Ma olen pool päeva pilte netti tõmmanud, neid läbi vaadanud ja sirgeks keeranud, lõikunud, vahetanud, kustutanud ja muud säärast. Alguses oli mu "Mehhiko kaustas" vist 1618 fotot, nüüd on umbes 1597 alles :D Hirmus-hirmus. Vahepeal olin seal olles sunnitud uue mälukaardigi ostma, sest mu neljagigane sai lihtsalt täis. Vot nii! Ma pole kunagi nii palju pilti teinud ja kuigi ma muudkui endiselt tõmban neid netti, võiks vahelduse mõttes vist kirjutamist ka alustada...
Jutt tuleb pikk, kes kaugemale ei viitsi lugeda, siis siin ühe lausega kokkuvõte: Mehhiko on überäge, mul on nüüd uus lemmikriik, reis läks hästi, grupirahvas oli (ühe erandiga) väga vahva, kraami on kodus jälle suur hunnik juures ja üleüldse - kõik on kõige paremas korras. Kui nüüd jõuaks kuidagi järelejäänud tähtajanädalaga raamatu ka ära tõlkida...
Aga nagu Agu Sihvka juba rääkis, siis selleks, et kõik nüüd algusest peale korralikult ära rääkida, tuleb alustada reisile eelnenud päevast. Minek oli nimelt jõle pikk - sinna rändasime pea ööpäeva, tagasitulek võttis suisa aega 32 tundi. Ja ega ma enne minekut see öö magama jõudnudki, närv oli nii suur sees, et istusin need ainsad magamiseks võimalikud paar-kolm tundi messengeris ja lobisesin Liisiga juttu igasugustel teemadel. Hehee... Noh ja eks ma siis olingi väsimusest ümber kukkumas juba puhtalt selleks ajaks, kui me ükskord kahekümne seitsmenda hommikul kell viis lennujaama jõudsime. Ahjaa, muuseas, mina (!) isiklikult olin veel ka üleüldse oma passi Tallinnasse maha unustanud eksole, nii et lennujaama minnes tuli ühikast veel läbi käia passi otsimas... Täitsa jabur, see mul jah veel puudus...
OK. Aga ma nii põhjalikuks nüüd ka ei lähe. Sinnajõudmine oli pikk ja tüütu nagu ikka, Amsterdamis ja lennukis veel lugesin kiiruga kaasataritud maiade-teemalisi raamatuid ja harisin end igati, kuigi sellised viimase minuti õppimised tavaliselt on üsna tulutud. Tänu oma pikaajalisele lennukliendistaatusele sokutati mind lennukis jälle mõnusa avara koha peale, kus mul kohale jõudeski veel täitsa inimese tunne oli ja magada ka sain üheteisttunnise ookeaniületuse jooksul üksjagu, nii et kohale jõudes olin erk ja kraps ja änksi täis. Kohe tahtsin linna peale minna - ma olin endale ammu selgeks teinud, mida ma lisaks tavaprogrammile näha tahan.
Üksi ei julgenud eriti minna - teate küll, Mehhiko kohta on ikka igavesti palju kahtlaseid lugusid liikvel - peata laibad, hull kuritegevus ja räpasus, igast toidust peaks kõlakate järgi justkui mingi hepatiidi või veel hullema asja saama ja loomulikult hoidku jumal neid hulle välismaalasi, kes julgevad peale pimeduse tulekut välja tänavale minna... Noh, võtsin siis kõigile sellistele hoiatavatele kõlakatele vaatamata toanaabri kaasa ja läksime kahekesti linna avastama - mina tahtsin kangesti minna nimelt eelkõige Mehhiko kõige vanemasse pilvelõhkujasse, kust katuselt pidavat ütluste kohaselt avanema üliäge vaade.
Mõeldud - tehtud. Vaade oli äge jah ja veelgi enam rõõmustas mind tõdemus, et mingit turvamuret ei miskit. Tänavad olid isegi öisele ajale vaatamata rahvast pungil täis ja kõik olid rõõmsad - naeravad-räägivad, küpsetavad tänaval ja söövad suurtes puntides oma tacosid, nachosid, enchiladasid, tortillasid, guacamolesid, tamalesid ja muud säärast; kogu linn plinkis värvilistes jõulutuledes, mitte ühtegi joodikut või kahtlasema väljanägemisega tüüpi kuskil näha polnud ja üleüldse oli selline mõnus melu... Melu ja muusika ja lõbu oli kohe nii meelitav ning sealt ülevalt torni vaateplatvormilt paistis kenasti kätte linna peaväljak ka - ja küll seal puhuti pasunaid ja kõik säras tuledes, nii et rahvas vooris massidena sinnapoole (öösiti on linnasüdametes kohe nii palju rahvast, et mitmel pool pannakse tihtipeale mõned tänavad jalakäijate jaoks liiklusele üldse kinni), - ja käigu pealt sai võetud vastu otsus, et käime siis öösel kohe seal ka ära ja vaatame Zocalo õhtuses valguses ka üle. See oli siis minu esimene tutvus Mehhikoga üldse eks ja küll ma sain sinna platsile jõudes ning selle ümbruse hooneid nähes kreepsu, sest need ei paistnudki peaaegu tulede alt välja. Oi, pärast ma sain targemaks küll - iga jumala linnavalitsus sellel maal oli jõuluvalgustuse massi alla absoluutselt ära kadunud. Kõik plinkis ja säras terves riigis nii, et kui uskuda jutte, et pidevalt plinkiv valgus langetõbe tekitab, siis oleks mõni, kel sellele soodumus on, kindlasti krambid saanud... Jõulukuuski oli neil Mehhikos ka umbes kaheksateist korda rohkem kui ühes keskmises Eesti linnas ning üleüldse... Aga noh, see selleks praegu. Tulesid tuli veel ja hullemaidki - see oli lihtsalt esimene kogemus eks. Üks hullus oli veel veidram, mis nad sinna peaväljakule teinud olid! Nimelt ilutses seal hiigelsuur liuväli (tuletagem meelde, et Mehhiko on üldiselt maa, kus on kõrbed ja kasvavad palmid ja muud säärast eksole) pluss veel jumalast korralik tehisliumägi. Otse riigi peakatedraali ees muide. Ja ohsinaissake, milline eksootika see nende jaoks oli. Meie giidipapi, kelle nimeks oli Jorge, kuulutas hiljem naerdes, et kuna nad pole sealmaal säherduste asjadega varemalt eriti kokku puutunud, siis on mehhiklased neil harjumatutel atraktsioonidel massiliselt luid murdnud...
