Asi hakkab ilmet võtma. Lennupilet on nüüd olemas ja keeltekooli bronnisin ka ära. Alustuseks kaasatulijatega on asjad paigas ja nüüd on veel paar päeva Kuubal vaja nende lahkumise ja keeletundide alustamise vahel ära sisustada. Juhhuu. Novembri algusest poole detsembrini olen soojas päikeselises riigis, kus on meri, ilus ilm, kokteilid ja VABA AEG! :) Kohe nii palju vaba aega, et kui tahan, teen pärastlõunal uinaku ja ikka ei hakka ajast kahju :).
Alustuseks on plaanis kaks nädalat ringi reisida ja siis kolm nädalat hispaania keelt ja salsat õppida. 20 keeletundi + 5 tantsutundi on nädalas, pärastlõunad on vabad ja nädalavahetustel saab väljasõite teha. Elan kohaliku perekonna juures Havanna kesklinnas ja suu hakkab selle mõtte peale juba vett jooksma. Viis nädalat veel...
Olgu kohe öeldud, et salsast ei tea ma mitte midagi. Hispaania keel on sellisel B1.2-B2.1 tasemel, et maha ma end müüa ei lase, aga nüansside üle vaielda ei mõista. Kuuba keelepruugi eripärasid ei pruugi ma ka märgatagi. Tõenäoliselt arvan mõne tundmatu sõna peale, et mina olen loll ja nii käibki. Tagasi tulles saan siis siin järgmisel hispaania keele kursusel kõigile mõistetamatu sõnavaraga hiilata ja siinset õpetajat halliks ajada :).
Kuuba eluolu kohta üleüldiselt ei ole ka jõudnud veel midagi lugeda-uurida, ehkki raamatud on ammu olemas. Ühe brošüüri mõõtu raamatukese täpselt olen läbi lugenud, aga ülejäänud ootavad tegelemist. Aa, õigupoolest ühte raamatut alustasin veel, aga no see on allapoole igasugust arvestust ja selle ma ilmselt kannan maha. Lauri Räpp on nimelt kirjutanud ülipiinliku raamatu "See ei ole minu Kuuba". Põhimõtteliselt algab asi läbust ja pohmakast, räägib edasi läbust ja pohmakast, peab kahe lehekülje vääriliseks ühteainsamat tualetis käimist, nimetab teisi turiste mäletsevateks lehmadeks, sisaldab juutuubi aadresse piinlikele videotele ja käsitleb peamiselt rummi ja õlle hindu ja marke ning tibide lantimist. Ja ma suutsin poolt vahele jättes läbida vaid 60 lk! Raamat sisaldab toredaid lauseid stiilis "Fuajees tervitasid meid vastu kõrged laed" (lk 17), kogu tekst on üks megaliialdav killuviskamine ning autor on endast nii heal arvamusel (ja kuubalastest nii halval), et peab vaimukaks ametlikele dokumentidele allkirja kohale "Mine Perse" ja "Söö Sitta" kirjutamist... Ja tal ei ole häbi seda raamatus kirja panna!!! Aga minul on väga häbi sellist lugeda. MIKS, kallid inimesed, no MIKS on sellist RAAMATUT vaja??? Ma saan aru, et neile endile ja nende sõpradele võis see tunduda toreda reisikokkuvõttena, aga iga iba ei vaja nüüd ka raamatukaante vahele köitmist! Jäta selline ajukääbiku tekst oma tutvusringkonna blogisse, ära näita oma lollust raha eest kõikidele! Nendest inimestest ei aita enam miski mu arvamust parandada... Ega ka kirjastusest Tammerraamat. Ega ka toimetajast. Väga piinlik! Väga piinlik!
Enivei. Aga kui nüüd raamatuarvustusega lõpparve teha, siis ma kordan, et Kuuba eluolust ei tea ma ikka veel muhvigi. Seda tean, et arvutit ei soovitata kaasa võtta, sest internetti niikuinii kuskil pole ja kui ka on, siis tuleb linnalegendide kohaselt kasutada üldkasutatavaid arvuteid, mille klaviatuurid on varustatud nuhktarkvaraga, nii et kõik sinu otsingusõnad salvestatakse. Ja igasuguste kontode paroolid ka! Ühesõnaga... kui mingit võimude meelest kahtlast asja otsida, siis tuleb kahe minuti pärast mõni julgeolekutöötaja sulle õlale koputama ja pärast hakkavad ka su meilikontod oma elu elama. Seda ei tahaks. Süüa ei pidavat ka eriti hästi saama. Aga ega ma polegi väga nõudlik :). Kokteile ja kodumajutust see-eest ootan huviga.
