Otsast peale

Viimasel ajal on toimunud või välja kuulutatud nii palju muutusi, et justkui vesiliiva oleks astunud. Kõik on hakanud järsku liikuma, nii suuremas kui ka väiksemas plaanis. Mitte millelegi ei saa enam kindel olla ja tulevikku on peaaegu ilmvõimatu hinnata või ette kujutada.

See tohutu nihe hakkas tegelikult peale juba vist umbes Brexitiga ja oli alguses üsna ignoreeritav. Aga järgnes kõigepealt COVID, siis sõda ja nüüd tõeliselt mehine inflatsioon, nii et raha on igal pool kogu aeg otsas ja sellest tulenevalt muutuvad loomulikult viimseni ka igasugused tööpõhimõtted, valikud ja prioriteedid. Kõik valitsused ka muudkui järjest vahetuvad, kaua riikide ja institutsioonide tüüri juures olnud stabiilsed ja vähemalt teada-tuntud kujud taanduvad. Mida see lõppkokkuvõttes meie igapäevaelu jaoks tähendama hakkab, ei oska kohe arvatagi.

Ka muidu on peaaegu igaüks vist võtnud nõuks tööd vahetada, mujale kolida, lahku minna, abielluda, suhtesse astuda, maja osta või mingeid suuremaid elumuutusi ette võtta. Isegi paljud vanad poed ja restoranid on kinni pandud ning asemele on tulnud või tulemas uued, millest ei tea, kui kaua need püsivad. Hübriidtöö võimaluse pärast vajuvad seltskonnad, kollektiivid ja sõbrad järjest enam laiali, sest tänapäeval on ju kõigil huvid mitmes riigis ja praegune olukord võimaldab päris hästi enda igapäeva järjest laiemale venitada. Kõige selle tulemuseks on mingi eriliselt käest kiskuv fluidum, kus puuduvad igasugused konstandid ja rutiinid.

Ega ma muidugi annan ka sellesse kaosesse oma panuse ja tekitan seda iseenda jaoks mõnevõrra juurde. Pärast kümmet aastat ja kahte kuud Luksemburgi Suurhertsogiriigis pakin ma jälle oma elu üleni kokku ning vahetan taas elukutset ja ühtlasi ka elukohariiki. Kolin Brüsselisse ning asun tõlkimise asemel tegelema natuke vaheldusrikkama ja teistmoodi tööga kommunikatsiooni valdkonnas. Olen kohutavalt põnevil ega jõua ümberasumist ära oodata, ehkki ma olin varem Brüsseli koha pealt üsna skeptiline ja mõtlesin töövahetuse korral pigem Luxis uue töö leida. Siin on ikkagi sõbrad ja ülihead uisutamisvõimalused ja, noh, siin on ka üsna turvaline ja stabiilne olnud. Aga. Ühel päeval pakuti mulle lihtsalt hõbekandikul nii head tööd, nii et mul kulus vähem kui kolm minutit otsustamaks, et ma loomulikult haaran sellest kinni. Olgu see siis pealegi Brüsselis.

Põhimõtteliselt on kogu selle loo näol tegemist sellise ulme-põnevik-muinasjutuga. Alguses tundus pakkumine täiesti utoopiline ja ebareaalne, siis kaasnes paberimajandusega kõvasti põnevust ja närvikulu ning lõpptulemus läheb natuke Tuhkatriinu kategooriasse.

Ühel päeval mu käest lihtsalt küsiti maadkuulavalt, et kas ma tahan ideaalset tööd. Muidugi ma ütlesin, et tahan. Arvates, et ega sellest midagi tule. Nii ju tavaliselt asjad ei käi. Aga siis mõni päev hiljem, ühel kiirel istungihommikul, kui mina olin kodukontoris, kukkus arvutiekraan vilkuma ja mind videokõnele nõudma. Olin täielikus šokis. Muidugi ma tundsin helistaja nime ära. Aga ma polnud selleks kõneks üldse valmis :D. Ma ei osanud seda nii ruttu oodata. Ma ei osanud seda vahetu kõne vormis oodata. Ma mõtlesin, et kunagi kuulutatakse mingi konkurss välja, kus ma siis pean kandideerima. Ja, noh. Ma polnud üldse ühekski videokõneks valmis. Meie vanas osakonnas ei helistatud inimestele kunagi. Veel vähem videoga. Kodutööl olles ei võtnud ma mõnikord hommikumantlit enne tööpäeva lõppu seljast ära :D. Seepärast nägin ma ka sellel konkreetsel hommikul välja nagu mingi väike troll. Nagu Kunksmoori soenguga ja karvamantlis Klaabu. Ilmselgelt selline, et ei sobi avalikkusega suhtlemist eeldavale töökohale.

