Kuumalaine

Luxis on sel nädalal räige kuumalaine. No või tegelikult ei ole räige, pigem selline tavaline. 35-36 kraadi. Tööl saadeti laiali ringkirjad, kuidas palavusega toime tulla ja milliseid erakorralisi meetmeid tuleks vanemates, konditsioneerita hoonetes rakendada. Kõik muudkui ähivad, sulavad ja ohivad. Mina magan endiselt veel talvetekiga :). Selline temperatuur sobib mulle väga hästi.

Tegelikult ei ole mul isegi erilist suvetunnet. Jalg on mul endiselt selline hädine, nii et õue jalutama temaga ei lähe. Rattaga saan kõik vajalikud käimised käidud küll, aga no kõndimine teeb ikka haiget, nii et ma siis ei kõnni rohkem kui vaja. Istun kas kodus raamatu taga või konditsioneeritud kontoris, seljaga akna poole kah veel :). Nii võibki suvi märkamata jääda.

Meil on, muide, üldse peres jäsemetega hästi neil päevil. Empsil õnnestus ka kuidagi eelmisel nädalal kuueks nädalaks kips skoorida. Nagu päriselt! Peaks lausa Mangi horoskoobi uuesti välja otsima ja vaatama, kas seal oli ka midagi sellist kirjas või. Äkki öeldakse siis seda ka, millal see õnnetu tähtede seis ükskord üle läheb.

Igatahes, ma nüüd muudkui tegelen aktiivselt sellega, et siiski lähiajal jälle jalad päris aktiivselt alla saada. Pooleteise nädala pärast tahaks ju Reimsi väljasõidule minna. Kolme nädala pärast Pariisi teatrisse. Terendab ka nädal Strasbourgis. Ühesõnaga. No näis. Igatahes käin ma sellest nädalast nüüd kiné juures. Hoian pöidlaid, et ehk ta oskab kiiremas korras imet teha.

Muud erilist mul uut ei ole. Loen ja loen. Käin vannis, teen süüa, masseerin jalgu, lobisen töökaaslastega, logelen niisama. Aeg kaob iseenesest ära. Äsja lugesin täitsa suure naudinguga oma elu esimest Murakamit ("Kafka on the Shore"). Täna alustasin Vseviovi uut raamatut "Elulugu. Kaks esimest nädalat". Nii muhedalt kirjutatud, et seda on raske käestki panna.

Mu aknapealne fuksiakasvatus edeneb sel aastal kummaliselt aeglaselt. No taimed lihtsalt ei kasva. On teised sellised vaksakõrgused. Õienupud on juba küljes ja no näha on, et nad ikka pingutavad, lülisid tuleb neile ikka juurde tavalises tempos. Lihtsalt nende lülide või sõlmekohtade omavahelised vahed on praktiliselt olematud. Mõnikord on iga sõlmekoha vahe olnud lausa 5cm, aga nüüd on hädapärast 1cm, nii et mu taimed näevad välja tihedad ja puntras nagu väikesed kuusekesed :). Naljakas. Ju nad ei osanud ka midagi selle pika külma kevade ja siis järsku saabunud palavusega peale hakata. Sest väetise ja kastmise ja kõige muuga on ju kõik vanaviisi.

Varsti on Eestis laulupidu. Seekord ei hakanud ma selle peale isegi mõtlema. Meil on nii palju neid, kes ise laulavad või kes peavad ilmtingimata lapsed laulma viima, nii et mingu nad siis pealegi. Neil on seda rohkem vaja ja keegi peab ju tööl ka olema. Küll ma puhkan muul ajal. Kui lendamine ka vähe soodsam ja rahvamassid väiksemad. Ainult et järgmised nädalad tuleb ilma poolte töökaaslastega hakkama saada, see on natuke nukker. Praegu, kus actually oleks aega vahepeal isegi koos kohvitada ja juttu rääkida.