See on peaväljak ise hiiglasliku kuusega, mis sealt paistab.
Täitsa liumägi
Eee, see vist oli põhimõtteliselt linnavalitsus või parlament või mida iganes, üks nendest...
Millest mina kuidagi aru ei saanud, oli see, et kõik, kes vastu tulid ja mööda läksid ja üleüldse väljaku peal möllasid, olid käes hiigelsuured pliiatsid. No tõepoolest meeletult suured - ikka sihuksed inimmõõtu ja hästi säravad ja kirevad. See oli samuti minu esimene tutvus kohaliku õhupallikultusega - õhupalle oli seal kohati nii palju, et tänavale muud ei tahtnud mahtudagi... ja küll nende õhupall-pliiatsitega seal pealinnas ikka möllati! Lapsed püherdasid suisa maas nendega.
OK. Aga selleks õhtuks oligi kogu moos. Läksime lõpuks magama ka... minul tuli (ja tuleb alati igasugustele ajavahedele vaatamata) täitsa hästi välja, aga mu toanaaber oli selline, kes ei harjunudki kaheksatunnise ajavahega ära... Tema ärkas järjekindlalt igal ööl kell kolm üles ja siis vahtis lihtsalt lakke... Isegi viimasel päeval...
Järgmisel päeval avastasime Mexico Cityt päevavalguses edasi. Käisime muuseumis (andestage, ma andsin klaasipeegelduse vältimiseks oma parima) ja vaatasime üle mehhiklaste kõige pühama kiriku, sõime kohe peaväljaku ääres katuserestoranis kitarrimuusika saatel lõunat, siis käisime parlamendis; uudistasime tänaval kauplevaid ja tantsivaid indiaanlasi, turgutasime mu äraminestanud toanaabrit, kelle jaoks ajavahe ja kõrguste erinevus (Mexico City on 2200 meetri kõrgusel merepinnast) nii kurnavaks osutusid, et ta ei jõudnud enam mu asjalikku juttu kuulata. Õnneks oli see ka reisi ainus suurem terviseviperus - muidu külma said küll nii mõnedki - nagu ikka, kuum ilm ja konditsioneer ei sobi päriselt kokku - aga midagi hullemat õnneks ette ei tulnud. Isegi see ülimegaohtlik Mehhiko söök, mis väidetavalt kõigil kohe põhja alt ära lööb, ei tekitanud kellelegi mitte ühtegi raskust ;) Vot nõnda. Aga siis oli õhtul jälle vaba aega ja sedakorda julgesin ma oma toibuva toanaabri sinnapaika jätta ja üksi mööda maailma suuruselt kolmandat linna lonkima minna. Käisin veel indiaanlaste tantsu vaatamas ja poodides, sooritasin juba mõned sisseostud, tegin ilgelt palju pilte ja tundsin momentaalselt, et ma olen Mehhikosse täiesti ära armumas.
Miks? Noh, kokkuvõtvalt ja terve reisi kogemustele toetudes võib öelda järgnevat: Mehhiko on imeilus, inimesed on hästi toredad ja, olgugi vaesed, on nad sõbralikud ja naeratavad, keegi ei nuia sinult midagi ja isegi tänavamüüjad on tsiviliseeritud ja mõistlikud inimesed - nad pakuvad sulle midagi, neile võib naeratades ei öelda ning nad jätavadki sinuga naeratades hüvasti ka. Egiptuse omadele ei saa EI ka öelda, need arvavad siis, et tähelepanu on ikka parem kui üldse midagi ja katsu neist siis lahti saada. Mitte ükski tolgus ei hakanud ligi ajama, isegi õhtusel ajal üksi ringi liikudes. Kui sa jootraha ei andnud, siis ei tuldud seda ka käsi pikal neli kvartalit veel takkajärge taga ajama. Kedagi ei morjendanud, kui käia lühikese seeliku või katmata õlgadega - vastupidi, nende riided olid väga ilusad, lõbusad, tihtipeale lahtiste õlgadega jne. Kõik on odavam kui Eestis (ja rahakurss on Eestiga pmst üks-ühele, nii et arvestust on hea pidada). Loodus on võrratult vaheldusrikas ja äge, alates vulkaanidest, kõrbetest, mägedest, soodest ja vihmametsadest imepeene liivaga randade ja kaktusemetsadeni. Toit on supermaitstev. Ma pole veel kuskil tundnud säärast turvatunnet - sest ööpäev läbi on tänavad rahvast täis ja seal ei saagi midagi muud juhtuda, kui et maffia mingi veresauna korraldab. Keeleprobleem on minimaalne, isegi kui keegi kellegi keelt ei räägi, saab kõik asjad laia naeratuse ja viipekeelega aetud. Kogu riik on märkimisväärselt puhtam kui nii mõnigi Eesti linnajagu, kindlasti puhtam kui lõunamaad tavapäraselt. Mmm... ma ju räägin, mul on uus lemmikmaa.