Aga vastamata ka loomulikult ei saanud jätta. Rabistasin siis otsida, kust video välja saab lülitada, ja vabandasin uue ülemuse ees ette ja taha, et ta peab mu häälega piirduma. Õnneks ei olnud tal sellest suurt midagi. Ning pärast täpselt kuute minutit ja neljakümment kaheksat sekundit vestlemist paluti minult kirjalikku soovi uuele töökohale asuda. See oligi kõik. Taipasin veel ise viimasel hetkel enne kõne lõpetamist pakuda, et muidu kui teda huvitab, siis ma võin talle oma CV ja mõned muud paberid ka saata. Uus ülemus arvas, et aa, jah, jajaa, see on hea mõte jah, that would be helpful. Vot selline lugu.

Meie personaliosakond lasi mul muidugi ikka päris kaua sütel istuda, enne kui paberimajandus suvatseti käiku lasta, ja pärast seda tuli veel ka mitu kuud küüsi närida, et kas nad ikka suudavad kõik selle näiliselt lihtsa üleviimise võimalikult keeruliselt ära vormistada või annavad üldse alla. Aga noh. Suutsid. Mingil hetkel saabus siiski ka kirjake, et võtke teadmiseks - teie dossier on nüüd allkirjastatud. Ja õnneks, olles siiski juba kümme aastat näinud, kuidas institutsioonid töötavad, ning suuri viivitusi ja keerukusi siiski ka ette aimates, ütlesin ma oma LUXi korteri ära nii suure ajavaruga, et ei jäänud isegi päris viimase hetke ootamatute viivituste ajaks päris peavarjuta. Ainult närvid said natuke kannatada :). Sest ma nüüd olen ikka üldiselt juba päris pikka aega igal hommiku lüles tõusnud ja hakanud kogu energiaga aktiivselt ootama, posima ja lootma. Et ehk nüüd TÄNA tuleb see kiri, mis ütleb, et kõik on nüüd päris valmis ja täitsa tagasipööramatu. See aktiivne ootamine on päris kurnav, võtke teadmiseks!

Ootamisele lisaks olen nüüd olnud tükk aega kohutavalt põnevil. Siiani on olnud ju see peaaegu kõige toredam aeg. Ma ei ole pidanud reaalselt veel mugavustsoonist välja astuma ega midagi tegema, aga tulevikus terendab nii palju ägedat. Mingil ajal ma kubisesin lootustest ja ootustest kohe nii väga, et ei saanud õhtul kuidagi uinutudki. Muudkui mõtlesin ja kujutlesin, kuidas kõik hakkab olema ja kuidas ma seda igasugustele inimestele serveerin ja millise peo ma teen ja millises korteris ma tahan hakata elama ja mis ma esimesel päeval selga panen ja mis mööbli ma kaasa võtan ja kuidas ma esimest korda Strasbourgi lähen ja milline on Brüsseli liuväli ja mis lilled ma kõik oma tulevase (veel leidmata) korteri suurele terrassile istutan. Ja siis ma plaanisin Oostendesse randa minna ja hakata mõnikord otselendudega nädalavahetuseks Eestis käima ja rulluisutada ja jõusaali leida ja. Ma olen peaaegu kolm kuud juba ette tundnud seda poolpidulikku ja aukartusega segunevat tunnet ka, mis esimesel päeval kontsakingade ja kitkutud kulmudega uude töökohta sisseastumisel alati tuleb. Ihhii. Uus ülemus on mulle ka hea mulje jätnud. Ja temast räägitakse hästi. Mul oli siin Luxis muidugi ka ülemusega väga hästi. Aga kuna teda ootab ka töövahetus, ei oleks siin ikka miski ka samamoodi jätkunud. Noja kui niikuinii tuleb uute inimestega harjuma hakata, olgu siis juba uus töö ka.

