Me jõudsime Katrini ja Tuuliga üleeile Šveitsist tagasi. Kõigil kondid terved, käed-jalad küljes, ainult lihased mõnevõrra protesteerivas meeleolus ja kehakaunistuseks pool ruutmeetrit sinikaid. Ja hirmus tore oli! Ausõna, ma sattusin suusapuhkustest sõltuvusse, tahan veel! Meil oli ikka tõeline spordilaager seal - esimene hommik kobisime kell 7 voodist välja, et võimalikult vara suusalaenutusse ja mäele jõuda. Teistel päevadel tõusime vist pool kaheksa, aga no teate, seda on siiski varem, kui minu puhul tavaliselt tööpäeviti :). Pärast mäelt tulekut olime seevastu nii omadega läbi, et roomasime kõigepealt saunalavale pikutama, sõime siis midagi (hotelli restoranis, kuhu sai liftiga) ja vajusime nii üheksa läbi juba voodisse, ise veel kogu aeg oiates, ägades ja puhkides :). Naljakas! Aga ülitore! Me just omavahel arutasime, et vahelduseks on nii tore olla nõder kehast, mitte mõistusest :)!
Mäel oli ka fantast. Grindelwaldis oli kolm ja pool suurt suusaala ja üks, Mürreni kant, jäi meil veel avastamatagi. Kusjuures kõik olid nii erinevad - First ja Männlichen olid sellised ülenisti lumised orud, kus silm nägi ainult valget ja üldjoontes oli palju risti-rästi kavandatud radu, intensiivne suusatamine ja vähe vaateid. Seevastu Wengeni kant ning Kleine Scheideggi ja Grindelwaldi vaheline maa oli imeliste vaadete ja vaheldusrikaste radadega, seal sai niimoodi mõnusalt jõe ääres, metsa sees, külade vahel, laiadel nõlvadel ja käänakutel sahiseda ja aeg-ajalt pildipeatusi teha. Transpordiühendus oli radade kõrval suurepärane ja enamik radu olid sellised, et kui ülevalt tulema hakkasid, siis said enam-vähem tund aega järjest mõnusas tempos allamäge sõita, kuniks mõne restoranini jõudsid. Tund aega, kujutate ette!?!?!? Milline mõnu! Siis kuluski reielihastele täpselt üks puhkus ja hõõgvein ära, edasi sõitis rong ette ja viis rahva jälle üles raja algusesse tagasi, kust siis sai jälle tund aega mõnusalt alla vuhiseda... Vapustavalt vahva!
Ilmselgelt piirdusime me seekord siniste radadega - Katrin oli varem täpselt 1,5 tundi suuski proovinud ja ega minagi suurt kogenum polnud :). Võtsime siis rahulikult ja pusisime omaette. Õpetajat ei rentinud ja ülemeelikuks ka ei tahtnud minna, tegime lihtsalt eksperimente. Tuli välja küll! Esimese päeva veetis Katrin peamiselt hanges, teine päev tuli meil mõlemal hästi välja ja kolmandaks päevaks olin mina lihtsalt füüsiliselt nii väsinud, et hakkasin hoopis ise kukkuma... Aga naljakalt niimoodi keset laia lauget, kus midagi ette ei jäänud, kiirus oli jummala väike ja ma isegi ei saanud aru, kuidas ma jälle järsku kõhuli maas olin :). Ühe korra maandusin ma veel niimoodi efektselt raja kõrval puhkava seltskonna jalge ette. Tulin jummala tasa, vahtisin ringi, tundsin end hästi, kõik oli kontrolli all... Ja siis järsku olin nende ees kõhuli maas kui piparkoogipoiss... Mulle jäigi segaseks, et KUIDAS mul see täpselt õnnestus, aga no ma süüdistan väsimust.