Igatahes, õhtul võtsin ma jälle toanaabri kaasa ja me läksime otsima Garibaldi väljakut, kuhu õhtuti kogunevad puntidena need mariachid - teate küll, nood sombreerodega muusikud, keda ikka filmides näidatakse... (Ma pole veel oma piltide seast tervet bändi kujutavaid pilte leidnud, aga siin on teile näide nende säärejooksust). Tõepoolest, neid oli terve platsitäis - oma 35 bändi või nii - ja kõik muudkui ootasid, et keegi neilt laule telliks. Keskmine taks oli 60 peesot laul ja kui keegi selle välja käis, siis nad kõik rõõmsalt laulsid sulle su tellitud pala. Ei pea mainimagi, et romantikute ja sünnipäevatähistajate seas oli see totaalne meelispaik. Igatahes, lõpuks maandusime me seltskonnaga ühte kõrtsu, kus ka needsamad mariachid muudkui möllasid, muuhulgas meile La Bambat laulsid ja kukevõitlust näitasid ja kus kelner mu valge veini tellimusest üldse aru ei saanud ja mulle kohe esimese asjana tekiila ette lajatas. Hehee...
OK. Järgmisel hommikul lasime pealinnast varvast... Vaatasime üle Teotihuacani ja meie reisi esimesed püramiidid. Ronisime ka nende otsa loomulikult - kuigi tegelikult ma luiskan, mina ronisin ainult poolele maale, ma tahtsin enne veel ringi joosta ja pilte teha ja pärast ma ei tahtnud sinna nii kiiruga üles tippu kimada, et hing kinni jääb. Igatahes, aga peale seda me siis sõitsime edasi - kõige nunnumasse linna, mida minu silmad näinud on! Ma nimelt koliks kohe Pueblasse elama, kui saaks :D See oli nii tore - selline hästi värvikirevate majadega tõeliselt nunnu koloniaallinn, kus oli megapalju barokk-kirikuid (barokk oli teatavasti minu esimene kunstistiilieelistus üldse, enne kui ma KTI-sse läksin), toredat tänavamelu ja -elu, ilusat käsitööd ja lõbusat rahvast. Meie hotell oli muuhulgas Mehhiko kõige vanema liftiga (mis siiski ei töötanud - vist meie tervise huvides) hoone, lisaks veel vana misjonikeskus ja jesuiitide kolleegium, toad olid imenunnud ja hotellis võrratuid nurgataguseid + fantastkaunis katuseterrass... Oioi, tahan tagasi...
Teotihuacani Päikese püramiid.
Meie võrratu ekskloostrist hotell nägi välja selline:
Meie hotell oli endine jesuiitide koleegium eks, no vot, see oli nende kirik, mis oli kohe meist üle ukse. No siin olen ma muidugi salamahti avastatud katuseterrassil, aga see teeb sama välja.
Täiesti imeline oli see, et seal kasvasid jõulutähed meeletutes massides ja neid oli igal pool - linnad, väljakud, katused, altarid, platsid, fassaadid ja koridorid olid neid kõik täis. Ja meie siin peame neid poti sees poputama nagu s..a pilpa peal, et nad peale poest kojutoomist üldse edasi elaks.
Puebla üks tänavanurk oli õhtul selline:
Ja turg oli neil megavinge. Kõik odav ja äge.
Oioi, kogu aeg unustan, et Pueblas me proovisime Henega ära kohaliku erilise mole ka - ega me enne teadnud, millega tegu on, aga kõik targad raamatud muudkui kirjutasid, et see on kohalik eriroog ja imemaitsev ja mida iganes. Eks me siis läksime õhtul peaväljaku restorani, istusime maha ja tellisime mõlemad mole kastmes eri asjad - tema võttis kana ja mina maisirullid mingi täidisega; mõlemal saateks mole kaste siis. Noh... ja kui ma ütlesin muidu, et Mehhiko toit on imehea, siis see jäi minust küll suuremalt jaolt järgi, sest teate ka, mis see mole on? Põhimõtteliselt on tegu šokolaadipastaga, millesse on segatud nii palju teravaid vürtse, kui vähegi annab. Vaadake, muidu võin ma süüa küll soolast asja šokolaadikastmes ja ma võin süüa ka väga vürtsist asja, aga kui on kokku pandud üks ja teine ja tulemuseks on selline šokolaad, et hakka või tuld purskama, siis... Ptüi, no pagan, me ikka üle tunni higistasime ja muudkui sõime ja sõime, aga see oli nii veider, et lõppeks jätsime ikka vähemalt pool järgi. Aga vähemalt sai ära proovitud. Oioi, edaspidi oli seda mole kastet päris mitme õhtusöögi menüüs, aga meie Henega vältisime seda nagu katku või tuld või mida iganes... :D Mõnele meie omale ikka meeldis ka, paar tükki ostsid seda isegi koju kaasa (sh see ainus tüüp, kellega me hästi läbi ei saanud - aga tema puhul oli kohe halb karma, sest see mole purk läks tal kohvris lahti ja siis tal oli terve kohver seda täis. Häbi küll tunnistada, aga ma tundsin sellest salamisi omaette vaikset rõõmu...).
