Segasumma Senegal

Ja ongi peaaegu pool aastat möödas viimasest kirjutamisest. No see sügis läks ikka megaruttu. Ma ei jõudnud trennihooaegagi alustatud. Kogu aeg mõtlesin, et järgmisel nädalal on natuke aega, küll siis jõuab. Ja lõpuks oligi detsember käes. Ei jõudnud ei jõusaali ega ka jäähalli. See-eest jõudsin korduvalt Strasbourgi, lisaks sattusin Šotimaale, Northumberlandi ja Londonisse ABBA kontserdile, Hollandisse Valkenburgi ja Maastrichti ja nii edasi.

Samuti sai sügisel kõikide nende seerimiste vahele ametisse kinnitatud uus Euroopa Komisjoni koosseis ja ette sai valmistatud ka mitu järgmist reisi. Näiteks Senegal-Gambia, kust ma mõni nädal tagasi ühel esmaspäeva hommikul kell 5 rõõmsasti tagasi jõudsin ja siis enam-vähem otse lennujaamast kahetunnise magamise järel kontorisse koosolekule suundusin :). Ja nüüd, vähem kui kahe nädala pärast, võtan kohvri näppu ja lähen jälle lendu. Sedakorda El Salvadori avastama. 

Muidu see Senegal – see oli jälle täitsa omamoodi riik. No eks nad on ju kõik, aga ma mõtlen, et see ei vastanud liiga palju mu ettekujutustele. Näiteks ootasin ma natuke suuremat sarnasust Maliga, kus 15 aastat tagasi õnnestus ära käia. Neid sarnasusi oli, aga mitte liiga palju. Ühtlasi ei olnud Senegal õnneks liiga igavalt läänelik, vaid oli ikka ehe loominguline Aafrika, kus külarahvas elas veel ümmargustes õlgkatusega hüttides, naised käisid suurte punaste tolmupilvede sees ringi värvikirevates bouboudes, turgudel valitses ehtaafrikalik kaos, kala- ja lihalettidelt tõusis lendu mustav kärbsepilv, pildistamise pärast kurjad tädid vehkisid sussidega, valgeid oli mõni üksik, igal pool möllasid ringi pärdikud, tüügassead, krokodillid, jõehobud, värvilised linnud, hobused, kitsed, lambad ja traditsioonilistes maskides kohalikud. Autost välja saades ilmus ei-tea-kust terve lasteaiatäis tatiste ninadega ja räbalates lapsi, kes end kõik valgetele käe ja jala otsa riputasid – ja rippusid seal siis seni, kuni valged uuesti autosse ära ronisid. WCdes ei maksnud kunagi oodata, et korraga oleks olemas auk, vesi, paber, seinad, uks, kuiv põrand ja valgus. Läks isegi hästi, kui üks element seitsmest enam-vähem olemas oli. Hotellides hallitasid mõnikord madratsid, mõnikord padjad, mõnikord ei olnud elektrit (nagu ka muuseumides), mõnikord oli aga dušš paigutatud WC poti kohale, sest rohkemaks ruumi ei jätkunud. Küll aga oli absoluutselt igal pool olemas külm õlu. Mul ei ole nii õllekeskset reisi veel kunagi olnud, sest kui süüa polnud võtta, siis õlut oli alati. Kohalikud moslemipoisid kandsid seda ette pea 0,7-liitristes pudelites. Mõnikord lausa eikuskile suure puu alla, kui me kõrvetava päikese käes mägikülast alla ronides seda väga igatsesime. Nii mööduski enamik lõunaid meil ainult õlle najal – reisi lõpuks ütles emps juba täiesti automaatselt lõuna paiku, et „lähme sööme nüüd õlut ka, kõht on juba tühi“.

Lisaks sellele, et reis oli ääretult õllekeskne, ei ole mul ka nii saiakeskset reisi kunagi elus olnud. Senegal on endine Prantsusmaa koloonia ja kuigi nad nüüd ei salli prantslasi enam sugugi, on teatud prantslaslikud jooned neile hirmsasti külge hakanud. Näiteks pika saia armastus. Hommikusöök seisnes neil absoluutselt igal pool pika saia mägedes, millele toodi juurde heal juhul hästi natuke võid ja hästi natuke moosi (aga ükskord ei olnud moosigi ja kui ma seda küsisin, selgus, et moos on otsas – aga meile pakuti lahkelt siis asenduseks ketšupit). Mõnes harvas kohas sai paluda ka muna, aga nii muna kui ka muude valkudega kiputi Senegalis hirmsasti koonerdama. Näiteks juhtus hommikusöögimuna küsimise peale, et meile toodi viie peale jagamiseks üks omlett ja kaks kahvlit (no ju neile tundus, et seda on isegi hästi, sest nemad söövad üldse kõik ühest suurest kausist kätega). Ja lihahautistes oli ka pigem sibul ja kondid, mitte nii väga liha. Aga enamasti olid need asjad neil kondisusele vaatamata siiski päris maitsvad. Maapähklihautis mafé eriti.

Ja kui juba rääkida, mille poolest see reis veel silma paistis, siis mul ei ole kunagi olnud ka päris nii tantsulist ja muusikalist reisi. Senegalis oli igal pool, kuhu läksime, mingi pidu käimas. Kus kohalikud muusikafestivalid, kus ümberlõikamispeod, kus külapeod, kus aastavahetuspeod, kus koorifestivalid, kus trummivõistlused, kus omamoodi ajaloolised üritused ja traditsioonid, kus hotellitöötajate tantsulka. Ja vot, need senegallased ikka alles oskavad tantsida ja musitseerida. Mitte kuskil ei olnud sellist pooles vinnas tip-tap õõtsumist. Igaüks, kes juba tantsima hakkas, tantsis nii, nagu tahaks endal hinge seest välja vihtuda. Rabelesid ja trampisid ennastunustavalt nii, et üle 30 sekundi korraga pole sellist tantsu minu hinnangul üldse võimalik praktiseerida. Ma tean, sain ka paar korda proovida. Minul oli oma katsetuste järel võhm väljas umbes 11 sekundiga, kuigi endale tundus, et tantsisin kõvasti kauem. Aga videoülesvõtted ei valeta :). Seal on muidu tantsuga pidudel üldiselt igal pool selline formaat, et igaüks, kes tunneb parajasti tungi tantsida, astub ringi keskele ja vehib pisut, ja kui siis enam ei jaksa, läheb ringi tagasi plaksutama, kui teised oma oskusi näitavad. See on päris hea, võimaldab vahepeal end koguda ja samas kõigil kaasa lüüa. Kõik teised samal ajal laulavad ja plaksutavad ringis kaasa. Ja trummid muidugi on ka saateks. Ilma trummideta ei saaks kuidagi.

Mulle avaldas Senegalis väga muljet, kui ilusad ja hoolitsetud olid nende naised. Nad kandsid kõik väga uhkeid värvilisi kleite-kostüüme ja keerulistesse mustritesse punutud patsisoenguid või kleidiga sobivaid turritavaid turbaneid. Isegi tänavat pühiti elegantses riides ja millegipärast ei hakanud Senegali punane tolmude tolm neile üldse külge, kuigi minu valged püksid läksid kümne minutiga ookrikarva ja isegi bussilagi oli reisi lõpuks ventilatsioonisüsteemist sisse tunginud tolmust täiesti punane ja luiteid täis. Aga kohalik rahvas käis oma pimestavvalgetes kleitides nii, nagu käiks kogu mustus nendest suure kaarega mööda. Välja arvatud mehed. Nemad olid hirmus tolmused ja nende lemmikrõivaesemeks oli tutimüts.