Kahju on muidugi ka, aga see mõistmine, mis ma kõik maha jätan, hakkab alles nüüd päriselt kohale jõudma. Siiani tundus see päris äraminek veel nii kauge ja abstraktne. Peamiselt ja kõige rohkem kahju on muidugi sõpradest. Siin on siiski mitu inimest, kes on viimase kümne aastaga mu jaoks väga tähtsaks ja lähedaseks saanud. Kellega me oleme teinud ohtralt lõbusaid, toredaid, huvitavaid reise, väljasõite, olenguid, jalutuskäike, sööminguid, veinitamisi, asjakorraldusi ja ühist tööd. Kuidas see kõik siis edasi hakkab olema, kui me enam samas tööraamistikus ei mõtle ega lähestikku ei ela? Varasemast elust on näiteid võtta igasuguseid. Brüsselist Luxi on autoga muidugi kõigest mõne tunni tee. Teisalt aga... Mõne tunni, mitte mõnekümne minuti või mõne sammu tee. Spontaansuse ja suvalisel hetkel sõbra ukse peal töö üle virisemise võimalus kaob igatahes selle kolimisega ära.

Uisutamisest on ka kahju. Siin on kahtlemata oluliselt paremad uisutamisvõimalused kui Brüsselis - väga hea jäähall, tööga ühitatavad trenniajad, ülihea treener ja nüüd lõpuks ka väga äge uisugrupp. Ma olen päris hea mitu aastat uisutanud, aga alles sel aastal tekkis meil selline seltskond, kellega koos ka väljas käia ja muidu sõbrustada. Just siis, kui ma siit ära hakkan kolima, eks. Aga mis teha. Eks ma hakkan siis Brüsselis otsast peale.

Noja siis on natuke hirmus ka. Ma nimelt ei tunne Brüsselis mitte kedagi. Nagu päriselt. Mitte kedagi. Kui mul jälle liiga palju süüa saab, kelle ma siis külla kutsun või kellele karbikesega valmislõunat viin? Kellega ma rullitama, pildistama, ooperisse või jalutama lähen? Kellega nädalavahetuseks väljasõidule suundun? Kelle käest abi palun, kui miski asi ei tööta või mõistus uue riigi paberimajandust ei võta? Oeh. Ju kellegi käest, keda ma praegu isegi ette ei kujuta. Loodetavasti.

Aga noh. Eks seda siis paistab. 85% minust on nendele aspektidele vaatamata siiski nii elevil ja rõõmus ja ootusärev. Ja see kõik tundub nii õige. Tundub nii, et lõpuks ometi näidati mulle kätte järgmine mulle määratud uks! Hakkab uus etapp. Saab välja mõelda uue Marise. Sellise, kes kajastab viimase kümne aasta jooksul läbi elatut JA seda, kes ma järgmised kümme tahan olla. Saab elus teha suurpuhastuse ja sorteerida välja kõik tarbetuks või tülikaks muutunu. Saab välja mõelda uued rutiinid ja harjumused. Saab jälle vähemalt paar aastat elada tööalastes illusioonides, sest ma ei tea veel kõike, mis kulisside taga toimub või miks asju otsustatakse ja kuidas asjad käivad. Saab hakata käima ka Strasbourgis lähetustes, suhelda inimestega ja teada suurematest asjadest rohkem. Jah, ma olen selleks väga valmis.

Vaatame siis, mis nägu see järgmine etapp hakkab olema!

M.

Sellest, kuidas mul on nüüd peaaegu vaja Šoti põhjasaartele lambakasvatajaks minna...