Kui nüüd kristalselt aus olla, siis tegelikult käib mulle see tohutu tule tulemise hüsteeria ja marupatriotism sedakorda isegi natukene närvidele. Mul ei ole isegi peaaegu kahju, et ma ei tule. Ma küll ise ka mäletan, et laulupeol käimine oli imeline ja nii. Oli ühtsustunne ja oli võimas ja sellest eufooriast ei saanud kuidagi küll. Noja laulud on ju ilusad ja puha. Aga praeguse valitsuse kontekst annab kogu sellele üle võlli paisutatud pasundamisele minu meelest juba kuidagi väga parempoolse meki. Väljastpoolt vaadatuna käib meil selline EKRE valijate järelkasvu kasvatamine, et hoia ja keela... Noja see on ka jube tüütu, et telekast enam midagi muud ei näidatagi kui kõikvõimalike seltside, kooride ja tantsurühmade ülientusiastlikku tuljakusammu. Minu meelest on ainuüksi reporter Heleri All vähemalt tosinkonnale tantsurühmale seletanud, et tema ei oska üldse tantsida, kunagi pole proovinud ka mitte, no kas keegi õpetaks talle ometi Tuljaku sammu. Novat. Ja nii ta muudkui õpib ja õpib innustunult seda oma esimest sammu iga päev iga viimase kui Eesti tantsurühma käest. Pärast kolmandat õhtut ei olnud enam huvitav, aga pmst sellele lisaks on ETV kavas praegu veel ainult täpselt umbes kolm ENSV vana osa ka päeva peale laiali jaotatuna ja kõik. Või siis vaata ajalehti: milliseid kingi sobib rahvariietega kanda? Kas rahvariietega võib ka sukki kanda? Mis aastal käis esimest kora elus laulupeol X, Y või Z? Mida tegi oma elu esimesel laulupeol A? Laulupeole võib tulla oma alkoholiga! Laulupeo noorim osaleja on P. Laulupeo suurim koor on T. Välismaalaste koori jaoks on kõige problemaatilisem täht "Õ". Koor Ü hakkab juba sõitma. Kuidas siduda rahvariidevööd? Laulupeo vanim osaleja on 90-aastane... No põhimõtteliselt laulupidu, laulupidu, laulupidu. Või siis Ott Tänak. Mis on, tõsi küll, veel tüütum :D. Andestage ebapopulaarse arvamusavalduse eest.

Mnjah. Noh. Teate, aga kell on kuidagi ootamatult palju saanud. Ja ega mul vist rohkem midagi kirjutamisväärset pähe tule ka. Homme on jälle reede. Nädal on iseenesest kuidagi otsa saanud. Mõnus soe, rahulik, sõbralik nädal. Hmm. Homset eristab tavalisest päevast üks intrigeeriv koosolek, ülehomset aga teater. Edasi… edasi vaatame jälle edasi.

Igatahes, olge siis mõnusad ja nautige suve!

M.

Camino de Santiago päevad 5, 6 ja 7 ehk 17,7 + 19,1 + 25,3 km Comillasest läbi San Vicente de la Barquera ja Colombrese Llanesesse

Viimased paar nädalat on mul olnud sellised pooletoobised. Kavas oli aktiivne puhkus Eestis, aga kuidagi õnnestus mul Luxis juba enne äratulekut oma seni tervema jalaga midagi säärast teha, et sain jälle puhta lombakaks. Sestap lükkasin esiteks kojusõidu mõned päevad edasi, siis astusin ikkagi hästi tasa lennukile ning olen edasi valdava osa möödunud kahest nädalast rõdul jalga puhanud ja raamatut lugenud või siis arstide vahet käinud. Noh, sest kohe, kui ma arvasin, et nüüd võib juba nina majast välja pista, selgus, et see mõte ikka mu jalale ei meeldi. Tjah. Üks igavene jebla, ma ütlen :(. Seekord kujunes Eestis käik siis selliseks. Ei jõudnudki kellegagi ühendust võtta, kuskil ringi sõita ega kedagi näha :(. Aga eks siis järgmine kord.

Positiivne on asja juures muidugi see, et ma olen tänu pealesunnitud istumisele jõudnud hunnikute viisi raamatuid läbi lugeda ja oma reading challenge'i mahajäämust veidi tagasi teha. Olen siin Gruusia vaimustusest kantuna vahepeal alla neelanud "Minu Gruusia" ja "Meie aja kangelase", lisaks J. K. Rowlingu poolt varjunime Roberth Galbraith all kirjutatud 600-leheküljelise krimka "Surmav valge" ja Lembit Uustulndi mereromaani "Avameri. Kapten." Eile õhtul alustasin veel ühte Henning Mankelli põnevikku, see edeneb ka sellise tempoga, et ilmselt hiljemalt homme on jälle midagi uut vaja. Õnneks raamatupuudust ei ole meie majapidamises mitte kunagi ette tulnud. Küll ma leian lisa ka. 

Samuti on mõned pildid sorteeritud saanud. Nii et ma saan nüüd kohe isegi eelmise aasta septembris kõnnitud matkast paar järgmist pildikest veel siia üles panna :). Vot. Et te ikka teaksite, et Hispaania põhjarannikul on äärmiselt ägedaid kohti, kuhu tasub kõndima minna. Näete siis...

