Kui ma olin septembris Eestis kiiremas korras läbi jooksnud juuksuri, fotograafi, hambaarsti ja dermatoloogi juurest, käinud kaks päeva Miale agility võistlustel kaasa elamas, korra maal puid ladumas ning nii palju poodides, et sain endale hädavajalikud mustad kingad, kaks musta kotti, portsu raamatuid ja pagasnikutäie süüa, pakkisime me kogu selle kraami autosse ning asusime Luksemburgi poole teele. Sõitsime kõigepealt laevaga Rootsi ja tulime sealt siis läbi Taani ja Saksamaa Luxi. Sai päris pikk tiir, mille käigus me turistisime ka üksjagu, et sõidule vaheldust oleks. Käisime Rootsis läbi vanast Linköpingist, Taanis Vordingborgist, Saksamaal Cloppenburgist, Kölnist, Aachenist ja Monschaust ning Luxist tegime veel päevase väljasõidu Rodemacki ja Preischi lossi. Hiiglama tore oli, ehkki päris tore oli lõpuks koju ka jõuda :). Tagumik oli päris autoistme nägu juba. Ja uidendavas vihmasajus läbi Walferdange'i ja Bereldange'i sõita tundus kohe nii kodune! Sain kohe teistele näidata, et näää, siin ma käin nüüd poksimas ja... Ja ma päriselt teadsin öelda, kuhu ja millal tuleb pöörata ja kus saab parkida ja... No hästi kodune oli see tagasijõudmine kohe :). Luksemburg on mu ära kodustanud :). Ja siis on eriti tore, kui kodused ka siin on :). Enivei, ma pikalt ei jaksa seletada... Ütlen siis ainult nii palju, et pagulasvoore kiirteedel ei näinud ja reisi põhiiva seisnes selles, et meil oli Miake ka seltsiks kaasas ja üldse oli tegemist paraja seiklusega, sest öömajasid ei olnud meil kuskil broneeritud ja me saime puhta vabalt vaadata, et mis, kus, kuhu ja kuidas saab... Ja saigi seiklus valmis :).
Ainult Sassike jäi üksi kodu valvama, ehkki ta üritas kõigiti näidata, et tema on muidu ka kaasa tulemas...
Gamla Linköping oli väga värviline ja ilus!
Aga Linköpingi vanalinn on varblaste maffia kontrolli all. Need tulid kohe kohvikulaua kohale rippuma nagu koolibrid. Ja kui kandik sai nina alt kõrvale pandud, vallutas selle kohe vaprate varblaste armee.
Terve see hekk kihas varblastest!
Keeglirada!
Taanis jäime me ööbimise otsimisega nii hilja peale, et leidsime lõpuks alles enne südaööd ühe kämpingu. Kus puudusid voodilinad :). Mille peale kämpinguomanik hõikas ülevalt rõdult, et ah, aga teised majakesed on ka lahti. Kuskil ikka on linu ka, minge vaadake ise, kust leiate... :)
Vordingborg tundus alguses üsna mõttetu, aga linnasüdames pidime meelt muutma. Oli teine justkui väike mereäärne Rakvere... Lossimägi ja kena kesklinn ja puha...
See on juba Cloppenburgis. Seal on nimelt Saksamaa vanim vabaõhumuuseum. Kahjuks oli see ainus õhtu, mil sadas... Ja me jäime ka nii hilja peale, et muuseum taheti juba kinni panna. Lõpuks lasti meid siiski odavama hinna eest sisse ja näidati kätte värav, kust hiljem välja hiilida :).
Pärast vabaõhumuuseumis käimist oli meil tükk tegu, et öömaja leida. Kõik ette jäänud külalistemajad ütlesid meile mingitel kummalistel ettekäänetel ära. Küll taheti meile kolme peale kolm eraldi tuba pähe määrida, siis oli jälle ainult üks suur voodi saadaval, kolmandas kohas oli üldse otsustatud, et nad kolm ööd ei võta ühtegi külastajat vastu. Lõpuks jõudsime me otsaga välja puhta paksu metsa sisse täiesti tundmatusse kohta, aga sealt leidsime eest hästi hubase võõrastemaja Wahlde. Süüa sai hästi, elamiseks anti terve suur apartement kohe ja koht ise oli tõeliselt idülliline.
Kölnis olen ma omal ajal küll mitu korda käinud, aga ega ma sellest linnast suurt mäletanud. Olen ikka mõelnud, et mõnikord võiks ju rongiga nädalavahetuseks sinna sõita, aga ettevõtmist pole piisanud. Aga nüüd jäi see linn meile tee peale ette ja nii me siis näitasime Miale ka Kölni katedraali. Kiriku ees pistsime me ta kotti ja nii sai peni isegi kirikus sees ära käia.