Ja suveriided tõstsin juba kohvrisse eest ära. Siin ei ole nendega enam midagi pihta hakata, aga Kuubal saab jälle plätud ja lühkarid kasutusele võtta :). Hurraa! Ma juba ootan! Tükk aega lihtsalt niisama päikest ja keset tööpäeva õues ja inimeste seas olemist :). Südant ei piina mingid ammu tegemist ootavad kohustused, sest ma ei saa seal niikuinii midagi teha. Ja viis nädalat on täpselt piisavalt pikk aeg, et hakata rutiini ja tuttavaid nägusid taga igatsema. Kui tore on pärast oma kodus oma voodis ja tööl oma puhtas ja rahulikus kabinetis. Juhhuu!!! Muidu tagasi tulles olen ma täpselt viis päeva Luxis ja siis sõidan edasi jõuludeks Eestisse kah veel. Kokku tuleb kaks kuud lusti ja lillepidu :)!!! Äkki saavad niimoodi mu patareid jälle rohkem täis, nii et iga väljakutse ja hiline õhtu mind üdinisti ära ei kurna. Kui ma võrdlen vana mina ja praegust ennast, siis ma vanasti olin üks energiapall, aga nüüd hakkan ma juba järgmise päeva pärast muretsema, kui üheteistkümneks veel voodis pole. Ei taha nii! Tahan jälle ära tuulduda, et igapäevaelu ja töö jälle maailma kõige ägedamad tunduksid. Vot. Nii et Kuuba, ma juba ootan! Ja paistan :)!
Head nädalavahetust praegu!
M.
Alustuseks on plaanis kaks nädalat ringi reisida ja siis kolm nädalat hispaania keelt ja salsat õppida. 20 keeletundi + 5 tantsutundi on nädalas, pärastlõunad on vabad ja nädalavahetustel saab väljasõite teha. Elan kohaliku perekonna juures Havanna kesklinnas ja suu hakkab selle mõtte peale juba vett jooksma. Viis nädalat veel...
Olgu kohe öeldud, et salsast ei tea ma mitte midagi. Hispaania keel on sellisel B1.2-B2.1 tasemel, et maha ma end müüa ei lase, aga nüansside üle vaielda ei mõista. Kuuba keelepruugi eripärasid ei pruugi ma ka märgatagi. Tõenäoliselt arvan mõne tundmatu sõna peale, et mina olen loll ja nii käibki. Tagasi tulles saan siis siin järgmisel hispaania keele kursusel kõigile mõistetamatu sõnavaraga hiilata ja siinset õpetajat halliks ajada :).
Kuuba eluolu kohta üleüldiselt ei ole ka jõudnud veel midagi lugeda-uurida, ehkki raamatud on ammu olemas. Ühe brošüüri mõõtu raamatukese täpselt olen läbi lugenud, aga ülejäänud ootavad tegelemist. Aa, õigupoolest ühte raamatut alustasin veel, aga no see on allapoole igasugust arvestust ja selle ma ilmselt kannan maha. Lauri Räpp on nimelt kirjutanud ülipiinliku raamatu "See ei ole minu Kuuba". Põhimõtteliselt algab asi läbust ja pohmakast, räägib edasi läbust ja pohmakast, peab kahe lehekülje vääriliseks ühteainsamat tualetis käimist, nimetab teisi turiste mäletsevateks lehmadeks, sisaldab juutuubi aadresse piinlikele videotele ja käsitleb peamiselt rummi ja õlle hindu ja marke ning tibide lantimist. Ja ma suutsin poolt vahele jättes läbida vaid 60 lk! Raamat sisaldab toredaid lauseid stiilis "Fuajees tervitasid meid vastu kõrged laed" (lk 17), kogu tekst on üks megaliialdav killuviskamine ning autor on endast nii heal arvamusel (ja kuubalastest nii halval), et peab vaimukaks ametlikele dokumentidele allkirja kohale "Mine Perse" ja "Söö Sitta" kirjutamist... Ja tal ei ole häbi seda raamatus kirja panna!!! Aga minul on väga häbi sellist lugeda. MIKS, kallid inimesed, no MIKS on sellist RAAMATUT vaja??? Ma saan aru, et neile endile ja nende sõpradele võis see tunduda toreda reisikokkuvõttena, aga iga iba ei vaja nüüd ka raamatukaante vahele köitmist! Jäta selline ajukääbiku tekst oma tutvusringkonna blogisse, ära näita oma lollust raha eest kõikidele! Nendest inimestest ei aita enam miski mu arvamust parandada... Ega ka kirjastusest Tammerraamat. Ega ka toimetajast. Väga piinlik! Väga piinlik!