Vanaonu oli 83. Väljas oli kraade 33. Tutimüts oli hädatarvilik.

Samuti avaldas mulle väga muljet senegallaste sportlikkus. Nii palju jalkamängijaid, treenijaid, grupispordi tegijaid ja omaette võimlejaid pole ma tee ääres ja randadel veel mitte kuskil näinud. Nad ongi väga head jalgpallurid ja sportlased ka, no nad on jalkas isegi Prantsusmaale pähe teinud ja nii, aga ma ei kujutanud päris ette, et sport on neil rohujuuretasandil ka nii au sees. Et tõesti tee äär on täis üksteisele järgnevaid viiekümnepealisi võimlejate gruppe. Aga noh, see vist on nende jaoks ka üks vähestest võimalustest end kuidagi viletsusest välja rabeleda. Et kui oled nii hea sportlane, et pääsed riiki esindama, on ikkagi natuke parem elu ka tagatud. Sest muidu ei ole neil seal üldse mitte mingit võimalust kuidagi pisutki rohkem teenida või ennast üles töötada. Isegi turiste käib seal vähe - ja ilmselt jääb veel vähemaks, sest nende uus president on äärmiselt läänevastane ja lubas meie sealoleku ajal kehtestada eurooplastele viisakohustuse. Et oleks õiglane. Sest nemad ei saa ilma viisata Euroopas käia.

Rannik oli täis lõputuid jalkatiime.

Veel avaldas mulle muljet, kui palju on Senegalist kirjandust. Giidiraamatuid mitte, aga just ilukirjandust. Leidsin kuskilt ühe nimekirja Senegali autoritest, kelle teoseid soovitatakse lugeda, ja no. Ütleme siis nii, et enne reisi tõmbasin ma endale lugerisse vist vähemalt 17 raamatut, kusjuures enamasti igalt autorilt siiski ühe, et noh, ei tea, kas stiil meeldib või nii. Aga eriti just prantsuse keeles on neil tõeliselt kvaliteetset kraami. Nende eliit on käinud Prantsusmaal ülikoolides ja omandanud sealt väga hea sõnaseadmisoskuse. Ja no näiteks nende enda krimkad, mille tegevustik toimub ka Senegalis, on ikkagi ka eurooplase jaoks täitsa kohe huvitavad lugeda. Ei ole naivistlikud, üheliinilised, anekdootlikud lood. Selles mõttes on väga tore. Kui aga kedagi peaks huvitama, kuidas tavalised inimesed Senegalis elavad, siis Simon Fentoni raamat „Squirting Milk at Chameleons“ on ühtaegu naljakas reisikiri ja teisalt infoküllane sissejuhatus Senegali ellu väga sõnaosava inglase sulest, kes võttis endale Senegalist naise ja kolis sinna väikesesse maakohta võõrastemaja ehitama.

Nojah. Noja siis halvas mõttes avaldas mulle Senegalis muljet prügirohkus ja mustus. Päris selles mastaabis plastipõlde ja räpahunnikuid ei ole ma siiski mitte kuskil mujal näinud. Inimesed kogusid seal kilet, pehmet plastikut ja pakendipappi kitsedele-lehmadele andmiseks, aga kõik ülejäänu lendas neil käest seitsme tuule poole. Lisaks valasid nad süüdimatult maha ja jõgedesse elavhõbedat, mida kasutati kullaterade väljapuhastamiseks maapinnast. Looduslikult ilusad kohad olid neil prügi alla mattunud või värskelt välismaalastele kaevanduste tegemiseks maha müüdud. Meie kõrbelaagri ümbergi trallisid kogu öö väga lärmakad tsirkoonikaevanduse masinad ja laager oli määratud sulgemisele, sest austraallased olid selle ära ostnud ja plaanisid kaevandamist veelgi laiendada. Reovesi juhiti igal pool aga otse randa ning lisaks oli näiteks Cap Skirringu rand kohalikel lehmakopli eest. Mitu mitmekümnepealist lehmakarja päevitas ja mäletses seal päevade viisi, nii et rand oli virtsa ja sõnnikut täis ning kui tõusuvesi peale tuli, oli madalam vesi lihtsalt üks paksult ja haisvalt vahutav kogelmogel. Kõik see oli kuidagi suures vastuolus nende kiiskavalt valgete kleitide ja oma ninaesise puhtusega. Sest oma müügileti esine ja alune pühiti alati puhtaks, aga kõik muu neid ei puudutanud.

Juhin tähelepanu suplejale taustal.

Kanalisatsioonis elav krokodillipoeg.

Kaunis puhas "Roosa järv" et Retba järv, maailma kõige soolasem veekogu, kus soovijaid ujuma ärgitatakse.

Rannavesi kalamaimude parvega.

Lambale oli lahkelt potitäis pehmet plastikut lõunaooteks ette toodud.

Rand. Reoveeoja. Reoveeoja rannas.

24/7 mürisev tsirkoonikaevandus kaunite kõrbetelkide taustal.

Ja teine asi, mis mulle väga ei meeldinud, oli see, et seal põhimõtteliselt oli valge kõigi jaoks ka ikkagi jõuluvana. No igal pool Aafrikas on lapsed ikka nuianud kommi ja nii. Ainult Mali oli erand. Aga Senegalis - no seal nad olid ikkagi nagu eriti õpetatud ootama igasugust nänni ning pahandama, kui seda nänni ei jagatudki või jagati nende meelest liiga vähe või jagati vale nänni. Näiteks tuli küladesse minnes kaasa võtta kottide viisi toiduaineid inimestele jagamiseks ja me siis käisimegi hommikuti turul seda kõike ostmas. Aga siis külas tuli külavanem ütlema, et mis te sellest toidust veate, järgmine kord tooge paar kohvritäit ravimeid meie kliiniku tarbeks (no ma saan aru, see oleks õilis ja kasulik küll, aga tollis pandaks mind selle peale siiski ilmselt vangi). Ka meie giid küsis mu käest korduvalt, et kas me koolidele vihikuid-pliiatseid ei toonud jms. Ja pidas seda kohe ebanormaalseks, et meil neid kaasas ei olnud. Märkis, et tema muidu oma klientidele saadab enne reisi kohe nimekirja, millised asjad tuleb kuskil jagamiseks kaasa võtta. Aga kuhu ma siis oma riided, jalatsid ja tarbeasjad mahutan? Ühtlasi, absoluutselt igal pool pani meie giid oma joogid meie arvele ja pidas seda täiesti normaalseks. Sest valged on ju rikkad, võivad kõigi eest maksta küll. Senegallastele kohe nagu ei mahtunud pähe, et iga tavaline turist ei saa tõepoolest minna reisile kolme kohvri annetatavate asjadega ja et kõigile 17 miljonile senegallasele ei jagu igal eurooplasel ka ikkagi raha või nänni või kinke.