Comillases oli üks Gaudi ehitatud maja. Mis nägi väga vägev välja, aga oli kahjuks kinni, kui meie linnas olime.

Üldse oli Comillases vägevaid stiilseid maju, mis olid kahjuks küll käest ära lastud, aga millest õhkas käegakatsutavat tunnet, et kunagi oli see kaasaegne ja arvestatav linn, kus elasid moodsad, stiilsed, heal järjel inimesed.

See oli ühe tillukese külakese kohalik härjavõitlusareen! Ma ei olnudki enne sellist kodukootud asja näinud - minu jaoks on härjavõitlusareenid igavesti uhked ja suured linnalohmakad. Aga loomulikult peavad külanoored ju ka kuskil enne matadooriks saamist seda kunsti kuskil harjutada saama.

Küll seal teede ääres oli palju põldmarju...

San Vicente de la Barquera mõõna ajal ja õhtuvalguses

See põhjapoolne palverännutee oli ka ikka päris hästi tähistatud. Ainult paar alternatiivset väiksemat rajakest päris rannakaljudel ei olnud noolestatud, sest no seal ei olnud neid nooli väga kuskile joonistada ka. See-eest ametlik rada oli küll nii hõlpsaks tehtud, et äraeksimise pärast ei pidanud üldse muret tundma.

Colombrese albergo söökla :). Seal oli meil vähe pikem istumine, sest me ei suutnud otsustada, kas jääda sinna lutikatõrjevahendi järgi haisvasse puupõrandaga magalasse või astuda edasi. Jalad olid juba väsinud ja edasi ei olnud kohe enam soodsaid ööbimisvõimalusi tulemas. Aga lõpuks otsustasime me ikka mõned kilomeetrid edasi vantsida, seal kuskil kiirtee ääres pidada olema ka üks rekkameeste motell. Oli. Leidsime. Saime magatud ja saime söödud ja saime joodud ka. Sest kui me olime oma söögid ära tellinud ja omast arust klaasi veini ka, selgus, et tegelt toodi klaasi hinnaga igaühele terve pudel veini lauale.

Natuke Colombresest edasi keerasime me jälle rannakaljudele. See jupp oli natuke teistmoodi kui Santanderi ümbruse rannakaljude rada. Siin oli päris palju loomi, kopleid, karjaväravaid ja karjustele mõeldud aiaületuskohti :). Tohutult ilus oli.

Hommikul meie Colombrese rekkameeste motellist lahkudes tuli natuke isegi kiirteega kõrvu vantsida.

Muide, Colombreses oli üks üliäge väike surnuaed, kus olid igal pool sellised täitsa erilised kahekorruselised haudehitised. Üleval olid ilusad nikerdatud kabelid, kuhu toodi lilli ja küünlaid ja kus istuti ja mõtiskleti, aga kuskilt pääses ilmtingimata ka kabeli alla maa-alusesse matmiskambrisse. Need olid nagu Egiptuse vaaraode hauakambrid, pimedad ja rõsked. Või siis nagu Vana-Rooma katakombid. Kirstud olid nendes seina sees olevatesse niššidesse maetud ja neile olid mälestuskivid ukseks ette riputatud. Väga ilus oli, aga natuke õudne ka. Sest väga paljud neist kabelitest ei olnud ka väga kaua aega ühtegi elavat hoolitsejat näinud.

Buelna poole kõndides leidsime teelt sellise päris Tom Sawyeri romaani meenutava koopasuu. Oli teine tee ääres põõsastikus. Hirmus põnev oli! Ega meil polnud väga palju aega seda uurida, vaatasime lihtsalt korra sisse. Aga sealt oleks edasi mahtunud ukerdama küll, käik läks sealt rannakaljude sisse edasi. Ülilahe! Ja ei mingit piletit, ei mingeid rohelisi silte "EXIT".

See on üks äärmiselt arusaamatu pilt, aga selle süviku nimi oli hispaania keeles bufón. Põhimõtteliselt oli tegemist rannakaljude sees oleva koopaga, kus merelained maa all lokku lõid ja mööduva metroorongi kõminat meenutavat mürinat kuuldavale lasksid. Kõrgema veetaseme ja suurema lainetuse korral pidi august merevett ka üles purskama, nagu geisrist. Kuna aga tol päeval oli meri suhteliselt rahulik, saime meie ainult mürinat kuulata. Veejugasid ei näinud.

Astuuria.