Namur

See on tegelikult Hésperange'i loss, ma ikka sõidan temast rattaga alatasa mööda, kui oma hiljuti avastatud terviserada mööda rallimas käin

Kui päris sisalikke pole, siis teeme ise mõne

Siit hakkab Namur

Tore kaheksajalt. Kirjaga: sööb ainult lapsi!

Tsitadelli kindlustused olid tõesti võimsad. Ja väga suured. Kindlus oli kohe nii üüratum, et selle kahe osa vahel oli ka tohutu vallikraav, et juhuks, kui keegi esimesse ossa sisse tungib, saaks tagumisse ossa tõmbuda. 

Mitmekordsed kasarmud

Pilt pildis

detail :D

Mulle meeldivad maa-alused käigud ja tunnelid

Lossis sai kindluse vallutamist ka proovida

Kui und ei tule

Täiesti arusaamatu, mille järgi mul need tüütud unetusehood käivad. Seekordne hakkas juba eelmisel nädalal pihta, siis sain hommikuste tõusmiste järel ikka vast südaööks magama, aga nüüd, kus veel terve pikk nädalavahetus vahepeal oli ja vahepeal kõvasti magada sai, on asi täiesti pekkis. Saate aru, jah? Kell on  kohe pool kolm öösel, mina pean kell seitse üles tõusma, aga uneraasugi pole. Ometi sõitsin täna oma 30km rattaga maha ja puha, et end piisavalt ära väsitada... 

Igatahes, keegi ei saa öelda, et ma ei proovinud magama jääda. Proovisin küll. Aga noh, kuna und ei tulnud ja keerutamisest ka mingit kasu ei ole, on asi nii kaugel, et ma kuulan mälu värskendamiseks Michel Thomase hispaania keele tundide lindistusi ja kirjutan blogi. Ahjaa, seda sain veel teada, et Luxi eestlaste jaanipäev paistab olevat 19. juuni - täpselt selle Happy Moseli veinipidustuse ajal nagu Murphyle kohane. Ahjaa, ja ükspäev lugesin lehest, et juulikuus pakutakse üsna mõistliku raha eest hiina keele intensiivkursuseid :-D. Millegipärast jäi see mulle silma, kuigi... päriselt, mida ma ometi HIINA keelega teeksin? Unustaksin lihtsalt ära, kuna kasutust pole. Seevastu araabia keelt võiks ju iseenesest kursuse vormis õppida püüda küll, et seni omandatus mingit suuremat korda luua. Ehkki kuniks nad seal Lähis-Idas maha ei rahune, satun ma ilmselt pigem Hiinasse kui Egiptusesse või mujale sinnakanti. (Ja SEE artikkel justkui väidab, et isegi Egiptuses lähevad asjad ainult hullemaks ja tuleohtlikumaks.)

Hmm. Ükspäev sain ma veel teada, et malta keelest 80% on araabia keel. 

Ja öelge, kes normaalne inimene paneb oma lapsele numbreid nimeks? Lugesin äsja üht artiklit Süürias surma saanud poisist nimega Hamza ehk Viis. Sellega seoses meenus mulle viimatine Hiinas käik, kus üks meie Pekingi kohalikke giide oli endale nö lääne nimeks (neil on kõigil välismaalaste elu lihtsamaks tegemiseks mingid läänepärased hüüdnimed) võtnud Eleven ehk Üksteist. Kui ma naersin ja ta päris nime küsisin, ütles ta, et ta päris nimi on Iiiiiii ehk Üks. Noh, ja Etioopias on mul mitu korda olnud autojuhiks üks igavesti vahva kutt, kelle nimi on Million. Ma muudkui laulan talle seda "Milion, milion, milion alõh roz" laulu. Aga sellegipoolest on imelik, et inimesed oma lapsi nummerdavad...

Hmm, muuseas, kuna praegu on öö ja seosetu jutu ajamine on natuke nagu lubatud, siis mina tahaks teada, kas ravioolid on pigem pelmeenid või makaronid? Makaronid mulle ei maitse, aga pelmeenid on head. Ravioolid on ka siiani maitsenud, sest minu jaoks on need pigem pelmeenid. Aga täna juhiti mu tähelepanu sellele, et ravioolid on pigem nagu täidetud makaronijunnind - ja nende atraktiivsus kohe kahanes märkimisväärselt :-D. Kumbad nad siis tegelikult rohkem on? Pelmeenid või makaronid?

Kas ma seda juba olen rääkinud, kuidas siis, kui ma viimati Cancunis olin, näitas CNN pooletunnist erisaadet Justin Bieberi kuulsast tukast? Neil oli juuksur saates, kes pikalt ja põhjalikult selgitas, kuidas staarihakatise juukseid lõigati ja puha. Jabur, ah? 

