Kõigepealt olgu öeldud, et mul on kombeks uue aasta hakul ehteid kaotada. Indias kaotasin mõni aasta tagasi jõuludeks saadud ehtekomplektist aastavahetuse peo aegu käeketi ära. Nüüd avastasin, et Taisse kadus kuskile üks must kõrvarõngas, nende paar oli ka väga uus, alles hiljuti emme kinkis... :-(. No kurat-kurat-kurat. Mäletan veel kindlalt, kuidas ja kuhu panin ning seda kotisahtlit avasin pärast seda vaid ühe korra... järelikult selle korra aegu pidi ta koos sealt võetud kaelakeega välja pudisema ja ära kaduma. Kurat-kurat-kurat. Väga kahju on :-(. Ma olen seda kotti juba kümme korda läbi tuulanud nüüd, aga mida pole, seda pole. Aga kui eelmisel esimesel jaanuaril leidsin raha, siis nüüd leidsin aasta viimasel päeval ka ühe mündi... Tuleks see oomenite enustatav rikkus siis ka juba...
Muidu on nii, et eile jõudsime tagasi. Temperatuuride vahe oli kohe sinna viiekümne kraadi kanti, sest viimasel päeval Bangkokis oli ikka vääääääääääga kuum; Helsingis võtsid meid vastu aga suured hanged. Eriti tore oli see, et siis Helsingi-Tallinna lennukisse tuleb ju bussiga minna ja sealt pärast jala maha tulla ka... Päris vähe me kõik ei lõdisenud oma suveriietes vä... :-D.
Ja Taimaa osutus väga toredaks. Minu meelest pigem oli see pigem india kui Hiina moodi, aga paradiis sellegipoolest. Millised võrratud toidud - kana pähklitega ja magushapu liha ja vürtsikas hakkliha basiilikuga, imelised friteeritud banaanid (nende pärast oleks ma peaaegu valmis Chiang Maisse kolima) ja millised puuviljad veel... Ja siis see, et iga viiekümne meetri takka on mõni massaažikoht, kus saab 75 krooni eest tund aega massaaži (meenutuseks, et ma hiljuti otsisin Tallinnast spordimassööri, kes mu jalgu mudiks, ning leidsn umbes sellised pakkumised, et pool tundi 450 krooni). Vahepeal sai suisa iga päev massaažis käidud, siis üle päeva jne... ja mu lombakale jalale tegi see ikka pääääris palju head. Ja loodus on ka imekena seal, eriti äge oli Kwai jõe ääres, kus oli džunglit ja koski, iidvanu rippsildu, paatmajasid ja kõike muud säärast idüllilist. Sinna paatmajja võiks ka vabalt kolida... Oi, ja seal olid veel linnud kes end puhvi tõmbasid ja uhhuutasid nii vägevalt... Ainult linnad olid küll Tais päris koledad - sihukesed mõttetud betoonkarbid igal pool. Bangkoki pilvelõhkujate osa ja siis need kanaliäärsed elamud olid originaalsed ja sellised omanäolised, aga muidu olid linnad arhitektuuriliselt küll suhteliselt mõttetud. Alguses tundusid templikompleksidki hästi vägevad ja erakordsed, aga siis selgus, et neid on iga 50 meetri takka ja kõik on põhimõtteliselt ühesugused. Selle taipamise peale kadus nendegi uudsus ja lõpuks oli nendest Buddha kujudest ikka päris kopp ees. Kõige rohkem meeldisid mulle sellest vaatenurgast võetuna igasugused katused - need olid neil ägedad.
Aga tegelikult on parem piltidele kronoloogilisemalt läheneda, palju vähem vaeva asjaga. Ühesõnaga, et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, tuleb alustada hoopis lumememmest. Tema jäi koju Nublut kantseldama ja ta on siiani alles, ainult möödunud tormides ja tuiskudes on ta kaotanud nii oma nina kui ka silmad, kaks nööpi ning ka rätt on sügavale lõuani vajunud...
