Autoga ümber Euroopa: Linköping (Rootsi), Vordingborg (Taani), Cloppenburg (Saksamaa) ja Köln (sedateateisegi)

Kui ma olin septembris Eestis kiiremas korras läbi jooksnud juuksuri, fotograafi, hambaarsti ja dermatoloogi juurest, käinud kaks päeva Miale agility võistlustel kaasa elamas, korra maal puid ladumas ning nii palju poodides, et sain endale hädavajalikud mustad kingad, kaks musta kotti, portsu raamatuid ja pagasnikutäie süüa, pakkisime me kogu selle kraami autosse ning asusime Luksemburgi poole teele. Sõitsime kõigepealt laevaga Rootsi ja tulime sealt siis läbi Taani ja Saksamaa Luxi. Sai päris pikk tiir, mille käigus me turistisime ka üksjagu, et sõidule vaheldust oleks. Käisime Rootsis läbi vanast Linköpingist, Taanis Vordingborgist, Saksamaal Cloppenburgist, Kölnist, Aachenist ja Monschaust ning Luxist tegime veel päevase väljasõidu Rodemacki ja Preischi lossi. Hiiglama tore oli, ehkki päris tore oli lõpuks koju ka jõuda :). Tagumik oli päris autoistme nägu juba. Ja uidendavas vihmasajus läbi Walferdange'i ja Bereldange'i sõita tundus kohe nii kodune! Sain kohe teistele näidata, et näää, siin ma käin nüüd poksimas ja... Ja ma päriselt teadsin öelda, kuhu ja millal tuleb pöörata ja kus saab parkida ja... No hästi kodune oli see tagasijõudmine kohe :). Luksemburg on mu ära kodustanud :). Ja siis on eriti tore, kui kodused ka siin on :).  Enivei, ma pikalt ei jaksa seletada... Ütlen siis ainult nii palju, et pagulasvoore kiirteedel ei näinud ja reisi põhiiva seisnes selles, et meil oli Miake ka seltsiks kaasas ja üldse oli tegemist paraja seiklusega, sest öömajasid ei olnud meil kuskil broneeritud ja me saime puhta vabalt vaadata, et mis, kus, kuhu ja kuidas saab... Ja saigi seiklus valmis :).

Ainult Sassike jäi üksi kodu valvama, ehkki ta üritas kõigiti näidata, et tema on muidu ka kaasa tulemas...

Gamla Linköping oli väga värviline ja ilus!

Aga Linköpingi vanalinn on varblaste maffia kontrolli all. Need tulid kohe kohvikulaua kohale rippuma nagu koolibrid. Ja kui kandik sai nina alt kõrvale pandud, vallutas selle kohe vaprate varblaste armee.

Terve see hekk kihas varblastest!

Keeglirada!

Taanis jäime me ööbimise otsimisega nii hilja peale, et leidsime lõpuks alles enne südaööd ühe kämpingu. Kus puudusid voodilinad :). Mille peale kämpinguomanik hõikas ülevalt rõdult, et ah, aga teised majakesed on ka lahti. Kuskil ikka on linu ka, minge vaadake ise, kust leiate... :)

Vordingborg tundus alguses üsna mõttetu, aga linnasüdames pidime meelt muutma. Oli teine justkui väike mereäärne Rakvere... Lossimägi ja kena kesklinn ja puha...

See on juba Cloppenburgis. Seal on nimelt Saksamaa vanim vabaõhumuuseum. Kahjuks oli see ainus õhtu, mil sadas... Ja me jäime ka nii hilja peale, et muuseum taheti juba kinni panna. Lõpuks lasti meid siiski odavama hinna eest sisse ja näidati kätte värav, kust hiljem välja hiilida :).