Ooo, ja siis veel juhiti mu tähelepanu täna SELLELE artiklile, mis minu meelest tõeliselt vahva oli! Andke minna, loomakaitsjad! Vingelt panete! 

OK, aga aitab vast nüüd küll. Und pole ikka veel ja nüüd on kõht ka tühi :-D: Aga ma varsti teen teise katse magama jääda. Ja eks ma siis lähen homme peale tööd jõusaali ja loodan, et see ning tänane lühike öö niidavad mu kella üheksast õhtul maha. Sest päriselt, jube ärritav on see, kui tahaks magada, aga ei saa. 

Magage hästi, 

M. 

Bernkastel

Mosel

Ja ikka veel Mosel. 

Viinamäed.

Poolel teel mäkke avanes selline vaade. 

Ja loss oli vinge!

Imehea vaatega kohta osati ikka see kants ehitada

Teisel pool jõge on Kues

Temal oli väga vaja pead klaarida. Mõtles seal teine kogu selle aja, mis mina mäe otsas ringi kolasin. 

Viinapuud

Turuväljak

Ja niimoodi järsku saigi linn otsa

Linna kuulsaim maja

Linnavärav

Niisama värav

Keldrivärav

Hihii... 

Mees nagu orkester: mängis kitra, tagus trummi ja taldrikuid ja laulis omakirjutatud laule õlal olevasse mikrofoni

Mis värk sellega on, et kõik Saksa linnad nüüd oma juudi surnuaedu eksponeerivad?

Rops ja piparkoogimajad

Vääritimõistmise vältimiseks pean ma kohe ütlema, et rops pole rops, vaid Rops. Félicien Rops. Üks Belgia kunstnik, kes mulle väga meeldib - ta on nagu Wiiralt, aga temaatikalt veits... saatanlikum, et mitte öelda perverssem. Eestis teavad Wiiraltit kõik - tegelikult on Eestis suisa suht maitselage, ebaoriginaalne ja võhiklik öelda, et sulle Wiiralt meeldib - kõikidele ju meeldib Wiiralt. Nagu laiemas mastaabis Monet. Ja Mozart. Hmm. Ma sellegipoolest tunnistan meelsasti, et mulle meeldib väga nii Wiiralt kui ka Mozart, leevendavaks asjaoluks on ilmselt see, et mulle lihtsalt meeldivad väga paljud teised vähemtuntumad ja seega vähemkommertslikud loometegelinskid veel. Nagu näiteks Rops :-D. Ropsi ei tea keegi kuskil - ta pole isegi oma kodulinnas eriti laialt tuntud. Mis ei takista mind teda fännamast. Mulle väga meeldivad inimesed, kes oskavad joonistada. Tahaks ise ka osata. Igatahes, need tema saatanliku sarja asjad jätavad mind üsna külmaks, aga tal on hulgim töid, mis minu meelest nii tabavad on. Näiteks La mort qui danse, La parodie humaine, Buveuse d'absinthe jne. Googeldage, kui huvi on. 

Igatahes, eile käisin nimelt Namuris, kus Rops sündis ja kus talle isegi terve muuseum pühendatud on. Muide, paar aastat tagasi oli KUMUs ta ajutine näitus üleval, siis oli vist Wiiralti või kellegi teise oma vahetuskaubana siin. Sellest ajast oli muuseumi mitu Eesti kunsti raamatut müügile jäänud, kohe süda läks soojaks :). Aga OK... käisin esimese asjana Ropsi muuseumis ära, jalutasin Namuri tohutu suures tsitadellis ringi (mis oli natuke liiga suur, natuke liiga tuuline ja natuke liiga lage), avastasin, et hoolimata sellest, et vanalinn on seal väga tilluke, on see äärmiselt võluv... Ja oligi enam-vähem kogu lugu. Ega seal Namuris suurt rohkemat näha pole, kui ma läbi käisin. Tõele au andes oleks ma selles linnas ilmselt natuke pettunud, kui Ropsi muuseum mulle tõsiselt meeldinud poleks... Nii et ühesõnaga: hästi. 

