Meil on suvi. Väljas on juba nädal aega üle kolmekümne kraadi ja elu on ilus! Mu lilled on küll pärastlõunal üsna lontis ja tolmuimejaga põranda võtmine võttis mul selja täiesti pärlendama, aga mis siis sellest. Vähemalt HEA on! Täitsa nagu suvevaheaeg! Täna hommikul ärkasin, varbad päikeselaigus ja mõnus soe tuuleke nahka paitamas... Jube tore! Luxis võiks sagedamini selline ilm olla!
Aga jah... Peaks vist lühidalt ikka kirja panema, mis vahepeal juhtunud on, sest äärmiselt sündmuste- ja teguderohke aeg on olnud... Ma isegi ei mäleta kõike, millest rääkida tasuks. Isegi tööl on kuhjaga igasuguseid uudiseid... Juuni alguses oli näiteks Babeli pidu, kus sai jälle ennast kõrini head ja paremat täis pugitud! See on meil selline üritus, et iga riigi esindajad pakuvad hunnikutes oma riigi suupisteid, sööke ja jooke ja sina ole siis mees ja ainult mugi... Meil Eesti lauaski on alati igasugust head ja paremat, sprotileibu ja muud säärast, aga lätlastelt saab kohukesi ja leedukatelt kirjut koera ja kalja, kreeklastelt väga häid maiustusi, hispaanlastelt sangriat, rootslastelt lihapalle jne jne jne. Ühesõnaga saab kõike, millest maitsemeel siin puudust tunneb... Juhhuu!
Veel sain juuni alguses korra ülemusega Strasbourgis käia - oli üks suuremat sorti koostööüritus, kuhu igast osakonnast esindajaid kutsuti. Saime natuke koosolekutel istuda, teiste üksuste esindajatega tutvusi luua, tavapärasest istungitööst hõlpu ja niisama bussis ka omavahel lobiseda, mis oli väga mõnus. Kes veel ei tea, siis meil on nimelt erakordselt tore ülemus - ülemusena hea ja õiglane ning inimesena ka väga sümpaatne ja hästi ladna. Üks väga väärt inimene, keda mina väga kõrgelt hindan... Sellepärast oli väga tore! Vot. Noja üks meie teine äärmiselt intelligentne, tark ja neutraalne töökaaslane otsustas ära pensionile minna ja Eestisse tagasi kolida, mis on õige kurb uudis. Me küll muidu eriti omavahel ei suhelnud, aga asjalikumat toimetajat annab täitsa tikutulega kohe taga otsida. Temal olid alati kõik parandused korralikult ära põhjendatud, usaldusväärsete allikate asjakohased õpetussõnad välja trükitud ja kui tema ikka su töö üle luges, siis oli kindel laks, et sinna ei saanud veapoegagi sisse jääda. Hea kindel inimene... Teda on raske asendada :). Aga jah. Lisaks sellele kasvas meie korruse lapsevanemate arv ja tagatipuks tuli Helle ka veel ajutise lepinguga Luksemburgi tagasi, nii et nüüd me oleme siis jälle mõlemad samas kohas, kus ükskord tuttavaks saime :). Väga vahva, mul on hirmus hea meel. Üks sõber jälle lähemal :). Me oleme juba jõudnud sel nädalal ohtralt lobiseda, linna peal käia ja minu juures istuda, pargis piknikku pidada ja üldse väga muhe on olnud... Nädal sai iseenesest mööda kui linnutiivul. Ja tema üllatumistest ja arvamustest ja küsimustest tuleb minul ka enda alustamise aeg jälle nii värskelt meelde. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma olen siin juba ju päris hea mitu aastat olnud, nii et elu on omaseks saanud ja harjumused sisse tekkinud... Nii hea, kui saab seda kõike jälle vahelduse mõttes värske pilguga näha. Siis ei hakka selle elu teatavaid aspekte liiga iseenesestmõistetavana võtma... Ja Helle on nii energiline, nii et see mõjub mulle ka hästi. Mul on nüüd ujumautsitaja jälle käepärast, nii et äkki ma saan ka väikese liigutamisega järjele!