Ega nad ei olnud ikka ka üldse rahul, kui ei saanud, mida küsisid.

Ühesõnaga, iga viimane inimene, kelle poole sa isegi kas või natuke vaatasid, soovis Senegalis su vaatevälja jäämise eest eest raha. Kui meie käest otse ei juletud küsida, küsiti me bussijuhi või giidi käest. Mis oli natuke väsitav. Ma olen jootraha usku küll, aga see on minu jaoks siiski tänu hea teeninduse eest. Mitte nii, et jagan tänaval mööda minnes kõigile ettejuhtuvatele kahte lehte kupüüre. Ühes kohas küsiti meilt näiteks raha ka lihtsalt ühe küla keskel oleva baobabipuu eemalt nägemise eest. Küsimist põhjendati sellega, et puu kõrval on mingis hütis mingi muuseum, ja puu on selle muuseumi lähedal, ja siis järelikult on puu vaatamine ka tasuline. Mhmh. Me siis ütlesime, et me siis ei vaatagi seda puud kohe üldse, kaugelt ka, neid baobabe oli seal jalaga segada. Aga nii ka ei saanud, sest see va puu seisis lagedal platsil keset küla ja me olime teda juba tahes-tahtmata näinud, ei pannud silmi kinni, ning ilmselt jäi puu paratamatult ka meie üldistele külapiltidele, mistap andis bussijuht küsijale enne meie lahkumist ikkagi mingi väikese kupüüri. Et noh. Jube kauplemine ja nõudmine ja sehkendamine oli kogu aeg igal pool. Ühtlasi, ka lapsed küsisid karamelli asemel seal ikkagi pigem näiteks jalgpalle ja muud. Ma ei tea, kas ma nägin välja nii, et mul on igas taskus sellised parajad pallisuurused kühmud või. Tegelikult oli kogu reisi jooksul pidev häda, et isegi väikesi andmiseks või maksmiseks sobivaid kupüüre polnud kuskilt võtta. Mis tegi kogu selle jootrahade ja jagamise ja maksmiste teema niikuinii veel keerulisemaks ja aeganõudvamaks.

Mis mulle Senegalis kõige rohkem meeldis? Raske öeldagi. Me käisime nii erinevates kohtades. Kõige ilusamad pildid tulid vist Sine-Saloumi delta loodusest. Kõige eksootilisem oli St. Louis’ kalurite linnajagu ja sealne melu. Kõige ärevam elamus oli lõvidega jalutuskäik ja kõige naljakam mälestus see, kuidas meile teatati, et enne meid aetakse praami peale 500 lammast, sest nemad on tähtsamad ja nemad olid enne järjekorras. Mulle oleks takkajärgi tarkusena meeldinud teha Casamance’is veel üks looduse päev, sest seal olid ka nii ilusad ja määratud mangroovisood, kus oleks ilmselt saanud teha kauneid fotosid. Kõige ootuspärasemad olid mu jaoks Mali piiri äärsed mägikülad. Kõige tarbetumad aga rannad – need olid seal nii mustad ja risused, lisaks olid lained ja hoovused ohtlikult tugevad ja... Noh, tunduvalt lähemal on nii palju oluliselt parema kvaliteediga ja mõnusamaid rannalinnu, -hotelle, -randu jne. Aga muidu ringreisi vormis pakub Senegal ikkagi ehedat Aafrika elu, kusjuures positiivne on see, et ehedusele vaatamata asjad ikkagi täitsa toimivad seal ja on organiseeritavad ja nii. Inimesed tunnevad kella, peavad sõna ja eksisteerib mingisugune süsteem. Erinevalt Gambiast, kus kehtis GMT - Gambian Maybe Time.

Lubage tutvustada, tema on Kevin. Meid viidi jala võssa ja kästi kuskil seisma jääda, et ninnut vaadata. Mina ei osanud ennast kuidagi sättida, et kuhhu ta siis tuleb. Siis selgus, et oli teine sealsamas põõsa all, 10m kaugusel. 

Gambia oli mulle üleüldse Senegaliga võrreldes vähem sümpaatne. Seal oli näiteks palju rohkem usurätilisi naisi kui Senegalis, kus kanti värvilisi salatipuhmaks keeratud kangatuuste või ilusaid punupatse. Meie Senegali poisid rääkisid korduvalt, millised petised ja vargad gambialased on. Ja tõepoolest, pistist taheti seal meie poiste käest veelgi rohkem kui Senegalis, kokkulepitud hindadest kinni ei peetud ja Gambias lokkas ka kuidagi eriti silmatorkavalt seksturism (valged vanemad prouad kohalike poistega). Võib-olla oli mul Gambia suhtes ka väike eelarvamus sellepärast, et ma tean kahte inimest – eestlast – , kes seal malaariasse surnud. Ja siis tundus see natuke murettekitava riigina, kus ei saanud end päris vabalt tunda. Ainult see oli kuidagi pisut mugavam, et Gambias saadi inglise keelest ka aru. Senegal oli ikka täiesti ainult puhtalt prantsuskeelne. Mis ei olnud mu jaoks muidugi sugugi probleem, aga inglise keel on siiski mu esimene võõrkeel ja prantsuse keel on number kaks, nii et ma tundsin end pisut kodusemalt lihtsalt tänaval ingliskeelseid kirju nähes. Ehkki suust tahtsid Senegali harjumusest ikka ainult prantsuskeelsed laused tulla :).

Vot nii. Aga ma hakkan siinkohal nüüd seda eepost kokku tõmbama. On juba kirjutatud küll. Korraga ei tulegi rohkem meelde ja tegelikult on kiired ajad ka. Kuidagi ootamatult. Järsku on jälle vaja olla korraga keskmiselt kolmes kohas ja teemas ning kõik põleb natuke. Nii tööl kui ka kodus. Kodustest asjadest. No näiteks ühel ilusal laupäevasel päeval ilmus kell 18.20 mu ukse taha alumise korruse naaber, kes teatas, et ma olen juba eelmisest päevast saadik kodus hirmsasti ringi kõndinud ja lõpetagu ma ometi see kõndimine nüüd, sest see on häiriv. Ma püüdsin talle seletada, et ma ei saa kahjuks lubada, et ma rohkem ei kõnni, sest see on ikkagi eluks hädavajalik tegevus. Et ma kõnnin isegi sussides, mul on majas vaipu jne, aga et ma roomama ei hakka, kui järgmine kord pissihäda tuleb ja vaja vetsu minna. Aga naaber ainult vihastas selle peale, karjus kõigepealt natuke mu peale ja siis läks majahalduritele kaebama, et ma kodus kõnnin. Nood majahaldurid ei salli mind niigi, sest ma ei olnud nõus elama hallitavas korteris ega leppinud ka rikkis välisuksega, muudkui käisin neile pinda, et nad asjadega tegeleksid. Mida nad ei teinud. Noja nood siis muidugi suure mõnuga esitasid mulle eriti üles puhutud noomituse ja väitsid, et paljud naabrid on esitanud mu kohta palju kaebusi lärmakuse ja agressiivsuse  pärast!!! Ohjah. No kui ma neilt selgitust nõudsin, siis muidugi tuli välja, et neil oli ikkagi ainult see üks üliliialdatud kaebus sellelt ühelt naabrilt, kes oli sunnitud tunnistama, et ta ei saa mingi muu lärmi pärast kurta, ainult mu kõndimise pärast neil aegadel, kus ma päriselt Brüsselis olen ja kodu kasutan. Aga no nädal aega meelerahu ja vaba aega läks siiski selle klattimise peale ära. Nii kohutavalt jubeõudselttüütu. Noja nii edasi. Mõned suhted võiksid vahelduse mõttes kuidagi normaalsed ka püsida, aga sellega on praegu raske. 