Ahjaa, tutvust tegime ka sellise omalaadse koeratõuga nagu seda on Asteegi koer - põhimõtteliselt võib öelda, et see on karvutu ja sihukese kärsalaadse ninag ning hästi kõrgete varvastega jube sõbralik õnnetusehunnik, kelle kutsikad maksavad kolm tuhat dollarit. Ma ei tea nüüd, minu maitse ta päriselt polnud - ta oli ikka tõesti kiilakas ja meie kliimas ei peaks ta vist kaua vastu, aga lisaks sellele oli ta tõesti sihukene kortsus - nagu väääääääääääääääääga vana inimene noh. Aga noh, muidu polnud väga vigagi... On veel hullemaid :D
Hmm. OK. Järgmiseks linnaks oli Oaxaca, aga tee sinna oli vähemalt sama põnev kui linn ise. SELLEPÄRAST nimelt:
Ja kas teie olete näinud raagus kaktust??? Mina igatahes ei uskunud tükk aega oma silmi...
Kaktustest oskasid nad üldse igasuguseid põnevaid asju teha. Kaktuse- ja agaavimahlast tehtud alkohoolsetest jookidest ja toidukraamist ma üldse ei räägigi, aga muuhulgas olid kaktused megaheaks aiaks: need niinimetatud oreliviled istutati lihtsalt ilusti tihedalt üksteise kõrvale ja pole paremaid aialippe kui need - katsugu keegi sealt üle ronida. Jumalast palju oli selliseid kaktustest tarasid ja siis pandi suured metallväravad ette :D No hirnu herneks :D Palju parem kui mingi okastraat või klaasikillud...
Oaxaca oli ka vinge muidugi, seal käisime õhtul indiaani tantsuetendust vaatamas ja puha... Aga üleüldises plaanis, see oli kõige õhupallilisem linn üleüldse.
Nendel on skeletid jube positiivsed :D Ma ei viitsi põhjalikesse selgitustesse laskuda, aga neid on seal palju ja need on nii lustakad :D
Turul
Need on kõik alkoholipudelid, võtke teatavaks.
Ja jõulud olid kõigile hullupööra pähe löönud Tordi peal oli hiigelsuur kreemikuusk :D
Mis siis, et lund pole, lumememmed peavad talvel ikkagi olema!
Mhmh. Nojah. OK, aitab Oaxacast. Edasi sai see, et kätte jõudis vana-aasta õhtu. Terve vana aasta viimase päeva me muudkui sõitsime ja sõitsime, käisime nii ühes kui teises kohas, vaatasime kolmandat ja neljandat (sealhulgas maailma kõige jämedamat puud), degusteerisime igasuguseid jooke ja jõudsime lõpuks Tuxtlasse, kus meid ootas suur pidu. Jälle (nagu eelmisel aastal Indiaski) oli tegu hullult uhke banketiga ja puha, aga meie omadest keegi nagu polekski sellele ette mõelnud - kes läks kampsuni, kes tossudega... Mina ja mu toanaaber õnneks olime end rohkem üles löönud ja olime kohalike keskel täitsa normull välimusega.
Pidu oli tore, aga kui Indias sai juua ikka niisama, siis siin tuli joogid loomulikult ise plekkida - ja need olid kohe sellised, et umbes pudel šampust 4200 krooni jne jne jne. Me laua peale võtsime lõpuks kaks pudelit veini, aga nagu te arvata võite, ei piisanud sellest isegi mitte vintijäämiseks, nii et seetõttu pole mu muljed vana aasta õhtust just nii ülevad kui India omast... Aga ei, tore oli ikkagi. See oli muidu ainult kohalike üritus, hästi paljud Mehhiko rikkad ja ilusad olid peredega seal - meie olime üldse vist ainsad välismaalased. Šõud tehti ja tantsulka oli, lapsi oli hästi palju, õhupalle ka, süüa oli meeletult ja kõik oli muidugi väga nämma. Ainult ilutulestikku polnud - selle asemel on neil kombeks südaööl kõigepealt lugeda kaksteist kellapauku ja iga paugu ajal süüa ära üks viinamari (ja kes ei jõua nii ruttu, sellel tuleb halb aasta - minul peaks väga halb siis tulema :D) ning punkt kell kaksteist lastakse lae alla tõmmatud kanga pealt põrandale terve toatäis õhupalle ja igaüks peab neid võimalikult palju ära lõhkuma. Hihii, mina olin kontsakingadega, nii et mul õnnestus neid päris palju puruks peksta (järgmisel hommikulgi avastasin kontsade küljest õhupalliribasid mis kole), aga mõned pisikesed jõnglased pidid neli korda pallile kogu kerega kõhuli peale hüppama ja ikka ei saanud palli puruks... :D Nojah, aga ei, pidu oli vahva ja tantsida sai ja muidu oli ka tore - sedakorda oli laudadel kaabud ja peasuled, mis kõigil tuli pähe panna.