Teisest küljest on jälle ühe teise sõbraga väga kentsakad lood. Mingil hetkel otsustas nimelt Frantsuaa minuga nii kapitaalselt tülli minna, et kohe läks... Ja kohe sellise raginaga, et me pole viimased kolm nädalat omavahel rääkinudki, ehkki varemalt suhtlesime me raudselt igapäevaselt. Kusjuures põhjust ei tea ma siiani, seda mulle tunniajase sõimutiraadi jooksul ei öeldud. Ta sai enam-vähem poole [oma] sõna pealt sigavihaseks, ma polnud ammu midagi öelnud ja ega siis enam saanud ka... Mees võttis kätte, lihtsalt sõimas mu korralikult läbi, viskas mu siis uksest välja ja nii oligi. Püüdsin temaga järgmisel päeval rääkida, sain veel suurema koosa. Püüdsin hiljem rääkida, saadeti pikalt... Ma olin tolle kõige suurema tüli järel tema käitumisest nii ehmatanud, et helistasin Patrickule, kes lubas kodus maad kuulata ja vaadata, kas temale öeldakse, mis ma siis Frantsuaa meelest tegin, aga Patrickule ei öeldud kaks nädalat isegi seda, et mingi tüli on olnud. Tüüp olevat lihtsalt päevade kaupa diivanil istunud ja tigetsenud, nii et Patrick ja majapidajanna pidid kodus kikivarvul käima, aga kui küsiti, et mis sul häda on, siis öeldi, et mis mõttes, kõik on ju hästi, ei näe või? Kui Patrick minu järjekordse pärimise peale kaks nädalat hiljem Frantsuaa käest otse küsis, et kuule, mis värk teil Marisega on, siis ei suutnud Frantsuaa talle ka midagi mõistlikku seletada - peale selle, et ta on lihtsalt nii kole vihane... Ja nii siis asjalood nüüd ongi. Ma olen täitsa pahviks löödud kohe... Isegi Patrick tunnistas, et asi on üle mõistuse imelik, sest siiani olin mina üleüldse ainus, keda Frantsuaa kuulas, aga nüüd on ta kuidagi nii liimist lahti, et ma ei oska kohe mitte midagi enam peale hakata. Kohtumisest ja rääkimisest keeldutakse, sõnumitele vastatakse lakooniliselt ja jäiselt ja pärast seda, kuidas ta minuga käitus, ei lähe ma kohvikusse ka enne tagasi, kui ta mind sinna isiklikult palub. Teoreetiliselt sain ma ta siiski vist nüüd nii kaugele, et ta soostus esmaspäeval minuga kohtuma, aga ma pidin selleks kõik kõige meeleheitlikumad argumendid mängu panema ja tänu sellele on mul sellest jandist juba nii kõriauguni, et ega ma teile praegu pead küll ei või anda, et mina ise päriselt otsustan temaga veel midagi klaarima minna... Enda teada ei ole ma midagi valesti teinud ja tema on mind korduvalt nii kategooriliselt ja inetult pikalt saatnud, nii et ma ei ole päris veendunud, et see peaks olema mina, kes ainsana võimleb ja asja üritab ära klaarida. Aga eks me vaata... Urr... Kuidas ma ei kannata tülis olemist ja veel vähem kannatan ma ootamist... See jant on kestnud kolm nädalat liiga kaua...
Olgu. Positiivse külje pealt tegin ma vahepeal hispaania keele eksami ära. See oli just muidugi sellele tülinädalavahetusele järgneval nädalal, nii et eks mul oli pea pulki täis ja ega ma eriti tublisti ei õppinud. Aga eksamil sain 88% ikka... Ma isegi kergelt üllatusin, sest minevikuaegade peale grammatikaülesandes oli mul näiteks täpselt üks viga. See, millist minevikku kasutada, on üks mu nõrgemaid külgi, nii et ma olin kohe hämmeldunud... Nüüd ma sügisel järgmist kursust ei võta, lähen hoopis novembris-detsembris viieks nädalaks Kuubale, võtan seal ka keeletunde ja jätkan siin keeltekoolis siis järgmisel kevadel kuuendal tasemel... Grupp läks meil laiali, sest nii mõnedki võtavad suvel ka intensiivkursusi ja jätkavad juba sügisest teistes rühmades, aga ma loodan, et ehk saan järgmisel kevadel vähemalt sama õpetajaga jätkata, ta on nii tore!