Lambakasvatajaks minemisest ja töövahetusest tasuks tegelikult kohe pikemalt rääkida. Aga see jutt tahab veel natuke mõtlemist ja sõnastamist. Seepärast ignoreerin praegu pealkirja seda tahku ja keskendun rohkem siiski mainitud Šoti põhjasaartele. Ma nimelt veetsin seal äsja kaks ääretult toredat nädalat. Jõudsin tagasi Luxi juba poolteist nädalat tagasi. Aga muljed on sellised, et ma siiamaani natuke elan veel sealsetel rannaniitudel ja -kaljudel. Üle pika aja suutis üks koht Euroopas mind üsna suuresti üllatada. Ja sellepärast tuli kohe kirjutamise isu ka. 

Ma ei kujutanud näiteks ette, et need saared on üksteisest ja Šoti põhiosast nii erinevad või et neid on NII palju. Sain alles kohale jõudes teada, et Shetlandi on umbes 100 saart ja Orkney saari tuleb veel 68 lisaks. Maalapp meres, muidugi, on Šoti definitsiooni kohaselt saar sellisel juhul, kui see on muust suuremast maalapist täiesti ära lõigatud ja sellel kasvab piisavalt palju taimi, et paar lammast suudaksid seal iseseisvalt eksisteerida.

Mõni saar oli üleni ainult mägine turbaraba, mõni lauge lammaste poolt äranäksitud murusaar. Mõnele saab mõõna ajal jala, mõnele tuleb sõita praamiga, mõnele saab ainult tuttava külamehe lootsikuga. 

Neil kõigil on siiski üks ühine nimetaja. Mitte ühelgi saarel pole mitte ühtegi puud, sest kõikjal puhub selline lõõtsuv püsituul, mida ma veel mitte kuskil maailmas tundnud ei ole. See puhub iga maast natukenegi kõrgema asja lõpuks lihtsalt ära merele. Puudel pole mingit lootustki. Ja majade katused on lihtsalt merekaljude küljest lahti murtud suurtest ja võimalikult terviklikest rasketest lubjakiviplaatidest, sest muidu ei oleks neid ka enam juba ammu. See tuul on ikka nii vägev, et mõne kõrgema panga peal ei saa kaljuservale läheneda rohkem kui viie meetri kaugusele, sest ootamatu tuuleiil on suuteline inimest mitu sammu edasi puhuma ja nii võib sealt lihtsasti alla pudeneda. Tuulega lendasid mul päikeseprillid päris mitu korda peast, paelaga kaela riputatud pooleteisekilose fotoka alleshoidmisega oli tõsiseid raskusi ja telefongi kadus nii mõnigi kord käest, isegi kui ma hoidsin sellest kahe käega kinni ja üritasin pilti teha. Kusjuures iga viimane kui saarlane selgitas meile, et meil on ilmaga väga vedanud, muidu ei ole kunagi nii päikeseline ja kena. Nägime ka mõnda suplejat, ehkki veetemperatuurilt ei maksa palju loota. Raamatute väitel soojeneb see suvehooaja lõpuks heal juhul 13 kraadini. Ühtlasi on seal normaalne, kui 56 päeva sajab järjest vihma. Ja tuulega kohanemiseks on kohalikel isegi omamoodi toolidisain välja töötatud. Nad on toolile leeni asemel surnukirstu moodi kastselja teinud, et see natukenegi tuult kinni peaks.

Veel tuulest rääkides - nende järgmiste piltide tegemise ajal valitses näiteks selline tuul, et ma ei olnud üldse kindel, et pildid üldse teravadki tulevad. No niimoodi raputati ja väntsutati, et mu (kordan: pooleteisekilone) fotokas oleks mitu korda peaaegu ära lennanud. Kaelarihm lihtsalt ei püsinud sellise tuulega ümber kaela ja käed said ka ikka korralikku trenni, sest kogu aeg tuli aparaadist kramplikult kinni hoida. Ükski lind ei suutnud normaalselt lennata, nad lihtsalt loovisid ja üritasid tulutult koju pääseda. Nii kui uut katset alustasid ja õhku tõusid, viis tuuleiil nad minema ja selle vastu polnud võimalik isegi võidelda. Nad lihtsalt läksid sellega kaasa, üritasid kuskil maanduda nii, et tuul neid päris vastu kaljut puruks ei viskaks, ja üritasid uuesti. Pesa peale oli vaja ju kuidagi tagasi saada. Päris kahju oli neist. Noja lammastel tahtis tuul peaaegu villa seljast ära viia, nii et nad pressisid end lagedal maastikul igasse väiksemassegi lohukesse, ja, näete, õnnestus tabada ka üks lunn, kes oli tuule käes üsna räsitud ja karvane. 