Nojah. Aga homme sõidan nädalaks Strasbourgi, sellele järgneb ooperipõhine nädalavahetus (6 tundi Wagnerit ja Ain Angerit), siis paar kiiret tööpäeva ja uus reis järgmisesse vähekäidavasse riiki El Salvadori. Siis saab selle pooletoobise veebruariga ühele poole kah! 

Olge mõnusad!

M. 

Seiklusjutte metsast, soost, jõgedelt ja maa alt

Nojah. Sellest arheoloogide laagrist ja väljakaevamistest jõudsin õhtuti Belize'is kohapeal voodis telefoni märkmeid teha küll, mis siis netti pääsedes üles riputada. Aga kui ma väljakaevamistelt ära sõitsin ja hakkasin lihtsalt Belize’i ja Guatemalat vaatama, siis enam ei olnud sellist aega ega jaksu. Sellepärast on too reisi lõpp mul nüüd üles tähendamata. Aga see kujunes siiski nii põnevaks ja elamusküllaseks (et mitte öelda ekstreemseks), et nii ei saa vist siiski jääda. Pean ikka hädapärast need värskemapoolseted muljed kuidagi üles tähendama, sest ei taha sugugi, et mõni nendest mälestustest kogemata ühel päeval meelest läheks. 

Selgub nimelt, et olin endale kokku pannud üliekstreemse programmi. Mõnevõrra ootamatult. Tähendab, eks ma ikka teadlikult valisingi sellised teistmoodi asjad, millega ma varem ei olnud kokku puutunud. Sest Belize'is on väga palju koopaid ja džunglit, eks ma siis ju tahtsingi neid vaadata, eks, mitte mingit keraamikatöötuba proovida, mida saab igal pool. Aga kuna mul ei olnud varem koopa- ja džunglimatkadega erilisi kogemusi, siis ega ma teadnud ju midagi õieti ette kujutada. Ega seda, KUI ekstreemseks need ettevõtmised võivad kujuneda. See kõik selgus seal kohapeal, iga päev uuesti ja uuesti. Tavaliselt hetkedel, mil ümber mõelda poleks enam niikuinii hästi saanud. Nii et tuli aga edasi minna ja hakkama saada. Ja natuke hüsteeriliselt naerda ja pärast pead vangutada, et kas see oli kõik ikka päriselt. Et küll läks hästi, et ei juhtunud seda, teist või kolmandat. Ja millised elamused!

Esiteks koopad. Koopaid vaatasin lõpuks Belize'is ära viis, erinevatel viisidel. Mõni neist oli selline enam-vähem lihtne, ehkki ka see "enam-vähem lihtne" eeldas pimedates käikudes mingitel roostest õhukeseks söödud ja kaljuseina najal õõtsuvatel-logisevatel redelitel turnimist või siis mööda maa-alust jõge ujumisrõngal kottpimedas vees kätega aerutamist. Aga mõne teine koobas oli see-eest selline. No ikka ekspertidele. Ma lugesin küll, et see või teine ettevõtmine on väga raske. Aga arvasin, et see hoiatus on mõeldud 120-kiloste laussuutmatute ameeriklaste peletamiseks, sest kui trippi igal pool müüakse, siis ma kohe ei suutnud uskuda, et igapäevase tripi tellinud suvalised pahaaimamatud turistid saadetaksegi puhta südamega vaatama, kas jäävad ellu või mitte :D. Aga näe, selgub, et Belize on nii seiklusturismile orienteeritud, et kohalikud ei eeldagi, et tavalised inimesed võiksid selliseid trippe osta. Müüvad täitsa igasugustele täitsa ekstreemekskursioone. Kus giidide jutu järgi inimesed murravad käsi ja jalgu või siis mõlemaid. Poleks olnud üldse raske murda ka selga või koljut. Kusjuures giid täiesti enesestmõistetavalt teatab, et kui teiega siin midagi juhtub, siis päästeoperatsioon võtab minimaalselt 12-14 tundi, et noh, ise teate siis arvestada, eks. Ja selles kõige raskemas koopas olid tõesti küll ainult pisikesed pilud, kuhu tuli end puhtalt käte jõul sisse pressida, hoides juba kaljuprakku kadunud jalgu kramplikult võimalikult vasakule, sest paremale ei lubatud (ning mis seal paremal oleks oodanud, ei olnud ju koobast mittetundva inimese jaoks ka selge). Või siis mitmemeetrised süvikud, millest tuli ainult kahest stalaktiidist kinni hoides ja poolspagaati tehes kuidagi üle saada. Või siis lõhed, kust tuli alla ronida nii, et parema õlaga nõjatusid ühe seina ja vasaku jalaga teise seina vastu ja siis nõksutasid-nihutasid end vähehaaval allapoole. Või siis libedad ja sätendavad nõlvad, kus tohtis ainult paljajalu matkata. Või siis püstloodis seinad, kust tuli kuidagi üles teleporteeruda. Või teised püstloodis seinad, kust tuli kuidagi üle ääre alla seinani saada ja siis jalaga kobades nähtamatuid stalagmiidinupse otsida, et kuidagi pimesi alla saada, ise kättpidi kogu keharaskusega mingi ühe jämeda, sileda ja libeda kivijunni otsas kõlkudes. Kogu aeg oli pime ja libe ja kitsas ja täiesti harjumatuid lihaseid pingutav rassimine, kusjuures niimoodi 6-7 tundi järjest, vahet pidamata, sest edasi oli ju vaja minna. Ja tagasi oli vaja ka jõuda enne, kui viimasedki lambipatareid tühjaks saavad. Nagu mul koopa kõige sügavamale kambrisse jõudes juhtuski. Õnneks oli giidil mõni varupatarei ikkagi ka olemas. Aga ka need jõudsid enne väljapääsuni jõudmist tühjaks saada. Viimaste patareide kohta ütles Selwyn rõõmsalt, et need, "my lady", peavad nüüd kõige nõrgema režiimi peale jääma, muidu on pahasti.