Ja veel jõudsin vahepeal Prantsuse Rivieral käia ja Roueni botaanikaaias fuksiaid vaatamas ka. Ma nimelt avastasin, et siit käivad öörongid otse Nice'i ja pärast toda suurt tüli Frantsuaaga istusingi ma järgmine õhtu lihtsalt rongi ja sõitsin kolmeks päevaks Nice'i randa hispaania keelt õppima. Ma tõesti ei teinud nende kolme päevaga mitte midagi muud, kui et kobisin hommikul kell 10 raamatuga randa lamamistoolile, määrisin end päikesekreemiga kokku, käisin mitu korda ujumas, vaatasin taevasse, siis kell 18.00 läksin rannast ära, otsisin resto ja sõin midagi ning edasi läksin hotelli ära magama. Ma ei jõudnud isegi mitte ühteainsamassegi poodi... Aga mul on kange tahtmine tagasi minna, nii et siis vbla jõuab :). Juuli lõpus on mul nimelt ka üks 4-päevane nädalavahetus... Peakski vaatama, kuidas selleks ajaks rongipiletitega lood on. See oli nii hea lahendus, kobisid õhtul rongi, magasid terve sõidu rõõmsasti voodis maha, siis ärkasid üles ja olid kell 9 hommikul Nice'i kesklinnas, ei mingeid turvakontrolle, pagasilinte, linnasaamise probleeme ega muud sellist. Ja piletid olid lennupiletitest ka soodsamad.
Muidu oli Nice tore. Päevitunud ja rõõmsad inimesed, suveriided, sandaalid, soe õhk, soe meri, väga head rannakarbid jne jne jne. Ainult sääsed häirisid. Kusjuures ma olin tõesti Luxis sääskede olemasolu ära unustanud! Esimesel öösel seal hotellis ärkasin ma mingil hetkel sügeluse peale üles, aga aru ei saanud, milles häda on, lihtsalt kratsisin... Kratsisin ja kratsisin ning imestasin juba, et huvitav, kas päike põhjustas mingisuguse nahareaktsiooni või... Kuniks järgmisel ööl kuulsin reetlikku pininat ja tegin sellest omad järeldused. See on küll suuuuuuur punkt Luxi kasuks, et meil siin sääski ei ole! Ausõna!
Nice'ist sõitsin läbi Pariisi Roueni, sest sealses botaanikaaias peaks olema vähemalt Euroopa (aga vbla ka maailma) kõige uhkem fuktsiakollektsioon. Lugesin netist, palju neil seal neid liike on ja puha, aga siis läksin kohale ja kohe tõsiselt pettusin. Neil olid need fuksiad õue puude varju istutatud, kokku ehk 50 põõsast. Pooled neist olid ühesugused, ülejäänud pooltest pooled ei õitsenud ja need, mis õitsesid, olid ka kuidagi lontis ja närtsinud õisigi polnud küljest ära võetud ega midagi... Noja siis tahtsin ma ühest endale võsu näpistada, aga märkasin veel õigel hetkel, et sellel taimel on üldse roostehaigus küljes. Nii palju siis üliuhkest kollektsioonist... Minu fuksiad kodus akna peal on palju tervema välimusega ja palju rahulolevamad ning ma sain neile hiljuti lisa ka. Tellisin endale ühest Belgia fuksiakasvatusest mõned haruldasemad sordid. Eks vaatame, kuidas neile minu juures meeldib. Mõned on juba hakanud ümberistutamise järel uusi lehekesi kasvatama ja tundub, et ükski ei saanud Luksemburgi postiteenistuse kohtlemisest suurt šokki. Eestist toodud fuksiad on mul kõik juba ammu õitsema hakanud ja nende seas on ka väga ilusaid ja erilisi lilli. Nüüd ma ootan seda, et nood Belgia omad kohanema hakkaksid ja õieilu valla laseks...
