Kaks aastat

Emilia läks nüüd siis ära. Uskumatult kähku läks temaga see aeg. Ta oli täiesti ideaalne külaline, kes oli kõigega rahul ja keda ei häirinud isegi mu tatitõbi, mis mind vahepeal üsna kõvasti vinguma pani. Ma jõudsin just emmele kiidelda, et Kuuba päikesest jagus mulle terveks hooajaks, aga täpselt kolm päeva pärast seda teadustust ärkasin valutava kurguga. Sõin küll vitamiine, aga lõpuks paisus see kurguvalu ja kerge kibelus põskkoobastes pika pühadenädalavahetuse esimeseks õhtuks ikka tõeliseks külmetuseks. Geniaalne, kas pole? Mäletamist mööda olen ma viimastel aastatel kogu aeg lihavõtete ajal haige olnud - eelmine aasta Berliinist lendasin niimoodi tagasi, et nohupõletikune kõrv tahtis lennukis otsast ära kukkuda. Ja kui ma paar aastat tagasi esimest korda siinse polikliinikuga tutvumas käisin, oli ka parajasti lihavõtete nädalavahetus - ükski normaalne perearst ei töötanud, aga külmetus oli nii hull, et ajas selja ka valutama, nii et ma siis käisin sellest ööpäevaringses maison médicale'is arstiga konsulteerimas. Aga noh, ärme kaldume teemast kõrvale.

Enne tatitõve saamist jõudsime õnneks Emiliaga saunatamas ära käia (eks see vist andiski mulle selle surmahoobi). Hästi tore on see, et ma olen talle justkui vanem õde - sunnin teda igasuguseid uusi asju proovima ja ta iga kord saab jälle paar "elu esimest" kirja. Esimest korda käis ta elus saunas meil Eestis külas käies. See meeldis talle nii väga, et nüüd käib ta regulaarselt jõusaali saunas. Siin proovis ta esimest korda elus mullivanni, tegi esimesi samme ujumaõppimise raskel teel ja sai sellest juba oma vaimustuselaksu kätte. Pärast seda oli ta kõigega rahul. Noja nii me siis jalutasimegi niisama Luxis ringi, viisime mu aasta jooksul kogunenud klaastaara konteinerisse, käisime vesipiibukohvikus (veel üks minu seltsis kogetud "esimene") ja Mehhiko restoranis, kokkasime kodus süüa, proovisime minu jaoks esmakordselt kodus bambusest dim sumi aurukarbiga krevetiklimpe teha (olen vaimustuses ja lähen ostan varsti veel paar aurukarpi lisaks), värvisime Emilia algatusel ja organiseerimisel ohtralt mune, vaatasime "Oru valitsejat" ja siis olidki neli päeva juba läbi.

Algselt plaanitud salsapeole me ei jõudnudki, Frantsuaa juurde kohvikusse ka mitte. Mina olin tatitõbine ja Emilia on lihtsalt hommikuinimene ja nii me vajusimegi õhtul mõlemad nii põhjalikult ära, et kumbki ei suutnud teist enam motiveerida. Ühtegi muuseumi me ka ei läinud ja mitte kuskile ei sõitnud ka. Täiesti erakordne minu külaliste puhul, tavaliselt on meil ikka üsna korralik kultuuriprogramm. Emilia oli muidugi siin juba varem käinud ka ja siis sai teda igale poole veetud, vähemalt kolme muuseumi ja kohvikusse ja nii... Enivei. Pilte ei teinud me ka, välja arvatud munadest. Väga eriline, arvestades, et ma mäletan Emiliat Pariisi päevist väga hea fotograafina, aga nüüd on ta oma kaamera nurka visanud ja tegeleb fotodega ainult Instagramis. Aga jah, et siis põhimõtteliselt me rääkisime, jalutasime, siis läksime me igal õhtul kell kümme magama ja saime heal juhul keskpäevaks hargid alla. Kui mõnus...