Aga eks see kõik oli seda väärt, muidugi. Belize’i maa-alustes tohututes koobastikes on vanade maiade pühakohad. Nende uskumuse kohaselt elas vihmajumal Chaac just maa all ning maiad käisid siis ohvriandamite ja igast hallutsinogeenidega sealsamas koobastes temaga kõnelemas ja temalt vihma palumas. Nendest riitustest on Belize’i koobastesse jäänud ohtralt maiade keraamikat, obsidiaanist lõikeriistu ja inimsäilmeid. Mõned koobastes olevad potid on näiteks nii suured, et need vist valmistatigi koopas, sest nad asuvad kuskil nii kitsas kooparuumis, et nad ei oleks selle suust läbi mahtunud. Ja kuigi enamik on katki, sest maiade meelest tuli riituse lõpetuseks kõik ära lõhkuda, siis see katki ei tähenda alati kildudeks olemist. On ka nii suuri katlaid, et mina mahuksin neisse sisse, ja neile on tehtud põhja väike auguke või löödud küljest kõrv. See oli ikka uskumatu. Minu senises kogemuses on koopad alati olnud lihtsalt, noh, geoloogiline fenomen. Ilusad kivimoodustised, stalagmiidid-stalaktiidid, suured võimsad saalid, võib-olla mõne allika või kosekesega. Maiade territooriumidel on koobastel aga täiesti kultuuriline mõõde. Sellepärast käisin Belize’is viies koopas. Ja tahan võib-olla koguni millalgi tagasi minna, et neid seal veel uurida.

Aga täpselt samuti, nagu ma ei kujutanud ette, et inimesi ikka päris nii ekstreemsetesse koobastesse viiakse, ei osanud ma oodata pooli muid asju. Selgub, et Belize ongi otsustanud teadlikult keskenduda seiklusturismile ja sellepärast ootasid seal seiklused isegi ekskursioonidel, kust ma neid eluilmaski poleks osanud eeldada. No näiteks oli meil ühel päeval kavas õhtune metsamatk jaaguaride kaitsealal. Kujutage siis ette me üllatust, kui meile juba seal kaitsealal öeldi, et matk lõpeb sellega, et meil tuleb südaööl hüpata täies riides ujumisrõngaga tundmatusse jõkke ja siis rõngaga igaüks omas tempos neli kilomeetrit allavoolu ulpida, et saaksime nõrgukese pealambi valgel „kaldal olevaid loomi vaadelda“. Meil ei olnud kaasas ühtegi suplemiseks mõeldud rõivaeset või jalatsit ning me olime selliseks plaaniks niivõrd hästi mitte-ettevalmistunud, et ka meid saatev giidipoiss pidi siiski lõpuks hästi hellalt küsima: „Te ei ole kunagi tuubitanud ja otsustasite kohe esimest korda proovida seda teha öösel?“. Pff. Õnneks tõusis ta väga kiirelt olukorra kõrgusele. No kui ei ole käterätikuid ega vahetusrõivad, siis ei ole, mis teha, auto saab küll märjaks pärast, aga no nii on. Või no kui ei ole tuubitanud, siis ei ole, eks siis tuleb pahaaimamatuid aidata. 

Aitaski. Sai hakkama meie kolmega. Ise sumas ta kõrvuni vees, aga suutis meid voolule vaatamata kuidagi kahe käe ja ühe jalaga kinni hoida ja teise jala abil kaldaäärsest võsast eemale tüürida. Enamasti. Omaenda kotike giidipaberite ja muu olulisega oli tal hambus, et see natukenegi kuivem püsiks. Te ei kujuta ette, kui sürreaalne see kogemus oli. Kottpimedas. Üsna kiirevoolulisel, ehkki madalamapoolsel jõel. Aeg-ajalt põrutasime me kurvides ikka puhta võssa ka, sest me taskulambid olid liiga nõrgad näitamaks, et seal juba ongi võsa. Ja kui need võsaoksad siis kukalt ja juukseid sasisid, sai elavalt ette kujutada, kuidas sealt oksa pealt libiseb meile kaela mõni puumadu, iguaan või muu elajas. Jaaguar ja muud suuremad elukad, lootsime, hoiduvad meie hädakisa, hõikumist ja hirnumist kuuldes ise eemale. Aga ega need meile antud pealambid olid nii nõrgad, et nende valgel ei oleks me isegi sülle hüppavat jaaguari näinud. Giidipoiss oma prožektorit aga kasutada ei saanud, tal olid käed sõna otseses mõttes meid ja meie ujumisrõngaid täis :). Uskuge, see tagasisõit hotelli oli küll meeleolukas. Lagistasime terve tunniajase sõidu lihtsalt hüsteeriliselt naerda, olukorra absurdsusest. Autoistmete kaitseks panime alla vihmakeebid. Sest, noh, need oli meil kästud matkale kaasa võtta... Aga märjaks saamisest need meid igatahes ei päästnud. Üleüldse, kogu reisi jooksul tarvitasime me vihmakeepe tavaliselt mingil muul otstarbel. Sest märjad olime kogu aeg. Aga sääsekaitseks või kottide turvakihina mõjusid keebid päris hästi. 

Noja siis reisi viimane osa seisnes 5-päevases Guatemala džunglimatkas. Seda muudkui räägiti ette ka, et on ikka raske ja karm, et sellel perioodil mudane ja kõndida on vaja umbes 30 kilomeetrit päevas ja on putukad ja füüsiliselt raske ja palav ja higi voolab ojadena ja võtke ikka kaasa elektrolüüte ja snäkke ja. No ma olin ikka valmistunud. Ehkki lugesin mingite varem käinute kommentaare ja näiteks üks hollandi matkaja rääkis, et muda oli ikka kohe nagu reieni ja nii ekstreemseid olusid ta ikka ei oleks osanud oodatagi, kuigi on kogenud, jne jne jne. Aga no. Kus sa siis ikka internetti usud, onju. Neid arvustajaid on ju ka igasuguseid. Mõni hädapätakas, pehmo, esmareisija või lihtsalt hädaldaja ongi alati hädas. Ei uskunud ma ka oma kogenud ja heas füüsilises vormis arheolooge, kes olid seda matka korduvalt teinud ja rääkisid, et neil on see retk halbade tingimuste korral võtnud 8 päeva, mitte 5. Ja vangutasid ka ikka väga kahtlevalt pead, kui ma minemisest rääkisin. Aga no nemadki on ju ameeriklased, mõtlesin ma. Igaks juhuks tellisin meile ettenägelikult siiski ratsutamiseks hobused-muulad, arvates, et siis läheb libedamalt ja kiiremini, kui ikka tõesti porine on.

Aga, võtke teatavaks. Muda oligi reieni, mõnikord lausa vööni, kohati isegi hobustele rinnuni. Terve esimese päeva sumpasimegi ainult vees ja mudas. Laiguti oli see ikka nii sügav ja tihke, et umbes poolteist tundi pärast teeleasumist jäi mu hobune mõlemat esijalga pidi talle rinnuni olevasse mutta kinni. Püüdis ühte jalga välja tõmmata, ei jaksanud, teist ka enam ei jaksanud. Hakkas rabelema, väänutas nii palju, et sadul vajus viltu ja mina lendasin ilusasti ta sadulast ülepeakaela ka mutta. Ikka kogu seljakoti ja kaamerakotiga ja nii. Õnneks oli selline ilus, pehme savise mudaga koht, nagu mudavann. Ei olnud seal kive ega midagi teravat. Hobune sai ka ilma minuta kohe hõlpsasti end lahti. Aga noooo. Ütleme siis nii, et ega ma tegelikult ei olnud ikka üldse valmistunud selleks, et „metsamatkal“ võiks olla tarvis ka ujuda. Ja et fotoaparaadil peaks olema ümber vähemalt viis veekindlat kotti, sest et ta satub ikka kohe üleni vette. No üldiselt, see matk tundus kohati tõesti ikka samaväärnue Pärnu rannast jala Kihnu poole kahlamisega. Vahepeal sai end sügavamates kohtades pisut märjaks kastetud ja siis edasi sumatud. Ainult võsa oli ka. 