Ilmad olid meil sama mitmekesised kui rajad. Esimene päev oli päris tihe lumesadu, siis oli nähtavus umbes viisteist meetrit ja kohati isegi vähem, sest mingil hetkel muutus see lumesadu jäävihmaks, mis igale poole peale korraliku jääkihi tekitas. Muu hulgas siis riietele ja prillidele, nii et neist polnud enam võimalik läbi näha. Mitu korda pidime tegema prillikraapimispause ja buff oli sellise ilmaga ka täiesti asendamatu, sest kogu nägu tuli viimse sentimeetrini kinni katta ja seda andis niimoodi hästi prillide ääre alla toppida... Fotokas oli mul ka täiesti jääs, aga no see oli see vee- ja loopimiskindel asjandus, millega ei juhtunud õnneks ka pärast jäätumist midagi. Lihtsalt paar pilti sai nii tehtud, et objektiivi ees oli läbipaistmatu jääkiht... Ka omamoodi eksperiment. Teine ja kolmas päev olid ilusad ja päikeselised, sooja oli umbes +9 kraadi, restoranide juures toodi rannatoolid välja ja päike oli nii intensiivne, et kui hommikul oli rada täiesti jääs ja lõuna ajal veel ideaalne, siis õhtuks olid keset rada juba rohututid välja sulanud. Grindelwaldi hooaeg pidigi, muide, juba märtsis läbi saama, sest nende nõlvad on nii madalal ja lõunapoolsed, mistõttu ei jagu lund seal vist enam väga kauaks. Kahju, tahaks kangesti tagasi!
Riietega oli mul hästi. Kindad olid tiba paksud, nii et nende ilusate ilmadega ma suusatasin üldse kas paljakäsi või teiste, linnakinnastega. Aga jõuludeks saadud termopüksid olid täiesti ideaalsed ja jope osutus ka üllatavalt funktsionaalseks. Ma ise arvasin, et see on pigem selline linnajope, millega ajab suusamäel ka asja ära, aga tegelikult oli vist vastupidi - ta osutus esimesel päeval tõesti suurepäraselt ilmastikukindlaks (tuul, vihm, jäävihm ja muu) ja kui Katrini jope oli pärast natukest liigutamist seest täiesti läbimärg, siis minu oma oli nii edukalt hingav, et õhtuks oli ta seest täpselt sama kuiv kui hommikul. Isegi nende palavate ja päikeseliste ilmadega oli ta ideaalne - ei olnud liiga palav ja kogu higi hingas iseenesest ära. Ma hakkasin temast igatahes väga hästi arvama. Väga asjalik ost.
Lumelaud jäi mul seekord proovimata, ehkki lumelauakoolis oleksin ma tahtnud küll päevakese veeta... Aga no järgmine kord ehk! See pidavat olema lihtsam kui suusatamine Ja kelgutamine jäi ka järgmiseks korraks, sest esiteks oli suusataminegi nii tore ja teiseks oleks olnud logistiliselt tiba raske suusavarustust ja kelku vahetada... Jätta ei olnud neid kuskile, suusasaabastega ringimarssimine oli niigi tohutu vaev ja ainult suuskade kelgu vastu vahetamiseks tundus linn liiga kaugel... Nii me siis veetsimegi lihtsalt kõik need kolm päeva Katriniga suuskadel (Tuuli käis omaette murdmaad proovimas).
Hotell oli vinge, neljatärnine ja väga hea teenindusega. Neil oli omaette kolmesaunaline spa, mis oli täitsa tasuta klientide kasutuses ja sinna tõid nad isetehtud jääteed, piparmündivett ja muud head kraami... Neil oli suur jõusaal kolme treeneriga, kes treenijaid tasuta nõustasid (mitte, et ma oleks jõudnud lisatrennile veel mõelda, aga siiski), ja massaažikeskus, mitu restorani, väga hea hommikusöök, kus nad sulle omal algatusel koos kohviga ka iga päev erinevaid smuutisid serveerisid... Igal korrusel olid väljas õunakausid, et võta ja söö. Kusjuures Katrin tegi saunas veel sellise õige märkuse, et seal ei olnud kuskil ühtegi kirja, et midagi oleks keelatud või et midagi tuleb teha. Näiteks saunas oli eraldi tädi, kes iga kümne minuti takka käis ja vaatas, kas kõikide saunade uksed on ikka korralikult kinni... Ei olnud nii, et uksel oleks olnud suur kiri: "Uksed kinni!". Ja üldse... neil olid hommikuvõimlemised ja pärastlõunati oli neil hinna sees kohvipaus koogiga ja tervitusjook ja... väga tasemel hotell. Olen ülirahul.