Suurema osa ajast oli mul seal saartel seljas 6 kihti riideid: pluusi mõõtu spordirinnahoidja, selle peal pikkade käistega spordisärk, selle peal dressipluus, selle peal fliis, selle peal sulevest ja selle peal veel talvine sulejope. Pähe käis kõigepealt fliisikapuuts, siis villane tutiga talvemüts ja selle peal sulejope kapuuts. Nende kõigi sees, vahel ja peal käis veel kaela ümber pikk ja paks Šveitsist ostetud fliisist suusabuff. Siis sai enam-vähem olla. Kui just kogemata tuulevarju ei astunud, sest kui tuult ei olnud ja päike paistis, hakkas niimoodi kohe tohutult palav. Ühtlasi sadas natuke iga 5 minuti takka. Või ehk on see liialdus. Võib-olla jäi sajukeste vahele siiski ainult 4 minutit. Aga need olid tavaliselt ilusad ja päikeselised. Jõudis päris mitu ilusat pilti teha. 

Eelmainitule lisaks üllatas mind nendel saartel valitsev vabadus, inimeste vähesus ja sellest tingitud suur usaldus kõikide külastajate vastu. Kuna poode, kohvikuid ega isegi võõrastemaju enamikel saartel ei ole, on kohalikud meisterdanud tee äärde kastikesed, kuhu mõni perenaine on pannud iseküpsetatud kooki, limonaadi, šokolaadi, mune, moosi ja rahakassa. Võta, söö ja maksa südametunnistuse või lisatud hinnakirja järgi. Mõnes kastikeses oli ka kaardimakseterminal koos õpetusega, kuidas seda kasutada. Praktiline ju, kellel tänapäeval enam sularaha üldse oleks?

Vähem asustatud saartel, kus pole üldse ühtegi poodi, kohvikut ega võõrastemaja, on olemas täisvarustuses köögi ja diivaninurgaga kogukonnakeskused, kuhu võib lihtsalt kedagi ette hoiatamata sisse astuda, kohvi keeta ja oma muna praadida. Ühtegi kohalikku seal ei ole, on ainult jälle rahakastike, kuhu kasutatu eest südametunnistuse järgi münte poetada. Hirmus tore.

Ka saarte üksikud linnakesed on seal suure osa ajast inimtühjad, nagu näha juuresolevatelt piltidelt. Kuna nii saared kui ka nende ainsamad linnakesed on nii hõredalt asustatud, soovivad linnades suhelda ja trügivad pildile ainult mõned kassid. Päriselt. Ainult kruiisituristide külastusajal mingitel nädalapäevadel vahemikus kell 14.00-16.30 võis väikest saginat märgata. 

Olgu öeldud, et kruiisituriste viiakse ainult paariks tunniks kahe või kolme kõige lähema ja nende vastuvõtmiseks kohandatud vaatamisväärsuse juurde, muidu puudub nendel saartel igasugune grupireiside korraldamise võimalus. Bussid ei mahu enamikele teedele sõitma, igasse vaatamisväärsusse mahub korraga heal juhul viis inimest ja, noh, kui saarel on ainult üks võõrastemaja, kus on neli tuba, siis saabki sinna saarele minna ainult omapäi ja kõike hoolikalt ette planeerides. Olge hoiatatud - isegi linnas ei saa kohvi ja kooki ilma seda kellaajaliselt ette broneerimata! 

Levinud giidiraamatud pühendavad nendele saartele heal juhul kokku kuus lehekülge. Mistap pooltest vaatamisväärsustest pole neis sõnagi, nendele koperdatakse seal saartel ise otsa. Samas need, millest raamatutes räägitakse, on suure tõenäosusega üldse kinni või siis nende juurde parajasti ei pääse, sest neid valvab mõni pull.