Veel enne Taimaale jõudmist sain lõpuks selgeks, kuidas Sudokusid lahendatakse :-D. Koomiline on asja juures see, et ma enne ei osanud seda sugugi teha, aga jõuluõhtul seletasin pool tundi jube targa näoga vanaemale, kuidas neid lahendada tuleb :-D.
Nonii... Ja siis jõudsimegi peale hiigelpikka lennukites loksumist kohale. Jubejõlepalavus võttis vastu. Ja kohe esimesel õhtul peale kohalejõudmist läksime ühte tantsuetendust vaatama. Sain teada, et Tai tantse tantsitakse peamiselt kätega - põhiliigutus oli käte nõksutamine siia- ja sinnapoole. Üleüldse saime selle kahe ja poole nädala jooksul näha hirmuspalju igasuguseid šõusid ja etendusi - mis loomadega, mis ilma, mis tantsude ja kaklemisega, mis mitte... Takkajärgi võib öelda, et see oli esimene paljudest.
OK, järgmisel päeval asusime Bangkokki (eestipärase hääldusega pannkooki) avastama. Jubehirmuspalju templeid vaatasime üle, loendamatul hulgal Buddha kujusid tšekkasime ära, käisime mitu korda paadiga sõitmas ja kanalite tuuril, pärast massaažis ja ööturul ning taevaraudteega sõitmas... Kusjuures tõesti, Tai kolm lahutamatut märksõna on 1) templid 2) šoppamine ja 3) imehea söök. Et šopata saab tänaval, hotellis, poes, kaubanduskeskuses ja et kuskil mingit piirangut poleks, on olemas ka ööturud... Vapustav... Ja see meeletu ostlemine ja ülerahvastatud turud-ostukeskused said nii omaseks, et kui eile tagasi jõudes Maksimarketisse süüa ostma läksime, tundus, et poes pole üldse kaupa ega ühtegi inimest ja kuidagi jõle külm oli ka... Koomika. Aga mõned fotomeenutused esimesest päevast siis:
(Need on Buddha varbad siin)
(Seal kanalite ääres mõnes sellises ägedas vanas logus mulle päris meeldiks elada. Ja kuigi logud, olid need nii lopsakate potililledega kõik kaunistatud ja puha... Ainult igasugused roomajad pidid nendes elamist samamoodi armastama, see tundub nende majade ainus miinus olevat)
(Ma tegelikult ei teadnud, et Bangkok on nagu veel suurem Veneetsia)
(See tegelikult sai tehtud eelmise õhtu šõul, aga Blogger ei taha seda sinna panna ja mina ei viitsi temaga vaielda...)
(Patpongi ööturg)
Kauplemine oli seal nii hädavajalik tegevus, et kaubeldi isegi raudtee peal. Sõna otseses mõttes rööbaste peal. Kui rong tuli, siis katsuti lihtsalt hoiduda sellele alla jäämast oma kaupade ja klientidega, aga jah - Tais müüs iga hing midagi...
(Kala oli nendes kanalites aga nii palju, et pisku saiatüki peale tekkis säärane madistamine. Nii hea oleks seal paatmajas elada - soe on, tööd ei pea tegema, ootad, kuni papaia puu otsast suhu kukub ja kui lihaisu tuleb, haarad kõrvalt kanalist sülega kala...)
Kui me Bangkokist ära sõitsime, siis kõigepealt sõitsime läände. Kanchanaburi linna poole ja Kwai jõe äärde. Kunagi oli meil isegi see "Sild Kwai jõel" film olemas, ma mingeid katkeid ähmaselt mäletan sellest... Mingi päris jõle sõjafilm vangilangenud ameerika sõduritest, kes seda silda seal verd higistades ehitasid... Tee peal käisime ühel ujuval turul ka. Täitsa lõpp, need Tai turud ikka... Seal moorid istusid aga paatides, kogu elu oli neil sealsamas ees - supipotid ja pannkoogiplaadid... Küpsetasid ja kokkasid, kõik möödaminejaid võisid kalda peale istuda ja neilt mingit konkreetset suppi tellida - kohe tehtigi. Väga überäge...