Pärast vabaõhumuuseumis käimist oli meil tükk tegu, et öömaja leida. Kõik ette jäänud külalistemajad ütlesid meile mingitel kummalistel ettekäänetel ära. Küll taheti meile kolme peale kolm eraldi tuba pähe määrida, siis oli jälle ainult üks suur voodi saadaval, kolmandas kohas oli üldse otsustatud, et nad kolm ööd ei võta ühtegi külastajat vastu. Lõpuks jõudsime me otsaga välja puhta paksu metsa sisse täiesti tundmatusse kohta, aga sealt leidsime eest hästi hubase võõrastemaja Wahlde. Süüa sai hästi, elamiseks anti terve suur apartement kohe ja koht ise oli tõeliselt idülliline.

Kölnis olen ma omal ajal küll mitu korda käinud, aga ega ma sellest linnast suurt mäletanud. Olen ikka mõelnud, et mõnikord võiks ju rongiga nädalavahetuseks sinna sõita, aga ettevõtmist pole piisanud. Aga nüüd jäi see linn meile tee peale ette ja nii me siis näitasime Miale ka Kölni katedraali. Kiriku ees pistsime me ta kotti ja nii sai peni isegi kirikus sees ära käia. 

Ja siinkohal teeme väikese pausi. Pilte on kole palju, ma ikka jõudumööda tegelen nendega :). Mõne päeva pärast uus ports!

M.

Meie pere kõige väiksem sportlane

Kõige väiksem sportlane on meil Mia. Kellel õnnestus septembri alguses sellele vaatamata oma algajate võistlusklassis neli korda agility võistlustel puhas rada joosta :).

Kuubast ja sellest, miks selle aasta halvim raamat on "See ei ole minu Kuuba"

Asi hakkab ilmet võtma. Lennupilet on nüüd olemas ja keeltekooli bronnisin ka ära. Alustuseks kaasatulijatega on asjad paigas ja nüüd on veel paar päeva Kuubal vaja nende lahkumise ja keeletundide alustamise vahel ära sisustada. Juhhuu. Novembri algusest poole detsembrini olen soojas päikeselises riigis, kus on meri, ilus ilm, kokteilid ja VABA AEG! :) Kohe nii palju vaba aega, et kui tahan, teen pärastlõunal uinaku ja ikka ei hakka ajast kahju :).

Alustuseks on plaanis kaks nädalat ringi reisida ja siis kolm nädalat hispaania keelt ja salsat õppida. 20 keeletundi + 5 tantsutundi on nädalas, pärastlõunad on vabad ja nädalavahetustel saab väljasõite teha. Elan kohaliku perekonna juures Havanna kesklinnas ja suu hakkab selle mõtte peale juba vett jooksma. Viis nädalat veel...

Olgu kohe öeldud, et salsast ei tea ma mitte midagi. Hispaania keel on sellisel B1.2-B2.1 tasemel, et maha ma end müüa ei lase, aga nüansside üle vaielda ei mõista. Kuuba keelepruugi eripärasid ei pruugi ma ka märgatagi. Tõenäoliselt arvan mõne tundmatu sõna peale, et mina olen loll ja nii käibki. Tagasi tulles saan siis siin järgmisel hispaania keele kursusel kõigile mõistetamatu sõnavaraga hiilata ja siinset õpetajat halliks ajada :).