Hmm. Siis Katriniga käisime veel vahepeal Wiltzi festivalil, vaatasime Maribori Balletiteatri etendust "Kreeklane Zorbas". Etendus oli igati OK ja Wiltzi festivali tase peaks muidu suht hea olema, sest sellel aastal tuleb festivali raames neile esinema ka näiteks José Carreras, aga naljakas oli see, et meie olime kogu publiku noorimad esindajad. Päriselt, see oli nagu vanadekodu väljasõit, kusjuures need vanakesed justkui tahtsid sinna ka elama kolida! Neil olid seljakottidega kaasas vatitekid, fliisid, kašmiirsallid ja šampusepudelid, toolipadjad, hõbepaberisse mähitud keeksid ja muu säärane. Mina olin lühikeste varrukatega ja üks õhuke suvesall oli mul igaks juhuks kotis, no päris öö tulles pidin selle õlgadele võtma küll. Aga need siinsed glamuuripensionärid, nemad olid küll hästi varustatud. Siit sai Wiltzi spetsiaalselt etenduste graafiku järgi käiva erirongiga, kusjuures. Tagasi tulles õnnestus meil kergelt linna peal ka ära eksida, nii et me saime vastu südaööd veel ringi lipata, teed küsida ja naeru mugistada ka. Aga jah... Selle ürituse põhiliseks kataloogimärksõnaks on siiski "vanurid".
Ja enne tüli käisime Frantsuaa, Patricku ja Eliane'iga ka Ettelbrückis ühte teist etendust vaatamas. See oli "Frou-Frou", põhimõtteliselt mingi operetilaadne asjandus, kus lauldi kahe maailmasõja vahelisi kuulsaid laule. Plakat oli ilus, ootused olid kõrged, aga see oli paraku selline hästi-hästi külatasemel taidlemine, kus esinejate arvu täissaamiseks oli kampa võetud ka entusiaste, kes päriselt viisi ei pidanud. Noja kuigi teoreetiliselt reklaamiti plakatil, et üritusel lauldakse prantsuse laule, siis tegelikult lauldi neidsamuseidki laule letseburgi keeles :). Meloodia tuli tuttav ette, aga asjale oli tehtud tüki sisuga klappiv letseburgikeelne tekst ning ega ma suurt sellest tüki sisust aru ei saanudki. Ainult seda, et lõpuks jõuti välja paari natside propagandalauluni, mis tekitas kenakese skandaali. Aga jah... nüüd olen ma siis vähemalt ka Ettelbrückis ära käinud :).
Aga aitab vist nüüd ka. Juttu sai täitsa peatüki jagu. Ah ei, OK, ütlen selle ka ära, et eile käisime veel Katrini ja Catherine'iga polomatši ka vaatamas. See oli minu elu esimene. Polost ei tea ma nüüd muidugi suurt rohkemat kui varem, sest kommentaator otsustas iga mänguvooru kommenteerida eri keeles ja reeglite seletamisega oli tal ka probleeme. Näiteks teatas ta mingil hetkel rõõmsalt, et kaks minutit on veel, aga kui mängijad platsilt kohe pärast seda jalga lasid, siis oli ta sunnitud tõdema, et ahsoo, et võib-olla siiski ei ole enam mingil põhjusel kahte minutit veel. Aga ära olen ma nüüd ühe mängu näinud ning teistmoodi ja vahva kogemus oli see ikka. Pluss nendel hobuüritustel liigub väga erilist rahvast. Näiteks oli seal üks perekond, kes oli justkui 20. sajandi algusest välja astunud... Väikesed lapsed valgetes elegantsetes ja kallist riidest suverõivastes, miniatuursed peened punutud kübarakesed peas ja puha... Nad olid väga šarmantsed ja lõid seal üritusel kohe täiesti erilist meeleolu! Ma sain neist (ja hobustest) paar kena pilti ka... Võib-olla ikka juhtub nii, et ükskord jõuavad igasugused tähtsad fotojäädvustused siia ka :).
Aga sellega ma siiski nüüd lõpetan. Olge tublid ja järgmise korrani.
M.