Juba kuu aja pärast lähen talle külla :). Ootan väga... Seekord oli meil kuidagi nii paljust rääkida, Tema on nüüd ka piisavalt kaua väljamaal ära elanud ja töötanud, et meie vaated ja arusaamad asjadest klapiksid. Nimelt selleks, et asjadele ja suhetele ja vajadustele ja kõigele selge immigrandi pilguga vaadata, on vaja umbes kaks aastat samas võõras kohas elada ja töötada ja püüda seal usinalt uut elu ehitada ja nii. Kõigepealt on loogiline, et asjad on uudsed ja huvitavad ja kõik areneb peadpööritava kiirusega ja tundub, et sellest nii põnevast elust ei ole lihtsalt võimalik ära väsida. Alguses pingutatakse hullumoodi ja elatakse üle oma energia taastootmise võimete. Inimesed ei ole veel jõudnud selle seinani, kust kaugemale enam ei lasta. Vana on vana ja tuttav ja ei tundu kuskile kaduvat, nii et sellega ei peaks justkui üldse tegelema... Tahaks hoopis uude kuuluda ja tuttavaid saada ja käia ja näha ja... Ja alguses tunnistatakse heaks palju suvalisi asju ja lahendusi ja inimesi, sest alguses on valida kas need või üldse mitte midagi. Alguses tundub niikuinii, et need esimesed variandid ongi õiged ja ainuvõimalikud ja ülitähtsad orientiirid ja nende järgi peakski justkui juhinduma. Alguses ongi loogiline klammerduda nende kahe-kolme inimese külge, keda sa tunned ja kes sind seltskonda võtavad, nii et nendest saavad ideaalid. Alguses ei saa aru, mis on personaalsed kiiksud ja mis üleüldised kohaspetsiifilised iseärasused. Alles millalgi enam-vähem kahe aasta jooksul saavad asjad selgemaks ja tekivad hallid varjundid ka ja need esialgsed lahendused ei ole enam päris rahuldavad ja oma jõuvarudest ja vajadustest saab pilt selgeks, nii et tekib mingi arusaam sellest, kas ja kuhu on üldse võimalik ennast sisse süüa ja kus pole mõtet isegi vaeva näha. Seegi jõuab kahe aasta jooksul selgeks saada, millised algsetest lahendustest üldse võiksid pikemas perspektiivis elujõulised olla, kas sa ise üleüldse oled päris elu päris nullist ülesehitamiseks piisavalt tugev ja kas ümbritsevatest inimestest piisab. Samas saavad nendest esimestest ideaalinimestest selle aja jooksul päris inimesed ja sellest, mis oli enne seda "uut elu", on tekkinud teatav distants ja asjad, mille püsivuses ei olnud kunagi varem põhjust kahelda, on jõudnud orbiidilt ära kaduda. Pärast kahte aastat uues kohas hakkab see kõige suurem ja teadlike valikutega kohanemine alles pihta. Mul oli väga huvitav tõdeda, et tema on nüüd jõudnud selliste asjade üle ka sügavalt järele mõelda ja juurelda ja tema lood ja saadud õppetunnid tulid mulle nii tuttavad ette, et see oli nii ülimalt tervistav :). Pani asjad rohkem perspektiivi. Mul on väga hea meel, et ta tuli! Ja selline klapp oli väga tore, sest vahepeal olime me kuidagi õige erinevatel lainepikkustel. Juppiii... Ootan juba suurima innuga maid, et talle külla minna.

Tjah. Tema peaks umbes tunni aja pärast oma koju jõudma ja siis oli tal kavas otse kuskile salsapeole tantsima minna. Aga meil on homme ka veel vaba. Luxis on siis émaischen, st see portselanist vilepillide laat. Kui ei saja, lähen fotokaga linna peale, sest praeguseks on ninaalune korpas, aga nina ise lubab sinupreti ja sprei abil juba hingata ja pea ka enam ei hõõgu. Seevastu vihma korral katsun oma maaliprojektiga lõpusirgele jõuda. Ühesõnaga - jätan ilmataadi otsustada, kas Frantsuaa saab oma maali lõpuks kätte või mitte :). Ja siis ongi pühad läbi ja kevad käes ja järgmine asi, mida oodata, on Marrakech. Kolme nädala pärast. Asume siis end mentaalselt ette valmistama...

Aga praeguseks mulle aitab ka. Kesköö on peaaegu käes, lähen ära magama. Head ööd!
M.

