Koomika

Sõitsime täna emaga kuskil suvalise pisikese Mulgimaa maantee peal. Tee ääres seisis ilus suur ja kahar tamm. Sõidame sellest mööda, mina imetlen ikka puud - kuni järsku märkan, et tamme all vedeleb mingi mees. Pöörame emaga auto ümber ja sõidame tagasi. Vaatame - tüüp on selili, hoiab peoga lõuga kinni, nagu oleks oma kujuteldavat habet silitanud, ja on lihtsalt seal nagu see Dreameri veini etiketi tüüp. Tundus, et justkui hingaks ka. Mina kerin akna alla ja röögatan ameeriklaste moodi totrasisulise küsimuse, et kas härraga on kõik korras. Ei miskit. Ema siis andis kena kümme sekundit autopasunat, selle peale hakkas tüüp uniselt liigutama. Minu järjekordse hõike peale sai ta päriselt aru, et temaga räägitakse, siis ta kargas ta küll tempokalt püsti ja kraaksatas, et kõik on korras, kõik on korras, ajas pöidla püsti ja hakkas end liigutama... Näib, et tüübil väsisid lihtsalt jalad ära ja heitis tee äärde kraavi puhkama... Või jooksis kodust naise juurest pakku... Mõlemal puhul on ju kõige parem koht, kus jalgu puhata ja rahu saada, maantee ääres kraavis, nagu oleks keegi su alla ajanud ja tee äärde lükanud. Mnjaa.

Noh, siis mõtlesime Pärnusse tagasi jõudes, et läheks vaataks midagi ümbruskonnas. Sõitsime Sindisse Pulli kiviaja asulat kaema. Suured sildid teede ääres väljas, et Pulli asulani nii ja nii palju maad. Jätsime auto kohale, kust viit näitas, et Pulli asulakoht 0,2km. Vaatame, et taluõu on justkui hoopis seal, aga noh, otsustasime jalutada ja vaadata. Jalutame siis, talust kedagi välja ei tule, mingid puuriidad ja iidsed (ent siiski mitte kiviaegsed) autoromud ka seisavad... Taluhoovi taga on juba jõgi vastas ja jõe ning maja vahel on ainult heinamaa, kus on jaanilõke valmis tehtud. Turnisime siis seal heina sees ja uurisime, vaatasime... Mingi pisike sillake oli seal ääres, ronisime sinna otsa, kui äkki teistpoolt sillakest mingi vana autoromuga mööda sõitev mees seisma jäi ja küsis, et kas ta saab meid aidata. Me siis rääkisime mure ära - et tulime seda asulakohta vaatama, et mis või kus siin siis näha on... Tema viipas heinamaa poole ja ütles, et noh, seal nad kaevasid, aga see oli ammu, et nüüd on kõik juba jälle kinni mattund või varisenud ja ega midagi näha pole, et jõe ääres veel hiljuti oli midagi, aga enam pole, see on täis mattunud... Pakkus, et võib meile hoopis paati laenutada. Eem... ja nii oligi.

Viljandis pidime raudtee ületamise kohas rongi ootama - tõkked lasti alla. Ootasime ja ootasime ja jäimegi ootama, aga asja juures kõige naljakam oli see, et üks jalakäijast tädi ka ootas ja ootas ja ootas. Jalakäijate teel ei olnud kusjuures tõket ees, rongi ei olnud ka mitte kuskil näha ega kuulda, me seisime seal ikka oma 10 minutit seda vedurit oodates - ja tädi ka seisis, kott käes ja lilled peos; kohe oli näha, et ta paarisaja meetri kaugusel asuvasse surnuaeda läheb. Noh, ma võin kindlalt väita, et ta oleks jõudnud kolm korda surnuaias ära käia ja taasi tulla, aga tema ei julgenud ühest rööpapaarist üle astuda, muudkui ootas ja ootas seda rongi, et ehk tuleb - vahepeal rapsas pead ka, endal selline nägu peas, et no kaua võib... Ja lõpuks... ja lõpuks see rong tuli ka. Ta jõudis ära oodata! Hurraa ja aplaus talle.

See tädi nüüd lõpuks hakkas astuma ka... rong läks just mööda.

Ja see on see kiviaegne heinamaa.