(Supisöökla)
(Ja see tädi küpsetab imehäid minipannkooke kookospiimast ja riisijahust)
(Sellist ägedat mööblit nikerdatakse tiikpuust)
(Sõjavangide surnuaed Kanchanaburis)
(Vaade meie paatrestoranist Kwai jõel)
(Ja see Kwai jõe sild ise siis)
Samal õhtul suvatsesin ma haigeks jääda - ju need hiigelsoojad maad ja megatugevad konditsioneerid mulle ikka ei istu. Järgmisel hommikul kaalusin tõsiselt, et ehk jääks suisa hotelli. Aga no ma siiski mõtlesin, et võtan oma soetatud Tylenoli kaasa ja olen kangekaelne. Teised pidid paatmajaga Kwai jõele parvetama minema ja pärast hõimuküladesse ja piknikutama... ei raatsinud ju maha ka jääda. Ja selgus, et tuligi reisi peaaegu vist kõige ägedam päev...
(Alustuseks selline iidne rippsild... Kõikus kohutavalt, päris jube oli astuda seal ikka... )
(Taide keeleoskus ajas ka naerust krampi)
(Mõni elas sellistes paatmajades täielikku idüllelu - tõusis kaheteistkümne paiku üles, kui me sinna kõrvale jõudsime, paat oli pargitud ilusa kose juurde. Alustuseks käidi kose all suplemas, pesti pea ära, mukiti end kella kaheks elukõlbulikuks... Siis istuti maha, hakati sööma ja kaarte mängima... Ei mingit muret... Lihtsalt võrratu. Ja kui kohast ära tüdined, saad järgmise kose juurde sõita või hoopis mõnel rannal maabuda)
(Kui kõht tühjaks läks, saabus toidupaat... Njämm...)
(Ja kui sellest kosest kõrini, rakendati meile paat ette ja viidi teise juurde...)
(Paat sõitis otsapidi kohe kose alla välja, nii et suplemiseks ja vesimassaažiks polnud vaja ühtegi üleliigset liigutust teha)
(Külatänav Monide hõimu juures... Uskumatu värk, aga neil olid tõesti tänavad kõik sellisteks kaetuteks ehitatud - sealmaal hinnatakse valget nahka nii väga, et selle nimel ollakse kõigeks valmis. Näkku määritakse valgendavat pastat ja tänavad kaetakse ka kinni, et mitte päikest saada)
(Tööd tegema tuleb juba aegsasti õppida)
(Ahjaa, ja hotellis kasvasid meil pomelopuud... Nigu viiskümmend jalgpalli oleks puu otsa riputatud... Vahva)
Seejärel sõitsime Kwai jõe äärest ära, sest aastavahetus hakkas kätte jõudma ja selle pidime me vastu võtma Pattayas, st Kagu-Tais. Teel sinna peatusime tiigrifarmis, vaatasime tiigrite etendust ja siis jõudsimegi Pattaya peapromenaadile, mille keskel meie peatuspaik asus.
(Tiigrifarm polnud ainult šõupaik. Seal tehti teaduslikke katseid ka. Näiteks kas tiigriema sööb põrssad ära, kui neile tiigrinahast vest selga panna? Need olid tõesti tiigritega ühes puuris, aga muidugi on võimalik, et iga päev pannakse sinna puuri uued põrsad...)
(Järgmises puuris istus tiigrivestiga mees. Ma kahtlustan, et seal hakatakse tegema katset, kas tiiger sööb ära tiigrinahas poisi... Näo järgi otsustades ütleks, et poiss arvab, et sööb küll...)