Täna käisin Bernkastel-Kuesis. Esmamulje: igavene jebla on sinna saamisega. Kõigepealt pea poolteist tundi rongis (mis on siiski isegi hästi, sest otse Wittlichisse minevaid ronge käib Luxist niikuinii üsna harva, aga mul vedas), selle pealt kobisin Wittlichi raudteejaamas rongi pealt maha ja avastasin, et ümberringi pole ühtegi hingelist, kes oleks teadnud, kust ja millal bussid lähevad :-D. Leidsin siiski bussipeatused, ootasin seal kena nelikümmend minutit, lugesin raamatu läbi ja siis lõpuks näkkas bussiga kah (olgu tulevastele põlvedele tarkuseks öeldud, et Wittlich hbf-st lähevad Bernkasteli bussid 300 ja 301; seejuures buss 300 sõidab oluliselt kiiremini kui buss 301. Ja vähemalt laupäeval tulevad need tagasi ainult iga kahe tunni takka. Pilet maksis 4.90 üks ots/12km). Tänu hakitud sõitudele jõudsin kohale alles mingi ühe paiku ja te võite ette kujutada, et selleks hetkeks oli mul tüütust sõitmisest üpris kopp ees. Aga no tõesti: see linnake on ikka nii ilus, et kohe, kui olin peaväljakule jõudnud, sattusin seitsmendasse taevasse. Milline vahuline ja vahva vahvärk! Ja millised viinamäed! See küla ise oli nii tilluke, et põhimõtteliselt peaväljaku iga nurga tagant hakkasid juba järsud ja kohutavalt kaunid viinamarjaistandused. Jalutasin  pisut (heakene küll, tegelikult nägin roppu vaeva mäkke turnimisega, ähkisin nagu kopsuhaige ja üles mäkke jõudmise ajaks oli mul nina otsas higitilk rippumas ja hing paelaga kaelas) ja olingi hopsti mäe otsas lossivaremete juures ka. Millised vaated... Tõeliselt imeline. Noh, ja siis ei saa üle ega ümber kohalikest veinidest. Moseli veinikülade giidiraamatu järgi on just Bernkasteli ümber kõige paremad Moseli veinid. [Võib-olla sellepärast need nii kallid olidki, pudelid hakkasid kõik seal kuskil kümnest eurost.] Aga - head olid, raip, tõesti. Muuseas, sellesama nimetatud giidiraamatu järgi oli see linnake ka kõige vanem asustatud koht Moseli orus, sealt Kuesi poole pealt olla kuuekümnendatel mingi neoliitikumi külakoht leitud. Muidu... Kuesi poole peal ma tegelikult eriti ringi ei vaadanudki, see tundus uuem, suurem ja igavam. Lisaks polnud mul just üleliia aega, viimane buss tuli tagasi juba pool kuus, nii et väga parajalt jõudsin sealt Bernkasteli poole pealt tagasi. Üle ei jäänud hetkegi. OK, tagasisõit läks kuidagi sujuvamalt ja ma lugesin ajaviiteks jälle (vist umbes kolmandat korda) selle Moseli veinikülade giidiraamatu kaanest kaaneni läbi (sest Lupin sai ju ennist bussi oodates läbi. Hm. Seejuures pole ma omast arust neid veinikülade retki veel õieti alustanudki. Miks mul küll on tunne, et see giidiraamat kulub mulle lõpuks pähe :-D?) ja lõpuks olin kaheksa paiku jälle Luxis tagasi. Pilte on palju. Pean natuke tegelema nendega enne, kui siia midagi üles tõmban. Homme. Esialgu peate leppima tõdemusega, et lõppkokkuvõttes oli tõeliselt tore päev ja tegelikult on Bernkastel seda sõitu tõepoolest täitsa väärt kohe. Aga kas ka kunagi samal moel tagasiminekut? Seda peab veel mõtlema. Sest 19. juuni on Happy Moseli nimeline megaveinipidu KÕIKIDES Saksa Moseli veinikülades ja mul tuleb nüüd välja mõelda, kuhu siis sõita. Kas ilu-ilusasse Bernkastelisse, sama ilu-ilusasse, ent väga käidud Cochemisse või vähem ilusatesse, aga käimata ja kättesaadavamatesse muudesse kohtadesse... Kes aitaks otsustada? 

PS: 27. juuli on Manu Chao kontsert Neumünsteri kloostris.  

Hüva praeguseks, 

M. 

Mida õuntega tehakse?

Tähendab, poes on õunad alati krõmpsud ja kõvad. Ja kui nendega koju tulla, siis üsna varsti on need puhta tohletanud ja pehmed. Isegi siis, kui nendega käituda nagu munadega - à la, et paned kotis teiste asjade peale ja vaatad, et miski neid ei torkaks, müksaks ega suruks. Mulle ei meeldi pehmed õunad, tahan kõva, krõmpsu ja mahlast. Aga ühe õuna kaupa poest ostmas käia on ka napakas. Mida nad enne müümist nende õuntega küll teevad, et need veel poes ka sellised... värsked on? Rääkige nüüd, rohelised! See on kindlasti midagi kahjulikku kah veel... Aga kas kuidagi loomulike vahenditega saaks teha nii, et nende eluiga esimeses värskusastmes pikeneks? 