Mina ja mu toanaaber :D
Sellest ma ainult pole siiani aru saanud, et kogu see õhupallide purustamine tähendaski seda, et uus aasta on. Minu jaoks on ikka veel 2008 ja kui ma pärast pidin dokumente täitma ja allkirjastama ja kuupäevastama, siis kirjutasin ma sinna alla kõike muud, aga mitte 2009. Näiteks 09.01.06 ja 06.09.01 jne jne jne. Aga ei, noh, arvestades seda, et esimese asjana 2009. aasta esimese jaanuari hommikul leidsin ma raha (kaks viiepeesost :P), mille ma kohe tallele panin ja alles hoidsin, võiks ehk arvata et see hea enne on???
Uue aasta esimene päev oli ühtlasi ka üks reisi meeldejäävamaid ja ägedamaid-ilusamaid. Kõigepealt läksime me kanjonisse paadisõidule - ja see kanjon ikka oli alles midagi! Kaljumüürid mõlemal pool, kohati terve kilomeetri jagu kõrgust; krokodillid vees ja linnud nimega pilotas negras pea kohal hõljumas... Vau! See oli ikka vinge värk!
Ja kui see sõit tehtud oli, suundusime mägedesse pisikestesse indiaanlaste küladesse. Neil on sealmaal ikka päris palju selliseid indiaanihõime, kes mägedes omaette väikestes külades elavad ja omaenda traditsioone järgivad ja sellised hästi vahvad kogukonnad on neil. Ja täitsa puhtaverelised - väljastpoolt kellegagi abiellumine tähendab seda, et nood heidetakse kogukonnast välja ja tänu sellele ongi nad nii ühtsed ja isekeskis... Nad on jumalast kängu jäänud ka seetõttu - pikkadest tugevatest indiaani meestest on asi kaugel, sajanditepikkune sugulaste omavaheline abiellumine on viinud selleni, et keskmine indiaani naine on meie pikemat sorti meesterahvale sõna otseses mõttes nabani. See oli täitsa naljakas vaatepilt, kui meie mehed indiaaninaistelt midagi kaubelda tahtsid... Aga me käisime ühes külas ühel perekonnal külas ka - naised elatuvadki seal peamiselt sellest, et teevad käsitööd ja kutsuvad siis võõraid endale külla kodu imetlema ja käsitööd ostma. Mehed harivad põldu kuskil mägedes samal ajal... Ja teate, kuna oli esimene jaanuar, siis oli külas ka hull pidu - terve rahvamass oli kirikus (a neis kirikutes seal ei tohtinud pildistada, Kersna olla ka omal ajal seal peksa saanud ja filmidest ilma jäänud, kuna ta salaja pühakojas keelust hoolimata filmis) ja küla keskväljakul oli nii palju punanahku oma rahvariietes, et võttis silmad kirjuks kohe. Hullult vinge.
Ega nad meelega poseerinud, a neil käis uue aasta pidu ja rituaalsed peletised jooksid parajasti ringi, keda nad kõik põrnitsesid.
Meie giidipapi (püsti) ja bussijuht selle pere lastega, kus me külas käisime. Need sinised ongi nende tüüpilised rõivad, mida nad ise teevad - ja kõik ongi samades toonides, iga tüdruk peab endale kuueaastaselt oma riidemustri joonistama ainult ja siis edaspidi ta teeb kõik oma kleidid sellise mustriga aga etteantud toonides ise... Jumalast äge...
Ma lihtsalt pean juhtima tähelepanu sellele, et jõulud olid neile nii pähe löönud Mehhikos, et isegi tankimisaparaatide otsas olid kuused ja siis seal all oli tehtud pisike jõulusõim... Neid sõimesid oli ka umbes mustmiljon igal pool, kõik plinkisid tuledes ja olid eri mõõtu - mõnedes kohtades olid elusad inimesed sealsete tegelaste kehastajateks, aga enamasti olid lihtsalt nukud... Aga bensukas - no vot see juba oli minu jaoks liig mis liig.
Üks vöökaupleja... Kõik asjad alates nahast, käsitööst ja rõivastest olid seal küll hullult odavad, eriti Eestiga võrreldes...
Teise küla rahvariietusse kuulusid hästi paksud karvased mustad seelikud - aga seda sellepärast, et need külad olid päris kõrgel mägedes ja jumalast külm oli seal ka. Ahjaa, ja tittesid tarisid nad kõik niimoodi seljas. Kui titte polnud, keda sinna linasse pista, siis käis seesama sinine rätt seljakoti eest...
Ja selles teises, Chamula külas nägime terve reisi ainsaid joodikuid, kellel vana aasta ikka koos päris mitme pudelipõhjaga ära oli läinud, nii et nad sealsamas kiriku ees päriselt ümber vajusid ja ukerdasid... Aga muidu ei näinud ma tõesti ühtegi purjakil tüüpi, olgugi et Mehhiko igasuguste alkoholide ja hallutsinogeenide maa räägitakse olevat...
Oeh... edasi on mul praegu mälulünk, ma ei mäletagi, kuhu me edasi läksime. Õhtu olime justkui San Cristobalis, imearmsas ja ilusas koloniaallinnakeses jälle, käisime turul jalutamas ja jõime pärast kohvi peaväljaku ääres... seejuures juhtus äärmiselt veider intsident ühe mu reisilisega, kellest oleks võinud selle vahejuhtumi põhjal oletada, et ta pole ealeski elus ei kohvi ega kakaod, melonit ega ananassi proovinud ja on üleüldse kuu pealt kukkunud... aga ma parem ei peatu sellel pikemalt. Piisab sellestki, et see mulle endale mällu talletus...