Elu

Elu on selline... talveunes. Aga pole hullu, eelmisel aastal oli ka nii. 2015. aasta veebruaris ei saanud kirja ühtegi blogipostitust, siis ma tegelesin peamiselt puslede ja sarjadega. See veebruar-märts olen ma tegelenud peamiselt raamatutega ja vara magamaminemisega. Seevastu nüüd hakkan üles ärkama, sest kuidagi on järsku üleöö kevad kätte jõudnud - väljas on soe, lilled kõik õitsevad ja isegi põõsastel-puudel on juba vaevumärgatav roheline halo ümber tekkinud. Nii äge! Ja energiat on kohe rohkem.

Ah et mis uudist? See teisipäev käisime Eva, Eliane'i ja Frantsuaaga Zazi kontserdil. Algas kõik väga paljutõotavalt, lavakujundus oli ülivinge, laulud olid tuttavad, aga siis sai selgeks, et nad olid teinud lepingu kolmetunniseks kontserdiks ja ette oli valmistatud ainult kaks tundi. Mis tähendas, et viimase tunni nad ainult mökutasid. Jutupausid läksid hirmus pikaks, mingil hetkel kutsuti üldse mingi plika oma heategevusüritust tutvustama lavale, siis tuli mitu täiesti teist stiili lugu, mis polnudki nagu lood, vaid veerandtunnised psühhedeelsed valgusemängud ja trummimüristamised. Jutupauside vahepeale. Kesköö ligi ajab see juba ainult närvi, ausõna. Et see oli väike pettumus, ma ei tea, kas ma uuesti tahaks minna Zazi kontserdile, aga no tore oli ära näha siiski. Ta hääl mulle meeldib ja lava peal olid nad ka kõvasti vaeva näinud graafika ja valgustusega... Need esimesed kaks tundi :). 

Hispaania keele tunnid hakkasid ka lõpuks uuesti. Mul on nüüd uus õpetaja ja täiesti uus rühm, kus kõik on selle uue õpetajaga juba algusest saadik koos olnud. Hästi teistsugune on... Enne oli mul pikk vibalik väljapeetud, tasane, tõsine ja boheemlikult intelligentne meesõpetaja, nüüd astus klassi pisike ja täiesti ümmargune, Ingrid Rüütli mustade juustega trullakas ja lärmakas naine, kellel oli oma trullakuse juures seljas nii väike miniseelik (vähemalt 6 numbrit liiga väike), et isegi aluspüksid ei mahtunud selle alla ära ja kummusid sealt läbi. Kogu tund oli üks hihhhihhiii ja hahhahhahaa, tõeline kaos, keegi sõi krõpse ja pakkus õpetajale ka, kõik rääkisid ühel ajal, kogu aeg kajas klassis üks naerulagin ja mina istusin suht suurte silmadega ja üritasin asjale pihta saada. Aga ma pean tõdema, et mulle väga meeldib. Kodutöid annab ta palju, ta paneb tunduvalt suuremat rõhku kuulamisharjutustele (väga hädavajalik) ja naerulaginast hoolimata saab salamisi jummala korralik töö ära tehtud, ainult seda ei pane väga tähelegi... Tal on isegi harjutused sellised kiiksuga, sisult nii totrad, et lihtsalt teed ja hirnud, aga tänu sellele jäävad keerulised grammatilised konstruktsioonid järsku meelde! Olen väga rahul!

Emilia tuleb järgmisel nädalal pikaks nädalavahetuseks külla. See on tore, viimati käis ta siis, kui ma veel Pasteuri tänaval elasin... Mul on ka plaanis mais ühel nädalavahetusel talle vastuvisiit teha... Aga enne seda lähme Frantsuaaga Marrakechi. Sellega sai ka vahepeal draamat, meil oli juba ammu otsustatud, et lähme, aga siis mingil hetkel muutus Eliane nii kadedaks, et me keerutasime siin tükk aega diplomaatilist valssi ja vahepeal tekkis mul juba tahtmine üleüldse see Marrakech sinnapaika jätta. Eliane'iga me pidime tegelt algsete plaanide järgi kaks nädalat pärast Marrakechi Iirimaale minema, aga ta teatas mulle enne konkreetsete plaanideni jõudmist, et me ikka ei lähe, tal on vaja raha kokku hoida. No OK, kaks nädalat pärast mulle sellise argumendi esitamist avastas ta, et mul on ka Frantsuaaga reis plaanis, ja siis oli tal rahaline külg puhta meelest läinud, tema nõudis ilma igasuguse kutsumise ja tagantjulgustamiseta, et tema tuleb ka kaasa, nui neljaks, isegi kui ta peab lendama äriklassis... Tegi teine hullu stseeni ja siis mossitas tükk aega, aga siis läks ta õnneks ise kuuks ajaks Kagu-Aasia kruiisile ja asi rahunes enam-vähem maha. Aga veits kahtlane mekk jäi sellest kõigest ikka... Et need inimsuhted ka nii keerulised peavad olema!

