel korra tagasi minna, sest see oli nii tore idülliline linnake... Nagu Pärnu, ainult ilma mereta! Friedrichsbadi sanatoorium oli väga šeff - vanas 19. sajandi lõpul ehitatud majas ja väga originaalne. Seal oli kõik ette öeldud, et siin oled 15 minutit ja siin supled 3 minutit, siin harjame sind 8 minutit ja siin kreemitame sind veel 8 minutit... Sellise lähenemise poolest meenutas Friedrichsbad hammami, mitte euroopalikke saunu... Iga inimesega ikka tegeleti ja lõpetuseks mässiti saunalised suures ühikatoas teki sisse ja jäeti magama... Oi, kurjam, küll tuli hea uni! Ja kogu sisseseade oli iidne ja väga vinge! Mosaiigid ja kuplid ja puha... Ainult üks asi tekitas minus küsimusi - kui vanasti käidi Baden-Badenis tervisevetel, siis kui palju selle vee tervislikkusest järele jääb, kui sinna tänapäevase lahke käega pudelite kaupa kloori sisse valatakse?
Baden-Badeni kasiino oli ka väga luksuslik ja suurejooneline. Ma mängisin seal esimest korda elus ruletti, mis oli nii põnev, et ma kohe tahaks veel proovida! Me tükk aega nillisime lihtsalt niisama, üritasime aru saada, kuidas mäng käib... Noja kui me siis julguse kokku võtsime ja mängima hakkasime, öeldi üsna varsti, et nüüd saab õhtu otsa ja tehke viimased panused. See pole aus! Me saime mõnedest reeglitest alles viimaste mängude ajal aru, nii et me ei saanudki veel teadlikult mängida! Sellepärast tahan korra veel :)! Noja lisaks veekeskustele ja kasiinole paistis Baden-Badenis üldse palju toredaid poekesi ja matkaradu ka olevat, need jäid kõik tulevikus avastamiseks. Toona oli ju riigipüha nädalavahetus ja ilm oli ka s.tt. Vot. Aga igatahes oli see ka tõeliselt vahva nädalavahetus, mida mina päris kindlasti kohe korrata tahan... Kui ainult õnnestuks selline nädalavahetus ka leida, kus kõik korraga Luxis on ja kõigil aega ka jagub, et minna...
Hästi. Aga praeguseks nüüd aitab. Kell on juba pool viis pärastlõunal... Aeg hommikumantel seljast võtta ja nina korraks uksest välja pista. Olge siis jälle järgmise korrani mõnusad!
M.
Tere! Äkki oleks võimalik kuidagi see Düsseldorfi hiinaka nimi (või vähemalt linnaosa, kus see asub:) reprodutseerida? :) Resideerun nimelt siin ja ei saa ju ometi käest lasta võimalust maitsta euroopa parimat hiinakat :)
VastaKustutaHmm, kui ma nüüd kaarti vaatan ja guugeldan, siis ma olen 99% kindel, et see on Fu Chunyuan, mis asub Stresemannstrassel. Dekoori poolest see ei hiilga ja teenindus oli ka aeglasepoolne, aga lõhnad on imelised, klientuur on peamiselt hiinlastest koosnev ja kõik toidud, mis me kolme peale tellisime, olid täiesti keelt alla viivad! Selle spetsialiteet tundub olema hotpot, aga meie võtsime menüüst mitut sorti klimpe ja pelmeene ja ube ja baklažaani ja sealiha ja kõik olid täiesti fenomenaalselt head, täpselt nagu Hiinasse oleks sattunud! Mina oleks kohe järgmisel hommikul tagasi läinud ja siis oli mul veel hirmus kahju, et nad süüa kaasa ei tee...
VastaKustutaSuurepäraline! Tänud! Tuleb katsetama minna ;)
VastaKustuta