Aga järgmisel päeval...??? Aaaaaaa, jaa, järgmine päev oli reisi kõige külmem päev - me olime nii kõrgel mägedes, et hommikul külmetasime endal kurgud valusaks; päeva peale jõudsime aga juba troopilistesse vihmametsadesse ja päris džunglisse, nii et me kõik tegime seal strippi. Mõelge, isegi mina polnud kunagi päris pesuehtsas džunglis käinud, aga nüüd sai liaanidel kõlkumist proovitud ja möiraahvide kisa kuuldud nii, et vähe pole... Igatahes, päeval tegime peatuse imesiniste koskede juures kesk paksu padrikut, seal sai näiteks värskete kookostega maiustada - kõigepealt võttis nääpsuke indiaanitips hiigelsuure matšeete, lõi rohelisel kookosel katuse pealt ära ja pistis kõrre sisse; siis, kui mahl seest ära joodud, löödi sellesama matšeetega kookos kohe su silme all ka ribadeks ja siis sai sealt seest päris maruvärsket kookospähklit... Nämm-nämm! :P
Ma ei tea, ma polnud üldse morn, aga mul oli päris kiire, hakkasin tagasiminekuga hilja peale jääma juba...
Sihuke uhke seisak on neil endiselt...
Õhtu veetsime aga Palenques, vanas maiade linnas, mis oli minu meelest selle reisi kõige ägedam arheoloogiline ala (ja noh, neid oli meil tegelikult ikka päris kõvasti: Teotihuacan, Monte Alban, Mitla, Palenque, Uxmal, Chichen Itza... kindlasti vee mõni, mis praegu esimese hooga meelest läks :D). See Palenque oli minu meelest nii kihvt just sellepärast, et see oli nimelt sõna otseses mõttes padrikust välja kaevatud ja seal varemete vahel turnides kuulsid ka möiraahvide undamist ja igasuguseid džunglihääli, suurem osa templeidki oli veel väljakaevamata ja üldse... selline metsik ja äge oli! Tõesti vahva. Ja siis sai seal igasugustesse maa-alustesse käikudesse ronida, millest mõned olid kottpimedad ja haisesid, käe alla jäävad kivid olid hallitusest ja niiskusest libedad ja kogemata võis astuda pahkluuni vette... Oi, ülifantast! Noh, polnud mingit ninnu-nännut ja käsipuusid ja keegi ei hoia sul kogu aeg silma peal, et sa vaene õnnetu loll valge inimene kogemata kuskile astudes konti ei murra... Mulle meeldib sihuke...
Jee, mina Tarzan, sina Jane :D
Hmm, järgmine päev suundusime Uxmali poole, mis oli ka hästi äge koht... aga sellest hiljem. Selle päevas esimesest poolest on mul meeles hoopis sini-sinine Mehhiko laht, mõnus päike, kõige pesuehtsam pina colada, lõputud kookospalmid ja see, et kui ma ujuma läksin, sain ma esimest korda kalaga vastu vahtimist... Seal oli nimelt nii palju igasuguseid värvilisi kalu ja osad neist olid vist tõesti lendkalad, sest iga kord, kui vees kätt-jalga liigutada, hakkas kalu kohe kõrge kaarega sinust üle hüppama. Ujudes oli kogu aeg kalakaar selja kohal, kõik hüppasid edasi-tagasi üle sinu. Noh ja mina siis ühekorra vaatasin neid, terve parv korraga hüppas ja ma keerasin kogemata täpselt pea niimoodi ette, et sain ühe hüppava kalaga vastu otsaesist. Tema vaeseke sai kindlasti sellise obaduse, et ma arvan, et tal läks toibumiseks tükk aega... Minagi ei saanud jupp aega aru, mis toimub :D
Uxmalis käisime me tegelikult kaks korda - sellel õhtul valgusetendust vaatamas ja järgmisel hommikul pärast päevavalguses asja üle kaemas. Valgusetendus polnud suurem asi, aga järgmine hommik jättis küll fantast mulje. Teate, tegu oli pühapäeva hommikuga ning me olime kell 8 juba kohal seal püramiidide vahel, aga kedagi teist loomulikult mitte, nii et terve džungel ja kõik püramiidid olid puhtalt meie päralt... See oli ka uskumatult vinge koht, mulle öeldi, et kõigi me grupiliikmete meelest oli see kõikse ilusam paik terve reisi peale... Nagu ma ütlesin, meeldis mulle Palenque ikka natuke rohkem, aga kindel on see, et maailmaimeks tituleeritud Chichen Itzale tegid mõlemad pika puuga ära... Ahjaa, ja sellel öösel ööbisime me muuhulgas ühes toas ühe sisalikumökuga, kes mööda seinu ja lage ringi jooksis ja meid muudkui uudistas... Ja hotelliakna taga oli kohe džungel... Antud pildil siis mina ja Võluri püramiid :D
Hotelliaknast nähtud päikeseloojang džunglivaiba kohal:
Ja samast aknast tehtud hommikuselt udune džungel:
Iguaaniperekond pühapäeva hommikut nautimas :D Sihukesi jooksis seal suisa tänaval ringi - ma pidin ataki saama, kui mulle meie omad ühel hetkel hõikasid, et ära peale astu ja kui siis asfaldi peal mu jala alt sihuke suure sammuga jooksu pistis...
