Uisuvaimustus

Jesss, mulle nii  meeldib uisutamine! Kohe iga kord tundub trenni lõpp täiesti ebaõiglaselt vara kätte jõudvat, tahaks veel, ehkki riided on seljas läbimärjad ja jalad hästi enam ei kanna. Muudel päevadel tahaks ka uisutama, kohe selline kibelus on. Olengi käinud kord nädalas ise veel liuväljal, lihtsalt natuke harjutusi kordamas. Aga tahaks kas või iga päev! Ma avastasin sellise toreda asja, et uisutades on mu hädisem jalg hoopis kindlam jalg! Ja millise liikumisvabaduse see annab! Ma olen ilmselt harjunud, et parem külg vajab palju rohkem tasakaalustamist kui teine, nii et kõik asjad tunduvad paremal jalal lihtsamad. Ta on küll nõrgem, aga oskab palju paremini!

Tähendab siis, ma muidugi loodan, et see on sellest aastatepikkusest nõrgemal jalal tasakaalu harjutamisest ja mitte sellest, et ma olen üks nendest vähestest, kes peab päripäeva pöördeid ja piruette lihtsamaks ja teebki kõike teistele vastupidiselt (sest suurem osa uisutajaid teeb kõike vastupäeva). Aga tõesti, paremal jalal ja päripäeva üle parema õla tehtav three-turn (kas see ongi eesti keeles kolmik või?) tuli minu jaoks lihtsalt, kindlalt ja esimese korraga, vasakul jalal ja vastupäeva üle vasaku õla on see veel ikka üsna hädine, ei liugle eriti ja üldse eelistan ma seda veel käsipuu juures teha. Sama lugu on minu algelise piruetiga, paremal jalal leian ma kohe õige asendi ja päripäeva tuleb päris mitu ilusat täispööret, enne kui ära vajub, aga vasakul jalal ja vastupäeva ei leia ma kohe kuidagi seda õiget uisutera kohta ja pööre jääb kohe kinni... Hmm... Samas seda esimest algelist hüppekest, mida me harjutama hakkasime, eelistan ma küll teha vasakult jalalt ja vastupäeva ja maanduda paremale jalale... Mine võta siis nüüd kinni. Eks aeg annab arutust.

Aga üle mõistuse vahva on - ja iga kord on pärast kingi jalga pannes tunne, et kuiva maa peal on kuidagi ebamugav. Jalad jäävad maa külge kinni ja edasiminemiseks peab nii palju pingutama ja üldse ei saa vabalt hõljudes sinna-tänna pöörelda ja tuul ei vuhise kõrvades ja nii. Oh, ma juba ootan homset, et saaks jälle jääle... Väike miinus on muidugi see, et iga kord õnnestub mul ikka paar korda maha ka potsatada, otse loomulikult panen ma siis alati parema käe maha ja no selle ranne on mul juba esimesest kukkumisest saadik valus. Ära ka lähe, sest ma ei raatsi vahele ka jätta ühtegi trenni. Varsti olen niikuinii viis nädalat Kuubal ära... Aga noh, veidi valutavad kondid kuuluvad vist asja juurde.

Igatahes, uisutamine on tunduvalt toredam kui poksimine! Samas ma katsun ikka korra nädalas poksimas ka käia - või siis TRXis (see viimane on lihtsalt selline üldkehaline trenn, päris tõhus). Aga uisutamine kohe tõmmmmmmbab. Ootan pikisilmi uusi uiske, need võiksid ideaalis juba selle nädala lõpuks kohale jõuda. Meie harjutused muutuvad samas kohe iga korraga tõsiselt raskemaks, juba kolme korraga on näha päris suurt lõhet inimeste vahel. Me nüüd osadega üritamegi juba esimest ühejalahüpet ka, aga teised ei julge enam pooli asju kaasa teha. Seda tädi, kes esimesel korral peamiselt ristseliti maas oli, pole nüüd üldse kaks korda käinud. Seevastu ilmus üks pintsaklipslane, mees, kes viigipükste, triiksärgi ja lipsu juurde uljalt liuväljalt laenatud sinised viiekilosed plastikuisud jalga topib ja otsusekindlalt harjutusi kaasa teeb. Siis on veel ports prantslastest teismelisi - sain aru, et 13. aastased peavad lasterühmast täiskasvanute rühma üle tulema. Nad on väga numpsikud, ehkki sellised, kes üldse eriti ei püüagi midagi korralikult teha ja suurema osa ajast lihtsalt latravad, nii et Vene distsipliiniga harjunud tädi Cornelia peab kohe vilistama ja õiendama hakkama. Aga ega nad pole sellised bravuuritsejad, neil on lihtsalt seltskonnatund. Ja siis on nii vahva, et nad ei julge mind sinatada, vaid ütlevad mõnikord aupaklikult: "Vau, Teil tuleb see tagurpidisõit nii hästi välja!" Nummi, ma ütlen!

Treenerid on meil mõlemad Rumeeniast (kolmas treener on prantslane, aga tema tegeleb ainult edasijõudnutega). Kusjuures, selle treeneri nimi, kellega mina peamiselt tegelen, on Mona Lisa! Päriselt! Ma ju esimesel korral puudusin ja ei kuulnud tutvustamist. Järgmisel korral olid mul alustuseks paberid näpus ja siis teised ütlesid mulle, et Mona Lisa vist läks juba riietusruumi... Mina arvasin, et need teevad pulli, küsisin, et mis Mona Lisa... Et äkki on mingi hüüdnimi või midagi. Kindluse mõttes andsin talle paberid üle ja pistsin kohe käe ka pihku. Küsisin järele, et kuulge, mind esimene kord ei olnud, kuidas teie nimi on? Tuleb välja, et Mona Lisa mis Mona Lisa! Niimoodi siis! Iga kord hakkab mul trennist ära tulles kummitama SEE lugu:

Aga jah. Uisutamine ruulib!

Pakaa!
M.