Tore on aga see, et vaatamisväärsused on igal pool mehitamata ja enamasti tasuta, samas on keegi hoolitsevalt nende ette postkasti jätnud täiesti töötavate patareidega taskulambid, et kaugelt tulnud külalised pimedates lossikeldrites või kiviaegsetes koobastes ikka midagi näeks ka ega jalga murraks. Tule, millal tahad, jää, kauaks tahad, roni, kuhu tahad. Ühesõnaga - naudi! 

Sellele lisaks on sealsed vaatamisväärsused tõeliselt erilised. Sellised, mida ma mujal üldse näinud pole. Näiteks vaatasime me kümneid broche. Need on põhimõtteliselt sellised kaitseotstarbelised rauaaja tornelamud, millest ma polnud varem kuulnudki. 

Absoluutselt kõikide saarte kõikide vaatamisväärsuste ja kõikide asulate ühiseks nimetajaks võiks aga olla miniatuursus. Muuseum koosneb näiteks ainult ühest saalist, lossid on Euroopa mandriosa omadega võrreldes tillukesed ja algelised ning kiviaegsed kalmed on üldse nii pisikesed, et nendesse saamiseks tuli 5-10 meetrit käpuli mööda kivist tunnelit roomata. Arusaadav ka, need on 5400 aastat vanad. Vanemad kui Giza püramiidid. Sellegipoolest olid need hullult ägedad. 5400 aastane kivist voodi ja kivist seinakapp on ikka. Noh, panevad ikka mõtlema. Selliseid kiviaegseid auke oli seal ka tõesti hirmus palju. Mõni päev me olime nagu vihmaussid, muudkui aga ainult roomasime maa alla ja maa alt välja. Takkajärgi tarkusena ütleks, et heleda jopega ei maksa sinna minna.

Mulle meeldis, kuidas seal saartel kõik toimib – usaldusväärselt, ehkki natuke suvaliselt. Saare ainus pood on iga päev lahti küll, aga näiteks ainult kaks tundi päevas. Praamid käivad küll, aga täna kimage igaks juhuks ruttu sadamasse, sest just täna nad erandkorras „lõunaajast teeajani“ ei käi, mida iganes see siis päris kellaaegades ka ei tähendaks. Lossivärava võtit võite küsida kõrvalasuvast hotellist „igal mõistlikul kellaajal“ (vt kõrvalolevat pilti). Õhtusööki saab küll, aga ainult sellest hotellist ja ainult siis, kui te juba nädal tagasi broneerisite. Avalikke käimlaid on väga vähe, võib-olla üks saare peale (praamikai peal), aga need on alati korralikud, puhtad, värskelt seebitatud põrandaga ja igas viimses kui ühes neist on tasuta saadaval hügieenisidemed ja tampoonid. Kui järsku on vaja või sul pole raha, et ise osta.

Mulle kohutavalt meeldisid sealsed rannikumatkad. Lunne, suulasid, meriskeid, karikormorane ja igasuguseid muid linde oli miljoneid. Hülgeid nägime mitmekümneste puntidena ikka no päris sageli. Ja, pange tähele, ma pole tegelikult juba aastaid isegi kuldnokka mujal näinud. Igal pool on ainult musträstad.

Lambaid, Šetlandi ponisid ja pulle kohtasime ka loendamatul arvul. Pulle armastasid nad eriti panna vaatamisväärsuste ümber karjamaale. Kusjuures ainus viis vaatamisväärsuse juurde pääseda oli kõndida läbi sellesinase karjamaa. Ma enam ei mäleta täpselt, millised, aga vähemalt kolm vaatamisväärsust jäigi meil rõngasninaliste pullimütakate pärast vaatamata. Jänes tuli püksi, noh. Isegi lehmakari ajas ükskord natuke närvi ja sundis poole tee pealt tagasi pöörama.