Kuuba eluolu kohta üleüldiselt ei ole ka jõudnud veel midagi lugeda-uurida, ehkki raamatud on ammu olemas. Ühe brošüüri mõõtu raamatukese täpselt olen läbi lugenud, aga ülejäänud ootavad tegelemist. Aa, õigupoolest ühte raamatut alustasin veel, aga no see on allapoole igasugust arvestust ja selle ma ilmselt kannan maha. Lauri Räpp on nimelt kirjutanud ülipiinliku raamatu "See ei ole minu Kuuba". Põhimõtteliselt algab asi läbust ja pohmakast, räägib edasi läbust ja pohmakast, peab kahe lehekülje vääriliseks ühteainsamat tualetis käimist, nimetab teisi turiste mäletsevateks lehmadeks, sisaldab juutuubi aadresse piinlikele videotele ja käsitleb peamiselt rummi ja õlle hindu ja marke ning tibide lantimist. Ja ma suutsin poolt vahele jättes läbida vaid 60 lk! Raamat sisaldab toredaid lauseid stiilis "Fuajees tervitasid meid vastu kõrged laed" (lk 17), kogu tekst on üks megaliialdav killuviskamine ning autor on endast nii heal arvamusel (ja kuubalastest nii halval), et peab vaimukaks ametlikele dokumentidele allkirja kohale "Mine Perse" ja "Söö Sitta" kirjutamist... Ja tal ei ole häbi seda raamatus kirja panna!!! Aga minul on väga häbi sellist lugeda. MIKS, kallid inimesed, no MIKS on sellist RAAMATUT vaja??? Ma saan aru, et neile endile ja nende sõpradele võis see tunduda toreda reisikokkuvõttena, aga iga iba  ei vaja nüüd ka raamatukaante vahele köitmist! Jäta selline ajukääbiku tekst oma tutvusringkonna blogisse, ära näita oma lollust raha eest kõikidele! Nendest inimestest ei aita enam miski mu arvamust parandada... Ega ka kirjastusest Tammerraamat. Ega ka toimetajast. Väga piinlik! Väga piinlik!

Enivei. Aga kui nüüd raamatuarvustusega lõpparve teha, siis ma kordan, et Kuuba eluolust ei tea ma ikka veel muhvigi. Seda tean, et arvutit ei soovitata kaasa võtta, sest internetti niikuinii kuskil pole ja kui ka on, siis tuleb linnalegendide kohaselt kasutada üldkasutatavaid arvuteid, mille klaviatuurid on varustatud nuhktarkvaraga, nii et kõik sinu otsingusõnad salvestatakse. Ja igasuguste kontode paroolid ka! Ühesõnaga... kui mingit võimude meelest kahtlast asja otsida, siis tuleb kahe minuti pärast mõni julgeolekutöötaja sulle õlale koputama ja pärast hakkavad ka su meilikontod oma elu elama. Seda ei tahaks. Süüa ei pidavat ka eriti hästi saama. Aga ega ma polegi väga nõudlik :). Kokteile ja kodumajutust see-eest ootan huviga.

Ja suveriided tõstsin juba kohvrisse eest ära. Siin ei ole nendega enam midagi pihta hakata, aga Kuubal saab jälle plätud ja lühkarid kasutusele võtta :). Hurraa! Ma juba ootan! Tükk aega lihtsalt niisama päikest ja keset tööpäeva õues ja inimeste seas olemist :). Südant ei piina mingid ammu tegemist ootavad kohustused, sest ma ei saa seal niikuinii midagi teha. Ja viis nädalat on täpselt piisavalt pikk aeg, et hakata rutiini ja tuttavaid nägusid taga igatsema. Kui tore on pärast oma kodus oma voodis ja tööl oma puhtas ja rahulikus kabinetis. Juhhuu!!! Muidu tagasi tulles olen ma täpselt viis päeva Luxis ja siis sõidan edasi jõuludeks Eestisse kah veel. Kokku tuleb kaks kuud lusti ja lillepidu :)!!! Äkki saavad niimoodi mu patareid jälle rohkem täis, nii et iga väljakutse ja hiline õhtu mind üdinisti ära ei kurna. Kui ma võrdlen vana mina ja praegust ennast, siis ma vanasti olin üks energiapall, aga nüüd hakkan ma juba järgmise päeva pärast muretsema, kui üheteistkümneks veel voodis pole. Ei taha nii! Tahan jälle ära tuulduda, et igapäevaelu ja töö jälle maailma kõige ägedamad tunduksid. Vot. Nii et Kuuba, ma juba ootan! Ja paistan :)!

Head nädalavahetust praegu!
M.