Eelmisel nädalavahetusel käisin pargis jälle krookusi pildistamas ja tulin pärast selle mõtte peale, et ma võiks ju oma fotodega midagi teha ka. Ma kogu aeg pildistan hirmus palju, aga edasi jätan ma kõik pildid ainult arvuti kõvaketast ummistama. Noja mõte idanes fotojagamissaitide suunas ja sealt edasi selleni, et äkki ma võiks pakkuda mõningaid oma fotosid pildipankadele. Sellest ajast saadik olen ma kõik vabad hetked pühendanud saitide võrdlemisele, kontode tegemisele, tingimuste lugemisele, piltide valimisele, korrigeerimisele ja üleslaadimisele... Väga põnev on, aga krdi keeruline tegelt ka. Üks asi on failide tehniline kvaliteet (õnneks olen ma DSLRi ostmisest saadik kogu aeg maksimaalsete seadistustega pildistanud, varasematest piltidest on väga raske midagi sobivat leida), teine asi on see, et fotodel ei tohi tänapäeval olla praktiliselt mitte midagi, sest isegi inimestelt, kelle nägu ei paista, tuleb saada kirjalik luba ja tänavapilti, kus on inimesed, ei tohi kujutada ja pooled maailma majad on samuti autoriõigustega kaitstud, otse loomulikult ei tohi paista ükski bränd ega autonumber ja kui sa ka limpsipudelilt kirja maha fotoshopid, siis võidakse limpsipudeli erilist kuju siiski pidada kaitsealuseks ja... ühesõnaga, praktiliselt midagi äratuntavat ei tohi pildil olla. Lilli ja päikeseloojanguid rohkem ei taheta ja katsu siis veel leida midagi, millest TOHIB pilte üles laadida. Samas minu üllatuseks mõned mu eelmise nädalavahetuse lillepiltidest siiski aktsepteeriti ja ma olen siin oma vanemaid fotokaustu ka läbi sirvinud, et neist sobivamaid fotosid välja valida. Eks paistab, mis sellest projektist saab. See, et mõned fotod juba aktsepteeriti, ei tähenda midagi... Seda, kas mõni inimene neid päriselt kasutada tahab, näitab aeg...


Hmm. Siis uisuhooaeg saab kuu aja pärast läbi, ma nüüd ei ole paar nädalat käinud, sest põlv streikis tiba :(. Aga järgmisel nädalal vast proovin uuesti... Maaliprojekt on ka endiselt pooleli, jõudsin temaga juba päris kaugele, aga nüüd on vaja tegeleda kirjaliku osaga ja kuna ma ei ole välja mõelnud, kuidas ma seda täpselt teen, kogub maal nüüd nurgas tolmu. Hädapärast peaksin ta sellel nädalavahetusel ära lõpetama, Frantsuaa tellis selle juba OKTOOBRIS! Aga praegu tundub fotoprojekt jälle põnevam... Ah, eks ma vaatan... Vbla pühapäeval nikerdan ikka...