Need loomad olid seal saartel lihtsalt kõik nii sotsiaalsed, et kui inimest nägid, oli ikka kõigil vaja kohe juurde tulla ja midagi öelda. Ma, linnatüdruk, ei tea ka, mida teha 20 sihikindlalt minu poole sammuva lehmaga. Loota, et nad siiski kahe sammu kaugusel seisma jäävad? Pai teha? Koledat häält teha? Kintsu peale laksu anda? Nad lihtsalt eemale lükata? Mitte lasta end häirida? Kuna saartel puid ei kasva, polnud kuskilt ka kaigast ega vitsa demonstratiivselt kätte võtta. Aga kui nad äkki suures põnevuses kõik kambakesti mulle ümber trügivad, varba peale astuvad või jalaga annavad? Ei jäänudki muud üle kui ümber pöörata ja kergelt tõtakal sammul karjamaalt põgeneda. Mitte nende konkreetsete pildil olevate elukate eest, nemad olid ülisõbralikud, aga ühtede teiste. Suurte ja mustade.

Isegi hülged on seal äärmiselt sotsiaalsed, muide. Ujuvad rannal kõndijaga kaasa ja muudkui upitavad ennast veest välja vaatama, et mida sa, imeloom, siin küll nüüd siis niimoodi teed ja kes sa oled? See kõik on kohutavalt äge.

Süüa saab neil saartel ainult tiba üheülbaliselt. Igaks hommikusöögiks on ikka ainult täpselt full English breakfast, eineks tee skoonidega, kui saarel juhtumisi mõni kohvik on, ja õhtusöögiks fish & chips. Oma miljonitest lammastest pole nad söögiks ühtegi andnud. Toidulaua järgi ei saanud ka aru, et nad oleksid seal maailma mastaabis arvestatavad koorikloomade tarnijad ja mitmekesiste kalaliikide püüdjad. Krabipüüniseid ja kalavõrke oli küll igal pool ohtralt, aga krabi sai salatina vist täpselt kahel korral. Isegi heeringat sai vist täpselt ühes kohas, ehkki Baltasound olevat olnud kaua aega maailma heeringapealinn üleüldse. Võib-olla ei olnud parajasti hooaeg või midagi.

Eino, mulle tegelikult maitsevad nii nende hommikusöögid kui ka friikartulid. Aga midagi värsket tahaks teinekord siiski ka ja pärast kahte nädalat praekraami söömist on ühtlasi vaja tükiks ajaks dieedile hakata. Oi, ja järgmine kord tuleb heaga oma purukohv kaasa võtta, sest see, mida seal saartel üldiselt kohviks nimetatakse, sisaldab kohvi umbes pooleteistkümne kohvioa jagu. 

Kõik teed peale põhisaare peamaantee on sealkandis üherealised ja möödalaskmistaskutega. Ühtlasi on kohalikud armastanud teha need teed sellised eriti kitsad õrred, mis on ümbritsevast maastikust ja maapinnast märksa kõrgemal. Seal tuleb ikka väga täpselt sõita ja eriti hoolsalt teeääri valvata. See aga ei takista kohalikke sajaga kihutamast. Seejuures pean silmas sadat miili tunnis, mitte sadat kilomeetrit, onju! Eriti kiiresti eelistatakse rallida kurvis ja pimedatel nõlvadel. Jalakäijana tuleb õppida hüppama auto lähenemist kuuldes sõna otseses mõttes täiesti kraavi, olgu siis jala või rattaga. Õnneks on saartel rahvast nii vähe, et suurema osa ajast on võimalik hakkama saada ilma kaasliiklejaid kohtamata. Näiteks on mul päris hea meel, et selle tee peal keegi vastu ei tulnud, seal polnud möödalaskmistaskuid ka.

Lisaks sellele, et ma pidin sõitma elus esimest korda ise praamile (kohe tosinaid kordi ja seejuures veel Inglise autoga, mille käigukast on vasaku käe all), tuleb seda sealkandis teha üsna sageli tagurdades. Mööda pisikest rampi. Pisikesele praamile mõne traktori kõrvale pilusse. Oeh. Ütleme siis nii, et sain alustuseks küll. Aga pärast teist korda hakkasin minema kergema vastupanu teed. Kohe, kui mõni merekaru ütles, et tagurdage aga peale, tegin nutunäo, ulatasin võtmed ja ütlesin, et tehke selle autoga, mis tahate, mina ei oska. Iga kord sai auto tagurpidi vähem kui 20 sekundiga õigesse prakku. Nad seal on uskumatud tagurdajad. Vist on palju nende õrsteede peal harjutanud. Iga viimne kui üks nendest sõitis tagurpidi sama kiiresti kui edaspidi ja manööverdamises ei tundunud ka vahet olevat. Mul on veel arenguruumi.