See tegelt on juba täitsa süütu hetk, äkki teisest päevast. Esimesest päevast mul ei olegi ühtegi videot. Need olud ei võimaldanud ühtegi pildistavat aparaati välja võtta.

Giid ja muulapoiss otsisid meile muidugi võimalikult madalama veega kohti, raiusid matšeetega kõige okkalisemat võsa eest ja tegid kõik, mis nende võimuses, et me kuidagigi ja enam-vähem mingit tempot hoides edasi saaksime. Ent kui me kolm tundi pärast teeleasumist esimese puhkepeatuse tegime, arvasin mina omaette küll, et sellest pärapõrgust peame vist nüüd siiski tagasi pöörama. Ma ei kujutanud ikka üldse kuidagi ette, kuidas need ülejäänud 4,75 päeva veel üle elatakse, kui see on alles algus. Asi oli sel hetkel ikka naljast täitsa kaugel. Täiesti ligumärjana hobuse seljas kükitamine ja sealt vahepeal alla sadamine või siis juukseidpidi võssa kinni jäämine või siis vaatamine, et pead alla kukkunud puude vastu ära ei löö või et inimese vedamisest solvunud hobune ratsanikku põlvipidi mõne teeäärse puu vastu ei lööks, ei olnud ka päris mu ettekujutustes figureerinud. 

Minuga koos ratsutanud reisikaaslane oli ka seal esimeses peatuspaigas sadulast alla kobides näost ikka täiesti valge ja kohkumisest öökullisilmadega. Me kumbki ei kostnud šokist vist umbes tund aega ühtegi mittehädavajalikku sõna ega formuleerinud ühtegi täislauset. Teine reisikaaslane oli meist selleks hetkeks ühe saatjapoisiga üldse kuidagi maha jäänud. Ta ei saanud hobusega kohe algusest saadik hästi sina peale, jäi maha ja kobis mingil hetkel sadulast alla, sest tundis end jala kindlamini. Meie hobusepoiss ei pannud seda aga tähele ja juhtis meid muudkui eest ära, nii et meil ei olnud üldse aimugi, et kolmas kaaslane on nii kaugele maha jäänud. Sinna esimesse peatuspaika jõudis ta meile oma giidipoisiga alles hea tunnike hiljem järele. Meie saime seal kõik see aeg juurelda, et kas ta keeras juba otsa ringi, ja lihtsalt elu üle järele mõelda, ise üleni läbimärjad, kõik asjad üleni läbimärjad, kaks miljonit sääske kallal... Nende vastu otsisime lõpuks selga ka vihmakeebid. Aga no kui üldiselt öeldakse, et troopiliste haiguste ennetamiseks tuleb ennetada sääsehammustusi, siis... võin teile kohe öelda, et terve nende viie nädala jooksul ei õnnestunud see ennetamine ikka kohe kuidagi. Ma olin pealaest jalatallani erinevate mürkide ja võrkudega kaetud, aga need tõprad sõid läbi kõige. Lõpuks oli mul endal DEETist ja permetriiniga immutatud riietest lööve, aga sääski ei heidutanud ükski mürk kuidagipidi. Paari kupla sügan siiamaani, kolm nädalat hiljem. 

Igatahes, aga no lõpuks saabus sinna esimesse peatuspaika siis ka me kolmas kaaslane, kes oli selle võrra rahulikum, et tema polnud hobuse seljast alla sadanud ega poolt skalpi okkalistesse põõsastesse jätnud, kui hobused üritasid võimalikud võsas ja puujuuri mööda käia, sest seal oli natuke kindlam maa. Oli temagi kohkunud, aga suutis seda kuidagi paremini varjata. Sõi üsna reipalt oma võiku ära ja sai meidki jälle kuidagi normaalsemasse tujju. Ja keegi meist ei tahtnud vist lihtsalt olla esimene, kes ütleb, et lähme vist ikkagi nüüd tagasi. Nojah. Giidipoiss siis lohutas ka, et järgmisel päeval jõuame kõrgemale pinnale, siis ei tohiks nii märg enam olla. Ja kuna väljavaade kõik need kolm tundi läbi sellesama Amazonase tagasi sumbata tundus ka ikkagi, no tegelikult otse öeldes ikka teostamatu, otsustasime giidipoissi uskuda ja siiski edasi minna.

Kui me esimese päeva õhtuks laagrisse jõudsime, oli meil mõlema jala küljest vähemalt tosin puuki. Olime päevapikkusest ligunemisest täiesti kortsus ja kuiva kohta ei olnud enam mitte ühegi veekindla koti põhjas ka mitte, sest lisaks vees sumamisele hakkas millalgi ka vägevat äikesevihma kaela lahmama. Selle päeva riided pidin pärast kõik ära viskama. See soovesi värvis need roostepruuniks ja see värv ei tulnudki enam välja. Meie kõigi aluspüksidki, mida igas laagris iga nööri otsas kuivatasime, nägid välja, nagu nende omanikud oleksid püksi kakanud. Kui poleks olnud nii naljakas, oleks olnud häbi selliseid kellegi silme alla riputada. Isegi ära visata oleks olnud piinlik, sest prügikastitühjendaja oleks arvanud maitieamida.

Pärast kolme pesu 60 kraadi juures.

Giidipoiss õnneks ei valetanud. Järgmisel päeval oli tee tõesti märksa parem. Jõudsime kõrgemale pinnale ja lagedamale rajale. Vahepeal tuli ikka vööni vette ronida, aga suure osa päevast veetsime siiski metsas, mitte soos. Teekond oli pikem, aga liikuda hõlpsam. Sellele vaatamata oli meil laagrisse jõudmise ajaks toss ikka täitsa väljas. Viimased kaks tundi lubasid giidipoisid muudkui, et pool tundi veel, ainult pool tundi veel. Kui kõige esimesena tuli meile juba üsna suures hämaras vastu laagripaiga WC, tundus isegi seda ümbritsevast tihnikust laagripaigani veel pooletunnine matk olevat. Aga kohale me siiski lõpuks jõudsime. Saime telgid kätte, laotasime asjad kuivama (isegi igaks juhuks kaasa võetud ravimitagavara oli kenasti märg, näiteks igaks juhuks kaasa võetud söetabletid muutusid oma paberpakendi tõttu hoobilt kasutuskõlbmatuks) ja vajusime kotile. Saime end pisut ka kasida, igaühele oli ette nähtud ämbritäis vihmavett, mida sai endale kilepalakate vahel kaela valada. Igaks juhuks kästi aga pestes üles vaadata, sest kohalikud ahvid pidavat olema nii kiuslikud, et neile meeldib „vannitoa“ kohalt puude otsast all pesijatele kaela pissida ja inimesi roigastega loopida. Kogesime hiljem mitu korda, et see polnud lihtsalt muinasjutt. Õnneks „vannitoas“ meile siiski pähe ei kustud.