Enivei. Aga kui nüüd raamatuarvustusega lõpparve teha, siis ma kordan, et Kuuba eluolust ei tea ma ikka veel muhvigi. Seda tean, et arvutit ei soovitata kaasa võtta, sest internetti niikuinii kuskil pole ja kui ka on, siis tuleb linnalegendide kohaselt kasutada üldkasutatavaid arvuteid, mille klaviatuurid on varustatud nuhktarkvaraga, nii et kõik sinu otsingusõnad salvestatakse. Ja igasuguste kontode paroolid ka! Ühesõnaga... kui mingit võimude meelest kahtlast asja otsida, siis tuleb kahe minuti pärast mõni julgeolekutöötaja sulle õlale koputama ja pärast hakkavad ka su meilikontod oma elu elama. Seda ei tahaks. Süüa ei pidavat ka eriti hästi saama. Aga ega ma polegi väga nõudlik :). Kokteile ja kodumajutust see-eest ootan huviga.
Ja suveriided tõstsin juba kohvrisse eest ära. Siin ei ole nendega enam midagi pihta hakata, aga Kuubal saab jälle plätud ja lühkarid kasutusele võtta :). Hurraa! Ma juba ootan! Tükk aega lihtsalt niisama päikest ja keset tööpäeva õues ja inimeste seas olemist :). Südant ei piina mingid ammu tegemist ootavad kohustused, sest ma ei saa seal niikuinii midagi teha. Ja viis nädalat on täpselt piisavalt pikk aeg, et hakata rutiini ja tuttavaid nägusid taga igatsema. Kui tore on pärast oma kodus oma voodis ja tööl oma puhtas ja rahulikus kabinetis. Juhhuu!!! Muidu tagasi tulles olen ma täpselt viis päeva Luxis ja siis sõidan edasi jõuludeks Eestisse kah veel. Kokku tuleb kaks kuud lusti ja lillepidu :)!!! Äkki saavad niimoodi mu patareid jälle rohkem täis, nii et iga väljakutse ja hiline õhtu mind üdinisti ära ei kurna. Kui ma võrdlen vana mina ja praegust ennast, siis ma vanasti olin üks energiapall, aga nüüd hakkan ma juba järgmise päeva pärast muretsema, kui üheteistkümneks veel voodis pole. Ei taha nii! Tahan jälle ära tuulduda, et igapäevaelu ja töö jälle maailma kõige ägedamad tunduksid. Vot. Nii et Kuuba, ma juba ootan! Ja paistan :)!
Head nädalavahetust praegu!
M.
Siin on täpselt vastupidine raamatuarvustus :)) http://madlike.blogspot.com.ee/search/label/SeeeioleminuKuuba
VastaKustutaNojah. Võib ju isegi naerda kaheleheküljelise kirjelduse üle, kus üritatakse vaimukat meest mängida ja hästi andekate sõnadega seletada, et ühel ööl tuli raamatu minategelasel hästi kiiresti voodist välja hüpata, sest voodinaaber oksendas voodi täis ja okseoja muudkui voolas mööda voodit ringi ja oleks teda peaaegu et suisa tabanudki. Aga ma isiklikult pean olukorda äärmiselt labaseks ja inimest, kelle reis põhiliselt sellistest situatsioonidest koosnebki, väga madalalaubaliseks. Kuubalastest on tal ka ilmselgelt väga vilets arusaam, sest neid alandatakse igal sammul, küll oli kole see ja kole teine, see ei oskand süüa teha ja see muudkui korrutas ainult ühte sõnapaari, mida ta hästi oskas. Ja, oh üllatust, üks kuubalanna ei olnudki õnnest sillas, kui üks eestlane Hemingway majamuuseumi vetsu üleni täis sittus, nii et tädi pidi pangega minema eestlase hunnikut potist alla laskma. Minu meelest on see solvav ja häbistav. Aga eks igaühel on õigus oma arvamusele.