Väga olulise varia mõttena, mida ma muudesse lõikudesse integreerida ei oska, aga mida ma tahaksin kindlasti mainida, ütleksin, et ma ei ole mitte kuskil näinud suuremaid rabarbereid. Need põõsad olid seal kohati ikka suuremad kui kohalikud hütid ja neid kasvas igal pool. Nagu ka võililli, mis olid sealse pinnasega ka ülirahul, ulatudes tihti lausa põlvini. 

Ja kuna jutt läks juba varia peale, siis sobib siia hästi ka väike valik variateemalisi pilte, mida ma muude lõikude juurde ära paigutada ei osanud. Näiteks nendest turbamätastest. Mõned saared olidki ainult turbahunnikud ja vähesed kohalikud kuivatasid ise omale tagaaias briketti. Lõikasid aga labidaga parajad ribad ja ladusid niimoodi kuivama. Kuskil pidime aga ka natukest aega turbaga köetavas toas viibima ja see suits oli ikka päris kirbe. Võttis silmad vett jooksma ja jäi nii hästi külge, et me suitsesime veel terve päeva takkajärgi...

Või laevavrakkidest, mida oli igal pool. Mõned olid kohaliku tüüpilise hiigeluulega pahaaimamatult saarte ümbruse koledatele karidele sattunud, teised olid II maailmasõja ajal taotluslikult põhja lastud, et takistada vaenlase laevade liikumist. See konkreetne pilt on tehtud lennukiaknast, mistap ei oska öelda, millise juhtumiga selle vraki puhul täpselt tegemist on. Aga vrakke nägime palju. No tosinat ikka. Mida on rohkem kui mu elus siiani üldse kokku.

Noja siis veel mõned pildid, mis kuskile hästi ei lahterdunud...

Kohutavalt palju jäi ka nägemata ja tegemata. Näiteks kolm paadisõitu, mis tundusid nii ägedad ja mida ma oleksin väga tahtnud, aga tuul oli liiga tugev. Saarmad ja mõõkvaalad jäid ka nägemata. Šetlandi poni varsad jäid pildistamata, sest meil oli juba lennujaama kiire. Mõnda kohta oleks vaja tagasi minna, et seal rahulikult jalga kõlgutada, päikeseloojangut või -tõusu vaadata ning elu ja ilu üle järele mõelda. Lisaks oleks vaja sinna minna ka kanarbiku õitsemise ajal. Ja mõnel pööripäeval, et vaadata, kuidas see päike ja valgus nendel kiviringidel ja kiviaegsete monumentide koridorides mängib. Ja kindlasti uuesti merelindude pesitsusajal, sest lunne vaataks veel ja veel. Nad on lihtsalt nii naljakad ja nunnud - nagu papagoi ja pingviini ristsugutised, kes inimesi sugugi ei pelga ja on nii fotogeenilised kah veel. Ühtlasi on mul nüüd väga vaja Fairi saarele ja Fetlarile ja Wyre’ile ja North Ronaldsay’le ja kindlasti kuhugi veel. Ostsin sealt mitu tarka kohalikku giidiraamatut, mis räägivad kõikidest saartest üksikasjalikult ja süvitsi. Nendest saab nüüd hakata tasapisi järgmist marsruuti kokku panema. Mitte ilmtingimata homseks, aga üheks järgmiseks sobivaks ajahetkeks, kui tahaks kangesti tsivilisatsioonist eemale pääseda. Päris kindlasti!

PS: Sattusin praegu just viimase postitamiseelse kontrolli käigus suurde segadusse. Kui loomatõug on eesti keeles Šetlandi poni, miks siis saarte nimi on eesti keeles ikka Shetland? Kes nii teeb? Mis loogika see on????