Novat. Kolmas matkapäev oli ette nähtud olla seal laagriümbruses vana ja üüratult suure maiade linna El Miradori territooriumil. El Mirador oli maiade üks varasemaid suuri metropole - ja tõesti ikka nii suur, et ühe püramiidi juurest teiseni oli kena pool tundi kõndimist. Teiste seas on seal El Miradoris kogu maiade asuala kõige suurem püramiid La Danta, ohtralt väiksemaid hooneid ja auke, mättaid, mille otsast avaneb imeline vaade ümbritsevale brokolit meenutavale džunglile, imeliselt säilinud reljeefe, arheoloogide kaevatud käike ja tunneleid jne. Veetsimegi terve päeva neid avastades. Rühkisime juba enne päikesetõusu püramiididest üles ja viimasest ukerdasime pealambi valgel alla alles siis, kui päev oli puhta otsa saanud. Ja no. See kolgata tee sinna oli ikka seda väärt. Kõik see tohutu muistne linnavare oli ainult meie päralt. Seal ei olnud kedagi teist. Meiega samas laagris ööbisid ainult mõned metsavahid ja -töölised. Selle päeva õhtuks jõudsid siiski kohale veel kaks turisti, üks Taani onu ja mingi Hollandi mimm, kes oli teekonnast nii kurnatud, ehmunud, väsinud ja enda meelest suremas, et teda ei huvitanud see El Mirador enam mitte üks raas, ta tahtis kohe järgmisel hommikul hakata tagasi minema, et ainult minema saada sealt metsast. 

Meie, meie oleksime veel edasi jäänud, kui oleksime saanud. Aga no meil oli vaja siiski graafikus püsida. Kui mitte muu, siis tagasilendude pärast. Õnneks läks see va tagasitee pärast kergemat päeva Miradoris kuidagi kiiremini. Olime saanud hobuste ja sadulaga sõbramaks ning vahepeal polnud ka sadanud, mis tegi kõigil astumise hõlpsamaks. Minu hobune otsustas küll mäkra mängida ja üritas mind kiusu pärast vastu iga teeäärset puud ära lüüa. Ju ta arvas, et ma kaalun palju, ja pani kõik esimese päeva raskused ka minu süüks. Mingil hetkel pidin ta seljast maha kobima, olin juba nii siniseks taotud, ja ta tõesti meelega ajas kohe külje ette, kui tee ääres sellist head puud nägi. Õnneks lahendas selle probleemi hobuste vahetus. Vahetasin oma Pirtsu muul Tubli vastu välja ja edasi läks tee lausa jooksusammul (kolmas hobune oli Rahu). Läbisime selle päeva distantsi umbes täpselt 3 tundi kiiremini kui minnes ning jõudsime ööbimispaika nii vara, et saime võrkkiikedes lebotada, poole tunni kaugusele veel ühte maiade linna jalutada ja isegi tükk aega seal ühe püramiidi otsas päikeseloojangut oodata.

Pilte on mul kogu sellest pikast puhkusest nii umbes 6500. Tundub suur number, aga tegelikult ei olegi. See teeb päeva peale nii umbes 185, mida on minu kohta ikka väga vähe. Tavalise turismi korras teen ma päevas vabalt 500-800 pilti. Aga noh. Väljakaevamistel tuli pildistamise ja ringi vahtimise asemel ikka tõsiselt tööd teha. Ja me olime hommikust saadik kohe nii räpased, et ega ma ei tahtnud eriti oma fotokat niimoodi katsudagi. Igasugustel märgadel ekskursioonidel, vihmastel hetkedel ja muidu vette heitmise/kukkumise/kõndimise hetkedel ka ei saanud fotokat ju välja võtta. Isegi hobuse seljas ei saanud, sest sealt kukkusin ma temaga niikuinii korra juba vette ning polnud ju täpselt teada, millal uuesti vaja kukkuda on. Tolle vette sulpsatamise ajal oli fotokas mul õnneks paksus fotokakotis, mis oli omakorda kilekotis, millel oli omakorda vihmakate peal. Need aitasid nii palju, et kott oli läbimärg ja fotokas ka, aga õnneks ainult pealt. Kotis vesi veel ei lainetanud ega jõudnud ka veel fotokasse tungida. Kotist välja võetud fotokaga või selle pärast mingi kivi otsa pudenemine oleks lõppenud palju kehvemini. Nii et. Noh. Paljud hetked jäädvustusid lihtsalt mällu. Või telefoni, mida ma julgesin rohkem kasutada, sest otsustasin juba enne reisi, et vahetan selle tagasi jõudes välja. Telefoni pildid ei ole minu jaoks õiged pildid, ma olen harjunud peegelkaamera värvisügavuse ja RAW-failide võimaldatava kvaliteediga. Selles mõttes telefoni klõpsud mu jaoks peaaegu ei loe. Aga no, pmst, parem kui mitte midagi.

Nojah. Siis oli see reis veel selle poolest eriline, et ma ei ole päriselt mitte kunagi ühtegi reisi enam-vähem algusest lõpuni niimoodi organiseerinud, et saadan kellelegi WhatsAppis sõnumi, stiilis, et kas saad tulla see päev ja see kell sinna ja viia mu sinna külastamatusse kohta. Mille peale saan kolm päeva hiljem mingilt muult võõralt WhatsAppi numbrilt vastu sõnumi, et tere, minu nimi on Selwyn, võta 350 dollarit kaasa ja oota mind kell pool neli hommikul umbes kloostri taga metsas, ma siis viin. Ja siis ma usungi ja lähengi. Või et näiteks saadan lennuplaanide tuksiminekut lahendades WhatsAppis sõnumi mingile FBst leitud Guatemala tüübile, et kas ta saaks tulla Florese lennujaama mulle vastu ja viia mind autoga üle piiri Belize’i, et ma olen suvaline Maris, kes on hädas ja kellel on vaja ööseks Belize’i jõuda. Noja saan vastuse, et tere, Maris, meeldiv tutvuda, tulen ja viin. Kusjuures tüüp ilmubki välja! Muidugi, kui me piirile jõudsime, palus ta süütult, et ma talle raha ära maksaksin, et tal on vaja seal kuskil kassas mingit maksu maksta ja tal pole endal sulli kaasas. Minu saatis ta samal ajal jala koos oma kaubaga piiri ületama, et küll me siis juba Belize’i pool pärast jälle kohtume. Ütleme siis nii, et kui mina Belize’i olin jõudnud, sain seal kena kümme minutit oma kotihunniku otsas juurelda, et huvitav, kas ta ikka nüüd vaevub ka üle piiri tulema ja mind edasi transportima või tõmbas kätte saadud rahaga minema. Aga tuli. Ja üleüldse kõik alati toimiski. Kõik Selwynid ja Neilid olid alati lubatud ajal kohal, kaasas vähemalt matšeete, lõunasöök, rummipunš, laualina ja valitsuse väljastatud eriluba külastamatute kohtade külastamiseks. Mõnikord oli neil saateks ka 3–5 matšeetede ja mootorsaagidega varustatud metsavahti, kes pidid meile harvakasutatava tee vabaks raiuma ja vaatama, et me üleüldiselt elu ja tervisega tagasi tuleksime. Ma ei tea, millistele maiade jumalatele ja karmavalvuritele selle eest tänulik olla, aga mulle tundub siiamaani natuke uskumatu, et see kõik läkski ilma viperusteta. Euroopas ma üleüldiselt küll niimoodi käituda ei julgeks :). Siin tunduks selline lähenemine kaugelt liiga ohtlik ja ebanormaalne. 