(Tiigrifarmis oli teisi elanikke ka)
(Nii taltsad, et kõrvalolev silt keelab krokodilli selga istumise)
(Pattaya peatänaval müüdi miniküülikuid. Need olid kõik väiksemad kui peopesa, kõigil olid isesorti riided seljas ja kõrvade küljes kena pisike juukseklamber... Kahjuks väga head pilti nendest ei saanud, aga imenunnud olid küll. Peaaegu tekkis iha endalegi võtta üks.)
(Vana-aasta õhtu algas piduliku õgardlusega...)
(... orhideedesse uppunud hotellibasseini ääres...)
(... ja jätkus rahvast täis Pattaya rannas...)
(Šampus sai kodust kaasa võetud)
(Nendest kõrvarõngastest, mis emal kõrvas on, kaotasingi ühe ära :-( )
Igatahes, uue aasta esimesed päevad möödusid kõik rannas peesitades, kaubamajasid mööda kolades, mõnusat Tai sööki nautides ja massaažis käies... Nii tore...
(Rannad olid neil, tõsi küll, pisut kummalised, sest kuna neist endist keegi päikest üldse näha ei tahtnud, olid randadel päikesevarjud nii tihedasti koos, et seal all oli täitsa pime kohe. Nemad käisid rannas hoopis värsket õhku hingamas ja söömas - seal toolide vahel seeris ridamisi valmistoidu müüjaid ja nii need kohalikud seal siis vedelesid ja mugisidki. Ujuma minnes panid nad end ülenisti riidesse, et veeski ükski päikesekiir neile peale ei hakkaks. Ja kui meie päevitasime - bikiinides loomulikult -, käisid nad kordamööda meie kõrval poseerimas ja pildistamas... Hihii, paksude valgete elevantidega... :-D )
(Ja ujuda nad vist ka ei osanud, sest nemad lustisid ainult autokummide otsas)
(Oi, see ananassi sees küpsetatud mereandidega riis oli imeline)
(Pornoetendust meie vaatama ei jõudnud, aga sellises noore kuninga pildiga kaunistatud palees käisime transvestiitide kabaree-etendust kaemas... Väga äge, väga luksuslik. Ja mina ei usu, et need ladyboyd päriselt kunagi poisid on olnud, enam naiselikum ei saa olla...)
(Näiteks see lilleline tips on tegelt poiss...)
(Oi, ja see oli nii tore, et iga maja krundil oli pisike vaimumajake, kuhu tuli Buddhale ja tontidele süüa-juua viia, et nad majaelanike peale ei vihastaks. Lõuna-Tais oli teaduslikult selge, et Buddha lemmikjook on maasikamaitseline Fanta, sest seda oli talle kõige rohkem ja igal pool viidud. Mõnest pudelist oli ta pool ära ka joonud...)
(Santa Claus is coming to town)
(Kaubanduskeskused olid meeletud, ma ju räägin - jalad olid mul peale poole poe läbikammimist juba otsi andmas)
(Pattaya ööelu sai ka natuke kaetud. Seal olla üks kuulus Walking Street, kuhu me jõudsime kõige viimasel õhtul - eelnevatel päevadel olid mu jalad päevasest vantsimisest nii läbi, et ma kohe kuidagi ei suutnud veel välja ronida voodist. Aga see Walking Street oli uhke küll - nii palju neoontulesid ja go-go baare... Need olid kusjuures kõik sellised latritega, igas latris kari tüdrukuid, keda siis valged vanamehed ila tilkudes vahtisid...)
Pattayast oli päris kahju ära minna. Kuidagi puhkamise rütm oli sisse tulnud ja jube veider oli jälle asjalikuks hakata ning mingisuguseid vaatamisväärsuseid kolada. Aga noh, alustasime kuninga suveresidentsist, siis aga jõudsime edasi vanasse Tai pealinna Ayutthayasse. Seal vaatasime varemeid ja kivihunnikuid, mis mulle, tõsi küll, üpris meeldisid. Ja lõpuks istusime öise rongi peale, et Põhja-Taisse sõita...