Ja nüüd ongi kirjutamisest kopp ees :). Head nädalavahetust!
Maris

Esimene päris suusapuhkus

Me jõudsime Katrini ja Tuuliga üleeile Šveitsist tagasi. Kõigil kondid terved, käed-jalad küljes, ainult lihased mõnevõrra protesteerivas meeleolus ja kehakaunistuseks pool ruutmeetrit sinikaid. Ja hirmus tore oli! Ausõna, ma sattusin suusapuhkustest sõltuvusse, tahan veel! Meil oli ikka tõeline spordilaager seal - esimene hommik kobisime kell 7 voodist välja, et võimalikult vara suusalaenutusse ja mäele jõuda. Teistel päevadel tõusime vist pool kaheksa, aga no teate, seda on siiski varem, kui minu puhul tavaliselt tööpäeviti :). Pärast mäelt tulekut olime seevastu nii omadega läbi, et roomasime kõigepealt saunalavale pikutama, sõime siis midagi (hotelli restoranis, kuhu sai liftiga) ja vajusime nii üheksa läbi juba voodisse, ise veel kogu aeg oiates, ägades ja puhkides :). Naljakas! Aga ülitore! Me just omavahel arutasime, et vahelduseks on nii tore olla nõder kehast, mitte mõistusest :)!

Mäel oli ka fantast. Grindelwaldis oli kolm ja pool suurt suusaala ja üks, Mürreni kant, jäi meil veel avastamatagi. Kusjuures kõik olid nii erinevad - First ja Männlichen olid sellised ülenisti lumised orud, kus silm nägi ainult valget ja üldjoontes oli palju risti-rästi kavandatud radu, intensiivne suusatamine ja vähe vaateid. Seevastu Wengeni kant ning Kleine Scheideggi ja Grindelwaldi vaheline maa oli imeliste vaadete ja vaheldusrikaste radadega, seal sai niimoodi mõnusalt jõe ääres, metsa sees, külade vahel, laiadel nõlvadel ja käänakutel sahiseda ja aeg-ajalt pildipeatusi teha. Transpordiühendus oli radade kõrval suurepärane ja enamik radu olid sellised, et kui ülevalt tulema hakkasid, siis said enam-vähem tund aega järjest mõnusas tempos allamäge sõita, kuniks mõne restoranini jõudsid. Tund aega, kujutate ette!?!?!? Milline mõnu! Siis kuluski reielihastele täpselt üks puhkus ja hõõgvein ära, edasi sõitis rong ette ja viis rahva jälle üles raja algusesse tagasi, kust siis sai jälle tund aega mõnusalt alla vuhiseda... Vapustavalt vahva!

Schreckfeld... Kohe esimene koht, kuhu suundusime, oli Schreckfeld. Ja järgmine oli Oberjoch :).

Ilmselgelt piirdusime me seekord siniste radadega - Katrin oli varem täpselt 1,5 tundi suuski proovinud ja ega minagi suurt kogenum polnud :). Võtsime siis rahulikult ja pusisime omaette. Õpetajat ei rentinud ja ülemeelikuks ka ei tahtnud minna, tegime lihtsalt eksperimente. Tuli välja küll! Esimese päeva veetis Katrin peamiselt hanges, teine päev tuli meil mõlemal hästi välja ja kolmandaks päevaks olin mina lihtsalt füüsiliselt nii väsinud, et hakkasin hoopis ise kukkuma... Aga naljakalt niimoodi keset laia lauget, kus midagi ette ei jäänud, kiirus oli jummala väike ja ma isegi ei saanud aru, kuidas ma jälle järsku kõhuli maas olin :). Ühe korra maandusin ma veel niimoodi efektselt raja kõrval puhkava seltskonna jalge ette. Tulin jummala tasa, vahtisin ringi, tundsin end hästi, kõik oli kontrolli all... Ja siis järsku olin nende ees kõhuli maas kui piparkoogipoiss... Mulle jäigi segaseks, et KUIDAS mul see täpselt õnnestus, aga no ma süüdistan väsimust.