Ega sinna džunglimatkale minekuga oli ka sarnane lugu. Alustasime päeva ka kaugelt enne päikesetõusu, nagu kombeks, ja hakkasime oma teada sõitma metsa poole. Aga tegelikult tiirutasime tunde mööda Florese äärelinnu ja ümbritsevaid aguleid. Küll oli autojuhil vaja kellelegi kaasa haarata kotitäis pirukaid, küll teatada liiklusõnnetusest, küll viia keegi ära, küll otsida mingit juuksuritöökoda, küll tellida endale õhtusöögiks tortillasid, küll korjata peale meiega kaasa tulev tõlk. Lõpuks peatusime kuskil eriti aguli nägu linnajaos ühe nurgapealse lobudiku ees, mille rõduvõre taga ootas aluspükstes kutt, täitsa mafiosniku nägu. Ühes tätoveeritud käes oli tal sigaret, teises kaklulaator, aga jalge ees lebas kaks pitbulli. Onu teatas mulle, et pean talle kogu matkaraha ette ära maksma. No mis ma oskasin kosta. Toppisingi lillas koiduvalguses kruusatee ääres oleva lobudiku rõduvõrede vahelt talle tuhanded dollarid ja veel rohkemad tuhanded kveesalid pihku. Enam-vähem kogu sularaha, mis mul veel järel oli. Vastu ei saanud mingit paberit ega täpselt teada, mida see hind siis sisaldab :). Aga auto oli ju ees, autojuht oli siiski maininud, et tal on täitsa ausalt plaanis meid metsani ka sõidutada, no mis sa siis ikka umbusaldad. Andsime allkirjad, et kui surma saame, on oma süü, ning kümme minutit hiljem rallisimegi juba külast välja, tolmupilv taga, kõik aknad lahti, värskelt tõusnud päike ümbritsevat võsa kuldamas ja autojuht Leonel entusiastlikult raadiost armastuslaulukesi kuulamas ja kaasa üürgamas. Varajasele kellaajale vaatamata pulbitsesid ta tunded nii, et meie kõlarite „no puedo vivir sin tiiiiiiiiiiiiii“ kostus tõenäoliselt kolme kilomeetri kaugusele. Mina isiklikult kurdistusin pärast kolme takti, aga tema keeras mussi ühtejagu ikka valjemaks ja valjemaks ning hakkas üha kõvemini ja kõvemini kaasa jõurama. Vahepeal röögatas tuttavatele ja mittetuttavatele aknast lõbusalt ka „Hohoy!“ ning muudkui lendas üle kõikide teetõkete ja kruusaaukude, nii et auto vabises. See kullakarvane ja kruusatolmune hommik, kui me seal niimoodi Mehhiko bolerode üürgamise saatel tundmatu džungli poole tuhisesime... See vist ei lähe mul kunagi elus meelest!

Tee oli nii hea, et pildid jäid kõik sellised...

Noja, räägin siin auto kõlaritest, aga... Üldiselt nende viie nädala jooksul sõitsin ma ka selliste lobudikega, et enamikul neist ei olnudki kõlareid. Hea, et pidurid olid. Aga inimene harjub kõigega. Nt kõige esimene auto, mille ma endale lennujaama vastu sain... Tol esimesel hommikul tundus mulle, et see on ikka valmis romulasse minema. Klaas oli eest mõrane ja armatuuril polnud nuppe ega konditsioneeriluuke, kõik lihtsalt pahises sealt kondiaugust. Aknaklaasi ei saanud alla lasta, peegel oli auto külje külge kinni teibitud, toolikatetes olid augud jne. Kui ma aga pärast Belize’i uuesti sama autojuhi vastu tellisin ja samasse autosse istusin, tundus see mulle täiesti uus ja nii-nii korralik :). Sest Belize’is sõitsin ma näiteks taksoga, millel ühte tagaust üldse polnudki, ja teine tagauks küll oli, aga selle sisemine polsterpaneel oli ära, nii et seda ei saanud seestpoolt avada ega midagi. Arheoloogide laagrisse sõitsime nii roostes USA eks-koolibussiga, et kui vihma sadama hakkas, siis sadas kõik bussi augulisest laest läbi meile kaela. Arheoloogide enda sõidukid olid ka umbes 40 aastat vanad, mõlkis ja roostes, ei läinud kordamööda käima, üleüldse oskas iga autot kasutada ainult täpselt umbes üks inimene jne. Mulle selgitati, et Belize’is on autode impordimaks pmst nii kõrge, et keegi ei saa endale uute autode ostmist lubada. Mistap sõidetaksegi romudega. Et no ikka parem kui jala käia. No ja nii oli. 

Ega muu eluolu oli samasugune. Kujutage näiteks ette me üllatust, kui tegime vetsupeatuse ja maksime lausa vetsu eest. Astusime kahekesti kõrvu asuvatesse vetsukabiinidesse. Ja siis kõigepealt hõikas reisikaaslane, et oi, tal on seal koer. Kes siiski pissija saabimise peale viisakalt kempsust lahkus ja poti äärde ruumi tegi. Ja kui mina pissitud sain ning vetsupaberi prügikorvi viskasin, liigutas seal... arvake ära? Kasutatud vetsupaberi korvi munele läinud kana. Noja üleüldse pakkusid igapäevast elamust nahkhiired katuses, skorpionid duši all, pardid köögis, põrsad tee ääres, plehku pannud lehmad keset maanteed, akna taha õue ehitatud kraanikausid, toaukse taha õue pandud dušid, kõige piidaga eest ära tõstetavad lukustatud uksed, jala külge kinni nööritavad kummikud ja muud säärased leidlikud detailid. No tõesti. Inimesed elasid leidlikult ja lahendasid probleemid käepäraste vahenditega nii, kuidas oskasid. Ainult vaata ja imesta. Ja meie kokapiiga muudkui vaatas ja imestas meid, et milline hea sääsevõrguga kübar! Millised head kinninööritavad saapad, mis ei tulegi mudas jalast ära. Millised maosäärised! Milline see, teine ja kaheksas, kust selliseid imeasju üldse saab?

Novat. Nüüd olen juba kolm nädalat Euroopas tagasi. Pilk hakkab selginema, adrenaliin lahtuma ja elamused tavalisepoolsena paistma. Aga mõned asjad tunduvad siiani mingist teisest reaalsusest olevat. Need öised jõgedes hulpimised ja koobastes ukerdamised ja vööni vees matkamine ja... Ausõna. See oli minu senise elu kõige seikluslikum reis. Ja kogu sellest erakordsusest saadud dopamiinilaks oli nii vägev, et nüüd tundub tavaline puhkus ja tavaline töö kohe nii igav, nii igav, nii igav...