Vot. Ja praeguseks aitab ka :). Head õhtut!
M.
Mäel oli ka fantast. Grindelwaldis oli kolm ja pool suurt suusaala ja üks, Mürreni kant, jäi meil veel avastamatagi. Kusjuures kõik olid nii erinevad - First ja Männlichen olid sellised ülenisti lumised orud, kus silm nägi ainult valget ja üldjoontes oli palju risti-rästi kavandatud radu, intensiivne suusatamine ja vähe vaateid. Seevastu Wengeni kant ning Kleine Scheideggi ja Grindelwaldi vaheline maa oli imeliste vaadete ja vaheldusrikaste radadega, seal sai niimoodi mõnusalt jõe ääres, metsa sees, külade vahel, laiadel nõlvadel ja käänakutel sahiseda ja aeg-ajalt pildipeatusi teha. Transpordiühendus oli radade kõrval suurepärane ja enamik radu olid sellised, et kui ülevalt tulema hakkasid, siis said enam-vähem tund aega järjest mõnusas tempos allamäge sõita, kuniks mõne restoranini jõudsid. Tund aega, kujutate ette!?!?!? Milline mõnu! Siis kuluski reielihastele täpselt üks puhkus ja hõõgvein ära, edasi sõitis rong ette ja viis rahva jälle üles raja algusesse tagasi, kust siis sai jälle tund aega mõnusalt alla vuhiseda... Vapustavalt vahva!
Schreckfeld... Kohe esimene koht, kuhu suundusime, oli Schreckfeld. Ja järgmine oli Oberjoch :).
Ilmselgelt piirdusime me seekord siniste radadega - Katrin oli varem täpselt 1,5 tundi suuski proovinud ja ega minagi suurt kogenum polnud :). Võtsime siis rahulikult ja pusisime omaette. Õpetajat ei rentinud ja ülemeelikuks ka ei tahtnud minna, tegime lihtsalt eksperimente. Tuli välja küll! Esimese päeva veetis Katrin peamiselt hanges, teine päev tuli meil mõlemal hästi välja ja kolmandaks päevaks olin mina lihtsalt füüsiliselt nii väsinud, et hakkasin hoopis ise kukkuma... Aga naljakalt niimoodi keset laia lauget, kus midagi ette ei jäänud, kiirus oli jummala väike ja ma isegi ei saanud aru, kuidas ma jälle järsku kõhuli maas olin :). Ühe korra maandusin ma veel niimoodi efektselt raja kõrval puhkava seltskonna jalge ette. Tulin jummala tasa, vahtisin ringi, tundsin end hästi, kõik oli kontrolli all... Ja siis järsku olin nende ees kõhuli maas kui piparkoogipoiss... Mulle jäigi segaseks, et KUIDAS mul see täpselt õnnestus, aga no ma süüdistan väsimust.
Ilmad olid meil sama mitmekesised kui rajad. Esimene päev oli päris tihe lumesadu, siis oli nähtavus umbes viisteist meetrit ja kohati isegi vähem, sest mingil hetkel muutus see lumesadu jäävihmaks, mis igale poole peale korraliku jääkihi tekitas. Muu hulgas siis riietele ja prillidele, nii et neist polnud enam võimalik läbi näha. Mitu korda pidime tegema prillikraapimispause ja buff oli sellise ilmaga ka täiesti asendamatu, sest kogu nägu tuli viimse sentimeetrini kinni katta ja seda andis niimoodi hästi prillide ääre alla toppida... Fotokas oli mul ka täiesti jääs, aga no see oli see vee- ja loopimiskindel asjandus, millega ei juhtunud õnneks ka pärast jäätumist midagi. Lihtsalt paar pilti sai nii tehtud, et objektiivi ees oli läbipaistmatu jääkiht... Ka omamoodi eksperiment. Teine ja kolmas päev olid ilusad ja päikeselised, sooja oli umbes +9 kraadi, restoranide juures toodi rannatoolid välja ja päike oli nii intensiivne, et kui hommikul oli rada täiesti jääs ja lõuna ajal veel ideaalne, siis õhtuks olid keset rada juba rohututid välja sulanud. Grindelwaldi hooaeg pidigi, muide, juba märtsis läbi saama, sest nende nõlvad on nii madalal ja lõunapoolsed, mistõttu ei jagu lund seal vist enam väga kauaks. Kahju, tahaks kangesti tagasi!