(See on siis kuninga suveresidentsis)
(Tema maiustas Ayutthaya templivaremetesse maha jäetud kookospähkliga)
(Kambodža Khmeride mõjuline tellisarhitektuur Ayutthayas)
(need puuõied lõhnasid taevalikult)
(Üks varemete vahele ära väsinud Buddha)
Nuvat, olles need kõik ära vaadanud, istusime õhtul rongi (ääretult lahedad rongid olid seal, kupeede asemel olid kõik voodid ühes suures vagunis, aga niimoodi eraldatud, et oma voodis olid täitsa omaette kohe, oma pesas) ja astusime hommikul juba Põhja-Tais rongilt maha. Chiang Mai linnas siis... Ümberringi olid kenad mäed ning kui me olime keha kinnitanud ja hotellis duši all käinud, hakkasimegi mägedesse sõitma, kust avanesid ilusad vaated, elasid põnevad hõimurahvad ja kus oli loomulikult veel templeid... Seal üleval mäe otsas templis saime munga käest õnnistatud ka ja neil on kombeks, et koos õnnistusega seotakse käe külge niidijupikene, mis siis nädal otsa selle kandjat kaitsma peab. Olgu, seda päriselt munk ei teinud, sest tema ei tohtivat naist puudutada ka mitte - naistele paela sidumiseks oli mungal mingi ilmalik abiline. Aga see paelajupp on mul endiselt käe peal :-D.
(Hmongide hõimu külaänav)
(Hmongi tüdrukud rahvariides)
(Külamehe kodu)
(Külas inglitrompetit puhumas)
(Õhtusöögi kõrvale etendati meile jälle tantse - Põhja-Tai omi sedakorda. Nii me siis emmega vaatasime neid)
(Selliseid traditsioonilisi gaasilaternaid lasti rakettidele lisaks vana-aasta õhtul taevasse tuhandeid - need olid nii ägedad, kui nad nii pilvede poole hõljusid pimedas...)
(Lisaks tavalisele Tai massaažile ja jalamassaažile ja aroomimassaažile ja õlimassaažile sai Tais veel kalamassaaži - istusid veerand tundi, jalad akvaariumis, ning kalad muudkui sõid su jalgadelt surnud nahka ära)
(Siis sõitsime Tai kõige kõrgema mäe otsa, mis oli ühtlasi Himaalaja mäeaheliku ots ka. Udune oli ja külm seal... Ja väga selline sünge nagu midagi kuskilt "Noorkuu" filmist :-D )
(Siis olid mõned varemed metsa eksinud - see tuletas kangesti meelde stseeni kuskilt "Mowgli" raamatust, kus vanad linnad on džunglisse kasvanud)
(Natuke madalamal mäe otsas oli kuningale ja kuningannale ehitatud pühamud, mille ümber oli kena aiake)
(Nii luksuslikku eskalaatorit pole minu silmad veel näinud - rosetid ja puha ning aiakiik, et enne eskalaatorile astumist jalgu puhata ja vaadet nautida.)
(Kivi peal istusime ja pidasime piknikku. Ma arvan, et nii vingus nägu on mul aga seetõttu, et kohalik giid pakkus meile maitsta kohalikku sigaretti - külamehed ise keeravad plru, banaanilehest, isekasvatatud tubakast ja tamarindikestapulbrist. Mina, kes ma pole elu sees ühtegi sigaretti ära suitsetanud - küll aga ühel väga halval päeval ühe sigari ja siis muidugi veel loendamatuid vesipiipusid - sattusin küll läkaköhahoogu sellest. Jõlehirmusjubevastik oli... )
(Orhideefarmis)
(Emme pluusi värvid sobivad nende orhideedega väga hästi mu meelest. Aga need orhideed seal on jube huvitavad, need polegi otsapidi mullas, vaid ripuvad õhus - looduses siis puude otsas - ja elavadki õhust ja armastusest ja õhuniiskusest... uskumatu värk!)