Hmm, Uxmaliga alanud päev oli ka üks reisi meeldejäävamaid. Seekordseks põhjuseks oli see, et me saime jälle mere äärde ja soovijad said minna pisikese mootorpaadiga mangroovisoodesse sõitma ja flamingode ühte eelistatumat pesitsuskohta vaatama minna. Ma pole ealeski (järjekordselt) miskit sihukest näinud - terve laguun oli täiesti lõheroosa, nagu oleks vesi põlema süttinud. Seal oli arvatavasti umbes kolm tuhat flamingot, lisaks veel pelikane ja haigruid ja igasuguseid muid tundmatuid linde... Ja sihukeses madalas vees, et nad kõik said seal sumbata ja käia. Isegi mõned krevetipüüdjad käisid seal oma korvide ja paatidega mööda põhja - korve ja paate lükkasid ees või sikutasid nööriga takka ja muudkui traalisid ning loopisid sinna saaki sisse. See oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii põnev ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ilus, et ma läksin seal pildistades täiesti lolliks ja tegin nii palju pilte, et just selle õhtupooliku pärast tuligi mul pärast tükk aega vaeva näha ja uut mälukaarti otsida...
Näete jah, et silmapiir on roosa?
See seal puu otsas peaks pelikan olema.
Sihuke näeb välja mangroovisoo, kus elab madusid ja krokusid ja muid sähredusi kobaratena...
Jube ilusa kirju krabi püüdis kinni. Mehhikos on kõik nii värviline, et isegi krabid on vikerkaarevärvilised... :D
Flamingod jõudsid tagant ära lennata seni, kuni pilti tehti, hehee...
Teie lohutuseks võin ma öelda, et ega enam palju pole jäänud. Jutustada on vaid veel pool päeva teel, siis üks päev Cancunis rannapuhkust ja siis 32 tundi tagasisõitu. Et enam pole liiga palju juttu ees...
Selle pooliku päeva peale jäi Chichen Itza - see on see, mis üheks uueks maailmaimeks kuulutati eelmine aasta. Mina küll ilgelt pettusin - see oli palju koledam ja mõttetum kui eelmised kohad, paksult oli Ameerika turiste, kes olid nagu lasteaialapsed; kuskile otsa ja vahele ei pääsenud, sest igal pool oli nende totakate Ameerika turistide elu kaitsmiseks tõke ees ja üleüldse... See koht on nimelt kohe Cancuni lähedal, mis on Mehhiko üks kõige populaarsemaid rannakuurorte - midagi Sharm el Sheiki taolist, ainult venelaste asemel on see täis pakse ameerika turiste ja kogu linn on nagu miniameerika. Vot, need ameeriklased, kes kõike kardavad ja tahavad ainult puhata, ehk sekka vahepeal ka ühepäevase väljasõidu võtta, nemad veetakse Cancunist siis massidena Chichen Itzasse... ja minu teooria ongi see, et kui netis see maailmaimede hääletamine käis, siis ameeriklased, kes seal massidena käinud on, muudkui hääletasid selle poolt ja nii saigi see, aga mitte Uxmal või Palenque, sest ega ükski ameeriklane ometi nii kaugele sihukest tundmatut asja sõida vaatama... Nad lihtsalt ei teadnudki, et midagi paremat ka olemas on. Voh... et igatahes mina Chichen Itzas küll pettusin ja täiega. Teised meie omad ka... Aga no olgu pealegi... Mina igatahes kuulutan sellele "maailmaimele" küll boikoti ja ei pane siia temast ühtegi pilti ka üles...
Aga no selleks õhtuks jõudsimegi siis Cancuni ja algas meie reisilõpu rannapuhkus. Mina põrutasin kohe randa, sest juba eelmisel õhtul hakkasin ma tundma, et konditsioneerid ja kuum ilm on minulegi mõjuma hakanud. Nina läks täitsa kinni ja sihukene vastik pisipalaviku tunne tuli, et kõik lihased valutavad ja üleüldiselt on olemine ikka täitsa käest ära. Kohe niisugune tunne oli, et mingi hullemat sorti puuslak tuleb külge, kõrvad kumisesid ja rääkida oli vastik. Ma eelmisel õhtul juba ravitsesin end küll igatepidi, aga ma juba siis otsustasin, et kui Cancuni jõudmine on, tuleb kohe korrapealt soolasesse merre hüpata, et ainus võimalik kiirravi on ülisoolane vesi. Tegelikult oli ju kaks võimalust - soolane vesi kas ravib korrapealt igasugusest nohust ja kurguvalust terveks, või on järgmine päev kohe täiesti voodipäev (aga see oleks võinud ilma raviva soolveeta nii või teisiti juhtuda ja Kariibi mere vee tahtsin ma igatahes ära proovida)... Novat, näed, mina kargasingi lainetesse ja sain oma sihukesest hullust põletikulisest nohust poole päevaga 100% lahti; need meie teised tatised-tõbised, kes ka nohusena aralt kaldalt pealt vaatasid, tatistavad tänase päevani ja neil jäi Kariibi mere vesi ka ära proovimata... Aga nemad ei uskunud mind, et soolane vesi on nimelt ülikasulik. Eks see ole nende oma asi... Muidu see Humeri nohurohi on minu meelest küll täiesti kasutu, aga ülenisti hästi soolasesse vette ligunema minek on 100% läbiproovitud meetod... :P
Muidu oli Cancun sihuke Sharmi tüüpi, nagu ma juba ütlesin - arvutiprogramm valis kunagi seitsmekümnendatel välja selle koha kui kõige ideaalsema kuurorti ja siis ehitati 26-kilomeetrine rannariba ruttu ülikorralikke hotelle täis ja kogu moos. Ameeriklasi oli seal rpraegu igatahes kõvasti ohkem kui mehhiklasi, poed ja kohvikud olid enamasti Ameerika ketid (à la Rainforest Café, Hard Rock café, Mr. Papas, Starbucks jne), hinnad oli neli korda kõrgemad kui mujal Mehhikos ja ega peale amerikaniseerunud kaubanduskeskuste ja ranna polnudki eriti kuskile minna. Kaubanduskeskused olid ka sellised nagu meil ja mujal, et rohkem on ruumi kui kaupa ja poode... aga OK. Rand oli selle eest ülimegailus. See Kariibi meri on ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii helesinine (lubjakivist, sain teada) ja veetemperatuur oli vähemalt 28 kraadi. Lained olid ülisuured - ja allhoovus ka, seepärast ei julenud keegi meie omadest peale minu ja kahe hullu veel üldse vette minna... Selle ja nohuse nina pärast nagu ma juba ütlesin. Aga ei, seda vingem oli - vesi oli tühi ja ruumi oli. Ja kui tore oli neis lainetes hüpata. Ja mihukesed baldahhiinvooditest päevitustoolid... Ja kookospalmid... Ja millised värvid... Oi, see oli täielik paradiis ja idüll. Kui see lähemal oleks, soovitaks kõigile...