VastaKustutaMa pidasin enda arvamuse kirjutamisel silmas pigem seda, et ka labased olukorrad olid mittelabaselt kirja pandud. Sellises stiilis raamatut saabki kas vihata või armastada ja kuna mulle selline huumor sobib, siis mulle see meeldis. Muide, ma ei ütleks, et kuubalasi väga halvustatud oleks - esiteks olid ju kõik tegelased pandud kirja läbi huumoriprisma ja teiseks usun ma siiralt, et kirjeldati kõige värvikamaid kujusid ning palju tavalisi kuubalasi raamatusse ei pääsenud. Mulle meeldis veel see ka, et kui tavaliselt on reisikirjeldustes igav loetelu "täna läksin sinna ja tegin seda ja inimesed olid nii toredad ja toit nii hea", siis see oli teistsugune. Aga - maitsed on erinevad ja kõik ei saagi kõigile meeldida. Ma võtan täiesti omaks, et mu huumorimeel on veidi labasem, kui daamile sobilik oleks. Mulle näiteks ei meeldi "Minu" sarja raamatud ning võiksin nende kohta ka põrmustavaid arvustusi avaldada.
VastaKustuta:) Selles suhtes olen ma nõus - "minu" sarja raamatud ei meeldi mulle ka. Olen neid lugenud kümmekond, väga meeldis ainult "Minu Keenia". Aga need jätsid mu lihtsalt suhteliselt külmaks, see siin ajas seevastu lausa närvi mustaks. Nendest teistest sai vähemalt välja noppida üht-teist kasulikku sihtkoha kohta. Mina, vaata, otsin raamatust teadmisi ja uut infi ka, või siis vähemalt mingit arusaama sellest kohast, millest kirjutatakse. Ma olen siiski kena kümme aastat giidina töötanud ja tahan reisides midagi teada ka. Sellest Kuuba raamatust ei leidnud ma aga kohe mitte ainumastki KUUBAT puudutavat asja. Igasugune analüüs ja asjade kokkuvõtlik esitamine oli kogu selles raamatus puudu. Selliseid sekeldusi ja kokkupuuteid oleks võinud joomahimulise jorsiga juhtuda ka näiteks Egiptuses. Või Jamaikal. Või Mehhikos. Kõik see kirjeldas ju peamiselt mingite suvaliste inimeste kokkupuuteid, aga igasugune üldistus oli olemata ja selliseid suvalisi inimesi on kogu maailm täis, nad ei esinda Kuubat kohe vähimalgi määral. Minu arusaama kohaselt seisnes kogu raamat peamiselt mingi endast jube heal arvamusel oleva tüübi kiidulaulust sellele, kui palju on võimalik odavat rummi ära hävitada ja mõttetute chicadega aega veeta. Kuuba ja sealse eluviisi üle ironiseeriti aga nii, kuis jaksati.
VastaKustutaOlen sellega ka nõus, et "täna läksin sinna ja tegin seda ja inimesed olid nii toredad ja toit nii hea" stiilis raamat ei anna suurt midagi. Aga see raamat ju põhimõtteliselt on ka täpselt selline, et täna läksin sinna ja tegin seda, aint inimesed ei olnud nii toredad ja tegevused olid äärmiselt üheülbalised ja seisnesid peamiselt joomises ja pohmakaga ärkamises. Ta kirjeldab terves eraldi peatükis sinnalendu!!! Kammoon... Ja kolm korda kaks lehekülge peldikukülastusi??? Kui see ei ole eriti põhjalik "käisin seal, tegin seda", siis ma ei tea, mis veel on.
Võib-olla olen ma vanamoeline, aga mina leian, et on ka palju muid võimalusi reisimisest kirjutada. Ja hästi kirjutada! Kirjutada päriselt sellest KOHAST, kus käidi. Sealsest elust. Mitte endast, oma soolikate tundmusest või oma arvamusest mingi restorani kelneri kohta. Kui sa kirjutad raamatu Kuubast, siis kirjuta Kuubast. Praegusel kujul sobiks raamatule pealkirjaks "Vaimukas kutt joomareisil". See on esimene raamat, mille puhul mul on tõsiselt kahju selle eest makstud summast. 22 eurot sellise LORA eest on ikka üle mõistuse liig...