Sama päeva jätk osutus ka ülimegaägedaks - me läksime orhideekasvatusest nimelt edasi elevandifarmi, kus elevandid niisama vabalt ringi jooksid - üks elevandilaps oli nii lustakas, võttis londi jõest vett täis ja siis hakkas mind taga ajama, et seda mlle kaela tatistada. Ma tükk aega põgenesin ta eest, kuni mingi talitaja tuli ja ta tühjema koha poole suunas, kus too vant siis oma londi tühjaks sai puristada. Aga seal sai osta banaane ja suhkruroogu, mida elevantidele londi otsa sai pista; siis tegid elevandid šõud ja olid hämmastavalt targad - nad oskasid joonistada, jalgpalli mängida, elevandibändi demonstreeriti - mõned tantsisid, mõned mängisid trummi, mõned lõid gonge jne... Jubelahe oli. Lõpuks pandi meid elevandile selga ka kahekaupa ja siis aeti üle jõe ja džunglisse. Kui me ükskord elevantide otsast maha saime, ootasid meid edasi valgete härgade vankrid, kes meid farmi tagasi tõid. JA vahepeal sain elevandi kaela peal ilma sadulata ka ratsutada. Tais on sellised naljakad karvased elevandid, selle elevandi siilisoeng julmalt torkis kannikate all :-D. Ja londiots on neil tatine :-D. Aga nad on ikka niiiiiiiiiiiii übernunnud! Ahjaa, ja kui kõik need tegevused olid tehtud, pandi meid sealsamas elevandifarmis bambusparve otsa ja saadeti mööda jõge allavoolu minema. Sellest parveretkest mul aint pilte pole, sest kummalisel kombel hakkas vihma sadama ja päris kõvasti sadas kohe. Ma siis sokutasin fotoka oma kõhuvoldi alla kuiva kohta ja sinna tema jäigi.
(Konkurentsitult kõige ägedam asi elevantide juures oli see, et nad olid nagu inimesed. Laagris jooksid põhiliselt ringi elevandilapsed vanuses 1-16 aastat. Vanemad vedasid turiste džunglis ringi. Aga need lapsed olidki nagu päris lapsed, kui nad kuskile läksid, siis käest kinni - nende puhul võttis tagant tulija londiga eesmineja sabast kinni... See oli lihtsalt NIIIIIIIII nunnu!)
(Tema oli kunstnik, maalis T-särke ja pärgamente. Isegi kirjutada oskas sinna oma nime - SUDA maaliti igale poole alla!)
(Õhtul peale parvetamist jõudsime veel ühte hõimukülla - seal elasid pikk-kael Karenid, kes naistele-tüdrukutele kaela ja põlve- ning küünarliigeste ümber iga aasta võrusid panevad, kuni need neil deformeeruvad, nii et neist saavad kaelkirjakud. Need võrud kokku on veel jube rasked ka, mingi 4 kilo ripub neil kaelas kogu aeg...)
(Külatanum)
(Oleks ma kohalik, maganuksingi ma seal niimoodi külatänava ääres lavatsil)
Ja siis oligi reisi lõpp juba käega katsuda. Läksime veel Tai kõige põhjapoolsemasse nurka välja, enne kui hakkasime rongiga BAngkoki poole tagasi sõitma. Seal põhjaotsas on nn Kuldne Kolmnurk, kus saavad kokku kolme riigi piirid - Tai, Birma ja Laos. Noh - ja kuna Birma ja Laos on isegi Tailaste jaoks odavad maad, siis on seal piiri ääres sellised turulinnad. Lisaks on Tais kasiinod keelatud, aga siin saab üle piiri käia kasiinodes mängimas. Jalutasime meiegi natukene neid turgusid mööda, siis käisime jälle ühe mäe otsas vaatamas seda maalapikest, kus need kolm riiki kokku saavad - ja kimasimegi raudteejaama ning Bangkoki poole tagasi.