Basseinivees peegeldus nii mõndagi sellest paradiisist...
See laine tegi mu absoluutselt pealaest jalaallani märjaks...
Ja see kokteiliklaas mahutas vähemalt liitri. Minul pina colada ja Henel vist maailma suurim margarita :D
Otsi-otsi! Nii juhtub, kui anda fotokas vanainimese kätte ja paluda tal endast pilti teha... Ja seitse pilti tegi, kõik on enam vähem sellised. Ühe peal olen isegi rinnust saadik, aga sellel on ta tabanud mind täpselt rinnahoidjapaela kohendamas, mille hiidlaine minema pühkis... :D
Need lained... Mmm... Suure vaevaga kiskusime end viimasel hommikul enne lennujaama minekut veest välja
Kookospähklid ja türkiissinine meri... Mida enamat veel tahta võiks?
Ohjah. Et te teaksite, ega selle kirjutamine siin lihtsam polnud, kui teil lugemine... Ma olen seda väikeste vaheaegadega teinud ilmselt neli ja pool tundi... Ja nüüd ma ei teagi, mida edasi teha. Ajavöönditest ja lõpututest lendudest on mul kogu režiim sassis kui pudru ja kapsad. Üles ärkasin täna kell kaks pä , praegu on küll kell pool üksteist õhtul, aga minu jaoks alles pool kolm lõunal, kõht hakkab tühjaks minema... Pool päeva veetsin kuuske välja viies ja hukkumise äärel olevaid lilli päästes, õhtu läks aga sellele sissekandele siin ja nende piltide mitmekordsele ülevaatamisele... Kohvrit pakkisin ka lahti tunnikese ja siis imetlesin jupp aega seda kraami, mis ma kõik kaasa tõin.
Aga OK, siia alla veel pildipuru mõnedest peatustest teel ja muust, millest ma kirjutada ei jõudnud... Ja siis praeguseks aitab ka. Ärge pahandage, kui mõned pildid oleksid nõudnud pisut kärpimist - mul pole endiselt esiteks photoshoppi ja kuigi ühe teise vidinaga, mis minu arvutis eksisteerib, saab ka croppida, siis ma ei viitsinud neid praegu ükshaaval ette võtta :D
See on banaani õis, et te teaksite:
Carramba!
Ma ju ütlesin, et tulesid ja jõulutähti oli jalaga segada...
Võib ikka kole olla, ah?
Mmmmm.....
Nii tehti vorsti - soolikas aeti fantapudeli suu otsa ja seda kasutati lehtrina ning topiti seda lihasodi sealt sisse... Originaalne, kas pole?
Tere tulemast meie hotelli...
Ja kaktustel olidki jõuluehted küljes...
Kalu oli isegi kalda lähedal nii palju, et kui mõni suurem sekka sattus, siis tekkis tõeline vetemäng, kui pisemad eest ära põgenesid.
Ja kookospähklid olid nii madalal, et korja või ise:
Ja üleüldse - ma sõin seal igasuguseid imeasju ja sain tuttavaks igasuguste imepuude ja -taimedega alates päris kakaopuust ja kohvipuust lõpetades sellega, et ma sõin kaktuseid; Mehhikost on justnimelt pärit kartul, tomat, paprika, kakao, kohvi, suhkruroog ja ma ei tea, mis kõik veel... Rohutirtse söövad nad seal ka ja kitsepiimakaramelli ja päris ehtsat šokolaadipastat ja ise oma aias kasvatatud kohvi, siis ma veel sõin igasuguseid maisikäkke ja ubasid ja vürtsitatud magustoite, hästi palju puuvilju, maisipannkooke vahtrasiirupiga ja... Oiiiiiiiiiii, kui hea... Ja siis ma nägin nii palju uut ja huvitavat, et ma nüüd olen tükiks ajaks puuga pähe saanud. Vot nii äge oli kohe...
Minge kõik Mehhikosse. Või õigupoolest, tulge... Järgmine aasta jälle??? :P


















































