Ilmad olid meil sama mitmekesised kui rajad. Esimene päev oli päris tihe lumesadu, siis oli nähtavus umbes viisteist meetrit ja kohati isegi vähem, sest mingil hetkel muutus see lumesadu jäävihmaks, mis igale poole peale korraliku jääkihi tekitas. Muu hulgas siis riietele ja prillidele, nii et neist polnud enam võimalik läbi näha. Mitu korda pidime tegema prillikraapimispause ja buff oli sellise ilmaga ka täiesti asendamatu, sest kogu nägu tuli viimse sentimeetrini kinni katta ja seda andis niimoodi hästi prillide ääre alla toppida... Fotokas oli mul ka täiesti jääs, aga no see oli see vee- ja loopimiskindel asjandus, millega ei juhtunud õnneks ka pärast jäätumist midagi. Lihtsalt paar pilti sai nii tehtud, et objektiivi ees oli läbipaistmatu jääkiht... Ka omamoodi eksperiment. Teine ja kolmas päev olid ilusad ja päikeselised, sooja oli umbes +9 kraadi, restoranide juures toodi rannatoolid välja ja päike oli nii intensiivne, et kui hommikul oli rada täiesti jääs ja lõuna ajal veel ideaalne, siis õhtuks olid keset rada juba rohututid välja sulanud. Grindelwaldi hooaeg pidigi, muide, juba märtsis läbi saama, sest nende nõlvad on nii madalal ja lõunapoolsed, mistõttu ei jagu lund seal vist enam väga kauaks. Kahju, tahaks kangesti tagasi!

Läbi jäätunud klaasi omandas kohe uue mõtte.

See oli siis vaatepunkt... Vaade oli ühtlaselt valge, et siis nii kõva lume- ja jääsadu oli esimesel päeval :).

Riietega oli mul hästi. Kindad olid tiba paksud, nii et nende ilusate ilmadega ma suusatasin üldse kas paljakäsi või teiste, linnakinnastega. Aga jõuludeks saadud termopüksid olid täiesti ideaalsed ja jope osutus ka üllatavalt funktsionaalseks. Ma ise arvasin, et see on pigem selline linnajope, millega ajab suusamäel ka asja ära, aga tegelikult oli vist vastupidi - ta osutus esimesel päeval tõesti suurepäraselt ilmastikukindlaks (tuul, vihm, jäävihm ja muu) ja kui Katrini jope oli pärast natukest liigutamist seest täiesti läbimärg, siis minu oma oli nii edukalt hingav, et õhtuks oli ta seest täpselt sama kuiv kui hommikul. Isegi nende palavate ja päikeseliste ilmadega oli ta ideaalne - ei olnud liiga palav ja kogu higi hingas iseenesest ära. Ma hakkasin temast igatahes väga hästi arvama. Väga asjalik ost.

Lumelaud jäi mul seekord proovimata, ehkki lumelauakoolis oleksin ma tahtnud küll päevakese veeta... Aga no järgmine kord ehk! See pidavat olema lihtsam kui suusatamine Ja kelgutamine jäi ka järgmiseks korraks, sest esiteks oli suusataminegi nii tore ja teiseks oleks olnud logistiliselt tiba raske suusavarustust ja kelku vahetada... Jätta ei olnud neid kuskile, suusasaabastega ringimarssimine oli niigi tohutu vaev ja ainult suuskade kelgu vastu vahetamiseks tundus linn liiga kaugel... Nii me siis veetsimegi lihtsalt kõik need kolm päeva Katriniga suuskadel (Tuuli käis omaette murdmaad proovimas).

Hotell oli vinge, neljatärnine ja väga hea teenindusega. Neil oli omaette kolmesaunaline spa, mis oli täitsa tasuta klientide kasutuses ja sinna tõid nad isetehtud jääteed, piparmündivett ja muud head kraami... Neil oli suur jõusaal kolme treeneriga, kes treenijaid tasuta nõustasid (mitte, et ma oleks jõudnud lisatrennile veel mõelda, aga siiski), ja massaažikeskus, mitu restorani, väga hea hommikusöök, kus nad sulle omal algatusel koos kohviga ka iga päev erinevaid smuutisid serveerisid... Igal korrusel olid väljas õunakausid, et võta ja söö. Kusjuures Katrin tegi saunas veel sellise õige märkuse, et seal ei olnud kuskil ühtegi kirja, et midagi oleks keelatud või et midagi tuleb teha. Näiteks saunas oli eraldi tädi, kes iga kümne minuti takka käis ja vaatas, kas kõikide saunade uksed on ikka korralikult kinni... Ei olnud nii, et uksel oleks olnud suur kiri: "Uksed kinni!". Ja üldse... neil olid hommikuvõimlemised ja pärastlõunati oli neil hinna sees kohvipaus koogiga ja tervitusjook ja... väga tasemel hotell. Olen ülirahul.

Vot. Ja praeguseks aitab ka :). Head õhtut!
M.