Ja siinkohal teeme väikese pausi. Pilte on kole palju, ma ikka jõudumööda tegelen nendega :). Mõne päeva pärast uus ports!
M.
Wau! Ma kohe väga üllatusin kui sarnane tundus Gamla Linköping Gamla Borgale ! Tundus nagu oleks tänavapilt meie Porvoo vanalinnast kõigi nende munakivisillutiste, punamullamaaliga majade ja korvidega poeskäivate inimestega. Nojah, Porvoo ju tõesti ikka rohkem rootsi linn kui Soome, õige ta on. Tekkis kohe huvi Skandinaavia linnade arhitektuuriajalugu studeerida. See autoga reis oli kahtlemata väga meeleolukas, mitmekülgne ja ka lihtsalt mõnus. Kohvriga rännates on alati see taak et mida võtta/maha jätta ja palju kandajaksab ja lennutada võib. Loodetavasti on ka Mial koju jõudes Sassikesele palju pajatada :)
VastaKustutaOh, ma just mõtlesin, et sinust pole ammu mingit elumärki siin blogis, et tea, kuidas sul läheb ka :). Porvoos ma ei olegi vist käinud, nii et ma ei oska võrrelda... Aga eks vast ikka need Skandinaavia linnade südamikud sinna ühte stiili ole... Puit ju peamine ehitusmaterjal ja suurem osa esteetilistest eelistustest vast ka sama. Minule meenutas see Gamla Linköping natuke... maiteaisegi... midagi Eestist. Üks nurk oli selline hästi kuurordi moodi, see meenutas isegi Pärnut. Ilus ja õdus oli! Teisal olid sellised Saaremaa aiad. Kolmas nurk oli kuidagi Kurgja moodi :). Kodune, ühesõnaga!
VastaKustutaAga jah, seekord autoga tulles sai igasugust kraami kaasa toodud. Kalja ja kirsiõlut ja mett ja hapukapsast ja igasuguseid Salvesti suppe ja asju... Sibulaid mitu patsitäit ja kastiga koduküüslauku ja kondenspiima ja kohe igasugust kraami, mida siit ei saa ja mis kaua säilib. Olen hirmus rahul. Aga Mia oli siinkäimisega väga päri, ainult koju jõudes polevat ta Sassist suuremat väljagi teinud. Oli rõõmus, et koju jõudis, aga siis oli läinud oma kohale magama ja kogu lugu... :). Väike veel, läks välismaale saamisega upsakaks :).
Hei Maris, nii armas ja pikk vastus Sinult tegi palju rõõmu. Ma jah siin veetsin suve nagu udu sees, maadlesin oma tervisega , selg ei kuulanud sõna. Homme lähen uuesti tööle üle mitu kuud kestnud haiguspuhkuse. See soome arstiabi on kah ju , kohati nii saamatu. Minu elu highlights oleks ehk sellel suvel noorema poja imetore pulmapidu ja septembris aastaseks saanud lapselaps Luka! Olen endiselt sügavalt armunud...Londonisse ja vaatamata haigustele pole veel maha matnud unistust sinna pikemaks ajaks kolida. Oh, see tuleviku jagamine mitme maa ja eelistuste ja igatsuste vahel on so so complitated...sama nagu meie ühine blogituttav Tikker näeb oma ideaaltulevikku mitmel pool. Nii Sinu kui Tikri blogisid loen järjepidevalt ja siinkohas taas tänud jagamast. Mulle kui aken maailma, siit Soome väikelinnast :) Lausa huvitav et me eestlased ka mujal elades ikka teatud kodumaist kraami omada ja süüa ihaldame.Just seda mida Sina autoga Luxi vedasid. Mul on ka talvel pidevalt isu hapukapsa järele ja Eestis käies keedan seda pidevad laarid. Huvitav mida Sa seal Kuubal sööma hakkad? No küll blogi pajatab loodetavasti. Ah jaa, kergitamaks väheke `´saladuslaegast`´ mind leiab Facebookist Katrin Liias ja kirjutasin ka blogi http://biancatsoomes.blogspot.fi/ mis küll on viimasel ajal unarusse jäänud. Sai nüüd siin sellist avalikku juttu aetud, kuna ma Sinust muid koordinaate ei oma, aga no...ega minu elus nüüd midagi valgustkartvat eriti ei juhtu ka. Parimate tervitustega, Katrin
VastaKustuta