(Meie oleme Tais, vasakul on Birma ja paremal Laos - või oli vastupidi???)
(Turumoorid)
(Turukaupa uurimas)
(Ülilahedad kookoskoorest lillepotid)
(Bussid on Tais kõik multikategelasi täis joonistatud. See oli veel lebe variant, aga mõni oli nii kirju, et võttis kohe pea pööritama ja südame pahaks)
(Ühes kohas nägime kuumaveeallikaid, mis olid nii kuuma veega, et kohalikud riputasid õngede otsa korvikesed munadega ja keetsid neid selles vees. Kanamune ja vutimune ja igasuguseid mune sai. Proovisin ka ühte - ma polnud elu sees vutimuna maitsnud, aga nüüd sain - vaat, kohe kraavis keedetud värsket vutimuna :-D )
(Bangkokis lennukit oodates käisime ka veel krokodillifarmis, kus meile taas etendust näidati. See etendus oli aga natukene loomapiinamine ikka, suurema osa kolmekümnest minutist moodustas see, kuidas kaks poissi krokodille sabapidi veelombist välja tirisid ja neile toikaga vastu koonu andsid)
(Miks magada üksi, kui emme seljas on palju mugavam?)
(Miks magada üksi, kui seltsis on segasem?)
(Üldse näib, et Taimaal on kombeks loomaaias inimesi puuri pista)
(Juhiks tähelepanu sellele, et siin põõsa all on madu. Me käisime nimelt lõpetuseks ka Punase Risti hallatavas ussifarmis, kus hoiti mürkmadusid, et nende mürgist vastumürke teha. Tais elavat 180 sorti madusid... Jumal tänatud, et me selles farmis kõigepealt ei käinud, ma pärast poleks julgenud ühegi põõsa poole minnagi... Hirmsaid peletisi oli seal ikka küll. Ja nad on ikka nii peidus kui peidus oma elemendis.)
Nojah, aga siis ega polnudki miskit. Veel viimane šoping - sai kalaniidikesti ostetud ja puuvilju koju kaasa... ning oligi lennujaama sõit. Tagasilennu magasin ma maha kui nott, ei tea midagi sellest. Helsingis ootas ees juba lumetuisk ja külm ilm. See oli ikka eriti jube, kui tuli ilma väravata lennukisse minna ja siis külmas bussis konutada ja paljalt õues marssida, väljas -22 kraadi. Brr, ja siis selgus, et väga palju pagasit oli äkki, nii et kaks vankritäit pagasit jäeti Helsingisse. Tallinnas oli loterii - kes saab kohvri kätte, kes ei saa. Meil emaga joppas...
Nojah, aga ega's midagi. Oli naljakas küll natukene niimoodi reisil olla, et ma ise ie pidanudki tööd tegema. Pikemate sõitude aegu sain rahus magada või raamatut lugeda, Sudokusid lahendada või teistega lobiseda. Ja teiste nähes näksida ja süüa. Ja omaette pildistada kuskil, kui meeldis. Hehee, naljakas. Aga lõpuks siis, kui kõik kõikidele kodust sõnumeerisid, et siin on paks lumi maas ja imeilus talveilm, siis hakkas natukene kade. Oleks võinud siis siin senikaua olla lörts ja 0 kraadi, sellest poleks olnud kahju ilma jääda :-D. Oleks siis vähemalt nüüd see lumi veel mõned nädalad... Oleks, oleks.
Aga üleüldises plaanis ikkagi väga äge. Nii teistmoodi jälle. Ja ometi on kõik need pisikesed mustmiljonid pilusilmad, kes kogu aeg sagivad, ka inimesed, kes mõtlevad ja tunnevad ja armastavad kedagi ja kellele ei meeldi see või teine asi või maitse või tegevus... Raske uskuda. Ei, aga jah, šeff aastavahetus oli jälle. Tuleks uus aasta ka sama vahva.
