Omaan oli üliilus. Äärmiselt fotogeeniline. Siin on selle kohta siis ka mõni pildiline tõestus.
Igal pool oligi täpselt nii vähe rahvast!
Vanapapi oli sunnitud kahenädalase kaamelibeebi turule müüki tooma, sest ta ema suri ära ja ilma ammeta oleks beebi ka takkajärge läinud. Vanapapil oli väga kurb.
Kaamelibeebi asemel lahkus vanapapi turult kahe sõbraliku kitsega.
Omaan oli veel nii ehe ja rikkumata, et seal võis täiesti vabalt laevaehitustehases näiteks poolelioleva laeva otsa vaatama ronida. Mitte kedagi ei häirinud.
Ma ei olnud kunagi varem näinud parves kõrbetirtsusid, kes juba Piibli ajal maa peal suureks nuhtluseks olid. Novat, nüüd olen. Sattusime ühes orus sellise parve sisse, et taevas oli must. Teised ei julgenud autost väljagi tulla. Minul oli vaja pilti teha.
Vesi oli seal Muscati lahes küll kahtlane. Täiesti mürkroheline (need vetikad, mis öösel helendavad) ja paksult suuuuuuuri meduuse täis. Delfiine oli muidugi küll palju. Ja kilpkonnadele pidavat meduusid väga maitsema. Aga no esimese hooga ei tundunud ujumispeatus küll väga kutsuv. (Tegelt viidi meid ujuma palju vähem rohelisse lahesoppi, kus meduusegi ujus vastu ainult üks.)