Käes ta ongi (ehk alakaalulistest modellidest ja sitikatest)

Ma pean silmas seda pikka nädalavahetust. Ostsin siis nüüd plaanimishoos rongipiletid ka ära - reedel lähen Namuri ja laupäevaks ostsin piletid Wittlichisse (sealt saab bussiga Bernkastel-Kuesi edasi). Homme ei lähe kuskile, magan kaua, vaatan niisama linnas ja muuseumides ringi ja õhtul on ajaloomuuseumis mingi üritus, nii et ongi paras vabandus seal ka lõpuks ära käia. Ja pühapäeval... no see on veel lahtine. Äkki Remich? Või Schengen? Või rattaretk kuskil Moseli ääres? Eks paistab, seedin veel. 

Muidu olin täna väga produktiivne ja eriti usin päev otsa, muudkui vihtusin katkematult tööd teha - ainult kaks kohvipausi vist tegingi. Aga kuna teemad on kogu aeg nii erinevad, siis on kogu aeg põnev kah! Noh, näiteks viimase paari päeva jooksul mulle antud dokumendid käsitlesid liiga peenikesi modelle, sotsiaalset tõrjutust ja vaesust, kauplemist Moldaaviaga, väikesemahulist rannapüüki (noh, kalapüüki) ja riigihanke eeskirju... Ja neid teemasid ikka varieerub väga seinast seina, ükspäev uurid avamere naftatootmise peensusi ja teisel päeval kultuuripealinnade projekte... Tohutult põnev ja arendav! Keelepruugile hakkan ka vaikselt pihta saama, mis on väga tänuväärne. Kuigi ikka tuleb mõnikord ette, et unub tõik (st asjaolu), et sõna "pole" ei kõlba ja protseduurid on ainult haiglas ja "eriti" asemel oleks parem öelda "eeskätt" või "esmajoones" ja "raha" ei tohi öelda, sest see on liiga maine (on VAHENDID, mitte raha) jne jne jne. Vot nõnda...

Hmm, ma siin pean korraga ka mitmeid MSNi vestlusi ja kuidagi koorus jutu seest välja üks tibatillukene häda, millega ma siin viimasel ajal olen kokku puutunud - ja aususe huvides tuleb ära rääkida, et üks väike mure mul siiski on. Mulle nimelt lendab IGA PÄEV aknast tuppa mõni metsmesilane (võtsin ennist radika pealt käteräti ja selle sees oli üks metsmesilane peidus, väga vedas, et nõelata ei saanud!) või mõni muu kole peletis [mesilased pole koledad, aga metsmesilase nõelast saab ikka päris paraja valusa paistetuse mitmeks heaks päevaks, nii et see teeb neist piisavalt hirmsad elukad, et mitte tahta nendega liiga lähedalt kokku puutuda]. Ja järjest suuremaks ja tundlasemaks need muud satikad lähevad. Asi on selles, et kui õhtul pimedaks läheb, siis meelitab valgus nad tuppa, aga kinnise aknaga on palav ja plastikaknale ei saa ajutist võrku ka lihtsalt paigaldada. Vot. Mõnda neist peletistest ma kohe pelgan... Üks õhtu lendas kaks hästi suurt musta ja paljude jalgade ja hästi suurte tundlatega elukat sisse. Üks seadis end kapi kohale seina peale, selle ma viskasin välja, kui ta allapoole ronis, aga teine peitis end nii ära, et ma pool õhtut muretsesin, et äkki ta ronib või lendab mulle nt jala peale, kui jala teki alt välja pistan. Fui, kui rõve! Lõpuks nägin teist kohvriratta juures varitsemas ja sis ma panin talle ruttu mahlaklaasi kummuli peale... Ma ei julgend teist väljagi visata, nii et ta nüüd on mul seal vist umbes kolmandat päeva klaasi all... Ilmselt ammu muumia juba, aga... Fuih, kuidas ma temast küll lahti saan? Mina ei taha teda puutuda... (Mesilased viskan ma siiski alati elusast peast aknast välja). Ja mahla joon neil päevil otse pakist :-D. Sest ma ometi ei saa klaasi selle fuih asja pealt ära võtta... 

OK, aga ma nüüd lähen ära voodisse ja loen paar peatükki... 

Häid pühi! 

M.