Läbi jäätunud klaasi omandas kohe uue mõtte.
See oli siis vaatepunkt... Vaade oli ühtlaselt valge, et siis nii kõva lume- ja jääsadu oli esimesel päeval :).
Riietega oli mul hästi. Kindad olid tiba paksud, nii et nende ilusate ilmadega ma suusatasin üldse kas paljakäsi või teiste, linnakinnastega. Aga jõuludeks saadud termopüksid olid täiesti ideaalsed ja jope osutus ka üllatavalt funktsionaalseks. Ma ise arvasin, et see on pigem selline linnajope, millega ajab suusamäel ka asja ära, aga tegelikult oli vist vastupidi - ta osutus esimesel päeval tõesti suurepäraselt ilmastikukindlaks (tuul, vihm, jäävihm ja muu) ja kui Katrini jope oli pärast natukest liigutamist seest täiesti läbimärg, siis minu oma oli nii edukalt hingav, et õhtuks oli ta seest täpselt sama kuiv kui hommikul. Isegi nende palavate ja päikeseliste ilmadega oli ta ideaalne - ei olnud liiga palav ja kogu higi hingas iseenesest ära. Ma hakkasin temast igatahes väga hästi arvama. Väga asjalik ost.
Lumelaud jäi mul seekord proovimata, ehkki lumelauakoolis oleksin ma tahtnud küll päevakese veeta... Aga no järgmine kord ehk! See pidavat olema lihtsam kui suusatamine Ja kelgutamine jäi ka järgmiseks korraks, sest esiteks oli suusataminegi nii tore ja teiseks oleks olnud logistiliselt tiba raske suusavarustust ja kelku vahetada... Jätta ei olnud neid kuskile, suusasaabastega ringimarssimine oli niigi tohutu vaev ja ainult suuskade kelgu vastu vahetamiseks tundus linn liiga kaugel... Nii me siis veetsimegi lihtsalt kõik need kolm päeva Katriniga suuskadel (Tuuli käis omaette murdmaad proovimas).
Hotell oli vinge, neljatärnine ja väga hea teenindusega. Neil oli omaette kolmesaunaline spa, mis oli täitsa tasuta klientide kasutuses ja sinna tõid nad isetehtud jääteed, piparmündivett ja muud head kraami... Neil oli suur jõusaal kolme treeneriga, kes treenijaid tasuta nõustasid (mitte, et ma oleks jõudnud lisatrennile veel mõelda, aga siiski), ja massaažikeskus, mitu restorani, väga hea hommikusöök, kus nad sulle omal algatusel koos kohviga ka iga päev erinevaid smuutisid serveerisid... Igal korrusel olid väljas õunakausid, et võta ja söö. Kusjuures Katrin tegi saunas veel sellise õige märkuse, et seal ei olnud kuskil ühtegi kirja, et midagi oleks keelatud või et midagi tuleb teha. Näiteks saunas oli eraldi tädi, kes iga kümne minuti takka käis ja vaatas, kas kõikide saunade uksed on ikka korralikult kinni... Ei olnud nii, et uksel oleks olnud suur kiri: "Uksed kinni!". Ja üldse... neil olid hommikuvõimlemised ja pärastlõunati oli neil hinna sees kohvipaus koogiga ja tervitusjook ja... väga tasemel hotell. Olen ülirahul.
Vot. Ja praeguseks aitab ka :). Head õhtut!
M.
